Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2697
Haldusasi
OÜ Topwell Trade kaebus Viimsi Vallavalitsuse
13.novembri 2015. a istungi protokolli punkti 1 tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks seada OÜ Topwell Trade kasuks tasuta tähtajatud isiklikud kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas või alternatiivselt tuvastada Viimsi Vallavalitsuse
27.augusti 2013. a istungi protokolli punkti 2 ja
6.septembri 2013. a istungi protokolli punkti 21, samuti Viimsi Vallavalitsuse 11. oktoobri 2013. a korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 õigusvastasus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. mai 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Topwell Trade Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Karin Laugas
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Topwell Trade apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Topwell Trade apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2697 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. juulil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-15-2697 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Topwell Trade esitas Viimsi Vallavalitsusele taotlused paigaldada vallale kuuluvale neljale maa-alale (Aiandi tee 1, Ranna tee kinnistu, Muuli tee L1 kinnistu ja Muuli tee L1 – Ranna jalgtee kinnistu) alalised reklaamikandjad (valgustatud reklaamipind ca 6×3 m, alus kõrgusega kuni 2,5 m). Viimsi Vallavalitsus kooskõlastas 27.08.2013 istungi protokolli p-ga 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p-ga 21 OÜ Topwell Trade ettepanekus märgitud alaliste reklaamikandjate paigaldamise asukohad, nõudes enne ehituslubade andmist OÜ-lt Topwell Trade täiendavalt projekteerimistingimuste taotlemist reklaamikandjate paigaldamiseks. OÜ Topwell Trade esitas 25.09.2013 taotlused nr 95T-13, nr 96T-13, nr 97T-13 ja nr 98T-13 projekteerimistingimuste saamiseks. Viimsi Vallavalitsus väljastas 11.10.2013 korraldustega nr 1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163 OÜ-le Topwell Trade projekteerimistingimused reklaamikandjate ehitusprojektide koostamiseks. Kõigi projekteerimistingimuste (PT) p 15 sätestas, et kuna projekteeritav ja ehitatav reklaamikandja hakkab paiknema Viimsi valla omandis oleval kinnistul, tuleb maa OÜ Topwell Trade kasuks isikliku kasutusõigusega koormamiseks sõlmida notariaalne servituudileping. PT p 17 kohaselt ei tohi tellija alustada ehitustöid ilma ehitusloata. OÜ Topwell Trade esitas 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015 Viimsi Vallavalitsusele ehitusprojektid koos ehitusteatistega.
2.Viimsi Vallavalitsus keeldus 13.11.2015 istungi protokolli p-ga 1 isikliku kasutusõiguse seadmisest OÜ Topwell Trade kasuks kinnistutele Aiandi tee (katastritunnus 89001:010:3463), Muuli tee L1 (katastritunnus 89001:010:3638), Ranna tee (katastritunnus 89001:010:3599) ja Muuli tee L1 – Ranna jalgtee (katastritunnus 89001:010:3638) ning tagastas OÜ Topwell Trade esitatud reklaamikandjate ehitusprojektid. Projekteerimistingimused ei sätesta isikliku kasutusõiguse määramise tingimusi ja kestust. OÜ Topwell Trade taotles 12.08.2015 avalduses isiklike kasutusõiguste seadmist tasuta ja tähtajatult, kuid ühestki õigusaktist ei tulene OÜ-le Topwell Trade subjektiivset õigust nõuda vallalt tema kasuks tasuta tähtajatute isiklike kasutusõiguste seadmist reklaamikandjate paigaldamiseks. Kehtivast õigusest tulenevalt peab vald looma ettevõtjatele võrdsed võimalused ja andma vallavara kasutusse konkursi korras või enampakkumisel. Tähtajatu ja tasuta isiklike kasutusõiguste seadmine kvalifitseeruks ettevõttele põhjendamatu konkurentsieelise andmisena (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-59-05 p 17 ja nr 3-3-1-5-06 p 16). Kohalik omavalitsus peab jälgima, et ei rikutaks kolmandate isikute õigusi, kes võiksid analoogselt taotlejale soovida rajada munitsipaalomandis olevale maale tulu teenimise eesmärgil reklaamrajatisi. Sõlmitavatel lepingutel on riigihangete seaduse tähenduses teenuste kontsessiooni tunnused ning lepingu sõlmimiseks on seetõttu kohustus konkurentsi efektiivseks ärakasutamiseks ja huvide konflikti vältimiseks korraldada hankemenetlus. Vajaduse ilmnemisel kaalub Viimsi Vallavalitsus reklaamikandjate võimalikku rajamist valla 2(8)
3-15-2697 omandis olevatele kinnistutele, kaardistab reklaamikandjatele sobivad asukohad ning töötab välja konkursitingimused. OÜ-l Topwell Trade on võimalik osaleda avalikul konkursil samadel alustel teiste potentsiaalsete pakkujatega.
3.OÜ Topwell Trade esitas 28.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 07.03.2016) Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli p 1 tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks seada OÜ Topwell Trade kasuks tasuta tähtajatud isiklikud kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas või alternatiivselt tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi protokolli p 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p 21, samuti Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 õigusvastasus. Kuna vallavalitsus ei ole kaebajat teavitanud 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015 esitatud ehitusteatiste andmete täiendava kontrolli vajadusest, siis on kaebajal ehitusseadustiku (EhS) § 36 lg-test 2 ja 5 tulenevalt õigus paigaldada reklaamikandjad ettenähtud kohtadesse. PT p-ga 15 kohustus vastustaja sõlmima notariaalse servituudilepingu maa koormamiseks isikliku kasutusõigusega kaebaja kasuks. Kaebaja on korduvalt avaldanud vastustajale soovi vastavad lepingud sõlmida, kuid vastustaja on olnud tegevusetu. Kaebaja on täinud kõik omapoolsed kohustused ja vastustajal puudub õiguslik alus keelduda tema kasuks isiklike kasutusõiguste seadmisest. Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli p-s 1 ei ole toodud välja ühtegi konkreetset õiguslikku alust, millele tuginedes on nõusoleku andmisest keeldutud. Protokollis viidatud kohtulahendid olid olemas juba 2013. a nõusolekute andmise ajal, mistõttu on tegemist otsitud põhjendustega. Vald ei ole 13.11.2015 keeldumisel viidanud ühelegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg-s 3 loetletud õiguspärase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alusele. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et küsimus on üksnes isiklike kasutusõiguste seadmise tingimustes, kuid Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli p-s 1 on isiklike kasutusõiguste seadmisest täielikult keeldutud. Nõusoleku andmata jätmine on ajendatud üksnes poliitilise võimu muutusest. Kui kohus leiab, et 13.11.2015 istungi protokolli p 1 on õiguspärane, tuleb alternatiivselt tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi protokolli p 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p 21 ning Viimsi Vallvalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 õigusvastasus. See võimaldab kaebajal nõuda vallalt hiljem temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
4.Viimsi vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kuna maaomaniku loata ei tohi ehitamist alustada, siis on alusetu kaebaja väide, et tal puudub takistus reklaamikandjate paigaldamiseks. PT p 15 kohaselt on reklaamikandjate paigaldamise eelduseks vastavate maa-alade koormamine isiklike kasutusõigustega kaebaja kasuks. Kaebaja ainsaks huviks on olnud saada isiklik kasutusõigus tähtajatuna ja tasuta, mistõttu oleks edasine arutelu tingimuste täpsustamiseks olnud ainetu ja vallavalitsus lõpetas 13.11.2015 protokollilise otsusega menetluse. Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollides on selgelt märgitud, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korraldustega väljastatud PT p-s 15 ei ole täpsustatud, millistel tingimustel tuleks OÜ Topwell Trade kasuks isiklikud kasutusõigused seada. Seega pidi kaebaja mõistma, et enne ehitusprojekti koostamisele asumist või selle esitamist tuleb leppida kokku ka kasutusõiguse seadmise tingimustes. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda tasuta ja tähtajatute isiklike kasutusõiguste seadmist reklaamikandjate paigaldamiseks valla omandis olevatele kinnistutele. Ükski kohtule edastatud dokument ei kajasta Viimsi valla nõusolekut seada kaebaja kasuks tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kuigi 13.11.2015 protokollis viidatud kohtulahendid olid olemas juba varem, ei takista see vallal muuta oma varasemaid ekslikke seisukohti. Keeldumise aluseks ei ole olnud poliitilise olukorra muutumine. Kaebaja alternatiivne taotlus on arusaamatu, sest OÜ Topwell Trade on sellega soovinud just nende aktide õigusvastasuse tuvastamist, millele ta on rajanud oma kohustamisnõude. Taotluse 3(8)
3-15-2697 esitamisele järgnenud vallaametnike tegevus ei saanud luua kaebajale õiguspärast ootust, et tema taotluse alusel seatakse isiklik kasutusõigus ükskõik millistel tingimustel, sest selle kohta pole sõlmitud mingeid kokkuleppeid ega antud mingeid selgeid lubadusi.
5.Tallinna Halduskohus jättis 24.05.2017 otsusega OÜ Topwell Trade kaebuse rahuldamata. Poolte seisukohtadega on tõendatud, et kaebaja on soovinud vastustajale kuuluvale neljale maa-alale alaliste reklaamikandjate paigaldamiseks tema kasuks isiklike kasutusõiguste seadmist tasuta ja tähtajatult. Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungite protokollidest ega väljastatud projekteerimistingimuste p-st 15 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda isiklike kasutusõiguste seadmist, vaid tal on õigus nõuda üksnes vastava küsimuse otsustamist (st kas kõnealuste maa-alade suhtes seatakse kaebaja kasuks isiklikud kasutusõigused ja millistel tingimustel). See tuleneb juba protokollide sõnastusest, milles on üheselt märgitud, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldiste põhimõtete ja Viimsi valla põhimääruse (Viimsi Vallavolikogu 18.08.2009 määrus nr 19) sätetega, mis reguleerivad valla vara kasutusse andmist ja koormamist. Kaebaja taotlus on lahendatud Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokollilise otsusega, millega keelduti selle rahuldamisest. Nimetatud otsus on õiguspärane, sest kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda valla omandis olevatele kinnistutele tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmist. Otsuses on põhjendatult märgitud, et vald peab kehtivast õigusest tulenevalt looma ettevõtjatele võrdsed võimalused ning andma valla vara kasutusse konkursi korras või enampakkumisel. Esitatud andmetest ei nähtu ka, et täidetud oleksid vara otsustuskorras kasutusse saamise või koormamise tingimused (vt ka Viimsi valla põhimääruse §-d 139, 143 ja 159). Lisaks tuleneb Viimsi valla põhimääruse § 140 lg 1 p-st 2 keeld anda kinnisvara teiste isikute kasutusse kauemaks kui 50 aastat. Erandina oleks pikem tähtaeg võimalik juhul, kui kasutusse andmine on avalikes huvides, kuid praegusel juhul sellega tegemist ei ole. Viide riigihangete seadusele ei ole asjakohane, sest tegemist pole millegi hankimise, vaid valla vara kasutusse andmisega. Kuigi otsuses puudub viide õiguslikule alusele, ei oleks vastustaja saanud õiguspäraselt võtta vastu teistsugust otsust (st rahuldada kaebaja taotlust tasuta ja tähtajatute isiklike kasutusõiguste seadmiseks), mistõttu ei ole ka alust seda tühistada. Ebaõige on kaebaja väide, et tal puudub takistus reklaamikandjate paigaldamiseks, sest vald ei ole teda teavitanud 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015 ehitusteatistes esitatud andmete täiendava kontrolli vajadusest, kuna ehitusteatiste esitamisest ei saanud kaebajale tekkida õigust ehitada võõrale maale ilma maaomaniku loata. Maaomanik otsustab ise, kas, kellele ja millistel tingimustel seada temale kuuluvale kinnisasjale isiklik kasutusõigus. Kuna kaebajaga neis tingimustes kokkuleppele ei jõutud, siis ei olnud vallal kohustust ka isiklikke kasutusõigusi seada. Viimsi Vallavalitsus ei pidanud 13.11.2015 protokollilise otsuse tegemisel juhinduma ka HMS § 66 lg-st 3, sest sellega ei tunnistatud kehtetuks ühtegi varasemat haldusakti, vaid võeti vastu iseseisev otsustus keelduda kaebaja kasuks isiklike kasutusõiguste seadmisest. Vastava otsuse tegemine ei olnud võimalik enne varasemate haldusaktide vastuvõtmist. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, millised haldusaktid 13.11.2015 otsusega kehtetuks tunnistati. Taotluse esitamisele järgnenud vallaametnike tegevus ei saanud luua kaebajale õiguspärast ootust, et tema kasuks seatakse isiklikud kasutusõigused ükskõik millistel tingimustel, kuna kasutusõiguse sisu kohta puudusid igasugused kokkulepped. Õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele ja sisulisele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, siis tuleb rahuldamata jätta ka kohustamiskaebus. Kaebaja alternatiivne taotlus tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi protokolli p 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p 21 ning Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163 õigusvastasus jääb samuti rahuldamata, sest kaebaja ei ole 4(8)
3-15-2697 toonud välja, milles seisneb viidatud aktide õigusvastasus ja kohus ei pea hakkama kaebaja eest kaebust sisustama. Asjas esitatud andmete põhjal on nimetatud aktid ka sisuliselt õiguspärased. Lisaks on õige vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub põhjendatud huvi viidatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks, sest need ei saa olla tekitanud talle varalist või mittevaralist kahju. Seega puudub kaebajal tuvastamiskaebuse osas kaebeõigus ning kaebus tuleks vastavas osas ka seetõttu jätta rahuldamata. Viimsi Vallavalitsuse protokollidest nähtub üheselt, et need ei asenda lõplikku otsust, mille sai valla põhimäärusest tulenevalt teha üksnes vallavolikogu. Samuti sisaldasid projekteerimistingimused konkreetset viidet, et reklaamikandja paigaldamine eeldab veel notariaalset servituudilepingut maa koormamiseks isikliku kasutusõigusega. Puudub ka alus asuda seisukohale, et vald oleks kaebajat teadlikult eksitanud, sest kaebaja on professionaalne ettevõtja, kelle hoolsuskohustus hõlmab mh asjaomase õigusliku regulatsiooni selgekstegemist. Teadmine, et isiklik kasutusõigus kinnisvara kasutamiseks on reeglina tasuline ja tähtajaline, kuulub kindlasti Eestis tegutseva ettevõtja edukaks ärialaseks tegevuseks vajalike põhiteadmiste sfääri. Samuti kuulub sinna teadmine, et avaliku võimu vara ei anta ilma olulise põhjuseta äriühingu kasutusse tasuta ega tähtajatult, mis rikuks ilmselgelt võrdset konkurentsi ja oleks olemuselt korruptiivne. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, millele tugineb kaebaja väide, et vallavalitsuse tegevusega on talle põhjustatud kahju. Kaebaja pidi aru saama, et ehituslubade realiseerimise võimalus sõltub eelkõige kokkuleppest isiklike kasutusõiguste seadmiseks ning kuna vastavates tingimustes ei olnud eelnevalt kokku lepitud, siis võttis kaebaja ise riski, et projekteerimisele tehtavad kulutused võivad osutuda tarbetuteks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.OÜ Topwell Trade palub 26.06.2017 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollidest ekslikult järeldanud, et pooled ei olnud veel saavutanud kokkulepet kõigis kasutusõiguse tingimustes (protokollides ei ole kasutatud sõna „otsus“, vaid „luba“). Samuti on PT p 15 resoluutse sõnastusega ning kohustab pädevat ametnikku pärast ehitusloa väljastamist minema koos kaebajaga notari juurde isiklike kasutusõiguste seadmiseks. Asjaolu, et protokollid ja PT-d ei sisalda infot kasutusõiguste tasu ja tähtaja kohta, ei mõjuta fakti, et neis tingimustes oli varasemalt kokku lepitud (mh on protokollides selge viide „alalistele“ reklaamikandjatele või „püsireklaamikandjatele“). Kokkulepet ei muuda olematuks seegi, et praeguseks on selgunud Viimsi Vallavalitsuse õigusvastane käitumine (st pole küsitud valla põhimääruse § 139 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt vallavolikogu nõusolekut valla kinnistute kasutusse andmiseks). Samas on ka võimalik, et protokollidele küll eelnes vallavolikogu otsus, kuid see on jäänud vormistamata. Eraõiguslikul isikul on õiguspärane ootus, et kohaliku omavalitsuse esindajad on lubaduste andmisel ja aktide koostamisel pädevad ning toetuvad oma otsuste tegemisel kehtivatele õigusaktidele. Õigusriigis ei saa kanda vastutust kohaliku omavalitsuse aktide õiguspärasuse suhtes üle erasektorile. Vastustaja väljastas kaebajale projekteerimistingimused nelja alalise reklaamikandja paigaldamiseks Viimsi valla kinnistutele, kuid ka PT taotlemise üheks eelduseks on kinnistuomaniku nõusolek. Seega pidi vastustaja olema PT väljastamisel teadlik, et see eeldab ka vallavolikogu otsust ja seni pole PT väljastamine võimalik. Vastustaja on asunud oma tegevust põhjendama nii viidetega konkursi kohustuslikkusele, maaomaniku loa puudumisele kui ka õigusaktidele, kuid mingil põhjusel ei ole peetud vajalikuks selgitada neid välja juba enne kooskõlastuste andmist ja PT väljastamist. Jääb arusaamatuks, kuidas saavad samad pikaaegse kogemusega ametnikud jõuda samas küsimuses teatud aja möödudes täiesti erinevatele seisukohtadele. Sisuliselt on vastustaja oma selgitustega tõendanud enda käitumise õigusvastasust kooskõlastuste andmisel ja PT väljastamisel. Kui kohus leiab, et kaebajal ei ole õigust nõuda tema kasuks tähtajatute ja tasuta isiklike kasutusõiguste seadmist, siis tuleb asuda 5(8)
3-15-2697 seisukohale, et kaebajal on õiguspärane ootus nõuda vähemalt üle 5-aastase tähtajaga isiklike kasutusõiguste seadmist vastavatele kinnistutele.
7.Viimsi vald vaidleb 27.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja on omistanud Viimsi Vallavalitsuse protokollide sõnastusele põhjendamatult kaugeleulatuva tähenduse. Nimetatud dokumendid kajastavad põhimõttelise seisukoha võtmist kaebaja taotluse suhtes ning järgivad taotluse sõnastust (st „alaliste“ reklaamikandjate paigaldamise soov). Esialgne kooskõlastus anti üksnes kavandatavate rajatiste asukohale ning see ei saanud olla kuidagi lõplikult siduv edasiste otsuste tegemisel või lubade väljastamisel. Projekteerimistingimustes antakse maksimaalne võimalik ehituslik raamistik ehitusprojekti koostamiseks. PT p 9 järgi tuleb enne ehitusloa taotlemist esitada kõik vajalikud kooskõlastused. Maaomaniku poolne kooskõlastus ehitusprojektidel puudub. PT p-s 15 on sedastatud ilmselget vajadust saada enne ehitamist maa kasutamiseks maaomaniku nõusolek. Projekteerimistingimused, ehitusteatis ega ka ehitusluba ei anna õigust ehitada ilma maaomaniku nõusolekuta. Vastavat luba võõrale maale ehitamiseks ei ole kaebajale kunagi mitte ühegi dokumendiga antud. Kuna PT väljastamine toimus vallavalitsuse korraldusega, mis ei saa asendada vallavolikogu otsust maa koormamise kohta, siis ei saa PT p-st 15 tuletada ka kellegi kohustust sõlmida kaebajaga leping temale sobivatel tingimustel. Mingi varasema kokkuleppe olemasolu ei ole kaebaja tõendanud. Samuti ei vasta kehtivale õigusele arusaam, et volikogu otsus pidi eelnema juba PT väljastamisele, sest PT eesmärk on määrata üksnes ehitusprojekti koostamise tingimused. Menetlust, mida on valesti alustatud, ei ole kohustust valesti lõpule viia.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et OÜ Topwell Trade apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Kuigi asjas ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks poolte vahel kokkulepete sõlmimine või läbirääkimiste pidamine kaebaja taotletud alaliste reklaamikandjate valla maale paigaldamise tingimuste üle, samuti ei ole kaebaja esitanud mingeid sisulisi selgitusi temale väidetavate lubaduste andmise kohta, pole OÜ Topwell Trade vaielnud apellatsioonkaebuses vastu halduskohtu järeldusele, et kaebaja on soovinud paigaldada valla maale reklaamikandjad üksnes tingimusel, et tema kasuks seatakse tasuta ja tähtajatud isiklikud kasutusõigused. Seda arvestades puudus Viimsi Vallavalitsusel 13.11.2015 istungi protokollilise otsuse (tl 98-98p) vastuvõtmisel vajadus täiendavalt kaaluda, kas vaidlusalusele neljale maa-alale kaebaja kasuks isiklike kasutusõiguste seadmine oleks võimalik mingitel teistsugustel tingimustel.
10.Kaebaja väide, et Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungite protokollide väljavõtetes (tl 7-8) märgitust ei saa järeldada, et pooled ei olnud veel saavutanud kokkulepet kõigis kasutusõiguse seadmise tingimustes, on iseenesest õige, kuid nimetatud kooskõlastustest ei järeldu samas ka seda, et vastav kokkulepe pidi olema saavutatud, ning igal juhul ei nähtu protokollidest väidetava kokkuleppe täpne sisu. Protokollide järgi kooskõlastas vallavalitsus üksnes teatud tunnustega (valgustatud reklaampind ca 6×3 m ja aluse kõrgus 2–2,5 m) alaliste või püsireklaamikandjate paigaldamise võimalikud asukohad, märkides ühtlasi, et kooskõlastus ei asenda „lõplikku luba“ ja OÜ-l Topwell Trade tuleb taotleda ka projekteerimistingimused. Kooskõlastuste põhjal saab eeldada, et vallavalitsus pidas kaebaja taotletud parameetritega 6(8)
3-15-2697 reklaamikandjate paigaldamist viidatud asukohtadesse põhimõtteliselt võimalikuks, mis võis anda kaebajale teatud ootuse üksnes sellele, et vallavalitsus ei hinda hiljem mõjuva põhjuseta neid asukohti reklaamikandjate paigaldamiseks täiesti ebasobivateks. Halduskohtu viidatud „lõplik otsus“ ja protokollides märgitud „lõplik luba“ on ringkonnakohtu arvates samasisulised, tähistades mõlemal juhul haldusakti, mis annaks õiguse reklaamikandjad taotletud kohtadesse paigaldada. Ka protokollides sisalduvat viidet „alalistele“ ehk „püsireklaamikandjatele“ ei saa sisustada poolte kokkuleppena tähtajatu kasutusõiguse seadmiseks, vaid see kirjeldab paigaldatavat reklaamikandjat kui aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud asja, mis oli kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 2 lg 1 järgi aluseks selle liigitamisele ehitiseks. Haldusasja toimikus ei ole OÜ Topwell Trade taotlusi, mille alusel on antud 27.08.2013 kooskõlastused, kuid OÜ Topwell Trade 29.08.2013 e-kirjast (tl 51-51p), milles sooviti kooskõlastust Ranna jalgtee kinnistule reklaamikandja paigutamiseks ja mille alusel on antud 06.09.2013 kooskõlastus, ei nähtu samuti, et kaebaja oleks oma taotluses toonud esile mingeid muid tingimusi reklaamikandjate paigaldamiseks peale nende mõõtmete ja asukoha. Seega ei ole ka kooskõlastusele alust omistada kaugeleulatuvamat tähendust.
11.Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korraldustega nr 1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163 väljastatud projekteerimistingimuste (tl 9-16p; tl 57-64p) p 15 kohustas OÜ-d Topwell Trade sõlmima reklaamikandjate paigaldamiseks Viimsi vallaga notariaalse lepingu maa-alade koormiseks tema kasuks seatavate isiklike kasutusõigustega, kuid ei kohustanud valda sõlmima kaebajaga vastavat lepingut ükskõik millistel (s.o kaebaja poolt dikteeritud) tingimustel või kaebajat eelistavas menetluskorras. Kokkuvõttes on kaebaja väited kõigi kasutusõiguse seadmise tingimuste osas Viimsi vallaga kokkuleppe saavutamise kohta jäänud kohtumenetlust läbivalt üksnes paljasõnalisteks ning vastustaja on samas kinnitanud, et temal puuduvad igasugused andmed väidetava kokkuleppe olemasolu ja selle sisu kohta. Kuna Viimsi valla ja kaebaja vahel kokkuleppe sõlmimine või kaebajale vastustaja poolt mingite lubaduste andmine ei ole tõendatud, siis pole ka alust rääkida kaebaja õigustatud ootusest või vallavalitsuse sõnamurdlikust käitumisest. Selgitusega, et kaebaja kui oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev ettevõtja pidi olema teadlik ja arvestama oma tegevuse planeerimisel õigusliku regulatsiooniga, mille alusel toimub kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmine ja koormamine, ei ole halduskohus pannud vastutust Viimsi valla aktide õiguspärasuse eest kaebajale, vaid kohus on sellega üksnes rõhutanud, et kaebajal ei saa olla kaitstavat õiguspärast ootust, et teda koheldakse õigusaktidega vastuolus oleval viisil, isegi kui kaebaja tõesti kergemeelselt uskus selle võimalikkusesse.
12.Kaebaja leiab ekslikult, et projekteerimistingimuste väljastamisega andis Viimsi vald ühtlasi nõusoleku reklaamikandjate paigaldamiseks tema omandis olevatele kinnistutele. PT väljastamise ajal (11.10.2013) kehtinud EhS v.r § 19 lg 3 kohaselt toimus nende andmine huvitatud isiku taotluse alusel ja võttes arvesse planeeringutes või muudes maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Olukorras, kus samal perioodil kehtis EhS v.r § 23 lg 11, mille kohaselt pidanuks ehitusloa taotluse niikuinii esitama maaüksuse omanik (s.o Viimsi vald) või tema volitatud isik, puudus igasugune mõistlik põhjus nõuda maaomaniku heakskiitu juba PT väljastamiseks. Projekteerimistingimuste väljastamist 2013. aastal ei saa tagasiulatuvalt hinnata kehtiva EhS § 31 lg 3 ja § 32 p 5 alusel, mis kohustavad selgitama taotluse suhtes välja ka kinnisasja omaniku seisukoha. Halduskohus on kaebajale lisaks õigesti selgitanud, et kuigi Viimsi vald ei ole teda teavitanud 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015 ehitusteatistes (tl 17-40) esitatud andmete täiendava kontrolli vajadusest, ei saanud kaebajale sellestki tekkida EhS § 36 lg 2 alusel õigust ehitada ilma maaomaniku loata, sest kuigi nii kinnistute omanikuks kui ka ehitusteatiste kontrollimiseks pädev asutus on Viimsi vald, puudub Viimsi valla põhimääruses sätestatud vallavara käsutamise pädevuse jaotust arvestades võimalus neid rolle samastada. 7(8)
3-15-2697
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Topwell Trade apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.05.2017 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Topwell Trade on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 124), kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viimsi vald ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.