Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2672
Haldusasi
Kose Koolituskeskuse OÜ kaebus Tallinna linna poolt maa tagastamisega otsustamise viivituse alates
10.augustist 2016. a õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks tegema endise kinnistu nr k-479 maa osalise tagastamise otsused Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maa-alade tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Kose Koolituskeskuse OÜ, esindaja v.adv Kelli Ristal Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste Kolmandad isikud – XX ja YY, esindaja v.adv Indrek Veso
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2672 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada Kose Koolituskeskuse OÜ kaebus osaliselt. Kohustada Tallinna linna 30 (kolmekümne) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates lahendama Kose Koolituskeskuse OÜ avaldus endise kinnistu nr K-479 maa tagastamiseks nende maa-alade osas, mille osadena tagastamine ei saa kahjustada Kose põik 9 maa-ala riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluste lahendamist. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna viivitus endise kinnistu nr K-479 maa tagastamiseks esitatud Kose Koolituskeskuse OÜ avalduse lahendamisel alates
2.detsembrist 2016. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3-16-2672
Mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja 2000 (kaks tuhat) eurot ning XX ja YY kasuks solidaarselt välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. mail 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 30.08.1993 otsusega nr 985 Tallinnas Kose tee 33 (praegune Kose tee 9) endise kinnistu nr K-479 maa (suurusega 194 036,96 m2) omandireformi objektiks. Selle maa tagastamise nõudeõigus on praegusel ajal Kose Koolituskeskuse OÜ-l, XX-l ja YY-l. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusi ei ole senini lahendatud.
2.Tallinna Linnavolikogu otsustas 13.11.2014 otsuse nr 176 p-ga 1.1 taotleda maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel munitsipaalomandisse Tallinnas Kose põik 9 asuva 91 116 m2 suuruse maatüki, mis jääb endise kinnistu nr K-479 maale. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.12.2015 otsusega nr 3-14-53200 rahuldamata Kose Koolituskeskuse OÜ, XX ja YY kaebused Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse nr 176 osaliseks tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks lahendada endise kinnistu nr K-479 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldused. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 04.02.2016 määrustega nr 3-7-1-3-18-16 ja nr 3-7-1-3-33-16, millega jäeti XX, YY ja Kose Koolituskeskuse OÜ kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.
3.Tallinna linn esitas 30.03.2016 Harju maavanemale taotluse Tallinnas Kose põik 9 asuva maa-ala munitsipaliseerimiseks sotsiaalmaana. Harju maavanem tegi õigustatud subjektidele ettepaneku kaaluda Tallinna linnaga kokkuleppe sõlmimist ning esitada tingimused, mille realiseerumise korral oleks võimalik munitsipaliseerida Kose põik 9 asuvad terviserajad ja säilitada nende avalik kasutus. Kose Koolituskeskuse OÜ, XX ja YY leidsid 17.08.2016 avaldustes Harju maavanemale, et on nõus terviseradade aluse maa munitsipaliseerimisega, kui 2(12)
3-16-2672 rajad tõstetakse osaliselt ümber nii, et need ei läbiks endise Kose suvemõisa hoonete kompleksi muinsuskaitsevööndit, ja omandikaotus hüvitatakse täiendava ehitusõiguse või asendusmaa andmisega.
4.Kose Koolituskeskuse OÜ esitas 10.08.2016 Tallinna linnale avalduse endise kinnistu nr K-479 maa tagastamiseks osade kaupa erinevatel aegadel, paludes viia maa tagastamine viivitamatult lõpule nende maa-alade osas, mida Tallinna linn ei taotle munitsipaalomandisse (Kose põik 5, ligikaudse pindalaga 1517 m2; Kose põik 6, ligikaudse pindalaga 24 859 m2; Kose põik 7, ligikaudse pindalaga 19 882 m2; Kose põik 8, ligikaudse pindalaga 44 447 m2; Kose põik 11, ligikaudse pindalaga 55 415 m2). Kose Koolituskeskuse OÜ esitas 12.10.2016 korduva taotluse endise kinnistu nr K-479 maa viivituseta tagastamiseks Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maaalade osas. Tallinna linn märkis 11.11.2016 vastuses, et kuna Kose Koolituskeskuse OÜ on avaldanud nõusolekut pidada läbirääkimisi mõlemaid pooli rahuldava tulemuse saavutamiseks ning eesmärk on leida terviseraja asukoha ja kasutusvõimaluste osas alternatiivseid lahendusi, ei ole maa osaline tagastamine enne läbirääkimiste lõppemist otstarbekas ega mõistlik, kuna võib piirata kokkuleppe saavutamise võimalusi. Kose Koolituskeskuse OÜ nõudis 16.11.2016 kirjas jätkuvalt Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maa-alade viivitamatut tagastamist (hiljemalt 30.11.2016), märkides, et läbirääkimised ei saa maa tagastamist takistada, sest terviseradade avalik kasutus on võimalik ka pärast maade tagastamist reguleerida vastava servituudiga.
5.Tallinna linn pöördus 23.11.2016 Keskkonnaameti poole, selgitamaks välja Pirita jõeoru maastikukaitsealal paiknevate terviseradade ümbertõstmise võimalikkus. Tallinna linna hinnangul tuleks selleks ca 50 meetri pikkuses ja minimaalselt 8 meetri laiuses kujundada ümber looduslik nõlv, raiuda maha puud uues trassikoridoris (minimaalse laiusega 8 meetrit) ja ehitada Kose põik tänava alla tunnel. Keskkonnaamet vastas 01.12.2016 kirjaga, et terviseradade ümbertõstmine oleks vastuolus kehtiva kaitsekorraga. Riigimetsa Majandamise Keskus (Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana) esitas 14.12.2016 Tallinna linnale arvamuse andmiseks taotluse Kose põik 9 maa MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel riigi omandisse jätmiseks (sotsiaalmaa sihtotstarbega). Taotluse kohaselt paikneb nimetatud maal lõik intensiivses avalikus kasutuses olevast suusa- ja tervisespordirajast, mille ülejäänud osa kulgeb riigi omandisse jäetud maaüksustel. Tallinna Linnavalitsus ei nõustunud 08.02.2017 korraldusega nr 207-k Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega, sest Tallinna linn esitas Harju maavanemale 30.03.2016 taotluse sama maa munitsipaalomandisse andmiseks.
6.Kose Koolituskeskuse OÜ esitas 23.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks teha endise kinnistu nr K-479 maa osalise tagastamise otsused Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maa-alade tagastamiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
7.Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.
Kolmandad isikud XX ja YY palusid Kose Koolituskeskuse OÜ kaebus rahuldada.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2017 otsusega Kose Koolituskeskuse OÜ kaebuse, kohustas Tallinna linna lahendama Tallinnas Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maatükkide tagastamistaotlused lõplikult 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ning tunnistas õigusvastaseks Tallinna linna viivituse endise kinnistu nr K-479 lahendamisel alates 10.08.2016. Lisaks mõistis halduskohus Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja 2218,33 eurot ning XX ja YY kasuks solidaarselt välja 953,50 eurot.
3(12)
3-16-2672 Endise kinnistu nr K-479 tagastamismenetlus on kestnud lubamatult kaua (otsuse tegemise hetkeks 25,5 aastat) ja see on õigusvastane. Maatükid, mida terviserajad ei läbi, tuleb tagastada. Väär on Tallinna linna tõlgendus, mille kohaselt tähendab MaaRS § 6 lg 4 p-s 1 ja „Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse“ (RT I 1997, 81, 1363 – MaaRS MSMS) § 14 lg-s 7 nimetatud maa kogu omandireformi objekti, sest sellisel juhul ei oleks maa osaline tagastamine ühelgi juhul võimalik. Maa tervikuna tagastamise takistused saavad loogiliselt olla seotud vaid mingi osaga kogu tagastatavast maast, samas kui need ei puuduta ülejäänud osa tagastatavast maast. Toimikust nähtuvalt on õigustatud subjektid valdava osa menetluse ajast taotlenud maa osadena tagastamist ning Kose Koolituskeskuse OÜ ei olnud sellega nõus üksnes perioodil 23.12.2013– 10.08.2016. Tallinna linnal ei olnud alust keelduda maa osalisest tagastamisest ka viitega läbirääkimiste pidamisele, sest linna poolt aktiivseid läbirääkimisi ei olnud ja nende tagajärjetus oli tegelikult arusaadav juba enne vastustaja 11.11.2016 kirja saatmist. Selle kasuks, et maa osaline tagastamine oli õiguslikult võimalik, räägivad ka Tallinna linna enda varasemad sellekohased pakkumised õigustatud subjektidele (nt Tallinna Linnavaraameti 28.05.2014 kiri). Kuna asjast ei nähtu terviseradade aluse maa kattuvust Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maatükkidega, siis ei ole võimalik väita, et kuni terviseradade aluse (s.o Kose põik 9) maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsustamiseni ei ole võimalik tagastada ka Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maatükke. Terviseraja aluse maa piiride muutumine ei saa tähendada piiride laienemist, sest taotluse menetleja saab taotletava maatüki piire üksnes kitsendada. Kuna puuduvad takistused Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maatükkide viivitamatuks tagastamiseks, tuleb kaebaja kohustamisnõue rahuldada. Kaebaja on palunud kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada Tallinna linna õigusvastane viivitus alates 10.08.2016, kuid põhjendavas osas võtta seisukoht kogu vastustaja tegevusetuse osas alates 1994. a-st. Riigikohtu 30.11.2016 otsusest nr 3-3-1-23-16 (p 26) tulenevalt on kohtul vaja anda hinnang kogu endise kinnistu nr K-479 tagastamise menetlusele. Kuna kaebaja omandas maa tagastamise nõudeõiguse 19.05.1997, saab kohus analüüsida tema õiguste rikkumist alates sellest hetkest. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 49 (kuni 11.01.2014 kehtinud redaktsioonis) sätestas maa tagastamise otsustamiseks kuuekuulise tähtaja, mis kaotati 12.01.2014. Samas tuleb ka omandireformi menetlustes arvestada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-tega 2 ja 4, millest tuleneb kohustus viia menetlus läbi mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-169-15, p 16; 29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 16). Haldusmenetluses on kohaldatavad ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad, millest tulenevalt lasub haldusorganil kohustus jälgida, et menetlus viiakse läbi mõistliku aja jooksul ka juhul, kui menetlusosalised ei saavuta vajalikke kokkuleppeid (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, p 67; König vs. Saksamaa, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa, p 42; Obermeier vs. Austria; Petrović vs. Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik; Xofaki vs. Kreeka; Patrianakos vs. Kreeka). Põhiseaduse §-st 14 tuleneb muu hulgas põhiõigus heale haldusele. Tallinna linn ei ole teinud kõike endast olenevat, et viia endise kinnistu nr K-479 tagastamist võimalikult kiiresti lõpule. Tallinna linna eesmärgipäratu tegevusetus ei ole olnud õigustatud ja menetlus on viibinud lubamatult kaua. Vara tagastamise toimikust nähtuvalt tunnistas vastustaja esmalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.08.1993 otsusega nr 985 ja 12.05.1997 otsusega nr 8864 endise kinnistu nr K-479 omandireformi objektiks ning kõik KS lapsed või nende pärijad õigustatud subjektideks, kuid asus aastaid hiljem kahtlema, kas maal asunud hooned üldse natsionaliseeriti, kas vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal KS-le, kas tema õigusjärglasi saab pidada õigustatud subjektideks, kas õigustatud subjektide ring on määratletud õigesti, kas osa maast ei tuleks jätta sinna loodud terviseradade tõttu munitsipaalomandisse. Sellised küsimused oleks pidanud tõstatama ja lahendama kui mitte kuue kuuga, siis menetluse 4(12)
3-16-2672 esimestel aastatel. Käesolevaks hetkeks ei ole enam õigustust, miks sellised küsimused saaksid tagastamismenetlust takistada. Puudub põhjendus, miks esitati maa munitsipaliseerimise taotlus alles 23 aastat peale tagastamismenetluse algust. Kui vastustaja väidab, et terviserajad olid maal juba enne 1991. aastat, rikub taotluse esitamine õigustatud subjektide õiguspärast ootust selle maa tagastamisele. Sellise ootuse on tekitanud asjaolu, et niivõrd pika aja jooksul ei ole varem munitsipaalomandisse andmise taotlust esitanud. Maatüki tagastamist välistavaks asjaoluks ei ole ka muinsuskaitseliste piirangute olemasolu, sest nendega peab arvestama maatüki igakordne omanik. Kaebaja on 16.11.2016 kirjas nõustunud taluma ebaseaduslikult rajatud, kuid avalikkusele olulisi terviseradasid nii, et maa koormatakse servituudiga. Samaga on nõustunud ka kolmandad isikud. Tagastamise toimikust nähtuvalt on kaebaja ja kolmandad isikud olnud väga aktiivsed ning otsinud pidevalt võimalusi, kuidas maa tagastamise menetlust saaks kiiremini lõpule viia. Kaebaja ja kolmandad isikud on teinud vastustajaga koostööd ning olnud alati operatiivselt kättesaadavad. Tallinna linn märgib, et pole olnud nõus servituudi eest küsitud hinnaga, sest linn ei teeni terviseradadelt mingit tulu. Vaidluse korral saab servituudi hinna määrata maakohus. Samas ei peaks servituudi tasu vähendama asjaolu, et linn ei teeni terviserajalt tulu, sest see ei mõjuta isikute talumiskohustuse ulatust. Arvestades niigi lubamatult pikale veninud menetlust, peaks linn olema õigustatud subjektide suhtes iseäranis kompromissialdis ja omalt poolt panustama, et menetlus lõpule viia (nt nõustuma turuhinnale vastava servituuditasuga). Vastutus selle eest, et terviseradade aluse maa omandiküsimus laheneks võimalikult kiiresti ja tagastamismenetlus saaks lõpetatud, lasub Tallinna linnal. Asja lõpuni menetlemist ei ole takistanud ka erinevad kohtumenetlused (liidetud haldusasjad nr 308-2620 ja nr 3-09-932; haldusasi nr 3-14-53200), sest ajakulu neile ei ole menetluse kogukestvusega võrreldes suur, samuti ei ole vaidlused hõlmanud kogu endise kinnistu nr K479 maad. Asja menetlemise viibimisel ei ole määravat rolli ka õigustatud subjektide ringi muutumisel. Vastustajal on täiskompetents tagastamismenetluses tekkivate probleemide lahendamiseks (vt Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamine ja hindamise korra“ p 15 lg 2, p 16 ja p 21 lg 2). Sellele vaatamata on vastustaja lahendanud asja ebasüstemaatiliselt ja põhjendamatute viivitustega, jõudes asja sõlmprobleemide tuvastamiseni alles kümme aastat peale menetluse algust ja suutmata nende osas seniajani lõplikku seisukohta võtta. Esimest korda on menetluses tuvastamist vajavatele küsimustele süstemaatiliselt lähenetud alles 25.02.2003 asjatundjate komisjoni aruandes, kuid seniajani pole aruandes toodud ettepanekute (KS oli ümberasuja, maavaldus kuulus hoopis IKle, täpsustada tuleb maatüki suurust jne) alusel võetud vastu ühtegi haldusakti, mistõttu ei ole õigustatud subjektidel olnud võimalust neid seisukohti ka vaidlustada. Kujunenud olukorras olnuks iseäranis oluline tagastada maa osaliselt, et menetlus lõpeks vähemalt nende maatükkide osas, mida terviserajad ei läbi. Vastustaja pingutus asja mõistliku aja jooksul lahendamiseks on olnud ilmselgelt ebapiisav ja tema põhjendused asja menetluse viibimise kohta ajas muutuvad. Vastustaja näib olevat jätnud keeruka ja samas hinnalist maatükki puudutava menetluse määramatuks ajaks ootele. Ülemäärase kestusega tagastamismenetlus on rikkunud nii kaebaja kui ka kolmandate isikute õigusi. Ehitiste kui vallasasjade tsiviilkäive ei ole võimalik alates 01.03.2006, mistõttu on hooned ja maa olnud kogu aja tsiviilkäibest väljas ning õigustatud subjektidel ei ole kindlust, kas nendesse investeerida või mitte. Kui osa maast tuleb kompenseerida, tehakse seda 1993. al kindlaks määratud maa maksustamishinnast lähtudes, millega kaasneb õigustatud subjektidele majanduslik kahju. Kokkuvõttes on Tallinna linn endise kinnistu nr K-479 tagastamise menetlusega õigusvastaselt viivitanud ning kaebus tuleb seetõttu rahuldada ja tunnistada endise
5(12)
3-16-2672 kinnistu nr K-479 tagastamise menetluse kestvus alates 10.08.2016 õigusvastaseks. Otsuse põhjendavas osas on ühtlasi leitud, et viivitus on olnud õigusvastane juba enne 10.08.2016.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Tallinna linn palub 21.07.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust, mis on viinud ebaõigele järeldusele, et Tallinna linn on kohustatud tagastama endise kinnistu nr K-479 maa osadena enne, kui on otsustatud, milles osas jäetakse vastav maa riigi omandisse või antakse munitsipaalomandisse. Kaebuse nõuete rahuldamise eelduseks on Tallinna linna kohustus tagastada endise kinnistu maad osade kaupa erinevatel aegadel. Sellist kohustust vastustajale seadusest ei tulene, sest MaaRS MSMS § 14 lg 7 sätestab üksnes kohaliku omavalitsuse õiguse, kuid mitte kohustuse tagastada maad osadena erinevatel aegadel. Kuna Tallinna linnal puudub seadusest tulenev kohustus maad osadena tagastada, puudub kaebajal õigus maa osadena tagastamist nõuda. Halduskohus on vastuolus MaaRS § 6 lg 4 p-ga 1 ja vara tagastamise korra p-ga 54 kohustanud Tallinna linna otsustama maa tagastamise enne selle munitsipaalomandisse andmise või riigi omandisse jätmise otsustamist. MaaRS MSMS § 14 lg 7 ei näe samuti ette võimalust maa osadena tagastamiseks olukorras, kus maa munitsipaalomandisse andmise või riigi omandisse jätmise menetlus on alles pooleli. Maa riigi omandisse jätmine ja maa munitsipaalomandisse andmine on MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt prioriteetne (ajalise järjestuse mõttes) maa tagastamise ees (nt Riigikohtu 11.10.2007 otsus nr 3-3-1-37-07, p 9). Seega saab maa tagastamise (sh osaliselt) otsustada alles pärast seda, kui lahendatud on selle maa (sh osaliselt) riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise küsimus. Halduskohus on ekslikult samastanud maa tagastamist osaliselt MaaRS § 6 lg 4 p 1 tähenduses ja maa tagastamist osadena MaaRS MSMS § 14 lg 7 alusel. MaaRS § 6 lg 4 p 1 ei võimalda tagastada maad osaliselt enne seda, kui on otsustatud, millises osas jäetakse see riigi omandisse või antakse munitsipaalomandisse. MaaRS MSMS § 14 lg-t 7 kohaldatakse seevastu olukorras, kus maa kuulub tervikuna tagastamisele, kuid selle osade üheaegne tagastamine ei ole teatud põhjustel (vaidlused, planeeringud, mõõdistamine) võimalik. Seadusel ei põhine halduskohtu seisukoht, et riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluses märgitud maatüki piirid ei saa laieneda, vaid üksnes kitseneda. Sellist piirangut ei ole seaduses sätestatud ja lisaks ei ole endise kinnistu nr K-479 maa-alale moodustatud katastriüksusi ega kinnitatud maatükkide piire. Halduskohus on lähtunud üksnes kaebaja esitatud skeemist, millele on märgitud Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11 maatükkide piiriettepanekud, kuid vastavaid katastriüksusi ei ole seni moodustatud. Seega puuduvad takistused riigi omandisse jäetava või munitsipaalomandisse antava maa asukoha muutmiseks või piiride laiendamiseks, kui see peaks olema vajalik avalikes huvides. Kuna enne maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluste lahendamist ei ole teada, kas ja millistes piirides jäetakse kõnealune maa-ala riigi omandisse või antakse munitsipaalomandisse ning millistes piirides oleks võimalik maad õigustatud subjektidele tagastada, ei ole varem võimalik otsustada ka maa tagastamist (sh osadena). Puudub vaidlus, et Tallinna linn pakkus kaebajale maa osadena tagastamist, millest kaebaja kuni 10.08.2016 aga keeldus. Seevastu nüüd, kus kaebaja nõustus maa osadena tagastamisega, ei ole see enam võimalik enne maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaalomandisse andmise menetluste lõppemist. Kuna Tallinna linnal puudub seadusest tulenev kohustus tagastada endise kinnistu nr K-479 maad osadena erinevatel aegadel, ei ole Tallinna linn sellega ka õigusvastaselt viivitanud. Isegi kui Tallinna linnal oleks kohustus tagastada maad osadena, on halduskohus tuvastanud viivituse 6(12)
3-16-2672 ebaõigesti, lugedes õigusvastase viivituse alanuks juba Kose Koolituskeskuse OÜ 10.08.2016 avalduse esitamisega. Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et nii kaebaja kui ka kolmandad isikud esitasid Harju maavanema algatusel peetud läbirääkimistel 17.08.2016 eeltoodut välistava avalduse, et soovivad terviseradade ümbertõstmist endise kinnistu nr K-479 piires. Halduskohus ei ole selgitanud, kuidas pidanuks Tallinna linn neid üksteist välistavaid avaldusi lahendama. Seejuures avaldus läbirääkimiste perspektiivitus alles Keskkonnaameti 01.12.2016 kirjaga, millega välistati terviseradade ümbertõstmine. Sellele eelnenud Tallinna linna tegevust (ajavahemik 10.08.2016–01.12.2016) ei saa ühelgi juhul lugeda õigusvastaseks viivitamiseks. Lisaks on halduskohus kaebuse piiridest väljudes esitanud otsuse põhjendustes üldsõnalisi ja meelevaldseid järeldusi, et Tallinna linn on õigusvastaselt viivitanud kogu endise kinnistu nr K-479 tagastamise menetluse läbiviimisega, toomata samas välja ajavahemikke, millal tagastamismenetluse lõpule viimine oli objektiivsete asjaolude tõttu takistatud. Eriti vastuoluline on etteheide, et 15.12.2014–04.02.2016 toimunud kohtuvaidlus haldusasjas nr 314-53200 ei takistanud maa tagastamismenetluse jätkamist (s.o vaidlusega hõlmamata maatükkide osas), kuigi halduskohus oli eelnevalt tuvastanud, et kaebaja ei olnud perioodil 23.12.2013–10.08.2016 nõus maa tagastamisega osadena erinevatel aegadel, vaid soovis maa tagastamist tervikuna. Seejuures saab MaaRS MSMS § 14 lg 7 kohaselt maad osadena erinevatel aegadel tagastada üksnes õigustatud subjekti nõusolekul. Halduskohus on lisaks andnud hinnanguid menetlustoimingutele ja haldusorganile käitumisjuhiseid olukordadeks, mis ei seondu praeguse kohtuvaidlusega.
11.Kose Koolituskeskuse OÜ vaidleb 11.08.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 04.04.2018) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja ettekäänded endise kinnistu nr K-479 maa osalisest (s.o riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotlustega hõlmamata maatükkide osas) tagastamisest keeldumiseks on otsitud ning Tallinna linn viivitab maa tagastamisega tahtlikult. Tallinna linnal puudub kindlus, et 2004. a-l ebaseaduslikult rajatud terviseradade aluse maa MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel (s.o sotsiaalmaana) munitsipaalomandisse andmise korral jääks selline otsus vaidlustamise korral püsima, mistõttu viivitatakse sihilikult ka kogu ülejäänud maa-ala tagastamisega. Halduskohus on kohaldanud MaaRS § 6 lg 4 p-i 1, MaaRS MSMS § 14 lg-t 7 ja vara tagastamise korra p-i 54 õigesti ning apellant leiab vääralt, et kogu endise kinnistu nr K-479 maa tagastamine peab seisma, kuni otsustatakse, kas ja milline osa sellest jäetakse riigi omandisse või antakse munitsipaalomandisse. MaaRS § 6 lg 4 p-st 1 ei tulene, et maad on võimalik osaliselt tagastada alles pärast maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsuse tegemist. Vara tagastamise korra p 54 puudutab samuti üksnes maad, mille kohta on esitatud taotlus selle riigi omandisse jätmiseks või munitsipaalomandisse andmiseks. Praegusel juhul hõlmavad riigi omandisse jätmise ja munitsipaalomandisse andmise taotlused üksnes osa endise kinnistu nr K-479 maast ega saa seetõttu takistada taotlusega hõlmamata maa-alade tagastamist ega õigustada sellega viivitamist. Otsitud on ka argument, et riigi omandisse jäetava või munitsipaalomandisse antava maa piirid võivad muutuda, sest linnal on kohustus lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul ning haldusorgan ei saa õigustada viivitust sellega, et pole päris kindel, millistes piirides maad avalikes huvides vajatakse. Lisaks puudub Tallinna linnal seadusest tulenevalt pärast 30.06.2016 võimalus esitada uut maa munitsipaalomandisse andmise taotlust, mistõttu ei saa enam muuta ka munitsipaalomandisse taotletava maa piire. Kuna Tallinna Linnavalitsus nõustus 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k Kose põik 9 maaüksuse (täpsustatud pindala 91 087 m2) MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana riigi omandisse jätmisega, siis on apellant praeguseks Kose põik 9 maa-ala munitsipaalomandisse taotlemisest loobunud. Sellele vaatamata ei ole Tallinna linn teinud otsuseid nende endise kinnistu nr K-479 maa-alade tagastamiseks, mis ei ole hõlmatud riigi omandisse jätmise taotlusega. Riigimetsa Majandamise Keskuse viivitus Kose põik 9 maa-
7(12)
3-16-2672 ala riigi omandisse jätmise menetluses on tunnistatud õigusvastaseks Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsusega nr 3-17-1774.
12.Kolmandad isikud XX ja YY paluvad 30.08.2017 seisukohas jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, nõustudes Kose Koolituskeskuse OÜ vastusega apellatsioonkaebusele. Kolmandad isikud on algusest peale aktiivselt nõudnud endise kinnistu nr K-479 maa tagastamist kas tervikuna või osadena, kuid Tallinna linna poolne viivitus on kestnud juba 24 aastat. Tallinna linn on väitnud, et MaaRS § 6 lg 4 p 1 ja MaaRS MSMS § 14 lg 7 alusel ei ole justkui võimalik maad osaliselt tagastada ka osas, mis jääb väljapoole maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaalomandisse andmise taotlusi, kuid see on vastuolus maareformi eesmärgiga tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05, p 12). Tallinna linn on asunud väitma, et maa osalist tagastamist takistas Kose Koolituskeskuse OÜ soov maa tervikuna tagastamiseks, kuid kaebaja omandas maa tagastamise nõudeõiguse alles 1997. a-l, milliseks ajaks pidanuks maa olema vara tagastamise korra p 49 varasema redaktsiooni kohaselt juba ammu tagastatud (s.o kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast). Ükski Tallinna linna viidatud säte ei takista maa tagastamist osas, mis ei puuduta riigi- või munitsipaalomandisse taotletavat maad. Kui õigustatud subjektid nõuavad maa tagastamist osadena, siis on Tallinna linnal kohustust seda teha, mitte ei ole see üksnes linna õiguseks (vt Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p 19). Praegusel juhul üritab Tallinna linn üksnes survestada õigustatud subjekte loobuma oma vastuseisust ebaseaduslikult rajatud terviseradade aluse maa munitsipaliseerimisele. Kui seadus ei sätesta konkreetset tähtaega menetluse läbiviimiseks, tuleb menetlus viia läbi mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 24). Munitsipaalomandisse antava maa piiride laiendamiseks menetluse käigus puudub igasugune alus ning tegelikkuses munitsipaliseeritav maa võib taotletuga võrreldes üksnes väheneda, mistõttu ei saa vastava taotluse menetlemine takistada taotlusega hõlmamata maa-alade tagastamist. Viide kaebaja ja kolmandate isikute 17.08.2016 seisukohtadele terviseradade ümbertõstmise küsimuses ei ole asjakohane, sest tegemist oli tagajärjetuks jäänud kompromissläbirääkimistega, mille raames tehtud ettepanekud ei ole siduvad, kuni puudub vastav leping. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited, et halduskohus on väljunud kaebuse piiridest ja asunud hindama ka kaebusega hõlmamata toiminguid / perioode, sest enamik viidatud asjaoludest ja vaidlustest ei ole kuidagi takistanud maa tagastamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna linna apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
14.MaaRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa üldjuhul endistes piirides. MaaRS § 6 lg 4 p 1 näeb ette, et maa tagastatakse osaliselt ainult juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui tervikuna tagastamine ei ole võimalik muu hulgas MaaRS § 6 lg 2 p-s 4 sätestatud alustel. MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna muu hulgas juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MaaRS § 31 lg 1 ple 4 (s.o sotsiaalmaana) või antakse munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS § 28 lg 1 p-le 4 (s.o sotsiaalmaana). Vara tagastamise korra p 54 sätestab, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või kui on olemas kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta või mille kohta on kohaliku omavalitsuse üksus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Viidatud sätetest tulenevalt omavad nii sotsiaalmaa riigi omandisse jätmine kui ka sotsiaalmaa 8(12)
3-16-2672 munitsipaalomandisse andmine n-ö lahendamise prioriteetsust sama maa õigustatud subjektidele tagastamise ees (vt ka Riigikohtu 19.06.2008 otsus nr 3-3-1-25-08, p 23; 11.10.2007 otsus nr 3-3-1-37-07, p 9). Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust, et Kose põik 9 maa-ala osas ei ole endise kinnistu nr K-479 maa tagastamine enne maa riigi omandisse jätmise või maa munitsipaalomandisse andmise taotluste lahendamist õiguslikult lubatav.
15.Siinkohal võib viidata, et Tallinna Linnavalitus tunnistas 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k kehtetuks oma 08.02.2017 korralduse nr 207-k (I kd, tl 123-124p) ning andis Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taotluse kohta uue arvamuse, milles nõustus kõnealuse maa riigi omandisse jätmisega. Korralduse nr 1336-k eelnõu seletuskirjast (vt päevakorrapunkti nr 12 materjalid – http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/agendalist1.asp?meeting=1029) nähtuvalt on Tallinna linn ja Riigimetsa Majandamise Keskus haldusasjas nr 3-16-2179 toimunud läbirääkimistel leidnud, et Pirita jõeoru maastikukaitseala looduskaitse eesmärkide saavutamine ja maastikukaitseala avaliku kasutuse tagamine on võimalik ühise tegutsemise kaudu viisil, et riigi omandisse jäetud maaüksustele seatakse rekreatiivsete ehitiste avaliku kasutuse tagamiseks Tallinna linna kasuks isiklikud kasutusõigused. Kuna Kose põik 9 maaüksusel asuv tervisespordirada on osa Pirita tervisespordirajatiste kompleksist, pidas linn otstarbekaks nõustuda Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmisega ning jätkata riigiga läbirääkimisi ka Kose põik 9 maaüksusele isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe saavutamiseks. Nii praeguses vaidluses kui ka haldusasjas nr 3-17-1774 esitatud andmetel ei ole Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise küsimust veel lahendatud.
16.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi tõlgendusega, et kui mõne endise kinnistu teatud maa-ala kohta on esitatud riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotlus, siis ei ole enne vastava taotluse lahendamist võimalik selle endise kinnistu maad (mh lahustükke) tagastada ka taotlustega hõlmamata osas (st isegi juhul, kui täidetud on tingimus, et see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega). Sellisel põhjendamatult jäigal tõlgendusel puudub sisuline mõte. MaaRS § 6 lg-s 4 sätestatud piirangud maa osaliseks tagastamiseks on nähtud ette selleks, et maa tagastamise õigustatud subjekt ei saaks hakata valikuliselt loobuma ühe või teise maatüki osa tagastamisest (vt lisaks „Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse“ (RT I 1996, 36, 738) § 16 lg 2), kuid nimetatud säte ei takista iseenesest selles loetletud juhtudel maa osalist tagastamist ka osade kaupa, kui lisaks on täidetud MaaRS MSMS § 14 lg 7 tingimused. MaaRS MSMS § 14 lg 7 kohaselt võib endise kinnistu maad õigustatud subjekti nõusolekul tagastada osadena erinevatel aegadel, kui vaidlusküsimuste lahendamise, kokkulepete sõlmimise, planeeringute, maakorralduse või mõõdistamiste tõttu pole võimalik osade üheaegne tagastamine. Seda ei ole õige sisustada viisil, et osade kaupa saab tagastada üksnes endist kinnistut tervikuna, kuid mitte osaliselt. Kui maad on võimalik tervikuna tagastada osade kaupa, siis peab seda olema võimalik osade kaupa tagastada ka osaliselt, arvestades nii MaaRS § 6 lg 4 sissejuhatavas lauses kui ka MaaRS MSMS § 14 lg-s 7 toodud nõudeid (s.o iga eraldi tagastatav osa peab olema kooskõla planeeringu ja maakorralduse nõuetega, samuti peab olema õigustatud subjekti nõusolek ja esinema võimatus tagastada kõiki osasid korraga). Oluline on see, et niikaua, kui endise kinnistu kõiki osasid ei ole tagastatud või jäetud riigi omandisse või antud munitsipaalomandisse, ei saa maa tagastamise menetlust lugeda lõpuleviiduks ja puudub alus veel tagastamata maatükkide kompenseerimiseks vastavalt MaaRS §-dele 13 ja 14. Kui maa tervikuna tagastamist takistav asjaolu langeb hiljem ära (nt riigi omandisse jätmist või munitsipaalomandisse andmist siiski ei toimu või õigustatud subjekt saavutab vastava otsuse tühistamise), siis tuleb endise kinnistu maa tagastada kokkuvõttes tervikuna ning see ei oleks kuidagi takistatud ka juhul, kui eelnevalt on sellest teatud maa-alad juba osadena tagastatud.
9(12)
3-16-2672
17.Ekslik on ka seisukoht, et MaaRS MSMS § 14 lg 7 sätestab üksnes kohaliku omavalitsuse õiguse, kuid mitte kohustuse tagastada maad osadena erinevatel aegadel. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kui õigustatud subjektid taotlevad maa tagastamist osadena ning vaidluste tõttu või muul põhjusel ei ole kogu tagastamisele kuuluva (või tagastamisele kuuluda võiva, kui selle üle on vaidlus) maa üheaegne tagastamine võimalik, siis ei saa haldusorgan jätta taotlust lihtsalt kõrvale või piirduda üldsõnalise vastuväitega, et tal puudub seadusest tulenev kohustus tagastada maad osadena erinevatel aegadel, vaid tal tuleks esitada adekvaatsed argumendid, miks ei ole maa osadena tagastamine konkreetsel juhul võimalik või põhjendatud.
18.Tallinna linn märgib põhimõtteliselt õigesti, et maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluses märgitud maatüki piirid võivad teatud määral nii laieneda kui ka kitseneda. Samas ei saa apellandiga nõustuda, et maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsustaja saaks avalikke huve arvestades taotletava maa-ala piire iseseisvalt laiendada. See, milline maa-ala on näiteks sotsiaalmaana vajalik jätta riigile või anda kohalikule omavalitsusele, tuleb määratleda juba vastava taotluse esitamise ajal ning vastava maa-ala piire ei saa laiendada ilma sisuliselt uue taotluse esitamiseta. Kaebaja on seejuures asjakohaselt viidanud, et MaaRS § 40 lg-st 4 tulenevalt oli maa munitsipaalomandisse andmist võimalik taotleda üksnes kuni 30.06.2016. Seega ei oleks munitsipaliseeritava maa piiride laiendamine enam ühelgi juhul õiguslikult lubatav. Küll aga on taotlejal võimalik igal ajal vähendada riigi- või munitsipaalomandisse taotletava maa suurust, samuti taotlusest loobuda. Samas võib riigi omandisse jäetava või munitsipaalomandisse antava maa suurus mõnevõrra muutuda katastrimõõdistamise käigus. Vaatamata sellele, et nii Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 7 alap-st 5 kui ka Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab taotlusega hõlmatud maa-ala olema üheselt mõistetavalt piiritletud (tiheasustusega aladel koostatud asendiplaan vähemalt mõõtkavas 1:2000), sätestavad samade kordade vastavalt p 16 ja § 9 lg 5, et riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks koostatud asendiplaani alusel määratud pindala ja katastriüksuse plaanil märgitud pindala võivad erineda kuni 8%. Erinevus võib seisneda nii maaüksuse pindala katastrimõõdistamise tulemusel suurenemises kui ka selle vähenemises. Puudub vaidlus, et endise kinnistu nr K-479 maa-alal ei ole Kose põik 5, 6, 7, 8, 9 ja 11 katastriüksusi seni moodustatud, mistõttu on põhimõtteliselt võimalik, et Kose põik 9 ja sellega külgnevate maaalade piirid võiksid hakata kattuma. Muu hulgas on haldusasja toimikus olevad skeemid ja asendiplaanid (nt I kd, tl 70; I kd, tl 77; I kd, tl 88p) mõõtkavades 1:4000 ja 1:5000 ehk tavapärasest üldisemad. Olukorras, kus esineb oht, et riigi- või munitsipaalomandisse taotletava maaga külgneval alal katastriüksuse moodustamine ja selle õigustatud subjektidele tagastamine võiks tingida olukorra, kus maad ei ole enam võimalik jätta riigi omandisse või anda munitsipaalomandisse vastavalt taotluses märgitule või taotlustega hõlmatud maa piiride korrigeerimise tulemusel võiksid riigi omandisse jäetava või munitsipaalomandisse antava ja tagastatud maa-alade vahele tekkida siilud või ribad, mis ei vastaks planeeringu või maakorralduse nõuetele, tuleb enne maa tagastamist oodata ära riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise menetluse tulemus. Küll aga ei takista maa riigi omandisse jätmise ega munitsipaalomandisse andmise taotlused selliste maa-alade tagastamist, mille puhul saab olla kindel, et nende paiknemisest tulenevalt (nt kaugus vaidlusalustest rajatistest või külgnemisest mingi loodusliku või tehisliku objektiga) ei ole kattumine riigi omandisse jäetava või munitsipaliseeritava maaga võimalik. Halduskohus on selles osas õigesti viidanud näiteks kavandatavatele Kose põik 5 ja 6 maaüksustele (vt dateerimata skeem vara tagastamise toimik nr 7477, III kd, tl 161), millest esimese puhul jääks vastava maa ja Kose põik 9 maa-ala vahele veel Kose põik 7 maaüksus ning teist eraldaks Kose põik 9 maa-alast Kose põik tänav. 10(12)
3-16-2672
19.Kuna vaidlust ei ole selles, et pärast Keskkonnaameti 01.12.2016 kirja nr 7-12/16/137992 (I kd, tl 40-40p) puudub terviseradade ümbertõstmise ettepanekutel igasugune sisuline perspektiiv ning maa riigi omandisse jätmine või maa munitsipaalomandisse andmine tuleb otsustada seniste asendiplaanide alusel, ei saanud kaebaja ja kolmandate isikute 17.08.2016 ettepanekud (I kd, tl 71-74) takistada maa tagastamise avalduste lahendamist taotlustega hõlmamata maa-alade osas ning kuna vastustaja ei ole seda senini teinud, on kohustamisnõude osaline rahuldamine põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea siiski võimalikuks kohustada Tallinna linna lahendama konkreetsete maatükkide (Kose põik 5, 6, 7, 8 ja 11) tagastamise avaldused, vaid Tallinna linnal tuleb viivitamata lahendada maa osadena tagastamise taotlus nende maa-alade osas, mis ei saa kahjustada Kose põik 9 maa-ala riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluste lahendamist.
20.Seoses Tallinna linna viivituse õigusvastasuse tuvastamisega märgib ringkonnakohus esmalt, et halduskohus on Riigikohtu 30.11.2016 otsusest nr 3-3-1-23-16 (p 26) põhjendamatult järeldanud, et praeguses vaidluses tuleks väidetavalt alates 10.08.2016 kestva viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks hinnata kogu eelnenud tagastamismenetluse kestust. Riigikohus on kaebetähtaja ületanud toimingute õiguspärasuse kohta otsuse põhjendavas osas seisukoha võtmist pidanud põhjendatuks üksnes juhul, kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks. Praegusel juhul ei ole halduskohtu otsusest võimalik aru saada, kuidas seondub kogu varasem menetluskäik kaebaja taotlusega tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna viivitus maa tagastamise avalduse lahendamisel alates 10.08.2016 menetlusliku taotluse esitamisest. Seejuures on halduskohus otsuse p-des 29 ja 58 selgelt märkinud, et Kose Koolituskeskuse OÜ ei olnud perioodil 23.12.2013–10.08.2016 ise nõus maa tagastamisega osadena erinevatel aegadel, mis on MaaRS MSMS § 14 lg 7 järgi maa osadena tagastamise kohustuslikuks eeltingimuseks. Kui kaebuses on palutud tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna viivitus maa tagastamise avalduse menetlemisel seostatult konkreetse menetlusliku taotluse esitamisega, ei saa Tallinna linna tegevusetust või viivitust lugeda alanuks juba taotluse esitamise hetkest, põhjendades seda ainuüksi asjaoluga, et maa tagastamise avalduse menetlus oleks tulnud viia lõpule juba aastaid varem ning sellisel juhul poleks vaidlusaluseid terviseradu võib-olla üldse eksisteerinud (igatahes mitte nende praegusel kujul) ega nende alla jäävat maad riigi- või munitsipaalomandisse taotletud. Praegusel juhul tuleb Tallinna linna tegevust hinnata siiski Kose Koolituskeskuse OÜ 10.08.2016 taotluse (I kd, tl 31-31p) esitamise ajaks kujunenud olukorda silmas pidades.
21.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et Tallinna linn pidi kaebaja 10.08.2016 taotluse lahendamisel arvestama ka Kose Koolituskeskuse OÜ ning XX ja YY 17.08.2016 avaldusi (I kd, tl 71-74) maa munitsipaalomandisse andmise menetluses, milles peeti võimalikuks säilitada terviseradade avalik kasutus tingimusel, et nende trajektoori (ja seega munitsipaliseeritavat maa-ala) muudetakse ning õigustatud subjektidele hüvitatakse nende omandikaotus. Ehkki Kose Koolituskeskuse OÜ märkis 16.11.2016 kirjas (I kd, tl 37-38) Tallinna linnale, et on kogu aeg pidanud terviseradade avaliku kasutuse säilitamist ja nende ümbertõstmist võimalikuks üksnes tingimusel, et maa tagastatakse, kuid sellele seatakse servituut avalikkuse kasuks, ei nähtu kaebaja 17.08.2016 pakutud kompromissettepanekust sellise tingimuse seadmist, vaid nii kaebajad kui ka kolmandad isikud esitasid 17.08.2016 kirjades selgelt omapoolsed nõuded terviseradade aluse maa munitsipaliseerimisele. Seda arvestades ei pea ringkonnakohus põhjendatuks lugeda Tallinna linna maa osadena tagastamise taotluse lahendamisega viivitanuks enne 01.12.2016, mil Keskkonnaamet vastas Tallinna Linnavalitsuse 23.11.2016 kirjale nr LV-1/2935-1 (I kd, tl 75-75p), et Pirita terviseradade ümbertõstmine on looduskaitseliselt vastuvõetamatu. Samas ei nähtu asja materjalidest, et Tallinna linn oleks ka pärast nimetatud seisukoha saamist teinud mingeid toiminguid Kose 11(12)
3-16-2672 Koolituskeskuse OÜ 10.08.2016 taotluse lahendamiseks. Kuna eeltoodust tulenevalt puudus Tallinna linnal õiguslik takistus maa tagastamise avalduse menetlemise lõpule viimiseks nende maatükkide osas, mis ei saa kahjustada Kose põik 9 maa-ala riigi omandisse jätmist või selle munitsipaalomandisse andmist, tuleb Tallinna linna viivitus taotluse lahendamisel tunnistada õigusvastaseks alates 02.12.2016.
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 30.06.2017 otsuse ning teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab Kose Koolituskeskuse OÜ kaebuse osaliselt ning kohustab Tallinna linna 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates lahendama Kose Koolituskeskuse OÜ avalduse endise kinnistu nr K-479 maa tagastamiseks nende maa-alade osas, mille osadena tagastamine ei saa kahjustada Kose põik 9 maa-ala riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluste lahendamist. Samuti tunnistab ringkonnakohus õigusvastaseks Tallinna linna viivituse endise kinnistu nr K-479 maa tagastamiseks esitatud Kose Koolituskeskuse OÜ avalduse lahendamisel alates 02.12.2016. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Kose Koolituskeskuse OÜ on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 2218,33 eurot (sh riigilõiv 15 eurot – I kd, tl 42; I kd, tl 169-175; I kd, tl 183-185). Apellatsiooniastmes on kaebaja taotlenud 737 euro suuruste menetluskulude hüvitamist (II kd, tl 26-32p). Kokku 2955,33 euro suuruste menetluskulude kandmine ja nende seos haldusasja nr 3-16-2672 menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebus lugeda ringkonnakohtu otsuse tagajärjel rahuldatuks ligikaudu 2/3 ulatuses ning mõista vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 2000 eurot. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tallinna linn on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 7), kuid pole esitanud esimese ega teise astme kohtus andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kaebuse rahuldamise proportsiooni alusel jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kolmandad isikud XX ja YY on haldusasja menetluses osalenud kaebaja poolel ning kandnud esimese astme kohtus menetluskulusid 977,50 eurot (I kd, tl 164-168; I kd, tl 188-190). Apellatsiooniastmes on kolmandad isikud taotlenud 833,75 euro suuruste menetluskulude hüvitamist (II kd, tl 22-25p). Kokku 1811,25 euro suuruste menetluskulude kandmine ja nende seos haldusasja nr 3-16-2672 menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Sarnaselt kaebajale tuleb Tallinna linnalt kolmandate isikute kasuks mõista solidaarselt välja ligikaudu 2/3 kantud menetluskuludest ehk 1200 eurot ning ülejäänud osas jätta menetluskulud nende endi kanda.
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.