Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3161759 1. juuni 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld A kaebus Tallinna Lasnamäe linnaosa valitsuse otsuste ja Harju maavanema vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja A, esindaja vandeadvokaat Siret Saks Vastustajad: Tallinna linn, esindaja Liisi Raamets-Tunali Sotsiaalkindlustusamet (Harju maavanema õigusjärglane) Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a otsus A kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2017. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
15.septembri 2017. a otsus.
3.Teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 16. mai 2016. a otsus nr 9-6/1267 ja 26. mai 2016. a protokolli nr 5 päevakorrapunktis 3 sisalduv otsus ning Harju maavanema 5. augusti 2016. a vaideotsus nr 1948-k.
Mõista Tallinna linnalt riigituludesse menetluskulu 902 eurot ja 40 senti ning Sotsiaalkindlustusametilt 451 eurot ja 20 senti.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäituri vahendusel müüdi 1. märtsil 2016 toimunud enampakkumisel kaks kaebajale kuuluvat korteriomandit. Korterite müügist saadud raha arvestati kaebaja laenulepingutest tulenevate võlgade katteks ja kohtutäituri tasuks.
2.Kaebaja esitas 14. aprillil 2016 Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsusele (Lasnamäe LOV) toimetulekutoetuse taotluse. Kaebaja oli alates 6. aprillist 2016 registreeritud töötuna, kes ei saanud töötutoetust ega töötuskindlustushüvitist. Tema leibkonda kuulub 2008. a sündinud laps. Taotluse kohaselt moodustas kaebaja sissetuleku märtsis peretoetus 69 eurot ja 18 senti. 15. aprillil 2016 selgitas Lasnamäe LOV kaebajale telefoni teel, et 2016. a aprillikuus ta toimetulekutoetust ei saa, kuna tema perekonna sissetulekud märtsis ületasid seadusega kehtestatud piirmäära. 9. mail 2016 esitas kaebaja Lasnamäe LOV-le avalduse, milles palus kirjalikku vastust talle toimetulekutoetuse määramata jätmise kohta.
3-16-1759
3.Lasnamäe LOV sotsiaalhoolekande osakond selgitas 16. mai 2016. a otsuses nr 9-6/1267 toimetulekutoetuse mitte määramise kohta, et enampakkumisel vara võõrandamisest saadud tulu tuleb arvestada kaebaja sissetulekuna. Toimetulekutoetuse määramisel ei ole võimalik arvestada erinevate laenumaksete ja täitemenetlustega.
4.Lasnamäe LOV sotsiaalhoolekande komisjon vaatas kaebaja taotluse uuesti läbi ja leidis 26. mail 2016 toimunud koosolekul, et kaebajale toetuse määramata jätmise otsust pole alust muuta (protokolli nr 5 päevakorrapunkt 3). 2016. a märtsis oli kaebaja netosissetulek 164 469 eurot ja 18 senti (vara müügihind 164 400 eurot pluss peretoetus 69 eurot ja 18 senti). Swedbanki teatise kohaselt laekus vara müügist pärast kohtutäituri tasu mahaarvamist kaebaja laenulepingutest tulenevate võlgnevuste katteks 150 689 eurot ja 62 senti. Teatise järgi olid kaebaja lepingulised kohustused 19. aprilli 2016. a seisuga täitmata veel 16 214 euro ja 50 sendi ulatuses. Kaebaja netosissetulekust saab maha arvata eluasemekulud 189 eurot ja 25 senti (korteri üür). Riiklik toimetulekupiir kahele inimesele on 260 eurot. Enampakkumisel vara võõrandamisest saadud tulu ei ole nimetatud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lgs 2, kus on loetletud sissetulekud, mida toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seega pole alust jätta seda kaebaja märtsikuu sissetuleku hulka arvestamata.
5.Harju maavanem jättis 5. augusti 2016. a korraldusega nr 1948-k kaebaja vaide Lasnamäe LOV otsuste peale rahuldamata. Maavanem sedastas, et vara müügist saadud tulu kaebaja kasutada ega käsutada ei saanud. SHS § 133 lg 2 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid piiritleb ammendavalt, milliseid sissetulekuid toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seadus on puudulik, kuid haldusorgan saab menetlust läbi viia üksnes õigusaktide piires.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Lasnamäe LOV 16. ja 26. mai 2016. a otsused ning Harju maavanema vaideotsuse. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on vastuolus sotsiaalhoolekande põhimõtetega ning rikuvad tema õigust riigi abile puuduse korral. Täitemenetluses võõrandatud vara eest saadud raha laekus pangale ja kohtutäiturile, seda ei saa pidada kaebaja sissetulekuks. Lasnamäe LOV ei ole otsuse langetamisel arvestanud kaebaja ja tema lapse tegeliku abivajadusega. Perekond pidi aprillis 2016 hakkama saama 69 euro ja 18 sendiga. Seejuures tuli neil tasuda 300eurone üürimakse. SHS § 133 lgs 2 toodud loetelu ei ole ammendav.
7.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 27. märtsi 2017. a otsusega rahuldamata. SHS § 133 lg 2 sätestab tulud, mida ei arvata toimetulekutoetuse määramisel perekonna sissetuleku hulka. Peamiselt on tegu riigi või kohaliku omavalitsuse toetustega. Korterite sundmüügist saadud tulu nimetatud loetellu ei kuulu. Seda ei võimalda arvestamata jätta ka SHS § 133 lg 3. Kinnisvara olemasolu ja selle müügist saadud tulu näitab ilmselgelt isiku varalist seisu ning sellega arvestamata jätmine ei oleks kooskõlas toimetulekutoetuse eesmärgiga. Laenumakseid või täitemenetlusega seotud kulusid ei ole võimalik netosissetulekust maha arvata, ka eluasemekuludena mitte. Õiguskantsler ei ole pidanud laenumaksete sissetulekust mahaarvamise õiguse puudumist põhiseadusega vastuolus olevaks. Laenu võtmine on isiku vaba valik ja sellega seotud riskid peavad jääma tema enda kanda. Seetõttu jättis Lasnamäe LOV laenu tagasimaksed ja täitemenetluse kulud õiguspäraselt kaebaja sissetulekust maha arvamata. Lasnamäe LOV-l puudus kaalumisõigus. Tegu on riigieelarvelistest vahenditest makstava toetusega, mille maksmise tingimuste kindlaksmääramine on seadusandja, mitte kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kaebajale selgitati võimalust taotleda linnalt täiendavalt muid sotsiaaltoetuseid.
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. 2(6)
3-16-1759
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, nõustudes halduskohtu põhjendustega. Kohaliku omavalitsuse üksusel pole võimalik sotsiaalhoolekande seadust laiendavalt tõlgendada ei selle § 3 p 1, põhiseaduse § 28 lg 2 ega lastekaitseseaduse alusel. Põhiõigus riigi abile ei ole absoluutne. Abi saamise tingimused sätestab seadus. Kaebajal oli võimalik taotleda Tallinna linnalt muid linna eelarvest makstavaid toetuseid. Pärast vastavasisulise taotlusega linna poole pöördumist makstigi kaebaja perele erinevaid sotsiaaltoetusi linna eelarvest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles leiab, et kohtud on lähtunud seaduse tõlgendusest, mis jätab hädas olevad inimesed, sh alaealise, abita. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kaebaja väidet, et halduskohtu viidatud õiguskantsleri seisukoht käsitleb teist olukorda. Kaebaja meelest on abi andja suhteliselt vaba otsustama, millist abi ja millistel tingimustel anda, et tagada puudust kannatava isiku toimetulek. Seda kinnitavad sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalhoolekandelise abi andmise eesmärgid ja põhimõtted.
11.Tallinna linn esitas kassatsioonkaebuse kohta vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Linn leiab, et ta on kohustatud toetuste määramisel järgima seaduses sätestatud nõudeid. Asjakohaste õigusaktide laiendava tõlgendamise võimalust linnal ei olnud. Kaebaja pere 2016. a aprillikuu ainus sissetulek ei olnud 69 euro ja 18 sendi suurune peretoetus. Kaebaja
14.aprilli 2016. a kirjaliku seletuse kohaselt maksis tema õde tema eest 9. aprillil 2016 korteri üürimisega seotud summad (350 eurot maakleritasu ja 350 eurot tagatisraha). See on arvestatav kaebaja sissetulekuna. Kaebajale selgitati 15. aprillil 2016 telefoni teel Tallinna linna eelarvest makstavate toetuste taotlemise võimalust. Kaebaja pöördus sotsiaaltoetuste talitusse aga alles 10. mail 2016. Mais makstigi kaebaja perele erinevaid sotsiaaltoetusi kokku 203 eurot. Lisaks abistavad kaebajat pidevalt tema sugulased ja teised lähedased. Seega ei jäänud kaebaja pere toimetulekutoetuse määramata jätmise tõttu abitusse olukorda.
12.Sotsiaalkindlustusamet esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Amet leiab, et sissetulekuna tuleb arvestada igasugust tulu, mida ei saa SHS § 133 lg 2 alusel sissetulekust maha arvata. Lasnamäe LOV-l polnud seega võimalik kaebaja vara müügist saadud tulu arvestamata jätta. SHS § 133 lgtes 2 ja 5 sätestatud loetelud on ammendavad ning LOVl puudus võimalus neid laiendavalt tõlgendada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Põhiseaduse § 28 lgga 2 nähakse ette õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Tegu on soorituspõhiõigusega, mis annab isikule õiguse nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3416713, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3413314, p 27). Toimetulekupiiri kehtestab Riigikogu igal aastal riigieelarve seadusega. 2016. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1 kohaselt oli 2016. aastal üksi elava inimese toimetulekupiiriks 130 eurot kuus. 3(6)
3-16-1759 Perekonna iga lapse toimetulekupiir oli võrdne perekonna esimese liikme toimetulekupiiriga (SHS kuni 2017. a lõpuni kehtinud redaktsioon, § 131 lg 5). Abi andmise kohustuse täitmiseks on riik loonud toimetulekutoetuse, mille eesmärk on leevendada ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust (SHS § 131 lg 1). Toimetulekutoetust on õigus saada isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluasemekulude maha arvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (SHS § 131 lg 2).
14.SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Lisaks on SHS § 133 lgs 2 sätestatud negatiivne loetelu sissetulekutest, mida toimetulekutoetuse maksmise üle otsustamisel ei arvestata. Loetellu kuuluvad sellised sissetulekud, mille maksjaks või tagajaks on riik või kohalik omavalitsus ja mida makstakse üldjuhul selleks, et omakorda tagada mõnd põhiõigust (nt puuetega inimeste sotsiaaltoetused, õppelaen, õppetoetus, tööturuteenuste raames makstavad stipendiumid, vajaduspõhine peretoetus).
15.Käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleb selgitada, kas netosissetuleku mõiste hõlmab sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses kaebaja kinnisvara müügiks täitemenetluses toimunud enampakkumise tulemit, millele vastav rahasumma laekus võlausaldajate ja kohtutäituri kontole.
16.Netosissetuleku mõistet sotsiaalhoolekandeseadus ei ava. Sotsiaalhoolekandeseaduse eelnõu (98 SE) seletuskirjas on mõistet selgitatud järgmiselt: "Netosissetuleku all mõeldakse sissetulekuid, millest on maha arvatud kõik igakuised maksud ja maksed (tulumaks, töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse). Ka füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtlustulu, millest on maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused, kuulub sissetulekute hulka. Samas ei arvestata netosissetuleku puhul muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksetega ja täitemenetlustega." (lk 49). Netosissetuleku mõistet kasutatakse ka nt Statistikaameti korraldatavates sotsiaaluuringutes. Statistikaamet on määratlenud netosissetuleku kui "palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud leibkonna poolt tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed" (http://pub.stat.ee/pxweb.2001/Database/Sotsiaalelu/09Sissetulek/ST_01.htm).
17.Eeltoodud määratlused on erinevad, eriti netosissetuleku arvutamisel sissetulekust mahaarvatavate kulutuste poolest. Pole aga kahtlust, et netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. Alles siis tulevad päevakorrale küsimused, milliseid kulusid võib sissetulekust SHS § 133 lg 1 kohaselt maha arvata ning ega laekunud summa ei kujuta endast SHS § 133 lgs 2 nimetatud erandlikku sissetulekut, mida toimetulekutoetuse arvestamisel inimese või perekonna sissetulekute hulka ei arvata. Seetõttu on sissetuleku piiritlemisel asjakohatu halduskohtu iseenesest õige märkus, et sundmüügist saadavat tulu ei saa SHS § 133 lg 2 alusel kaebaja sissetulekust maha arvata. Samuti pole sissetuleku kindlakstegemisel asjakohane see, et SHS § 133 lg 5 järgi ei võeta eluasemekuludena arvesse eluasemelaenu tagasimakseid. Vaidlus ei käi praegu selle üle, kas panga võlanõude rahuldamist enampakkumise tulemi arvelt võiks lugeda netosissetulekust mahaarvatavaks 4(6)
3-16-1759 eluasemekuluks. Praeguse vaidluse tuum on selles, kas vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale on hõlmatud sissetuleku mõistega ja omistatav kaebajale.
18.Nende küsimuste lahendamisel tuleb arvestada sotsiaalhoolekande põhimõtteid ja toimetulekutoetuse eesmärki. See eesmärk on tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2003. a otsus asjas nr 331803, p 13). Viidatud kohtuasjas analüüsis Riigikohtu halduskolleegium, kas füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtluskulud on võimalik toimetulekutoetuse määramisel sissetulekutest maha arvata. Kolleegium leidis, et toimetulekutoetuse määramisel arvestatav sissetulek pidi kuluma tarbimiseks – minimaalsete tarbimisvajaduste rahuldamiseks –, mitte ettevõtluseks, sh ettevõtluskulude katmiseks. Toimetulekupiiriga ei saa võrrelda sissetulekut, mida polegi võimalik tarbimiseks kasutada, kui ei lõpetata ettevõtlust (viidatud otsuse p 11). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja märgib lisaks järgmist. Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Sellele põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust asjaomastes normides seatud sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Kokkuvõttes on toimetulekutoetuse määramisel oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks.
19.SHS § 133 lg 1 kohaldamisel tuleb üldiselt abitaotleja sissetulekuna arvesse võtta igasugust laekunud raha, millest ei saa maha arvata muid jooksvaid kulutusi, kui samas sättes nimetatud elatisemakse ja eluasemekulud. Seejuures ei ole asja müümisel inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Vastasel korral tekiks sissetulekute arvestust moonutav kumulatsioon: kui inimene on asja soetanud nt varasemal perioodil laekunud töötasu eest, siis on see töötasu laekumise perioodil sissetulekuna korra juba arvesse läinud. Kui ta sama asja hiljem müüb, toimuks kogu müügihinna arvessevõtmisel sisuliselt omaaegse sissetuleku teistkordne arvessevõtmine sissetulekuna. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on abitaotlejale laekunud müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7), sarnaselt nt eelmiste perioodide sissetuleku arvelt säästetud rahaga.
20.Kinnistute müümisel täitemenetluses laekub raha vähemalt üldjuhul ostjalt otse kohtutäituri kontole (vt nt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg 1, 93 lg 3, lgd 51 ja 52, § 95 lg 1 teine lause, § 102 lg 4 teine lause ja § 137 ). Sellest rahast võtab täitur esmalt maha täitekulud, sh oma tasu (vt kinnisasjade korral TMS § 174 lg 2). Ülejäänu kannab täitur üle sissenõudjale. Võlgnikul ei ole õigust nõuda müügist saadud raha enda käsutusse. Tal on õigus nõuda enda käsutusse vaid see osa vara müügist saadud rahast, mis jääb täitekulude katmise ja sissenõude rahuldamise järel üle (TMS § 95 lg 2). Praegusel juhul sellist ülejääki aga ei tekkinud, seetõttu ei ole täitemenetlusest laekunud raha käsitatav kaebajale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna.
21.Sotsiaalhoolekande seaduse seletuskirjas toodud selgitus, mille kohaselt netosissetuleku puhul ei arvestata "muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksete ja täitemenetlusega", käsitleb kulutusi, mida ei saa inimese toimetulekuvõime hindamisel tema sissetulekutest maha arvata. 5(6)
3-16-1759 Sellest, et täitemenetlusega kaasnevat väljaminekut ei arvata hädavajaliku kuluna inimese sissetulekust maha, ei järeldu aga, et täitemenetluses vara müügist saadud raha on käsitatav tema sissetulekuna ka siis, kui see raha ei laeku temale.
22.Täitemenetluse tulemusena vabanes kaebaja osaliselt oma kohustustest võlausaldajate ees. Võlakoormuse vähenemist ei saa praegusel juhul pidada kaebaja netosissetulekuks SHS § 133 lg 1 tähenduses kahel põhjusel. Esiteks ei saanud kaebaja vara sundmüügist eelduslikult isegi mitte arvestuslikku tulu. Kaebaja vabanes küll osaliselt võlakohustusest panga ees, kuid sellega kaasnes tema vara koosseisu kuulunud korteriomanditest ilmajäämine. Teiseks ei vähendanud sundmüük reaalselt kaebaja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. Sotsiaalhoolekande põhimõtete (eespool p 18) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks.
23.Kolleegium rõhutab, et realiseerimata nõuded on samas käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Näiteks sissenõutavat töötasunõuet tööandja vastu võetakse arvesse töötaja varana, kuid seni, kuni töötasu pole välja makstud, ei saa seda käsitada sissetulekuna. Veel tuleb märkida, et kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada.
24.Riigikohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebaja ei saanud täitemenetluse tulemina netosissetulekut SHS § 133 lg 1 tähenduses. Vastustajad lähtusid kaebajale toimetulekutoetuse määramisest keeldumisel sotsiaalhoolekande seaduse ekslikust tõlgendusest, mistõttu on vaidlustatud otsused õigusvastased ja tuleb tühistada. Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 16. mai 2016. a otsuse ja 26. mai 2016. a protokolli päevakorrapunktis 3 sisalduva otsuse ning Harju maavanema 5. augusti 2016. a vaideotsuse. Kaebaja esindaja tasu riigi õigusabi osutamise eest on kohtumenetluse käigus tehtud määrustega kindlaks määratud järgmiselt: halduskohtu 19. septembri 2016. a määrus – 619 eurot ja 20 senti, ringkonnakohtu 29. juuni 2017. a määrus – 518 eurot ja 40 senti, Riigikohtu 6. detsembri 2018. a määrus – 216 eurot. Kokku kulus riigi õigusabi osutamiseks 1353 eurot ja 60 senti. Nimetatud summa tuleb HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 3 alusel mõista vastustajatelt välja Eesti Vabariigi kasuks. HKMS § 108 lg 12 ja TsMS § 173 lg 4 alusel määrab Riigikohus kulude kandmise proportsiooni vastustajate vahel järgmiselt: 2/3 väljamõistetavatest kuludest (s.o 902 eurot ja 40 senti) jääb Tallinna linna ning 1/3 (s.o 451 eurot ja 20 senti) Sotsiaalkindlustusameti kanda. HKMS § 175 lgte 3 ja 4 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.