Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-18-152 15. juuni 2018 Juhan Siider Igor Geraskini kaebus Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1130-1 tühistamiseks Kaebaja Igor Geraskin Vastustaja Viru Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Igor Geraskini kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16. juulil (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla karistas 20. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1130-1 kinnipeetav Igor Geraskinit kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks 18. oktoobril 2017 toime pandud rikkumise eest ning kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks 31. oktoobril 2017 toime pandud rikkumise eest. Rikkumised seisnesid selles, et I. Geraskin ei allunud korraldusele asuda tööle. Vangla hinnangul on tegemist raske rikkumisega ning arvestades, et kaebajale on eelnevalt määratud samaliigiliste rikkumiste eest korduvalt kartserikaristusi (viimati 40 päeva kartserit), siis on süstemaatilise allumatuse tõttu põhjendatud karistada kaebajat kahe 45 päevase kartserikaristusega.
2.Kaebaja esitas 21. novembril 2017 vanglale vaide, milles taotles käskkirja nr 6-3/1130-1 kehtetuks tunnistamist.
3.Viru Vangla jättis 20. detsembri 2017. a vaideotsusega nr 6-12/544-2 vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 17. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1130-1 tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis 28. veebruari 2018. a määrusega menetlusse ning määras 16. aprilli 2018. a määrusega läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja on seisukohal, et vangistusseaduse (VangS) sätted ei võimalda määrata ühes distsiplinaarkäskkirjas üle 45 ööpäeva pikkust kartserikaristust ja seda isegi siis, kui tegemist on mitme eraldiseisva rikkumisega. Vangla oleks pidanud menetlema distsiplinaarsüütegusid eraldi ning mõistma karistuse kahes erinevas käskkirjas. Vangla otsus on vastuolus VangS § 41 lg 2, § 63 lg 1 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklitega 3 ja 8 ning põhiseadusega. Kaebajale mõistetud karistus ei ole kooskõlas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitustega ning õiguskantsleri seisukohtadega, mille järgi ei tohi mõistetav kartserikaristus ületada 14 ööpäeva. Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ka seetõttu, et 90 ööpäevane kartserikaristus on rikkumise raskust arvestades ebaproportsionaalne. Asjaolu, et kaebaja on ka varem keeldunud tööle asumise korralduste täitmisest ei muuda toimepandud distsiplinaarsüütegusid rasketeks.
6.Vastustaja ei pea kaebust õigeks ning vaidleb sellele vastu. Kartserikaristuste määramisel on arvestatud kõikide asjakohaste asjaoludega. Käskkirjas on kaalutud ja põhjendatud karistuse liiki ja määra ning selgitatud, miks vastustaja peab rikkumisi raskeks.
6.1.Kaebajat karistati erinevatel kuupäevadel antud eraldiseisvatele korraldustele mitte allumise eest, seega on tegemist kahe erineva teoga, mille eest võib määrata kaks distsiplinaarkaristust ühes käskkirjas. VangS § 63 lg 1 p-s 4 on sätestatud ühe karistuse maksimummäär. Kuna kaebaja pani toime kaks distsiplinaarüleastumist erinevatel päevadel, võis kaebajale määrata kaks distsiplinaarkaristust ehk kokku võis distsiplinaarkaristusena määrata kuni 90 (45+45) ööpäevase kartserikaristuse. Seega on vastustaja karistuse määramisel järginud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatut.
6.2.Süstemaatiline vanglaametnike korralduse täitmata jätmine on vangla julgeolekut raskelt ohustav distsipliinirikkumine. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks oluline ja aitab kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Vangla hinnangul ei ole vangistuse täideviimise eesmärke praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast.
3-18-152 Töökohustuse eiramise näol on tegemist väga olulise rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ning pooldab endiselt vangla subkultuuri põhimõtteid. Nimetatud rikkumiste eest kokku 90 ööpäevase kartserikaristuse määramine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Karistuse määramisel arvestas vangla isiku eelnevaid distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjast nähtub, et karistuste määramise seisuga oli kinnipeetaval 14 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 12 olid määratud korraldusele asuda tööle mitte allumise eest. Uued samasisulised rikkumised kinnitavad, et kinnipeetav ei ole oma hoiakuid muutnud. Määratud karistustega ei sekkuta liigselt isiku põhiõigustesse ning valitud karistusliigiga on võimalik saavutada vangistuse täideviimise eesmärke.
6.3.Viru Vangla märgib, et on teadlik justiitsministeeriumile esitatud õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a kirjast nr 6-1/161019/1604041 ning selgitab, et tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumendiga. Vangla lähtus kehtivatest õigusaktidest. Kehtiv õigus lubab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Distsiplinaarkaristuse määramisel lähtub vangla proportsionaalsuse põhimõttest. Distsiplinaarkaristuste määramine järjestikku on seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas ning õiguspärane.
6.4.Vangla on seadusega kooskõlas viinud läbi distsiplinaarmenetluse, mille raames anti kaebajale võimalus esitada selgitusi. Karistused on proportsionaalsed ning määratud ettenähtud tähtaja piires.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri õiguspärane, kuna on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab kehtestatud vorminõuetele.
8.VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti. Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge, või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsused asjades nr 3-3-2-1-15, p 17, nr 3-15-3133, p 13, nr 3-3-153-14, p 15).
9.Kaebaja puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, vaid teadlik töökohustuse eiramine. 18. oktoobri 2017. a tööle asumise korralduse täitmata jätmisel ei ole kaebaja välja toonud ühtegi asjaolu, mis takistas tal korralduse täitmist (tl-d 8 ja 17). 31. oktoobri 2017. a korralduse puhul tõi kaebaja välja küll terviseseisundis toimunud muutused, kuid nende kontrollimisel ei leitud kaebaja tervislikus seisundis selliseid muutusi, mis tinginuks töökohustusest ajutise vabastamise ning tööle asumisest keeldumise õiguspärasuse (tl-d 8 ja 16p). Kaebaja ei ole käskkirja vaidlustades kohtueelses ega kohtumenetluses ka väitnud, et esines VangS § 37 lg-st 2 tulenev alus töö tegemisest keeldumiseks. Ka kohtu hinnangul ei olnud distsiplinaarmenetluse materjale (tl 8-21) arvestades kaebajal õigusliku alust jätta vanglaametnike tööle asumised korraldused täitmata. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 sätestatud korralduse tühisuse aluseid kohtuasja materjalidest ei nähtu. Seega on vangla õigesti
3-18-152 tuvastanud, et kaebaja on rikkunud vanglaametnike seaduslikele korralduste mittetäitmisega VangS § 67 p-i 1 ja VangS § 37 lg-t 1 ning pannud sellega toime distsiplinaarsüüteo.
10.Halduskohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et mõistetud karistus ületab seaduses lubatud maksimummäära. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
11.VangS § 63 lg 1 p 4 näeb ette, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 3 teise lause kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Nimetatud sätetes märgitud karistuse maksimaalne määr on kohaldatav ühe distsiplinaarkaristuse määramisel ega piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-153133, p 15). Kuna kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteod vastavalt 18. oktoobril ja 31. oktoobril 2017, siis on tegemist kahe erineva distsiplinaarsüüteoga, mis on toime pandud erinevatel aegadel, kuigi tegemist on samasisuliste rikkumistega. Arvestades tegude toimepanemise aega, ei saa neid tegusid käsitleda sellistena, mis ajalis-ruumilise läheduse tõttu oleks üksteisega sellisel määral seotud, et käitumist saaks pidada üheks teoks, mille eest saaks määrata ühe karistuse seaduses sätestatud ulatuses. Seetõttu on vangla õigesti käsitlenud vaidlustatud käskkirjas kaebaja kahte erinevatel päevadel toime pandud samasisulist rikkumist kahe erineva distsiplinaarsüüteona ning määranud nende eest kaks erinevat karistust. Vangistusseadus ei keela ka määrata erinevatel päevadel toime pandud rikkumiste eest karistusi ühes käskkirjas, kui karistuse määramisel järgitakse seaduses sätestatud nõudeid, sh tähtaega. Vangla ei ole rikkunud VangS § 63 lg 1 p 4 koostoimes § 63 lg-ga 3.
12.Kaebajale on määratud karistuseks kummalgi korraldusele allumatuse juhtumil kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks, mis on maksimaalne karistusmäär ühe rikkumise eest. Kaebaja on seisukohal, et määratud karistused on ebaproportsionaalselt ranged. Kohus ei nõustu selle seisukohaga.
13.Kohus möönab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, CPT mittesiduva soovituse ning õiguskantsleri soovituste kohaselt ei tohiks üksikvangistus üldjuhul ületada 14 päeva, sest üksikvangistus on üks rangemaid vanglas distsipliini tagamiseks kasutatavaid meetmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 17 ja seal viidatud lahendid). Nimetatud põhimõte ei tähenda siiski seda, et 14 ööpäeva ületavas osas oleks distsiplinaarkaristuse määramine lubamatu ning automaatselt õigusvastane. VangS § 63 lg 1 punkti 4 kohaselt on Eesti lubatud määrata kuni 45 ööpäeva pikkuseid kartserikaristusi. Õiguskantsleri seisukohad on hetkel vaid soovituslikud ja suunatud Justiitsministeeriumile, et viimane kaaluks VangS § 63 lg 1 p 4 muutmist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 24. juuli 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-1292, p 10). Õiguskantsler ei ole VangS § 63 lg 1 p-i 4 pidanud põhiseadusevastaseks, ka kohtu hinnangul ei ole alust normi põhiseaduspärasuses kahelda. Seaduses ette nähtud karistusmäära rakendamisel tuleb aga vanglal arvestada juhtumi asjaolusid, rikkumise raskust ning süü suurust ja ka eelnevalt kohaldatud mõjutusvahendite tulemuslikkust. Seega tuleb vanglal karistuse määramisel teostada kaalutlusõigust ning lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest.
14.Kohus on seisukohal, et vastustaja on karistuse määramisel järginud kaalumisreegleid ning mõistetud karistused on proportsionaalsed. Kohtupraktikas on rõhutatud, et vanglas distsipliini
3-18-152 ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu tuleb vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. Käskkirjaga määratud karistuste proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada kaebaja eelnevate samaliigiliste rikkumistega, kuna see iseloomustab isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (vt RKHK otsused nr 3-3-2-2-15, p-d 25-26 ja nr 3-3-2-1-15, p-d 24-25). Kohtu hinnangul nähtub kaebajale varasemalt samalaadsete rikkumise eest määratud karistustest ning vaidlustatud käskkirjas ette heidetud kahest distsiplinaarüleastumisest koosmõjus selgelt, et kaebaja teadlikult eirab seadusest tulenevat töökohustust ning jätab tööle asumise korraldused süstemaatiliselt täitmata. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli lisaks olevast distsiplinaarkaristuste väljatrükkist nähtuvalt oli kaebajat eelnevalt karistatud samaliigiliste distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest kaheteistkümnel korral ning nende eest mõistetud karistused on muutunud järjest raskemaks. Viimase samalaadse rikkumise toimepanemise eest määrati kaebajale 40 päevane kartserikaristus (vt tl-d 20-21). Arvestades, et varasemalt määratud karistused ei ole kaebajale mõju avaldanud ning ta on uuesti toime pannud samalaadsed rikkumised, siis oli käesoleval juhul proportsionaalne ja eesmärgipärane karistada kaebajat kartserisse paigutamisega maksimummääras ehk 45 ööpäevaks. Vastustaja on kaebajale karistuse määramisel õigesti arvestanud rikkumise iseloomu ja laadi ning kehtivaid karistusi, samuti võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Vaidlusaluses käskkirjas on ka põhjendatud, miks muud karistused ei täida eesmärki. Kohtu hinnangul on vastustaja oma kaalutlusõigust teostanud seega nõuetekohaselt.
15.Käskkirjas ei esine ka menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.
16.Karistused on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 3 ja 4 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval ning kui tähtpäev satub kuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, loetakse tähtpäev saabunuks selle kuu viimasel päeval. 18. oktoobril 2017 ning 31. oktoobril 2017 toime pandud rikkumiste eest tuli distsiplinaarkaristus määrata seega vastavalt hiljemalt 18. novembril ja 30. novembril 2017. Kuna 18. november 2017 oli laupäev, siis lähtuvalt TsÜS § 136 lg-st 8 võis distsiplinaarkaristuse määrata 20. novembril 2017, mida vastustaja on ka teinud. Seega on karistused määratud tähtaegselt.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 p 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Viru Vangla ei ole kohtumenetluses kantud menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendevaid dokumente esitanud. Seega jäävad vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.