Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 5. juuni 2018, Tartu 3-16-2245
Haldusasi
Vladimir Gribkovi kaebus Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 10. oktoobri 2016. a otsuse nr 1-13/4120 „Teenindajakaardi kehtivuse peatamise otsus“ õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2017. a otsus Narva linna apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Gribkov Esindaja Jüri Sakkart Vastustaja Narva linn Esindaja advokaat Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Jätta Narva linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
25.aprilli 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta Narva linna apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
3.Mõista Narva linnalt Vladimir Gribkovi kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulu) summas 360 eurot ning kanda see Vladimir Gribkovi arvelduskontole nr XXXXX.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. juuli 2018).
Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet peatas 10. oktoobri 2016. a otsusega nr 1-13/4120 taksojuht Vladimir Gribkovile 8. aprillil 2016 väljastatud teenindajakaardi nr TK13498 kehtivuse kolmeks kuuks ning kohustas V. Gribkovi seda viivitamata tagastama. Otsuses oli märgitud, et V. Gribkov on toime pannud süütegusid, mistõttu ei vasta ta hea maine nõuetele ühistranspordiseaduse mõttes. Otsuse õiguslike alustena viidati ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 55 lg-le 1, §-le 57 ja § 63 lg 2 p-le 1 ning Narva Linnavolikogu 26. veebruari 2015. a
määruse nr 5 „Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti põhimääruse“ §-le 5 ja § 16 lg 1 p-le 44.
2.V. Gribkov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud teenindajakaardi kehtivuse peatamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on otsus õigusvastane, kuna sellest ei nähtu selle andmise faktiline alus ega kaalutlused, millest haldusorgan otsuse tegemise ajal lähtus. Kaebaja märkis, et tal on vaid üks kehtiv karistus, mistõttu ei ole täidetud ÜTS § 57 lg 2 ja § 63 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused. Kuna teenindajakaardi kehtivuse peatamise tähtaeg möödus ning teenindajakaart tagastati kaebajale, läks kaebaja tühistamisnõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, mille põhjendatud huviks on tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude esitamine. Kaebaja ei saanud 3. novembrist 2016, mil talle toimetati kätte vaidlustatud otsus kuni
16.novembrini 2016, mil halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse, tegeleda taksoveoga. See põhjustas talle ebamugavusi ja varalist kahju. Kaebajal on ka preventiivne huvi, et vastustaja ei kordaks oma õigusvastast tegevust kaebaja suhtes.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 25. aprilli 2017. a otsusega V. Gribkovi kaebuse ning tuvastas teenindajakaardi kehtivuse peatamise otsuse õigusvastasuse. Otsuse põhjendustes leiti järgnevat.
3.1.Vastustaja peatas kaebaja teenindajakaardi kehtivuse ÜTS toona kehtinud redaktsiooni § 63 lg 2 p 1 alusel, mis sätestas, et teenindajakaardi andja võib teenindajakaardi omajale teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või teenindajakaardi kehtivuse kindlaksmääratud ajaks peatada või selle kehtetuks tunnistada, kui teenindajakaardi omaja ei vasta ühistranspordiseaduse §-s 57 sätestatud nõuetele, täpsemalt ÜTS § 57 lg 1 p-le 4, mille kohaselt peavad teenindajakaardi taotleja ja omaja vastama hea maine nõudele. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et karistusregistri andmete kohaselt on kaebaja toime pannud süütegusid, mistõttu ei vasta tema hea maine nõuetele ühistranspordiseaduse mõttes. Mõistet „hea maine“ avab ÜTS § 57 lg 2 p-d 1 ja 2, milles on loetletud terve hulk erinevaid süüteokoosseise, kusjuures lg-s 1 nimetatakse süüteokoosseisud, mille toimepanemisel ei peeta teenindajakaardi taotleja ega omaja mainet heaks, lg-s 2 nimetatakse aga süüteokoosseisud, mille puhul selleks, et mainet ei saaks enam heaks pidada, peab isikut olema karistatud vähemalt kahel korral. Samas nähtub lg 2 viimasest lausest, et isegi juhul, kui teenindajakaardi taotlejat või omajat on karistatud lg-des 1 või 2 loetletud süütegude eest, peab haldusorgan selleks, et tuvastada teenindajakaardi taotleja või omaja hea maine kaotatuks, rakendama kaalutlusõigust. See nähtub selgelt ka ÜTS § 63 lg-st 2.
3.2.Halduskohus leidis, et vastustaja ei lähtunud vaidlustatud haldusakti andmisel haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja § 56 lg-s 3 sätestatust. Haldusaktist ei nähtu, et vastutaja oleks tuvastanud, millise süüteo ja millal on kaebaja toime pannud, kas tema karistatus on kehtiv, kas antud süütegu on loetletud ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 või 2. Haldusorgan on jätnud kontrollimata ning haldusaktis põhjendamata, kas asjas esinesid ÜTS § 57 lg-s 2 sätestatud faktilised alused ning kas sellest tulenevalt eeldused ÜTS § 63 lg 2 p 1 kohaldamiseks.
3.3.ÜTS § 57 lg 2 p 2 kohaselt peetakse teenindajakaardi taotleja ja omaja mainet heaks, kui teda ei ole üle ühe korra karistatud muuhulgas LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo eest. Viimati nimetatu sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Halduskohus tuvastas, et kaebajal oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal üks kehtiv karistus LS § 227 lg 2 eest, mistõttu ei saanud kaebajat ÜTS § 57 lg 2 määratluse kohaselt lugeda head mainet kaotanuks. Vastupidine saanuks olla vaid juhul, kui lisaks nimetatud väärteole oleks kaebajal olnud kehtiv karistus veel vähemalt ühe samas punktis nimetatud kuriteo või väärteo eest. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane.
3.4.Halduskohus märkis, et kui kaebajal oleks olnud vähemalt kaks kehtivat karistust ÜTS § 57 lg 2 p-s 2 nimetatud süütegude eest, oleks vastustaja pidanud täiendavalt andma hinnangu sellele,
kas tuvastatud asjaolude põhjal oleks kaebaja hea maine kaotamine kaebaja puhul proportsionaalne. Vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust otsuse tegemisel. Vaidlustatud otsusest ei nähtu ka selle andmise faktilist ja õiguslikku alust.
3.5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt jättis halduskohus kõik menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 810 eurot.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Narva linna apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt.
4.1.Kaebaja läks tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele, mistõttu oleks halduskohus pidanud kontrollima, kas kaebuse eesmärgid on võimalik saavutada muudetud kaebusega. Halduskohus seda aga määrusega ei teinud. HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 2 kohaselt kohus lõpetab menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Vastustaja leiab, et kuna menetluse eesmärk – teenindajakaardi kehtivuse taastamine – on ära langenud, pidanuks halduskohus menetluse lõpetama. Kaebaja ei esitanud taotlust jätkamaks menetlust HKMS § 152 lg 1 alusel. Vastustaja esitas kaebuse nõude muutmisele ka vastuväite, kuid halduskohus ei analüüsinud seda seaduses ettenähtud korras (HKMS § 90).
4.2.Menetluskulude nimekirja esitamisel ei olnud kaebaja veel õigusabikulusid tasunud. Maksuja Tolliameti avaldatud andmetel oli OÜ Sidiv Õigusbüroo I kvartali käive 2384,83 eurot. Mistõttu on vähetõenäoline, et kaebaja on õigusteenuse eest maksnud.
5.V. Gribkovi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu otsuse põhjendused on õiged. Vastuses leiab kaebaja järgnevat.
5.1.Kaebaja eesmärgiks oli küll taksojuhi teenindajakaardi kehtivuse taastamine, kuid kaebuse põhinõudeks oli vaidlustatud otsuse tühistamine. Kaebaja leidis, et vastustaja peatas alusetult kaebajale väljastatud teenindajakaardi. See oli ka üheks aluseks õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel. Tartu Halduskohus lubas 15. märtsi 2017. a määrusega kaebajal kaebust muuta. Kaebaja esitas halduskohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Kaebajal oli nõude muutmiseks põhjendatud huvi olemas.
5.2.Menetluskulude nimekiri esitati kohtusse 24. märtsil 2017. Dokumentide esitamisel kohtusse ei olnud arve tasutud, kuna kaebajal puudusid selleks rahalised vahendid. Kaebaja tasus arve
5.aprillil 2017. 15. märtsi 2017. a määrusega määrati dokumentide esitamise tähtajaks 27. märts 2017 ja täiendavaks tähtajaks 10. aprill 2017.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja tagastas kaebajale teenindajakaardi. Vastustaja leiab, et teenindajakaardi tagastamise tõttu tulnuks menetlus vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 4 lõpetada, kuna kaebaja ei esitanud menetluse lõpetamiseks sellesisulist taotlust (HKMS § 152 lg 2, apellatsioonkaebuses on ekslikult märgitud HKMS § 152 lg 1).
8.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on vastuses kohtunõudele siiski taotlenud menetluse jätkamist tühistamisnõude asemel tuvastamisnõudega. Ebaõige on vastustaja arusaam, et kaebaja ei ole esitanud taotlust menetluse jätkamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja esitas vastavasisulise taotluse 3. märtsil 2017 (tl 33 ja 33p) ning märkis, et soovib vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist, tuues põhjendatud huviks kahju hüvitamise nõude esitamise tulevikus ning mainides ka preventiivset huvi.
9.Väär on ka vastustaja seisukoht, et halduskohus ei ole hinnanud kaebuse muutmise aluste esinemist. Halduskohtu 15. märtsi 2017. a määrusest (tl 38 ja 39) nähtub, et halduskohus hindas tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku põhjendatud huvi esinemist. Ka kohtuotsuses on halduskohus märkinud veel kord, milles põhjendatud huvi seisneb. Seega puudus alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
10.Halduskohus ei toiminud valesti, kui ta jättis vastustaja vastuväite määrusega lahendamata. Vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele menetlusvigadele, mis puudutavad menetlustoiminguid, mille peale menetlusseadustik ei võimalda iseseisvalt määruskaebust esitada, kuid mis võivad olla siiski nii olulised, et sellise vastuväite esitamine alles sisulise lahendi peale edasi kaevates võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise menetlusnormide rikkumise tõttu ja asja tagasisaatmise uueks arutamiseks madalama astme kohtule (K. Merusk, I. Pilving (koostajad). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 347). Vastuväide tuleb lahendada põhjendatud määrusega. HKMS § 203 lg-s 1 sätestatud edasikaebamise piiranguid arvestades ei ole vastuväite lahendamise kohta tehtud määruse peale võimalik edasi kaevata. HKMS § 90 lg-st 2 tuleneb, et halduskohtu tegevusele vastuväite esitamisel saab halduskohtu veale taas tugineda apellatsioonkaebuses. Kui menetlusosaline on kohtumenetluse käigus küll kohtu tegevuse peale vastuväite esitanud, aga kohus ei ole seda määrusega lahendanud, on vastuväide võimalik lahendada kohtuotsuse resolutsioonis vastavalt HKMS § 162 lg-le 1 (Tallinna Halduskohtu 25. mai 2012. a otsus asjas nr 3-11-1393, p 23). Seega ei ole halduskohus menetlusreeglite vastu eksinud.
11.Tartu Halduskohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 810 eurot, neist riigilõiv 30 eurot ja õigusabikulud 780 eurot. Kuna kaebajale esitatud arved olid siiski tasutud
10.aprilliks 2017 (tasutud 5. aprillil 2017; tl 52 ja 54), mil oli tähtaeg muude täiendavate dokumentide esitamiseks, võis neid arveid menetluskulude väljamõistmisel arvestada.
12.Apellatsioonkaebuses märkis vastustaja, et Maksu- ja Tolliameti avaldatud andmetel oli OÜ Sidiv Õigusbüroo I kvartali käive 2384,83 eurot. Mistõttu on vähetõenäoline, et kaebaja on õigusteenuse eest maksnud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et kaebaja on arved tasunud. OÜ Sidiv Õigusbüroo kassa sissetuleku orderite kohaselt on kaebaja tasunud 10. aprilliks 2017 õigusabi eest 780 eurot (tl 52 ja tl 54). Kuigi nimetatud osaühingu käive oli 2017. a I kvartalis 2384,83 eurot, ei järeldu sellest, et oleks väheusutav, et arved on tasumata. Kaebaja esindaja on väitnud, et arved ja arvete eest tasutud summad kajastusid 2017. a märtsi käibedeklaratsioonis.
13.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb Narva linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2017. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannat menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. Kaebaja on apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid kokku 360 eurot. Selle tõendamiseks on kaebaja esindaja esitanud OÜ Sidiv Õigusbüroo kassa sissetuleku orderi, mille kohaselt on arve nr 36 eest tasutud 16. aprillil 2018. a 360 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja esitatud
õigusabikulud on apellatsiooniastmes olnud põhjendatud ning seetõttu tuleb taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldada.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.