A. L. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.11.2018 otsuse nr 4.2-1/67799-2 ja 20.12.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/677995 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tagastama kaebajale relvaluba
Menetlusosalised
Kaebaja – A. L. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A. L. kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) väljastas 10.10.2014 A. L. (kaebaja) relvaloa nr 765952 jahipidamiseks sileraudse püssiga CZ-USA-Upland-Ultralight kaliiber 12 nr 12P0348, kehtivusega kuni 10.10.2019.
3-19-131
2.Kaebaja põhjustas 24.10.2015 jahil tulirelva ettevaatamatu käsitsemisega teisele isikule raske tervisekahjustuse. Pärnu Maakohus mõistis 16.05.2016 otsusega asjas nr 1-16-4004 kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest. Maakohus mõistis kaebajale karistuseks 6 kuud vangistust 1-aastase katseajaga. Otsus jõustus 01.06.2016.
3.Vastustaja peatas 11.05.2016 otsusega kaebaja 3 relvaloa kehtivused ning võttis kaebaja relvad ja laskemoona hoiule. Vastustaja lõpetas 06.06.2016 otsusega nr 4.2-1/26787-1 kaebaja relvalubade kehtivuse peatatuse ja tunnistas relvaload kehtetuks. Vastustaja andis 07.11.2016 relvasoetamisloaga nr 0053268 K. T. loa soetada kaebajalt mh sileraudne püss CZ-USA-Upland-Ultralight kaliiber 12 nr 12P0348. Samuti andis vastustaja 09.12.2016 otsusega nr 4.2-1/35298-1 kaebajale loa müüa nimetatud relv. Relv müüdi 09.12.2016.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.10.2017 otsusega asjas nr 3-16-1329 kaebaja kaebuse ja tühistas vastustaja 06.06.2016 otsuse relvalubade kehtetuks tunnistamist puudutavas osas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.05.2018 otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Otsused jõustusid 19.06.2018.
Kaebaja esitas 29.10.2018 vastustajale taotluse relvaloa nr 765952 tagastamiseks.
6.Vastustaja keeldus 06.11.2018 otsusega nr 4.2-1/67799-2 relvaluba tagastamast. Kuna kaebaja on relva võõrandanud, siis ei saa talle tagastada relvaluba, millele kantud relv ei kuulu talle. Tulirelva soetamiseks tuleb esitada soetamisloa taotlus. Kui kaebaja ei soovi relva soetada, on võimalik taotleda liigiluba või paralleelrelvaluba.
7.Kaebaja esitas vastustaja otsuse peale 06.12.2018 vaide, mille vastustaja jättis 20.12.2018 vaideotsusega nr 4.2-1/67799-5 rahuldamata. Relvaluba ei anna õigust relva soetada. Relvaloa olemasolu võib olla eeldus relva ostmiseks, nt tõendades, et isikul on juba sama liiki tulirelv ja ta ei pea tegema laskekatset. Relva soetamiseks väljastatakse relvasoetamisluba, mis annab õiguse relva hoida kuni selle registreerimiseni (relvaseaduse (RelvS) § 32 lg 2). Pärast registreerimist väljastatakse relvaluba, mis annab õiguse relva vallata, viia relv hoiukohta ja kasutada vastavalt loale kantud otstarbele, nt käia jahil. Relvaluba, v.a liigiluba, on alati seotud konkreetse relvaga, mis kuulub loa omajale. Relvaluba ei anna nö üldist õigust, nagu autojuhiluba. Kui füüsiline isik võõrandab relva ja tal ei ole liigiluba ega ka paralleelrelvaluba, ei ole tal enam õigust teha selle relvaga ühtegi toimingut. Relvaluba ei anna automaatset õigust soetada sama liiki relva, mis on loale kantud. Kuigi kohus tühistas vastustaja 06.06.2016 otsuse, ei tähenda see, et relvaluba kehtib automaatselt edasi. Kohtuasjas nr 3-16-1329 jäi tähelepanuta, et kaebaja võõrandas relvad ja tema eesmärki ei olnud enam võimalik saavutada. Kuna kaebaja ei ole enam relvaomanik, ei saa tema relvaluba enam kehtida. Vastustaja ei saa anda isikule õigust vallata relva, mis ei kuulu talle. Kui kaebaja soovib vallata teise isiku relva, on tal vaja taotleda liigiluba või paralleelrelvaluba.
8.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 06.11.2018 otsuse ja 20.12.2018 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tagastama kaebajale relvaluba nr RL765952. Vastustaja ei toonud välja keeldumise seaduslikku alust. RelvS § 44 lg 7 esimese lause kohaselt on vastustaja kohustatud pärast relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise kohtuotsuse jõustumist relvaloa omanikule viivitamata tagastama. Jõustunud kohtuotsus haldusakti kehtetuks tunnistamise osas kehtib ka vastustaja osas (HKMS § 177). RelvS § 44 lg 7 esimeses lauses ei ole sätestatud mingeid reservatsioone.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
2(5)
3-19-131
9.1.Relvaluba nr 765952 on kehtetu alates sileraudse püssi CZ-USA-Upland-Ultralight kaliiber 12 nr 12P0348 võõrandamisest 09.12.2016. Relvaloa andmine on seotud relva soetamisega ja käidelda saab üksnes relvaloale kantud relva. Teiseks võimaluseks on taotleda liigiluba ja kolmandaks võimaluseks paralleelrelvaluba. Järelikult lõpeb relvaloa kehtivus, kui relvaloa omanikul ei ole relva, mille käitlemiseks relvaluba anti. Kaebajal on võimalik relv tagasi osta, kui ta taotleb soetamisluba ja seejärel relvaluba. Seda ei ole võimalik teha 10.10.2014 väljastatud relvaloa tagastamise teel pärast relva tagasiostmist.
9.2.Kaebajal puudus kohustus relva võõrandada, kui ta otsustas vaidlustada relvaloa kehtivuse lõpetamise otsuse. Relvade võõrandamine kohtumenetluse ajal oli kaebaja otsus. Kuigi haldusakti vaidlustamine ei peata vaidlustatud haldusakti täitmist, on RelvS § 44 lg-s 7 sätestatud erikord, mis lükkab relvade võõrandamise kohustuse edasi. Seega on politsei kohustatud säilitama relva kuni lahendi jõustumiseni ja hoiduma selle realiseerimisest või nõudma seda relva omanikult. Relvaloa omanikuna pidi kaebaja RelvS-i tundma ja vähemalt möönma, et mitte igale otsusele ei järgne automaatselt relvade võõrandamise kohustust. Kaebajat esindas asjas nr 3-16-1329 õigusteadmistega isik, kelle abiga oleks kaebaja jõudnud selgusele relvade võõrandamise vajaduses või saanuks ta küsida nõu vastustajalt. Kaebaja on ise tekitanud olukorra, kus halduskohtu otsuse täitmine asjas nr 3-16-1329 ja relvaloa tagastamine ei ole võimalik.
9.3.Relvaloa tagastamine kandega ei ole õiguslikult võimalik. Kande tegemine ei kajastaks tegelikku olukorda, sest kaebaja ei ole relva omanik ega saa relvaloale kantud relva käidelda. Kande parandamine relvaloal toob kaasa olukorra, kus relvaloale ei ole kantud ühtegi relva, mis on vastuolus RelvS § 34 lg-ga 2 ega täidaks RelvS-i nõuet, et relvaloast oleks nähtav, mis relva on isikul õigus käidelda. Kaebaja võinuks ajal, mil ta võõrandas kõik relvaloale kantud relvad, taotleda liigiluba.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.RelvS § 44 lg 7 sätestab, et juhul kui soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise otsuse peale esitati kaebus kohtule või vaie Politsei- ja Piirivalveametile ja kohus või Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas loa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise seadusega vastuolus olevaks, on politsei kohustatud selle pärast loa kehtivuse peatamise lõpetamist või kohtuotsuse jõustumist viivitamata tagastama omanikule või valdajale. Soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse jõussejäämise korral on relva- ja laskemoonaomanikul või -valdajal kohustus need võõrandada sama paragrahvi lg-s 6 kehtestatud korras alates otsuse jõustumise päevast.
11.Reeglina on vastustajal selle sätte alusel kohustus pärast relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust tühistava kohtuotsuse jõustumist tagastada relvaluba selle omanikule. Seda tehes ei saa vastustaja rikkuda teisi RelvS-i sätteid. RelvS § 44 lg-st 7 tulenev relvaloa tagastamise kohustus on lahutamatult seotud samast sättest tuleneva õigusega jätta kohtumenetluse ajal relvad võõrandamata. Kuigi haldusakti vaidlustamine ei mõjuta reeglina selle kehtivust ja kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse § 60), näeb RelvS § 44 lg 7 ette teistsuguse korra – relvaloa omanikul puudub kohustus vaidluse ajal relva võõrandada ja relva võõrandamise kohustus sõltub sellest, kuidas vaidlus lahendatakse. Praegusel juhul ei oodanud kaebaja ära vaidluse lahendust, vaid võõrandas relvaloale kantud relva juba kohtumenetluse ajal. Praeguse vaidluse lahendus sõltub just asjaolust, et kaebaja ei ole enam relva omanik.
12.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale ei saa tagastada relvaluba, millele on kantud relv, mis ei kuulu kaebajale. Selle relva kohta ei saa kaebajale anda muud relvaluba kui 3(5)
3-19-131
paralleelrelvaluba RelvS § 34 lg-te 3 ja 4 alusel juhul, kui relvaomanik annab kirjaliku nõusoleku temale kuuluva relva kasutamiseks kaebaja poolt (RelvS § 35 lg 4). Ilma relvaomaniku loata ei saa kaebajale väljastada relvaluba relva kohta, mille omanik ta ei ole. Seega kuna kaebaja ei ole enam sileraudse püssi CZ-USA-Upland-Ultralight kaliiber 12 nr 12P0348 omanik, puudub alus kohustada vastustajat tagastama kaebajale relvaluba, millele on kantud nimetatud relv.
13.Samuti on ekslik kaebaja arusaam, et vaidlusaluse relvaloa tagastamisel talle oleks tal õigus temale varem kuulunud relv tagasi osta. Iga relva soetamine peab toimuma relva soetamisloa alusel (RelvS § 32 lg-d 1 ja 2), olenemata sellest, kas relva soetajal on relvaluba olemas või mitte. Relvaluba ise ei anna õigust relva soetada. Soetamisluba ei ole vaja vaid leitud, päritud, ühisomandis oleva relva või nimelise tulirelvaga autasustamise korral (RelvS § 33 lg 3). Kui kaebaja soovib osta tagasi temale varem kuulunud relva või uue relva, tuleb tal taotleda vastustajalt RelvS § 32 lg 3 alusel soetamisluba (vt ka RelvS § 63 lg 2 p 1, § 64 lg 1).
14.RelvS § 34 lg-test 1 ja 2 ja § 35 lg-st 2 järelduvalt saab relvaloa anda ka isikule, kel ei ole relva, kuid kes on läbinud eksami teatud liiki relva käsitsemise oskuse kohta. RelvS § 34 lg-te 1 ja 2 muutmist on relvaseaduse, postiseaduse ja strateegilise kauba seaduse muutmise seaduse eelnõu 967 SE seletuskirjas1 (lk 24) selgitatud järgmiselt: “RelvS § 34 lgtes 1–21 sätestatud muudatustega antakse isikule õigus pärast RelvS § 35 lg 5 nimetatud eksami sooritamist taotleda relvaluba. Seni kehtinud regulatsiooni kohaselt sai isik taotleda relvaluba vaid pärast relva registreerimist, seega vaid juhul kui isik oli soetanud endale isikliku relva. Kuid eelnõuga kaotatakse selline piirang, kuna pärast eksami sooritamist ja RelvS § 36 sätestatud relvaloa saamist välistavate asjaolude kontrollimist ei ole põhjust kahelda isiku õiguskuulekuses olenemata kas tal on isiklik relv või mitte. /.../ Seega on isikul õigus pärast eksami sooritamist ühe aasta jooksul (eelnõu § 35 lõike 5 viimane lause) taotleda relvaluba ka isiklikku relva omamata. Sellisel juhul kantakse relvaloale temale lubatud relvade liik tulenevalt RelvS § 11 punktidest 1–5 ja § 15 lõike 1 punktidest 1–3, mille määrab millise relva liigi kohta on isik teinud relva käsitsemise katse. Relva liik kantakse ka relva omava isiku, kellel on isiklik relv, kuid vastavat liiki relv on näiteks võõrandatud, relvaloale. Muudatuse eesmärk on, et isikult ei võetaks õigus kanda vastavat liiki relva, mille kohta on ta sooritanud relva käsitsemise katse. Lisaks täpsustatakse, et laskemoona võib isiklikku relva mitteomav isik soetada vaid kasutamisse andmise ü leandmise-vastuvõtmise akti alusel kasutusse võetud relva kasutamiseks.” Sellisel juhul antakse isikule relvaluba teatud liiki relva, mitte konkreetse relva kohta. Eraldi liigiluba RelvS ega siseministri 10.01.2016 määrus nr 28 “Relvaseadusest tulenevate lubade ja akti vormid” ette ei näe. Järelikult on ka nö liigiluba relvaluba, kuigi seda ei ole antud konkreetse relva kohta.
15.RelvS § 41 lg 1 võimaldab relvaluba vahetada, kui relva või loa omaja andmed muutuvad. Kohtu hinnangul saab relvaloa vahetamise võimalust kasutada ka praegusel juhtumil, kus kaebaja on tema relvaloale kantud relva võõrandanud, kuid ei taotle relvaloa kehtetuks tunnistamist (RelvS § 43 lg 3 p 1). Sellises olukorras saab kaebaja taotleda tema relvaloa vahetamist nö liigiloa vastu, st relvaloa vastu, millele ei ole kantud konkreetset relva, vaid kasutada lubatud relva liik. Sellisel juhul kehtiks kaebaja relvaluba kuni esialgu väljastatud relvaloa kehtivuse lõppemiseni 10.10.2019 (RelvS § 41 lg 10) ning kaebaja ei peaks sama liiki relva soetamisel läbima tervisekontrolli ega sooritama eksamit (RelvS § 35 lg 8). Sellega
säästaks kaebaja nii tervisekontrolli kui eksami sooritamise aja- ja rahakulu (RelvS § 351 lg 3, § 35 lg 52). Küll aga tuleb kaebajal tasuda riigilõivu relvaloa vahetamise taotluse esitamisel (RelvS § 41 lg 4) ja ka soetamisloa taotluse esitamisel (RelvS § 35 lg 21). Sellised kulud on kaebaja ise põhjustanud relva võõrandamisega enne relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumist.
16.RelvS § 41 lg 1 järgi vahetatakse relvaluba selle omaja avalduse põhjal. Seega peab kaebaja relvaloa vahetamiseks esitama vastustajale avalduse. Kuna kaebaja ei ole seda teinud (kaebaja esitas vastustajale avalduse relvaloa tagastamiseks), siis puudub kohtul praeguses vaidluses alus kohustada vastustajat kaebaja relvaluba vahetama (riigivastutuse seaduse § 6 lg 3).
17.Seda, kas esineb alus RelvS § 41 lg 6 p-s 3 sätestatud tähtaja ennistamiseks ning kas esineb RelvS § 41 lg-s 9 ja § 36 lg 1 p-s 6 sätestatud alus relvaloa vahetamisest keeldumiseks, tuleb vastustajal otsustada kaebaja relvaloa vahetamise avalduse menetlemisel. Praeguses asjas ei saa kohus asuda neid küsimusi lahendada (HKMS § 2 lg 3). Vastustaja otsus on hiljem halduskohtus vaidlustatav.
18.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus ja vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Samuti puudub alus rahuldada kaebaja kohustamisnõuet. Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.
19.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.