Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

kohtulahendid ja õigusaktid olid jõus ka algselt kaebajale nõusolekute andmise ajal (Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi ja 06.09.2013 istungi ajal), seega tunduvad kaebajale vastustaja põhjendused nõusoleku andmisest keeldumiseks alusetud ja otsitud. Vastustaja edastatud Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punktis 1 välja toodud põhjendused ei sisalda ühtegi HMS § 66 lg-s 3 mainitud õiguspärase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alust ning seega ei ole vastustaja järginud nõusoleku andmisest keeldumisel õigusaktides sätestatut. Jättes protokollis viitamata konkreetsetele õigusaktides sisalduvatele sätetele, ei ole vastustaja haldusakt kontrollitav ega jälgitav. Vastustaja on oma 12.11.2015 vastuses kohtunõudele nr. 3-15-2697/7 väitnud mh, et “Vallavalitsus on küll nõustunud projekteerimistingimustes üldiselt isikliku kasutusõiguse seadmisega, kuid mitte tähtajatult ning tasuta nagu kaebaja sooviks on”. Selle lausega on vastustaja kinnitanud oma nõusolekut seada isiklikud kasutusõigused kaebaja kasuks, kuid asunud eriarvamusele ainult tähtaja ning tasu osas. Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punktis 1 on vastustaja keeldunud täielikult isiklike kasutusõiguste seadmisest. Selline vastustaja käitumine on ebanormaalne, õõnestades avaliku võimu autoriteeti ning isikute usaldust. Vastustaja on rikkunud õiguskindluse põhimõtet. Eelnevast lähtuvalt asub kaebaja seisukohale, et vastustaja nõusoleku andmata jätmine on ajendatud poliitilise võimu muutusest ja seega tuleb Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punkt 1 tühistada ning kohustada vastustajat seadma kaebaja kasuks tasuta tähtajatud isiklikud kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

kohaselt pidi kaebaja esitama alaliste reklaamikandjate paigaldamiseks projekteerimistingimuste taotlused. Viimsi Vallavalitsuse nelja 11.10.2013 korraldusega määrati kaebajale reklaamkandjate ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimused vastavalt korralduste lisadele. Kõigi korralduste lisadeks olevad projekteerimistingimused sisaldavad punkti 15 järgmises sõnastuses: „Kuna projekteeritav ja ehitatav reklaamikandja hakkab paiknema Viimsi valla omandis oleval kinnistul (vastava kinnistu nimetus), sõlmida Topwell Trade OÜ kasuks notariaalse servituudi leping maa isikliku kasutusõigusega koormamiseks.“ Millistel tingimustel (tähtajatult ja tasuta) on otsustatud kasutusõigus seada, ei ole öeldud. Projekteerimistingimustega antakse ehitusprojekti koostamise lähtealused ja nõuded. Ka otsustus, mis sinna oli lisatud - valla vara kasutusse andmine, oli ainult eeldus sellele, et reklaamkandjaid üldse oleks võimalik tulevikus küsitud asukohtadesse paigutada. Projekteerimistingimustest võis kaebaja seega aru saada, et enne ehitusprojekti koostamisele asumist või selle esitamist tuleb kasutusõiguse seadmise tingimustes kokku leppida. Eespooltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebajal ei ole õigust nõuda PT andmise haldusakti täitmist, kuna seal sisalduvad nõuded maale kasutusõiguse seadmises kokkuleppimiseks olid täitmata. Arvestades, et läbirääkimised kasutusõiguse seadmise tingimuste osas ei andnud tulemusi ja kaebaja nõudis järjekindlalt tasuta ja tähtajatut servituuti, otsustas vallavalitsus, et haldusakti ei ole võimalik täita ning vallavalitsuse 13.11.2015 istungil keelduti lõplikult kasutusõiguse seadmisest. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda Viimsi Vallavalitsuse kohustamist seadma Topwell Trade OÜ kasuks tasuta tähtajatud isiklikud kasutusõigused reklaamikandjate paigaldamiseks vastavalt Topwell Trade OÜ poolt Viimsi Vallavalitsusele esitatud ehitusprojektidele ja ehitusteatistele. PT haldusakt ei anna kaebuse esitajale õigust valla kinnistute tasuta ja tähtajatuks kasutamiseks, vaid sedastab edaspidiseks ehitamise võimaldamiseks vastava klausli. Õiguse loob kinnistusraamatusse kantud servituut. Seega ei saa kaebuse esitaja endiselt täiendatud kaebuses nõuda kohtult valla ühe või teise sisuga haldusakti andmiseks kohustamist kuivõrd tegemist on valla kaalutlusõiguse alusel antava otsustusega. Kaebuse esitaja saab taotleda üksnes otsuse tühistamist ja kaebaja taotluse uut läbivaatamist. Kohus on seda kaebajale ka selgitanud. Ükski dokument, mis on kohtule edastatud ei kajasta seda, et Viimsi vald oleks nõustunud isikliku kasutusõiguse seadmisega tasuta ja tähtajatult. Vastustaja esitas kohtule kogu kirjavahetuse ja kaebaja taotlused. Rohkem materjale ei ole haldusmenetluses kogutud või säilinud. Kaebaja on leidnud, et otsuses nimetatud seadused ja Riigikohtu lahendid olid kehtivad ka PT väljastamise ajal. Vastustaja arvab, et kui minevikus on tehtud valesid otsuseid, siis ei ole halduse seaduslikkuse printsiibist lähtudes õige nende valede otsuste alusel edasi minna. Poliitilise olukorra muutumisega vallavalitsuses ei ole käesoleva vaidluse puhul midagi tegemist ja vastustaja palub kohtul selle kaebaja väite tähelepanuta jätta.

Kaebaja poolt nimetatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei ole ilmselt sellele eesmärgile sobiv vahend. Kaebaja tugineb oma seisukohtades ka õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele. Taotlusele järgnenud vallaametnike tegevus ei saanud luua õiguspärast ootust, et esitatud taotluse alusel ükskõik millistel tingimustel isiklik kasutusõigus seatakse. Vastustaja juhib veelkord tähelepanu, et isikliku kasutusõiguse sisu kohta puudusid igasugused kokkulepped. Õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele ja sisulisele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Seega on esmalt vaidlus selles, kas Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollidest ja kaebajale väljastatud projekteerimistingimustest tulenes kaebuse esitajale subjektiive õigus nõuda vastustajalt seada valla maale kaebaja kasuks isiklik kasutusõigus reklaamikandjate paigaldamiseks, samuti on vaidluse all see, millistel tingimustel (tähtajatult ja tasuta) on otsustatud kasutusõigus seada. Halduskohus leiab, et Ringkonnakohtu poolt viidatud istungite protokollidest ja projekteerimistingimuste (mis on väljastatud eelpool nimetatud korralduste alusel) punktidest 15 ei tulene kaebajale subjektiive õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist. Kohtu arvates tuleneb viidatud haldusakti sõnastusest otseselt ainult see, et nende alusel tekkis kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastava otsuse vastuvõtmist, kas kaebajale isiklik kasutusõigus vastavate maa-alade suhtes seatakse või mitte ning millistel tingimustel. Eeltoodu tuleneb juba protokollide sõnastusest, milles on üheselt märgitud, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Samuti ei saa kohtu arvates tõlgendada kuidagi projekteerimistingimustes sisalduvat p 15 selliselt, et sellest tuleks kaebajale subjektiive õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kaebaja poolt märgitud tingimustel. Selline seisukoht oleks vastuolus juba eelpoolviidatud vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollidest (tl 7-8) nähtuvaga, mille kohaselt arutas vallavalitsus kaebaja ettepanekut paigaldada püsireklaamikandjad protokollides märgitud asukohtadesse ning vallavalitsus otsustas kooskõlastada alaliste reklaamikandjate paigaldamise asukohad, täpsustades, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Just asjaolu, et lõpliku otsuse puudumine küsimuses on eraldi välja toodud, lükkab ümber selle, et kasutusõiguse tingimustes oli kokkuleppele jõutud ja vald oli nõustunud vastustaja nõudega anda reklaamikandjate püstitamiseks kaebajale oma maa tasuta ja tähtajatu asjaõigusliku kasutusõiguse. Kaebajal oli selle alusel ainult õigus nõuda vastava otsuse langetamist. Eeltoodu on igati kooskõlas ka haldusõiguse üldiste põhimõtetega ning RVastS § 6 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Samuti on selline seisukoht kooskõlas Viimsi Vallavolikogu 18.08.2009 määruse nr 19 „Viimsi valla põhimäärus“ 4-7 jaoga, mis reguleerivad valla vara kasutusse andmist ning koormamist. Antud juhul on vastustaja vastava otsuse vastu võtnud oma 13.11.2015 protokollilise otsusega keeldudes kaebaja taotluse rahuldamisest. Otsusest nähtub, et vastustaja on keeldumisel tuginenud kolmele argumendile – esiteks sellele, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tasuta ja tähtajatult isikliku kasutusõiguse seadmist ning teiseks sellele, et tagada tuleb ettevõtjate võrdne kohtlemine ning kasutusõiguse seadmisel rikutaks riigihangete seadust. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 otsus on õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu, kuivõrd kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda tasuta ja tähtajatult isikliku kasutusõiguse seadmist kaebaja kasuks kinnistutele Aiandi tee, Muuli tee L1, Ranna tee ja Muuli tee L1- Ranna jalgtee. Otsuses on põhjendatult märgitud, et kehtivast õigusest tulenevalt peab vald looma ettevõtjatele võrdsed võimalused ning andma valla vara kasutusse konkursi korras või enampakkumisel. Vaatamata sellele, et vastustaja ei ole oma otsuses konkreetseid õiguslikke aluseid välja toonud, nähtub Viimsi valla põhimääruse § 159 lg 1, et valla omandis olevale kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seadmine on lubatud, kui: 1) see toimub vallavalitsuse otsusega selleks seaduslikku õigust omava isiku nõudel ja kasuks; 2) see toimub vallavolikogu otsusega ja avalikes huvides; 3) see seatakse vallavolikogu otsusega vallale erilisi teeneid osutanud isiku kasuks. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et isiklik kasutusõigus seatakse tasu eest või tasuta. Tasuta isikliku kasutusõiguse seadmine võib toimuda eriliste teenete eest. Isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise otsustab vallavalitsus.

Kaebuse esitaja ei ole antud juhul välja toonud ühtegi eelpool viidatud regulatsioonile vastavat alust, millest tuleneks talle subjektiivne õigus tasuta isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Vara kasutusse andmist tasu eest reguleerib Viimsi valla põhimääruse 4-6 jagu. Viidatud regulatsioonist tuleneb põhimõte, et valla vara võib tasu eest kasutusse anda. Seejuures kinnisvara kasutusse andmise saab otsustada üksnes vallavolikogu (vt Viimsi valla põhimääruse § 139 lg 1 p 3). Samas, arvestades, et Viimsi valla põhimääruse § 49 lg 1 p 1 ja p 2 sätestavad, et vallavalitsus valmistab ette vallavolikogus arutusele tulevaid küsimusi lähtuvalt valla arengu- ja eelarvestrateegiatest, vallavalitsuse seisukohtadest või vallavolikogu määrustest ja otsustest ning teistest õigusaktidest (p 1) ning vallavalitsus organiseerib valla vara valdamist, kasutamist ja käsutamist, vaatab läbi valla arengukava ja selle investeeringute kava ning eelarve projekti ja muud vallavolikogu määruste ja otsuste projektid ning korraldab arengukava ja selle investeeringute kava, eelarve, vallavolikogu määruste ja otsuste täitmist (p 2), leiab kohus, et juhul kui vallavalitsus otsustab, et vara kasutusse andmine ei ole põhjendatud, siis vastavat otsust vallavolikogu eraldi vastu võtma ei pea. Otsustuskorras (so tasu eest) võib vara kasutusse anda üksnes 1) hoolekandeasutustele; 2) heategevuslikele organisatsioonidele; 3) valla osalusega äriühingutele, kus vallale kuulub üle kahe kolmandiku aktsiate või osadega määratud häältest; 4) Eesti Vabariigi riigivõimu- ja kohaliku omavalitsuse asutustele; 5) mittetulundusühingutele ja sihtasutustele; 6) ühiskondlike ürituste läbiviimiseks; 7) eluruumideks sotsiaalhoolekannet vajavatele vallaelanikele; 8) juhul kui rendile või üürile antakse üksik asi, kui kasutamise tasu on kindlaks määratud kehtestatud tariifidega; 9) juhul kui selle vara suhtes või mille abil rentnik (üürnik) on kohustatud tegema teatud tööd või osutama teatud teenust ning sellise töö tegemiseks või teenuse osutamiseks on vaja eriteadmisi; 10) juhul kui selle vara suhtes on eelnevalt korraldatud avalik enampakkumine või eelläbirääkimistega pakkumine, mis ei ole andnud soovitud tulemusi; 11) muudel juhtudel vallavolikogu otsuse alusel, lähtudes valla huvidest (Viimsi valla põhimääruse § 143). Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et täidetud oleks ka mõni eelpool nimetatud tingimus, millisel juhul saaks valla vara anda kasutusse (seda koormata) otsustuskorras. Ainsana eelpooltoodud sätetest võiks käesolevale juhul olla rakendatav ainult p 11 ehk nii-öelda valvenorm. Kuid ka selle puhul on kasutusse andmine võimalik ainult tasu eest, ehk põhimõtteliselt erinevatel tingimustel, kui pakub ja nõuab kaebaja. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, et milles siin seisneks valla huvi. Seega tuli vastustajal lähtuda otsustamisel üldisest põhimõttest, et vara saab anda kasutusse avaliku enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korras Viimsi valla põhimääruses sätestatud korras. Teisisõnu on vastustaja õigesti asunud otsuses keelduda kasutusõiguse lepingu sõlmimisest seisukohale, et arvestada tuleb isikute võrdse kohtlemise põhimõttega ning et valla vara saab kasutusse anda üksnes konkursi korras või enampakkumisel. Mis puudutab veel kaebaja taotlust tähtajatu kasutusõiguse seadmiseks, siis Viimsi valla põhimääruse § 140 lg p 2 tuleneb otseselt keeld anda kinnisvara teiste isikute kasutusse kauemaks kui 50 aastat, välja arvatud juhul, kui pikemaks tähtajaks kasutusse andmine on avalikes huvides (antud juhul ei ole tegemist avalikes huvides kinnisvara kasutada andmisega). Kuigi vastustaja viitas veel riigihangete seadusele, leiab kohus, et see viide ei ole asjakohane, sest tegemist ei ole millegi hankimisega (riigihangete seadust tuleb kohaldada, kui vald sooviks, kas osta asju, teenuseid või ehitustöid vastavalt riigihangete seaduses sätestatud määras). Käesoleval juhul on tegemist aga valla vara kasutusse andmisega, milline kord on sätestatud Viimsi valla põhimääruses. Eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et otsuses puudub küll viide õiguslikule alusele, kuid arvestades, et teistsugust otsust vastustaja õiguspäraselt sisuliselt vastu võtta ei saa (kaebaja eesmärgiks on jätkuvalt saada tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus vallale

kuuluvatele maa-aladele, mille nõudmiseks puudub kaebajal subjektiive õigus) ning vastustajal tuleks samasisuline haldusakt anda välja uuesti, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist.

11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 osas, milles seisneb viidatud aktide õigusvastasus ning millises osas need ei vasta HMS § 54. Seega on kaebus selles osas põhjendamata. Kohus ei pea hakkama kaebaja eest kaebust sisustama ning kaebus tuleb juba üksnes sel põhjusel jätta rahuldamata. Kohus märgib eeltoodust tulenevalt üksnes seda, et arvestades kohtule esitatud andmeid kogumis, ei nõustu kohus kaebajaga selles, et nimetatud haldusaktid oleks õigusvastased - aktid on vastu võetud pädeva haldusorgani poolt ning kehtiva õiguse alusel, kaebaja ei ole välja toonud, et aktides esineks kaalutlusvigu (ja milles see seisneb, samuti ei ole kaebaja viidanud, et aktid oleks ebaproportsionaalsed või ei vastaks vorminõuetele) või vastuolu õigusaktidega. Õige on ka vastustaja seisukoht selles, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks, kuivõrd nendega ei saa olla kaebajale tekitatud varalist või mittevaralist kahju. Seega puudub kaebajal selles osas kaebeõigus ning kaebus tuleks ka seetõttu jätta rahuldamata. Viimsi vallavalitsuse protokollidest nähtub üheselt, et antud kooskõlastus ei asenda lõplikku kasutusõigust, millise otsuse sai Viimsi valla põhimäärusest lähtuvalt teha üksnes vallavolikogu. Seega pidi kaebajale olema ka aru saadav, et tegemist on sisuliselt eelhaldusaktidega kaebaja poolt soovitud taotluse lahendamiseks. Samuti ei saa olla kaebajale tekitatud varalist või mittevaralist kahju väljastatud projekteerimistingimustega, mis sisaldasid endas konkreetset viidet, et reklaamkandja paigaldamise eelduseks on vajalik notariaalse servituudi leping maa isikliku kasutusõigusega koormamiseks. Seega tulenes projekteerimistingimustest koosmõjus Viimsi valla põhimäärusega, millele kohus viitas eelpool ja mis oli nii avalikkusele kui kaja kaebajale kättesaadav, et läbi tuleks viia vastavad menetlused. Antud juhul lõppes vastav menetlus vallavalitsuse 13.11.2015 otsusega, millega keelduti isikliku kasutusõiguse seadmisest kaebaja kasuks. Sellise otsuse tegemine on valla kaalutlusõigus ning kohus leidis eelpool, et tegemist oli õiguspärase otsusega, kuivõrd kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kaebaja poolt soovitud viisil (tasuta ja tähtajatult) ning kohus jääb selle seisukoha juurde.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.