Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. juuni 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1131
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24. jaanuari 2017. a ettekirjutuse nr 7.EM-2/4725 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja advokaat Toomas Laanemaa Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.07.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-1131 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
SKA jättis 25.04.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/13681 XX vaide rahuldamata.
3-17-1131 väljateenitud aastate pensionile. Kohus jättis selle kohustuse täitmata. Seega isegi kui kaebaja teadis PPVS § 101 sisu, ei olnud teavitamiskohustus kaebajal, vaid kohtul. 3) SÜS § 31 lg 1 p 2 lauseosa „nõuab rahasumma /.../ osaliselt või täielikult tagasi“ annab SKA-le hüvitise vähendamise otsustamisel kaalutlusõiguse. SKA ei ole kaalunud, millist tähtsust omab kohtu poolt PPVS § 101 lg-s 8 sätestatud kohustuse täitmata jätmine ja pensioni maksmine kuue kuu vältel. SKA ei ole välja selgitanud kaebaja varalist seisu ja sissetulekuid ega kaalunud, milliseid tagajärgi võib 9575,39 euro tagasinõudmine kaebaja elukorraldusele kaasa tuua. 4) PPVS § 101 lg 6 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja 32, sest ei anna haldusorganile kaalutlusõigust otsustada pensioni maksmise lõpetamise üle (nt kaaluda karistatu isikut, teenistuses oldud aega, varasemat teenistuskäiku, toimepandud teo asjaolusid, karistuse raskust). Kaebaja oli eeskujulikus teenistuses rohkem kui 30 aastat, pani süüteo toime pärast teenistusest lahkumist ja ei põhjustanud oma teoga riigile mingit kahju (ei tuvastatud, et kaebaja rikkumise tõttu sai kolmas isik juurdepääsu riigisaladusele). Kaalumise võib läbi viia ka seadusandja, kuid enne PPVS § 101 lg 6 kehtestamist ei toimunud mingit arutelu kaalutlusõiguse välistamise proportsionaalsuse üle. KarS-s on §-s 241 ettenähtust palju raskemaid kuritegusid, milles süüdimõistetu ei kaota õigust politseiametniku pensionile (nt mõrv). PPVS § 101 lg 6 on asjassepuutuv, sest ilma selleta ei oleks alust kaebajalt pensionit tagasi nõuda.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.
1) Kaebaja kaotas PPVS § 101 lg-te 6 ja 7 alusel alates 01.07.2016 õiguse politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, seega maksti talle 07.07.2016–30.11.2016 pensioni alusetult. Kaebaja jättis täitmata kuni 01.01.2017 kehtinud RPKS § 25 lg-s 2 sätestatud kohustuse teavitada SKA-d pensioni vähendamist tingivatest asjaoludest. Pole usutav, et kaebaja ei teadnud, et tema pensioni saamise õigust reguleerib lisaks RPKS-le ka PPVS. Kaebaja oli kõrge politseiametnik ja SKA määras talle 2011. a-l pensioni PPVS alusel. 2) Kaebajale pensioni maksmine oli peatatud RPKS § 46 lg 1 alusel kaebaja arestimajas viibimise tõttu. SÜS § 18 lg 2 järgi tekib isikul uuesti õigus hüvitisele pärast hüvitise saamise õiguse peatumise aluse äralangemist. Selle kohta eraldi haldusakti ei tehta. Kuna kaebaja esitas 07.07.2016 avalduse pensioni maksmise jätkamiseks koos õiendiga vangistuses viibimise aja kohta, ei olnud vastustajal vajadust asjaolusid täiendavalt uurida, vaid sai jätkata pensioni maksmist.
3(6)
3-17-1131 2) PPVS § 101 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kaebaja eeskujulik teenistuskäik ja asjaolu, et tema süüteo tagajärjel ei tekkinud riigile kahju, ei muuda olematuks kuriteo toimepanemise fakti. KarS §-s 241 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on Eesti Vabariigi julgeolek ning süütegu on lõpule viidud riigisaladusele juurdepääsu võimaldamisega. Politseiametnikele kehtestatud nõuete järgi peavad nad olema lojaalsed, ausad ja seaduskuulekad, st neile kehtivad kõrgendatud nõuded (sarnaselt nt kohtunikele – vt kohtute seaduse § 1327 lg 7). Riigivastase kuriteo toime pannud isik ei vasta sellistele nõuetele. Eeltoodu kehtib ka politseiniku eripensioni saavate isikute suhtes. Riigivastased kuriteod kahjustavad avalikku huvi rohkem kui oht, et isik võib toime panna isikuvastase kuriteo. 3) Puuduvad tõendid, et Harju Maakohus oleks kooskõlas PPVS § 101 lg-ga 8 teavitanud SKA-d kohtuotsuse jõustumisest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Kaebaja 07.07.2016 avaldusest ei nähtu, millise KarS paragrahvi alusel kaebaja süüdi mõisteti. Seega ei teadnud SKA kaebajale pensioni maksmise jätkamisel, et kaebaja suhtes kohaldus PPVS § 101 lg 6. Kuna teavitamise kohustus oli kohtul, ei saa kaebajale ette heita RPKS § 25 lg-st 2 tuleneva teavitamiskohustuse rikkumist. 4) Kaebajal puudus alates 01.07.2016 õigus politseiametniku pensionile ja RPKS § 48 lg 1 ning SÜS § 31 lg 1 p 2 ja § 32 lg 1 alusel tuli SKA-l alusetult makstud pension kaebajalt tagasi nõuda. SKA-le saab ette heita haldusmenetluse nõuete rikkumist, sest kaebaja 07.07.2016 avaldusele lisatud õiendit arvestades oleks pidanud välistama, et kaebaja suhtes kohaldus PPVS § 101 lg 6. See ei too siiski kaasa ettekirjutuse tühistamist, sest see ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Isegi kui SKA oleks saanud varem teada, et kaebaja suhtes kohaldub PPVS § 101 lg 6, oleks pidanud välja andma samasuguse haldusakti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-17-1131 4) Kaebaja taotles PPVS § 101 lg 6 tunnistamist PS-ga vastuolus olevaks. Halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata asjakohatute põhjendustega. Väär on halduskohtu arusaam, et eripensioni maksmine on väljaspool PS § 32 kaitseala, kuna isikule jääb alles õigus saada pensioni üldistel alustel. Riigikohtu praktika kohaselt on ka õigus eripensionile rahaliselt hinnatav õigus ning kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse (nt 19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p 34). Eripension on oluliselt suurem kui riiklik vanaduspension. Asjaolu, et sarnane säte on olemas ka kohtute seaduses, ei välista PPVS § 101 lg 6 vastuolu PS-ga. Politseiametniku kutsesobivusnõuded ei puutu samuti asjasse.
3-17-1131 kaebajale oli teada või hoolika käitumise korral oleks pidanud olema teada tema pensioniõiguse tekkimise ja lõppemise alused (PPVS § 101). Samas tuleb arvestada, et väljateenitud aastate pensioni õiguse kaotamine on seotud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega KarS 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos sätestatud süütegudega, mille eest KarS näeb ette vähemalt viieaastase vangistuse (st hõlmatud ei ole kõik neis peatükkides sisalduvad süüteod), ning enne 01.01.2018 kehtinud RPKS § 25 lg-s 2 hüvitise saajale kehtinud üldise teavitamiskohustuse kõrval pani PPVS § 101 lg 8 pensioni kaotamise õigusest teavitamise kohustuse kohtule. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul kohus teavitamiskohustust ei täitnud. Asjaolu, et kaebaja esitas SKA-le 07.07.2016 avalduse ja arestimaja õiendi, võib viidata sellele, et kaebaja tõepoolest ei teadnud, et Harju Maakohtu 13.06.2016 otsuse nr X-XXXXXX tõttu kaotab ta õiguse politseiametniku pensionile ning ta ei varjanud teadlikult SKA eest asjaolusid, mis toovad kaasa pensioni saamise õiguse lõppemise. Kaebaja märgib õigesti, et ka SKA 28.01.2016 pensioni maksmise peatamise otsuses (tl 52) toodud selgituse kohaselt jätkatakse kaebajale pensioni maksmist pärast vangistusest vabastamist ning selles puudub selgitus PPVS § 101 kohta, kuigi SKA-le pidi ilmselgelt teada olema, et kaebaja saab politseiametniku pensioni. Seega tuleks kaaluda, kas pensioni saamise õigust mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmine on kaebajale etteheidetav. Lisaks on kaebaja kohtumenetluses välja toonud, et ettekirjutuse sundtäitmine võib viia tema eluaseme kaotuseni. Seda kaebaja väidet tuleks samuti täiendavalt kontrollida, sest SÜS §-de 31 ja 32 alusel tehtud ettekirjutus on täitedokument (SÜS § 32 lg 6 ja täitemenetluse seaduse § 2 lg 1 p 21). Eluaseme kaotamise korral võib kaebajal tekkida vajadus täiendava sotsiaalabi järele, mis võib rääkida tagasinõutava summa vähendamise kasuks. Seega, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, ei ole ringkonnakohus veendunud, et kaebajalt pensioni täies ulatuses tagasi nõudmine on ainuvõimalik otsus.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.