Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 08.05.2018, Tartu 3-15-2233
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15.03.2017. a otsus Osaühingu Pesulux ja Jõhvi valla apellatsioonkaebused 21.03.2018, kirjalik menetlus Kaebaja/apellant OÜ Pesulux Esindaja v-adv Häli Jürimäe, v-adv Tambet Laasik Vastustaja/apellant Jõhvi vald Esindaja Silver Peepmaa
Osaühing Pesulux kaebus Jõhvi valla vastu ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.03.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.06.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Pesulux (endise ärinimega OÜ Teklas Teenindus) esitas 2000. a suvel Jõhvi Linnavalitsusele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutusloa saamise taotluse koos veetrasside projektiga (taotluse olemasolu on tuvastatud haldusasjas nr 3-11-870, tl I-13p-14).
Jõhvi Linnavolikogu määras 15.03.2001. a otsusega nr 109 (tl II-200-201) Jõhvi linna vee-ettevõtjateks OÜ Jõhvi Veemajandus ja kaebaja. Otsuse kohaselt on kaebaja tegevuspiirkonnaks Jõhvi linnas Malmi tänava piirkond ja OÜ Jõhvi Veemajandus tegevuspiirkonnaks kogu ülejäänud Jõhvi linna haldusterritoorium. Otsuse lisas oleva skeemi
kohaselt on osaliselt Pargi tänav (paaritute numbritega hooned) samuti kaebaja tegevuspiirkonnas. Otsuse kohaselt on otsus aluseks kaebajale vee erikasutusloa väljastamiseks vastavalt kehtivale korrale.
3.OÜ Pesulux esitas 31.12.2010 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse (tl II-204) määrata kaebaja joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas.
4.Jõhvi Linnavalitsus saatis kaebajale 12.01.2011 kirja nr 9-2.2/8522-1 (tl II-204p), milles palus kaebajal esitada veetrasside kuuluvust tõendavad dokumendid.
5.Kaebaja esitas 20.01.2011 Jõhvi Vallavalitsusele avalduse (tl II-201), milles palus registreerida avalduses välja toodud veetorustikud ehitisregistris.
6.Jõhvi Vallavalitsus keeldus 08.02.2011. a vastusega (tl II-202-203) veetorustikke ehitisregistris registreerimast, kuna ehitise registrisse kandmise üheks tingimuseks on kasutusloa olemasolu. Vallavalitsus märkis, et kuna talle teadaolevalt ei ole kaebaja veetorustiku kohta ehitusprojekti koostatud, siis otsustas ta määrata ehitusseaduse § 19 lg 3 kohaselt veetorustiku projekteerimistingimused.
7.OÜ Pesulux esitas 01.04.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse Jõhvi Vallavalitsuse kohustamiseks edastama OÜ Pesulux taotlus vee-ettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks Jõhvi Vallavolikogule.
8.Kaebaja esitas 06.04.2011 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse (II-205-206) määrata kaebaja joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas.
9.Jõhvi Vallavolikogu otsustas 20.04.2011. a otsusega nr 112 (tl II-211) muuta Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsuse nr 109 „Jõhvi linna vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkondade kehtestamine“ punkte 1 ja 2, asendades „OÜ Jõhvi Veemajandus“ sõnadega „OÜ Järve Biopuhastus, registrikood 10854476, asukoht Jõhvi linna, Tartu mnt 2“.
10.OÜ Pesulux esitas 17.05.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 112 tühistamiseks.
11.Jõhvi Vallavalitsus jättis 27.09.2011. a korraldusega nr 2035 (tl II-209-210) kaebaja taotluse, milles kaebaja palus määrata Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tänava ja Puru tee piirkonnas vee-ettevõtteks OÜ Pesulux, läbi vaatamata.
12.Tartu Halduskohus tühistas 19.10.2011. a otsusega nr 3-11-870 (tl III-7-19) Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 112 ning kohustas Jõhvi Vallavalitsust edastama kaebaja vee-ettevõtja määramise taotlused Jõhvi Vallavolikogule läbivaatamiseks ja otsustamiseks (resolutsiooni laused 1 ja 2).
13.Kaebaja esitas 22.10.2012 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse (tl II-212) jätkata veetrassidele kasutusloa saamiseks esitatud taotluse (esitatud aastal 2000) menetlemist.
14.Tartu Ringkonnakohus jättis 15.02.2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-870 (tl I-7-16) vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a otsuse resolutsiooni esimese ja teise lause muutmata.
15.Jõhvi Vallavalitsus otsustas 15.10.2013. a korraldusega nr 3548 (tl I-17) väljastada kasutusloa Jõhvi linna territooriumil OÜ Pesulux poolt välja ehitatud trasside kasutamiseks.
16.Jõhvi Vallavolikogu kehtestas 16.01.2014. a otsusega nr 26 (tl I-18-19) Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkonna (vastavalt otsusele lisatud skeemile) OÜ Pesulux ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel.
17.OÜ Pesulux esitas 19.03.2015 Jõhvi Vallavalitsusele kahju hüvitamise nõude (tl I-20-22p), milles kaebaja viitas kasutusloa taotluse menetluse ebamõistlikult pikale ajale (sisuliselt 13 aastat) ning märkis tekkinud kahju ulatusena 93 459,65 eurot perioodi 2002–2013 eest (tl I-20-22). Kaebaja viitas nõude alusena Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2013. a otsusele. Kaebaja esitas 23.04.2015 täpsustatud arvestused nõudeavaldusele kogusummas 93 836,26 eurot. Kaebaja märkis, et saamata jäänud tulu põhineb asjaolul, et perioodil 2002–2013 puudus kaebajal võimalus müüa vett kümnele Jõhvi linnas Narva mnt-l asuvale korterelamule ja neljale Jõhvi linnas Narva mnt-l asuvale ärikliendile.
18.Jõhvi Vallavalitsus keeldus 06.08.2015. a vastusega kaebajale kahju hüvitamast (tl I-34-35). Jõhvi Vallavalitsus tugines otsuse tegemisel ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg-le 1 (01.01.2006–31.10.2010. a redaktsioon, alates 01.11.2010 kehtinud redaktsioon), § 71 lg-le 1 (alates 01.11.2010 kehtinud redaktsioon), § 72 lg-le 1 (01.11.2010–14.07.2013 redaktsioon, alates 15.07.2013 kehtinud redaktsioon), samuti konkurentsiseaduse (KonkS) § 18 lg 1 p-le 2 (01.10.2001–31.12.2004, 01.01.2005–14.07.2013 redaktsioonid) ja §-le 181 (alates 15.07.2013 kehtinud redaktsioon). a) OÜ Pesulux majandusaasta aruannetest nähtub, et veekogumine, -töötlus ja -varustus (EMTAK 36001) on osaühingu põhitegevusalaks olnud perioodil 01.01.2001–31.12.2003. Joogivee müügi teenus on kajastatud 2004., 2005., 2006. ja 2007. aasta majandusaasta aruannetes müügitulu jaotuses. Alates 2008. aasta majandusaasta aruandest ei ole joogivee müüki müügitulu jaotuses kajastatud. Küll on tegevusalade all kajastatud „muude jookide hulgimüük“ (EMTAK 46342). b) OÜ Pesulux pole alates vee-ettevõtjaks määramisest 2001. aastal täitnud õigusaktidest tulenevaid raamatupidamise erinõudeid, millest tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses tegelikult joogivee müügi teenust on osutatud ja kas OÜ Pesulux nõudeavaldusele lisatud arvestused kajastavad faktilist olukorda. Alates 01.01.2008 ei osuta OÜ Pesulux veeettevõtjana joogivee müügiteenust. c) Hüvitise summa arvestamisel lähtub OÜ Pesulux korteri arvestuslikust vee tarbimisest päevas, korrutades selle potentsiaalsete tarbijate arvuga ning hüvitise nõude ajavahemikuga. Potentsiaalsete klientidena on nõudeavalduses käsitletud kokku 447 korterit, samuti on potentsiaalsete klientidena käsitletud ärikliente neljas asukohas. Kuludena on kajastatud elektrikulu, ressursitasu ja hoolduskulu. Kajastatud elektrikulu arvestusi ei ole võimalik kontrollida. Puudub võimalus kontrollida arvestuslike tarbimismahtude vastavust tegelikkusele. Keskmiseks hoolduskuluks ca 198 eurot aastas. Hüvitise arvestuses ei ole üldse kajastatud tööjõukulusid. Tavapäraselt moodustavad suurema osa vee-ettevõtja kuludest tööjõu- ja hoolduskulud. Samuti ei saa nõustuda arvestuse aluseks võetud potentsiaalsete klientide hulgaga. d) OÜ-l Pesulux puudus ja puudub õigus klientidele nõudeavalduses väidetud mahus joogivee tarbimiseks. OÜ-le Pesulux oli väljastatud vee erikasutusluba nr 10-V kehtivusega 13.08.2001– 31.12.2005, mida muudeti 01.08.2003. Loast nähtuvalt oli 2001. ja 2002. aastal lubatud veevõtuks kasutada puurkaevu passi numbriga 2257, katastrinumbriga 2270, maksimaalse veetarbimisega 150 m3 ööpäevas ja 54 000 m3 aastas. Keskkonnaregistri andmebaasi alusel oli puurkaevu tegelik veetarbimine 2001. aastal 50 203 m3 ja 2002. aastal 52 389 m3. 2003. a esimesel poolaastal puurkaevu ei kasutatud.
e) OÜ-le Pesulux oli väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV.IV-46122 kehtivusega 27.01.2006–31.12.2010. Loast nähtuvalt on lubatud veevõtuks kasutada puurkaevu passi numbriga K-40-01, katastrinumbriga 16121, maksimaalse veetarbimisega 125,2 m3 ööpäevas ja 45 699 m3 aastas. Keskkonnaregistri andmebaasi alusel oli puurkaevu tegelik veetarbimine 2006. aastal 42 395 m3, 2007. aastal 43 503 m3 ja 2008. aastal 38 999 m3. Alates 2008. aastast puurkaevu kohta Keskkonnaregistri andmebaasis tegeliku veetarbimise mahud puuduvad. f) Keskkonnalubade infosüsteemi andmetel on OÜ-le Pesulux väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/319926 kehtivusega 01.06.2011–31.05.2016. Loast nähtuvalt on lubatud veevõtuks kasutada puurkaevu passi numbriga K-40-01, katastrinumbriga 16121, maksimaalse veetarbimisega 135 m3 ööpäevas ja 49 275 m3 aastas. Alates 2008. aastast puukaevu kohta Keskkonnaregistri andmebaasis tegeliku veetarbimise mahud puuduvad. g) Lähtudes arvestuses kajastatud andmetest, mille alusel moodustab veeteenuse kogurealisatsioonist elektrikulu ca 1,9% ja ressursimaks ca 13,7% ning võttes aluseks arvestustes kajastatud vee ning hoolduse hinna ja OÜ Pesulux 2013. aasta majandusaasta aruandes kajastatud muude jookide hulgimüügi käibe summas 18 676 eurot, saab tuletada, et OÜ Pesulux orienteeruv müügimaht vee osas oli 15 566 eurot ehk 31 132 m3.
19.Kaebaja esitas 04.09.2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-3-6, II-1-4, II-153-154p, III-1-2p), milles palus Jõhvi vallalt mõista kaebaja kasuks välja hüvitis ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Jõhvi Vallavalitsus on olnud kasutusloa menetluses tegevusetu. Kaebaja esitas 2000. aastal Jõhvi Vallavalitsusele ehitusprojekti ja taotluse väljastada kasutusluba, kuid vallavalitsus väljastas kasutusloa alles 15.10.2013, kusjuures selle aja jooksul ei viidud läbi ühtegi menetlustoimingut. Jõhvi vald takistas oma tegevusetusega kaebaja tegevust vee-ettevõtjana 16.01.2014. a Jõhvi Vallavolikogu otsusega kinnitatud piirkondades. Kaebajal tekkis seeläbi kahju saamata jäänud tulu näol summas 93 836,26 eurot. Kaebaja esitas kahju suuruse arvestuse, milles on elektrikulu, ressursitasu ja hoolduskulu, kusjuures hoolduskulud hõlmavad ka hooldust teostavate isikute ehk töötajate tasudega seonduvaid kõiki kulusid. Saamata jäänud tulu arvestuses on kaebaja aluseks võtnud aadressil Narva mnt 30, Jõhvi asuva kortermaja veetarbimise ja tasutud arved. Arvestuses on välja toodud need majad, millele kaebaja ei saanud teenust osutada valla tegevusetuse tõttu 13 aasta jooksul. Kaebaja joogivee müügihind on kujunenud vastavalt turusituatsioonile. Kaebaja omandis olevate puurkaevude kogutootlikkus on üle 52 m3 tunnis.
20.Vastustaja palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl I-53-54, II-146) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jäi 06.08.2015. a vastuses nr 2-2/3856-16 kajastatu juurde.
21.Tartu Halduskohus rahuldas 15.03.2017. a otsusega (tl III-90-95p) kaebuse ja mõistis Jõhvi vallalt OÜ Pesulux kasuks välja ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 18 000 eurot. a) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja esitas 2000. a suvel Jõhvi Linnavalitsusele kasutusloa saamise taotluse koos veetrasside projektiga. Jõhvi Vallavalitsus väljastas 15.10.2013. a korraldusega nr 3548 kasutusloa Jõhvi linna territooriumil OÜ Pesulux poolt välja ehitatud trasside kasutamiseks (tl I-17). Jõhvi Vallavolikogu otsustas 16.01.2014. a otsusega nr 26 kehtestada Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkond OÜ Pesulux ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel (tl I-18-19).
b) Kohus ei ole tuvastanud, et kasutusloa andmise ajaks 15.10.2013 olid toimunud mingid muutused õiguslikus või faktilises olustikus, mis takistasid kasutusloa andmist varem. Vastupidi, 15.10.2013. a korraldusest nähtub, et vastustaja lähtus kaebajale kasutusloa väljastamisel Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2013. a jõustunud kohtuotsuses nr 3-11-870 vallale antud täpsetest juhistest kasutusloa menetluse läbiviimiseks (tl I-17). Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kasutusloa oleks saanud anda ka varem. Mõistlikuks ei saa pidada kasutusloa andmise otsustamist 13 aasta jooksul. Halduskohus nõustus kaebajaga, et 2001. aastaks oleks tulnud kasutusloa andmine otsustada. c) Kaebaja on leidnud, et 2000. aasta suvel vastustajale kasutusloa saamise taotluse esitamise eesmärgiks oli, et kaebaja kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks kehtestatakse lisaks Malmi ja Pargi tn piirkonnale ka Narva mnt piirkond. Kaebaja esitas alles 31.12.2010 ja 06.04.2011 Jõhvi vallale taotluse määrata OÜ Pesulux joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Malmi, Pargi tn, Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas ÜVVKS § 7 lg 21 alusel (tl I-20p, tl II-204-206). Jõhvi Vallavalitsus keeldus taotluste edastamisest Jõhvi Vallavolikogule otsustamiseks, sest kaebajale kuuluvatele veetrassidele ei ole väljastatud kasutusluba (tl I-20p). Seega ei viivitanud vastustaja kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega 13 aastat. d) Vee-ettevõtjaks määramine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei tähenda kohtu poolt sellekohase otsustamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine veel seda, et ainus õiguspärane alternatiiv oleks kohalikul omavalitsusel vee-ettevõtjaks määramine. e) Halduskohus leidis, et kaebaja nõutud saamata jäänud tulu, mis tekkis kasutusloa andmisega viivitamisel, ei tule hüvitada. Kuna ebamõistlikult pikk haldusmenetlus kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega seoses kestis alates hetkest, mil vastustaja oleks mõistliku aja jooksul pidanud lahendama kaebaja 06.04.2011. a esitatud taotluse kuni kaebaja vee-ettevõtjaks määramiseni 16.01.2014, siis saab ka kahju välja mõista vaid selle perioodi eest. f) Kaebaja esitas kahju suuruse arvestuse tabeli koos seletuskirjaga (tl I-36-40) ja leidis, et saamata jäänud tulu suurus on 13 aasta peale kokku 93 836,26 eurot, kuid jättis hüvitamisele kuuluva kahju täpse suuruse kohtu hinnata. Halduskohus leidis, et saamata jäänud kahju kuulub hüvitamisele ainult 2,5 aasta kohta (seonduvalt õigusvastase viivitamisega kaebaja veeettevõtjaks määramisega). g) Halduskohus leidis, et vastustaja ei ole kohtule esitanud ühegi haldusorgani poolt tehtud ettekirjutust või otsust selle kohta, et OÜ Pesulux ei järgi konkurentsiseadusest või ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja majandusaasta aruannetest nähtub, et ettevõtja on hoidnud raamatupidamises selget vahet põhi- ja lisategevusalade vahel tagades seeläbi majandusarvestuse läbipaistvuse. Kaebaja on selgitanud, millistest asjaoludest tuleneb OÜ Pesulux tulukuse määr (tl I-3-3p). Halduskohtu hinnangul olid nimetatud asjaolud tulukuse määra hindamisel asjakohased. Halduskohus nõustus kaebaja väidetega tehnilise võimekuse küsimuses (tl II-137-142). Kaebaja on kohtule esitanud joonised selle kohta, kes oleks olnud OÜ Pesulux kliendid, kui ta oleks vee-ettevõtjana piirkonda õigeaegselt kinnitatud (tl II-153p-158). Kui haldusorgan pidas kaebaja poolt esitatud andmeid ebatõenäolisteks, siis oleks ta pidanud esitama omapoolsed tõendid, seda vastustaja aga teinud ei ole. h) Kõike eelnevat arvesse võttes leidis halduskohus, et põhjendatud on kaebajale välja mõista hüvitis 18 000 eurot. Vastustajale saab omistada süü raske hooletuse vormis. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse täitmiseks on kaebaja aktiivselt tegutsenud. Kaebaja on korduvalt enne kohtusse pöördumist proovinud leida kohtuvälist kokkulepet, kuid vastustaja on need ettepanekud tagasi lükanud (tl II-2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
22.Kaebaja ja vastustaja esitasid Tartu Halduskohtu 15.03.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebused.
Kaebaja apellatsioonkaebus
23.OÜ Pesulux palub apellatsioonkaebuses (tl III-100-102p) tühistada halduskohtu otsus osas, millega halduskohus jättis kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses ning mõista Jõhvi vallalt kaebaja kasuks välja 93 836,26 eurot. a) Halduskohus leidis valesti, et kasutusloa andmisega viivitamisest tingitud kahju ei tule hüvitada. Halduskohus on põhjendamatult eristanud kasutusloa ja vee-ettevõtjaks määramise menetlust. b) Vastustaja oleks pidanud määrama kaebaja Narva mnt piirkonnas vee-ettevõtjaks juba 15.03.2001. a otsusega nr 109, kuid jättis selle tegemata, seades määramise eelduseks veetrassidele kasutusloa saamise, mille väljastamine sõltus aga ainuüksi vastustajast endast. Vastustaja menetles sel ajal ikka veel 2000. aastal esitatud kasutusloa taotlust. Kogu selle aja vältel ei saanud kaebaja osutada Narva mnt piirkonnas veeteenust, st müüa vett, hoolimata sellest, et kasutusloa väljastamiseks ning vee-ettevõtjaks määramiseks puudusid takistused. c) Vastustaja käsitles kasutusloa olemasolu vee-ettevõtjaks määramise vältimatu eeldusena. Kaebaja ei saanud 2000. aastal eeldada, et ringkonnakohus leiab 13 aastat hiljem, et valla poolt esitatud sellekohane eeldus on põhjendamatu. d) Olukorras, kus haldusorgan halduse adressaati eksitab, ei saa halduse adressaadile ette heita haldusorgani juhiste järgimist. Samuti ei saa see haldusorgani jaoks olla vastutusest vabanemise alus. e) Halduskohus on tuvastanud kõik kahju hüvitamise eeldused, kuid on ilma põhjendusteta mõistnud kaebaja poolt esile toodud kahjusummast välja vaid ca viiendiku. Kahju hüvitamise esmane eesmärk on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 alusel rakenduva võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastav põhimõte rakendub ka juhul, kui kahjuhüvitise ulatus jäetakse HKMS § 38 lg 2 alusel kohtu otsustada kohtu äranägemisel.
24.Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl III-127-128) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kasutusloa menetlus ja vee-ettevõtjaks määramise menetlus ei ole üksteisest sõltuvad menetlused. Kasutusloa andmise tagajärjeks ei oleks saanud olla automaatne kaebaja veeettevõtjaks määramine, kuna tegemist on menetluste ja normidega, millel on erinevad eesmärgid. Jõhvi vallal oli kaalutlusotsuse alusel võimalik kaebajat vee-ettevõtjaks ka mitte määrata. Kaebajal oli võimalus kahju vältimiseks esitada nõue halduskohtusse haldusakti andmiseks ning selle esitamise võimalikkus pidi olema kaebajale arusaadav. Kaebajal oleks olnud võimalik ajavahemikul 2001–2014 esitada vastav nõue kas vaidemenetluse kaudu või halduskohtumenetluses haldusakti andmiseks. Kaebaja väide selle kohta, et halduskohus on tuvastanud kõik kahju hüvitamise eeldused, ei vasta tegelikkusele. Tuvastamata on vee-ettevõtjaks määramisega viivitamise õigusvastasus ja ka põhjuslik seos kaebaja kahju ja vee-ettevõtjaks määramise vahel. Kaebaja esitatud arvestused ei ärata usaldust ja on paljasõnalised. Vastustaja apellatsioonkaebus
25.Vastustaja palub apellatsioonkaebuses (tl III-122-123) tühistada halduskohtu otsus ning jätta kaebaja kaebus rahuldamata. a) Käesolevas kohtuasjas tuleb selgelt eristada kasutusloa andmise menetlust ning veeettevõtjaks määramise menetlust (06.04.2011–06.01.2014). Halduskohtu otsuses ei ole põhjendatud vee-ettevõtjaks määramise menetluse õigusvastasust. Halduskohtu otsuses
viidatud 15.02.2013. a kohtuasja nr 3-11-870 esemeks oli kasutusloa andmise menetluse õigusvastasus. b) Taotlus vee-ettevõtjaks määramiseks on esitatud 06.04.2011. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 17.05.2011 kaebuse Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 112 tühistamiseks. Nimetatud vallavolikogu otsus oli otseselt seotud küsimusega kaebaja veeettevõtjaks määramise otsustamiseks ning Jõhvi Vallavalitsusel tuli enne ära oodata selle vaidluse lahend. Oluliseks objektiivseks asjaoluks vee-ettevõtjaks määramise menetluse viibimisel on asjaolu, et kuni 15.02.2013, mil jõustus Ringkonnakohtu otsus nr 3-11-870, ei olnud Jõhvi vallal kindlust, kas on õiguslikult võimalik olukorras, kus kaebajal puudub veetrassidel kasutusluba, teda vee-ettevõtjaks määrata. Alles pärast Ringkonnakohtu selgitust kohtuasjas nr 3-11-870, et kasutusloa nõuet ei saa eeldada ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni puhul, mis on olnud kasutuses juba enne ehitusseaduse jõustumist 01.01.2003, oli vallal alus menetlust jätkata. Seega võimalikuks õigusvastase viivituse perioodiks tuleb järelikult lugeda alates kohtuasjas nr 3-11-870 otsuse jõustumisest 15.02.2013 kuni Jõhvi Vallavolikogu 16.01.2014. a otsuse tegemiseni st 11 kuud. Tulenevalt õigusliku ja faktilise olukorra keerukusest ning eelnimetatud objektiivsetest asjaoludest, ei ole menetlus õigusvastaselt viibinud. c) Jõhvi vallal oli kaalutlusotsuse alusel võimalik kaebajat vee-ettevõtjaks ka mitte määrata. Kui Jõhvi vald oleks määranud vee-ettevõtjaks teise konkureeriva ettevõte, oleks kaebajale kahju ikkagi tekkinud. Seega puudub põhjuslik seos kahju ja Jõhvi valla tegevusetuse vahel. d) Tulenevalt joogivee kui piiratud ressursi ning vee-ettevõtja kui elutähtsa teenuse osutaja olulisusest ühiskonnale laiemalt, silmas pidades ka inimeste tervisekaitse vajadust, on tegemist pigem ettevõtlusvabadust piirava regulatsiooniga. Eesmärgiks on antud juhul kontroll elutähtsa teenuse osutamise üle. Järelikult ei olnud kaebaja nõutav kahju ÜVVKS § 7 lg 21 kaitseeesmärgiga hõlmatud ega mõistlikult ettenähtav. e) Olukorras, kus piirkonnas on nii kaebajale, kui ka kolmandale isikule kuuluvad veetrassid ning lisaks sellele käivad vaidlused kaebajale kuuluvate veetrasside osas, ei pidanud vallaametnikele üheselt selge olema, kelle kasuks teha otsus vee-ettevõtjaks määramise küsimuses. Teatud selgus tekkis alles 15.02.2013. a otsuses asjas nr 3-11-870 antud juhistega. Vastustaja tegevust eeltoodud asjaolude kontekstis ei ole alust käsitada hooletusena ega raske hooletusena. f) Halduskohus on kohtuotsuses jätnud RVastS § 13 vastutuse piiramise alused põhjendamatult käsitlemata. g) Kaebaja tõendid kahju tekkimise ja suuruse kohta on käesoleval juhul alusetud. Kaebaja poolt Jõhvi Vallavalitsusele esitatud (koostamise kuupäevaga 11.11.2010) veetorustike asendiplaani kohaselt, puuduvad kaebajal veetrassid Narva mnt 44 ja 84 juurde.
26.OÜ Pesulux palub vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl III-122-123) jätta see rahuldamata. a) Vastustaja ebamõistlik viivitus kasutusloa menetlemise ja väljastamisega on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga haldusasjas nr 3-11-870. Kuna vastustaja viivitas kasutusloa väljastamisega 13 aastat, siis selle võrra pikenes vee-ettevõtjaks määramise aeg. b) Valla väide kaalutlusõiguse kohta on ebaõige, kuivõrd vallal puudus õiguspärane võimalus jätta kaebaja vee-ettevõtjaks nimetamata. Seega esineb valla õigusvastase viivituse ning sellega tekitatud kahju vahel põhjuslik seos. Vald ise määras kaebaja lõpuks siiski vee-ettevõtjaks. c) ÜVVKS § 7 lg 21 on muuhulgas mõeldud just selleks, et ettevõtetel oleks õiguslik võimalus saada määratud vee-ettevõtjaks. Menetlus
27.Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebused läbi 21.03.2018. a kohtuistungil, kus tegi pooltele ettepaneku lahendada vaidlus kompromissi teel kuni 04.04.2018. 04.04.2018 teatas kaebaja esindaja, et pooled ei saavutanud kompromissi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjalike ja üksikasjalike põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
29.Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele le (I ja II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebused ja menetluskulude küsimuse (III). I
30.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses endiselt, et hüvitada tuleb ka kasutusloa andmisega viivitamisest tingitud kahju. Vastustaja oleks pidanud määrama kaebaja Narva mnt piirkonnas vee-ettevõtjaks juba 15.03.2001. a otsusega nr 109, kuid käsitles kasutusloa olemasolu veeettevõtjaks määramise vältimatu eeldusena. Ringkonnakohus viitab selles osas halduskohtu otsuse põhjendustele ega hakka seal esitatud põhjendust kordama.
31.Kaebaja leiab, et olukorras, kus haldusorgan halduse adressaati eksitab, ei saa halduse adressaadile ette heita haldusorgani juhiste järgimist. Samuti ei saa see haldusorgani jaoks olla vastutusest vabanemise alus. Sellega tugineb kaebaja õiguspärasele ootusele. Ringkonnakohus leiab, et õiguspärane ootus ei saa eksisteerida seal, kus õiguslik ja faktiline olukord on segased. Poolte vahel leidis 04.04.2011–15.02.2013 aset kohtuvaidlus Malmi ja Pargi tänava piirkonna veetrasside kuuluvuse osas (haldusasi nr 3-11-870). Alles pärast veetrasside kuuluvuse küsimuse kohtulikku selgitamist kehtestas Jõhvi Vallavolikogu 16.01.2014. a otsusega nr 26 (tl I-18-19) Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkonna kaebaja ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel. Kuna menetluses nr 3-11-870 oli veetrasside kuuluvus vaieldav, ei saanud kaebajal enne kuuluvuse küsimuse selgitamist tekkida õiguspärast ootust ning järelikult ei ole ka vastustaja kuidagi vastutusest vabanenud.
32.Kaebaja leiab, et halduskohus on välja mõistnud liiga väikese summa. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja nõuab sisuliselt saamata jäänud tulu, st kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud; saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (VÕS § 128 lg 4). Ringkonnakohus viitab selles osas Riigikohtu seisukohale, kes on leidnud, et teatud juhtudel ei ole saamata jäänud tulu suurust võimalik täpselt kindlaks teha. „Majandustegevuses saamata jäänud tulu hindamine ongi reeglina komplitseeritud, kuna kõiki asjaolusid, mis tegelikus elus võinuks ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärgi ülimalt keeruline või lausa võimatu tuvastada. See aga ei tähenda, et kahjuhüvitis tuleks sellepärast jätta välja mõistmata. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. [...] Hüvitise suurus sellistel juhtudel ongi paljuski kohtu poolt kaalutlusõiguse alusel kindlaksmääratav.“ (RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06, p 18) Halduskohus on leidnud, et põhjendatud hüvitise suuruseks on 18 000 eurot (otsuse p 47). Ringkonnakohus nõustub selle kaalutletud hinnanguga.
II
33.Vastustaja leiab, et ta ei ole otsustamisega õigusvastaselt viivitanud. Võimalikuks õigusvastase viivituse perioodiks tuleb lugeda alates kohtuasjas nr 3-11-870 otsuse jõustumisest 15.02.2013 kuni Jõhvi Vallavolikogu 16.01.2014. a otsuse tegemiseni st 11 kuud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid viitab halduskohtu otsuse punktis 39 toodud põhjendustele. Viivitust tuleb arvestada ajast, mil vastustaja oleks pidanud õiguspäraselt lahendama kaebaja 06.04.2011 Jõhvi Vallavalitsusele esitatud taotluse määrata kaebaja joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 4 järgi viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Riigikohus on selgitanud, et kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega kehtestatud, siis tuleb haldusmenetlus läbi viia viivituseta ehk mõistliku aja jooksul (RKHKo 25.02.2016, 3-3-1-69-15, p 16).
34.Vastustaja väidab, et kahju ja Jõhvi valla tegevusetuse vahel puudub põhjuslik seos, kuna Jõhvi vallal oli kaalutlusotsuse alusel võimalik kaebajat vee-ettevõtjaks ka mitte määrata. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja see väide on vastuolus vastustaja enda käitumisega, sest Jõhvi Vallavolikogu kehtestas 16.01.2014. a otsusega nr 26 Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkonna OÜ Pesulux ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel. Kuna vastustaja määras kaebaja 2014. aastal vee-ettevõtjaks, siis ei pea kohus vajalikuks hakata hindama hüpoteetilisi asjaolusid. Vastustaja viivitus ja kaebaja kahju on põhjuslikus seoses.
35.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja nõutav kahju ei ole ÜVVKS § 7 lg 21 kaitse-eesmärgiga hõlmatud ega vastustaja jaoks mõistlikult ettenähtav. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. ÜVVKS § 7 lg 21 kaitse-eesmärki aitab paremini mõista 2014. aastal jõustunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse (569 SE) seletuskiri: „Seaduse § 7 lõike 21 muudatus täpsustab, et kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik esitada kohalikule omavalitsuse üksusele ettepaneku tema määramiseks vee-ettevõtjaks. Kuigi olukorras, kus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik teeb ettepaneku määrata ennast vee-ettevõtjaks, riigihanget ei korraldata, on kohalikul omavalitsusel õigus keelduda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku vee-ettevõtjaks määramisest, kui tema suhtes on kohaldatav vähemalt üks § 7 lõikes 25 nimetatud asjaoludest. Sellisel juhul tuleb kohalikul omavalitsusel vee-ettevõtja määramiseks korraldada avalik konkurss vastavalt riigihangete seadusele.“1 ÜVVKS § 7 lg-s 25 on nimetatud neli tingimust, mis annavad kohalikule omavalitsusele õiguse keelduda eraõiguslikust juriidilisest isikust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku määramisest vee-ettevõtjaks, mille seas on teatud liiki kriminaal- või väärteokorras karistatus, pankrott, sundlikvideerimine ja maksuvõlg. Muudel juhtudel puudub kohalikul omavalitsusel õigus keelduda määramast eraõiguslikust juriidilisest isikust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikku vee-ettevõtjaks. Kuigi nimetatud muudatus jõustus pärast Jõhvi Vallavolikogu 16.01.2014. a otsuse nr 26 tegemist, on ringkonnakohus seisukohal, et seadusandja täpsustas muudatusega 569 SE vaid seaduslikku olukorda ega soovinud seda põhimõtteliselt muuta. Sellest tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tekkinud kahju on hõlmatud ÜVVKS § 7 lg 21 kaitseeesmärgiga.
36.Vastustaja väidab, et tema tegevust ei ole alust käsitada hooletusena ega raske hooletusena, sest vallaametnikele ei pidanud olema üheselt selge, kelle kasuks mitmele juriidilisele isikule kuuluva veevärgi ja -kanalisatsiooni olemasolul tuleks valik langetada. Ringkonnakohus leiab,
et õigusvastase käitumise korral kannab haldusorgan vastutuse riski ja käesoleval juhul puuduvad erakorralised asjaolud, mis võiksid välistada haldusorgani hooletuse.
37.Vastustaja väitel ei ole halduskohus käsitlenud kohtuotsuses RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Samas ei ole vastustaja ei vastuses kaebusele ega ka apellatsioonkaebusele toonud välja, millele ta seoses RVastS §-ga 13 tugineda soovib. Seetõttu ei pea ka kohus vajalikuks sel teemal pikemalt peatuda.
38.Vastustaja väitis vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebajal puuduvad veetrassid Narva mnt 44 ja 84 juurde. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kaebaja veetrassid on Narva mnt 44 ja 84 majadest ca 50 m kaugusel. Need ei ole majadega ühendatud, kuna selleks on vaja elanike nõusolekut. Nõusolekut ei saanud kaebaja küsida, kuna teda ei määratud veeettevõtjaks. Vastustaja ei vaielnud veetrasside paiknemise kirjeldusele vastu. Ringkonnakohus peab kaebaja selgitusi eluliselt usutavaks. Sellest tulenevalt langeb vastustaja vastav vastuväide ära. III
39.Eelnevast tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
40.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad mõlema menetlusosalise apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.