A. L kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsuse nr 4.21/26787-1 tühistamiseks relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistung 26. september 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – A. L, esindaja Teet Veer;
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsus nr 4.2-1/26787-1 relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas;
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 15 eurot Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.10.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka PPA) 06.06.2016 otsusega nr 4.2/26787-1 „Relvalubade kehtivuse peatatuse lõpetamine ja relvalubade kehtetuks tunnistamine“ lõpetati A. L nimele väljastatud relvalubade nr RL 0736342, RL 765952 ja RL 770758 kehtivuse peatatus ning tunnistati relvaload kehtetuks.
2.A. L esitas 04.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsuse nr 4.2/26787-1 „Relvalubade kehtivuse peatatuse lõpetamine ja relvalubade kehtetuks tunnistamine“ tühistamist osas, millega tunnistati kehtetuks A. Lle väljastatud relvaload.
3.Tallinna Halduskohtu 26.07.2016 määrusega jäeti A. L kaebus käiguta (tl 18).
4.Kaebaja vastas eelnimetatud käiguta jätmise määrusele 30.08.2016 ning esitas selle juurde ka vastavat kriminaalasja materjali, millel on käesoleva vaidlusega puutumus (tl 27-40).
5.Tallinna Halduskohtu 13.10.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 41). Politsei- ja piirivalveamet vastas 15.11.2016.
6.Tallinna Halduskohtu 19.01.2017 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 54).
7.Kohtuistungid toimusid 05.04.2017 ja 26.09.2017.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on osas, millega tunnistati kehtetuks temale väljastatud relvaload, õigusvastane. 06.06.2016 otsus ei ole kooskõlas õigusliku alusega (ei ole arvestatud kõiki vajalikke asjaolusid), puuduvad faktilised põhjendused ning otsus sisaldab kaalutlusvigu. Menetluses on rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud (HMS § 40) ja uurimispõhimõtet (HMS § 6). Lisaks võib vaidlustatud otsus olla vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega.
9.Vaidlustatud otsuses oli peetud vajalikuks hinnata kaebaja isikut ja 24.10.2015 juhtumi faktilisi asjaolusid, mida tegelikult aga ei tehtud. PPA jättis kaebaja isiku hindamiseks vajalikud andmed kogumata ega ole isegi enne otsuse välja andmist teda ära kuulanud. Samuti ei ole arvestatud 24.10.2015 sündmuste asjaoludega. Kaebaja selgitab, et ta ei sooritanud lasku, mille tagajärjel sai R. R kehavigastuse. Tervisekahjustuse tekkimine ei ole põhjuslikus seoses kaebaja käitumisega. Kaebaja leiab, et küsimus sellest kas, talle väljastatud relvaload tuleks tunnistada kehtetuks, on põhimõtteliselt leidnud lahenduse kriminaalmenetluses ja seal on kohus oma vaatepunktist kõiki asjaolusid hinnanud ja leidnud, et relva kandmise õigus ei kuulunud äravõtmisele ning PPA-l puudus alus teistsuguse otsuse tegemiseks. Kaebaja arvates oleks haldusorgan teinud teistsuguse otsuse kui ta oleks kaebaja ära kuulanud. PPA pidi koguma tõendeid, kuid ei ole seda teinud. Samuti ei ole küsitud jahisektsiooni esindajate ega piirkonnapolitseiniku hinnangut ega uuritud kriminaalasja toimikut. Relvalubade kehtetuks tunnistamine riivab ülemääraselt ja põhjendamatult kaebaja vaba eneseteostuse õigust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud, s.t piisab kui on tuvastatud faktilise asjaoluna kaebaja kriminaalkorras karistatuse fakt nii nagu kohaldatava sätte – RelvS § 36 lg 1 p 6 koostoimes § 43 lg 3 p 2 – koosseis seda ette näeb.
11.Vaidlustatud otsuse tegemisel kandis kaebaja kehtivat karistust. Väär on kaebaja arusaam Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-10-10 sisust ning seisukoht, et isikuvastaste süütegude puhul, millise koosseisus on tervisekahju tekitamine, on vastustaja kohustatud hindama kaebaja isikut ja 24.10.2015 teoga seotud asjaolusid. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja suhtes 11.05.2016 otsuse nr 4.21/25700-1 kohaselt peatati relvalubade kehtivus RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel, mille üle vaidlus puudub.
Kaebaja nimetatud otsust vaidlustanud ei ole. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja ei ole aru saanud sellest, et ta relvaseadusega kehtestatud relva ohutu käsitsemise nõudeid ja jahieeskirjaga kehtestatud jahiohutuse nõudeid jahirelva transportimisel ja käsitsemisel on rikkunud, samuti asjaolus, et kaebaja on kriminaalkorras karistatud.
12.Vastustaja leiab, et antud kaasuse puhul ei ole kohaldatavad eelpool nimetatud Riigikohtu seisukohad, mis puudutavad kaalutlusõiguse teostamist ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist ning seetõttu on väär ka kaebaja seisukoht selles, et vastustaja ei ole sisuliselt hinnanud kaebaja isikut ega õnnetusjuhtumi faktilisi asjaolusid ning et otsus ei vasta seetõttu seaduslikule alusele ja on diskretsioonivigadega. Kuigi vastustaja ei olnud kohustatud kaebaja isikut ning tema poolt toimepandud tegu relvalubade kehtetuks tunnistamise menetluses hindama, on ta seda siiski teinud, leides, et kohaldatava sätte eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ja isik, kes on karistatud isikuvastases kuriteos, võib põhimõtteliselt kehtivat relvaluba omades kujutada endast ohtu. Isegi juhul, kui otsus ei ole piisavalt põhjendatud, tuleb arvestada asjaoluga, et vastustajal tuleks igal juhul uuesti vastu võtta samasisuline otsus.
13.Kaebaja suhtes jõustus 01.06.2016 kohtuotsus kriminaalasjas nr 15267001044, mille kohaselt kaebaja tunnistati süüdi KarS § 119 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust katseajaga 1 aasta. Antud juhul oli kaebaja ärakuulamine relvalubade kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvalubade kehtetuks tunnistamise menetluses menetlusökonoomia seisukohast üleliigne, sest kaebaja oli selgitusi andnud nii relvalubade kehtivuse peatamise menetluses kui ka kriminaalmenetluses. Seega relvalubade kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvalubade kehtetuks tunnistamise menetluses tulemus ei saanud kaebajale olla täielikult ootamatu ning prognoosimatu. Vastustaja ei saaks isegi kaebajat õiguspäraselt ära kuulates anda välja teistsugust haldusakti. Ärakuulamisõiguse rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist.
14.Mis puutub aga õnnetusjuhtumi asjaolude arvestamisse, siis ei saa kaebajaga nõustuda selles, et tervisekahju tekitamine ei olnud põhjuslikus seoses tema käitumisega. Kaebuses toodud väide, et kaebaja oli veendunud, et relval on kaitseriiv peal, on paljasõnaline ning vastuolus sündmuste faktiliste asjaoludega. Kaebaja väide, mis puudutab asjaolu, et ta kahtlustas, et relval võib olla tehniline viga, mistõttu palus selle ekspertiisi saata, ei ole usutav ega tõendatud, sest 24.10.2015 seletuskirjast nimetatud asjaolu ei nähtu. Asjakohased ei ole kaebaja väited ka ekspertiisi tulemuste kohta. Kaebaja kriminaalkorras karistamine on RelvS § 36 lg 1 p 6 koostoimes § 43 lg 3 p 2 kohaldamise eeldus, mis antud juhul on täidetud. Menetlejal ei olnud kaalutlusõigust ja relvaluba tuli kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada. Kaebaja seisukoht, mis puudutab kõrvalise isiku käitumist ja õnnetuse põhjuste uurimata jätmist, on ennast õigustav ja näitab, et ta ei ole mõistnud omapoolseid kohustusi relva hoidmisel, käsitsemisel ja transportimisel ega ka teo ohtlikkust ning relva ja laskemoona hoidmise, käsitsemise, transportimise nõuete eesmärki, milleks on muuhulgas välistada kõrvaliste isikute juurdepääs tulirelvadele ja seeläbi ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsust nr 4.21/26787-1 relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud haldusaktiga lõpetati A. L nimele väljastatud relvalubade kehtivuse peatatus ning tunnistati vastavad relvaload kehtetuks. Samuti selgitati, et kaebajal on kohustus relvad ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada.
16.Relvalubade kehtetuks tunnistamisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 6, paragrahvi 43 teisest lõikest ning eelnimetatud seaduse ja paragrahvi
kolmanda lõike teisest punktist. RelvS § 43 lg 2 seostub relvalubade kehtivuse peatatuse lõpetamisega ning selles osas kaebaja haldusakti vaidlustanud ei ole. Relvalubade kehtetuks tunnistamise sisuline külg ja õiguslik alus seostub aga relvaseaduse paragrahvi 36 esimese lõike punktiga 6 ning paragrahvi 43 kolmanda lõike punktiga 2.
17.Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduse nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Antud juhul on tunnistatud relvaload kehtetuks RelvS § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud asjaolude esinemise tõttu.
18.Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkti 6 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Samas on tunnistatud relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p 6 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks selles osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
19.A. Lt on karistatud kriminaalkorras KarS § 119 lg 1 järgi raske kehavigastuse tekitamise eest ettevaatamatuse tõttu tingimisi vangistusega ning selles ei ole ka vaidlust, kuid kaebaja leiab, et tervisekahjustuse tekitamine ei olnud põhjuslikus seoses tema käitumisega, et tegmist oli õnnetusjuhtumiga ja et vastustaja ei ole kõiki sellega seonduvaid asjaolusid vajalikul määral hinnanud. Kaebaja heidab vastuujale ette ka haldusmenetluse seaduse paragrahvis 6 sätestatud uurimispõhimõtte eiramist ning tema arvamuse ja vastuväidete esitamise võimaldamata jätmist.
20.Protsessiosaliste argumente ning ka menetluse eelnevat käiku arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Siinkohal ei saa päris kõrvale jätta ka seda asjaolu, et menetlusosalised püüdsid kompromisslahendust saavutada, mis jäi aga realiseerumata. Vastustaja oleks nõustunud vastavasisulist haldusakti uuesti väljastama, kuid kaebajale jäi mulje, et selle raames sooviti võtta vastu samasuguse resolutsiooniga-, kuid paremini põhjendatud otsustus ja et sisuliseks kompromissiks ei oldud siiski valmis.
21.Relvalubade kehtetuks tunnistamise- või siis kehtetuks tunnistamata jätmise põhjendatus jääb sageli vaieldavaks, kuid antud juhul võib kaebajaga nõustuda selles, et tema isikut ning toimepandud tegu ei ole relvalubade kehtetuks tunnistamise kontekstis piisavalt arvestatud. Isiku ja toimepandud teo kaalutletud arvestamine on oluline, sest relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 ei nõua enam kategoorilises vormis relvalubade kehtetuks tunnistamist. See on üksnes võimalus, mis eeldab küsimuse põhjalikku kaalumist. Kaebaja on märkinud, et tema hinnangul ei ole sisulist kaalumist (üldse) toimunud. Seoses eelnimetatuga tõusetus kohtumenetluse käigus küsimus, et kui palju on relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 osaliselt kehtetuks tunnistamise järgselt esinenud Politsei- ja Piirivalveametil sellist praktikat, kus relvalubasid ei ole peetud vajalikuks kehtetuks tunnistada. Vastustaja viitas aga sellekohase ülevaate puudumisele ning asjaolule, et vastavasisulist statistikat ka ei koostata (kohtuistungi protokollid, tl 66, pöördel ja tl 78). Seega tekib küsimus, et kas relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 osaliselt kehtetuks tunnistamise järgselt on üldse mõni relvaluba vastavas situatsioonis ka kehtetuks tunnistamata jäetud. See ei tähenda seda, et taolisi juhtumeid peaks või oleks pidanud ilmtingimata esinema, aga kui neid ei ole selle aja jooksul üldse olnud, siis muudab see kaebaja väited formaalsest lähenemisest selle võrra usutavamaks. Menetluse käigus on vastustaja kaebaja suhtes vastu võetud otsustust küll mõnevõrra rohkem põhjendanud, kuid vaidlustatud haldusaktist põhjalikke kaalutlusi siiski ei nähtu. Arvamust ja vastuväiteid ei ole kaebajal samuti võimaldatud haldusmenetluse raames esitada. Vaidlustatud haldusaktis on küll viidatud relvalubade kehtivuse peatamise kontekstis antud selgitustele, kuid siinkohal tuleb nõustuda kaebuse esitajaga selles, et need menetlused võivad olla olenevalt asjaoludest isikute jaoks täiesti erineva kaalu- ning
tähendusega. Kaebaja pidas jahil toimunut õnnetuseks ning samal seisukohal oli ka kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kannatadasaanu. R. R ütles, et ta ei süüdista juhtunus A. Lt (kohtuistungi protokoll, tl 67, pöördel). A. L esitas menetluse käigus ka jahiseltsi iseloomustuse, milles teda kirjeldatakse kohusetundliku inimesena (tl 61). Haldusmenetluse käigus taolist materjali ei kogutud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole neid aspekte piisavalt arvestanud.
22.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ning Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2016 otsus nr 4.2-1/26787-1 relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas menetlusvigade tõttu tühistada.
23.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskuluna 15 euro suuruse riigilõivu välja mõistmist vastustajalt (kohtuistungi protokoll, tl 78). Kohus lähtub eelnimetatust ning see summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muus osas ei ole kaebaja menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2018 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Politsei-ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.10.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-1329 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.