Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Resolutsioon Edasikaebamise kord
3-17-2034 19. aprill 2018, Jõhvi Ülle Polluks J. K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.09.2017 otsuse nr 4.2-1/46866-1 tühistamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja – J. K Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tiina Prunn
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaeb use Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21.05.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 08.09.2017 otsusega nr 4.2-1/46866-1 keelduti J. K le relvasoetamisloa väljastamisest tulirelvade püstoli ja revolvri soetamiseks.
2.J. K esitas 07.10.2017 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse PPA 08.09.2017 otsuse nr 4.2-1/46866-1 tühistamiseks.
J. K esitas 24.10.2017 halduskohtule avalduse kaebuse täiendamiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 27.10.2017 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puuduse – tasuda kaebuse esitamise eest riigilõiv summas 15 eurot.
5.Kaebaja esitas kohtule 02.11.2017 riigilõivu tasumist kinnitava dokumendi.
6.Tartu Halduskohus võttis 02.01.2018 määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
7.Kaebaja esitas 21.01.2018 kohtule avalduse, milles selgitas, et soovib haldusasja arutamist kohtuistungil ja teatas, et tal puuduvad kohtu poolt küsitud dokumendid.
8.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 23.01.2018.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja ei nõustu vastustaja 08.09.2017 otsusega nr 4.2-1/46866-1 ja väidab, et relvasoetamisloa väljastamisest keeldumiseks puudub alus. Hetkel ei ole kaebajal ühtegi rikkumist ja ta on väga korraliku eluviisiga inimene. Vanglast on ta vabanenud viis aastat tagasi. Vanglasse sattus kaebaja seetõttu, et ta on liiga aus, konkreetne ja otsene inimene, mis ei meeldinud tema naabritele. Antud juhul toimus naabrite poolt vastustajale valeütluste andmine uuesti. Kaebaja leiab, et kuna ta on Eesti Vabariigi kodanik, peavad tal olema tagatud kodaniku õigused. Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult vastustaja 08.09.2017 otsuse nr 4.2-1/46866-1 tühistamist.
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.
10.1.Vastustaja selgitas, et keeldus kaebajale soetamisluba andmast relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-i 3 alusel, mille kohaselt võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Haldusmenetluse käigus on tuvastatud, et esineb faktiline alus keelduda kaebajale RelvS § 36 lg 4 p-i 3 alusel relvasoetamisloa väljastamise st. Vaidlusalune otsus vastab õiguspärase haldusakti nõuetele. Arvestatud on kaebaja isikut, tema varasemat ning praegust eluviisi ja käitumist ning on kontrollitud registreid. Samuti anti kaebajale võimalus anda selgitusi relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise asjaolude kohta.
10.2.Paljasõnaline ja eluliselt mitteusutav on kaebaja väide, et relvasoetamisloa menetluse ajal on naabrid valeütluste andmises kokku leppinud. Kui politsei poolt üle kuulatud naabrid väidavad, et kardavad kaebajat ja väldivad temaga suhtlemist, siis on see ilmne ohumärk vastustajale ning seab kahtluse alla kaebaja enda väited tema korraliku eluviisi ja aususe kohta. Vastustaja ei pea võimalikuks väljastada luba relva soetamiseks isikule, kes on konfliktse ja ebastabiilse käitumisega ning kes käitub üleolevalt nii ametnike kui naabritega ja ei allu ametnike seaduslikele korraldustele.
10.3.Vastustaja leiab, et inimeste turvalisuse, elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaebaja õigustest kaalukam. Isiku isiklik huvi ja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse huvi ega vastustajale pandud vastutust avaliku korra kaitsel. Sellest tulenevalt oli vastustaja arvamusel, et vaidlusalune otsus vastab õiguspärase haldusakti nõuetele.
KOHTU SEISUKOHT
11.Haldusasja materjalidest tulenevalt esitas kaebaja vastustajale taotluse tulirelvade (püstoli ja revolvri) soetamisloa väljastamiseks. Relvade soetamist vajas kaebaja enese ja vara
kaitsmiseks. Vaidlusaluse otsusega nr 4.2-1/46866-1 keeldus vastustaja kaebajale relvade soetamisloa väljastamisest RelvS § 32 lg 3, 35 lg 1, § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel.
12.RelvS § 32 lg 1 kohaselt piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, ning relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamise ga tegelemisel on vajalik soetamisluba. RelvS § 32 lg 2 sätestab, et soetamisluba annab selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks käesoleva seaduse § 46 lõikes 5 nimetatud koguses. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt väljastab soetamisloa relva soetamist taotlevale isikule Politsei- ja Piirivalveamet. Vastavalt RelvS § 36 lg 4 p-le 3 võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liik i relva soetama ja omama.
13.Kaebuse kohaselt väitis selle esitaja, et ta on väga korraliku eluviisiga inimene ja tema naabrid andsid tema kohta valeütlusi. Tõendid olid kätte saadud isikuandmete kaitse seadust rikkudes. Sellest tulenevalt seab kaebaja kahtluse alla vaidlusaluses otsuses tuvastatud asjaolu, et ta on teiste isikute (naabrite) turvalisust ohustava eluviisiga inimene. Samuti seab kaebaja kahtluse alla haldusmenetluse käigus saadud tõendite (naabrite ütluste) seaduslikkuse.
13.1.Haldusasja materjalide kohaselt enne vaidlusaluse otsuse langetamist hakkas vastustaja koguma tõendeid, mille abil oleks võimalik anda kaebajale iseloomustus. Selleks pöördus vastustaja muu hulgas kaebaja elukohajärgsete naabrite poole ja küsis nende arvamust kaebaja käitumise kohta, aga samuti selle kohta, kas nende arvates võiks kaebaja omada relva.
13.2.RelvS § 1 lg 11 sätestab, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlus e le kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg 1 kohaselt võib kohus asja lahendamise l arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. HKMS § 62 lg 3 p 1 sätestab, et kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule, kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse rikkumisega saadud tõendiga. Seega, halduskohtumenetluses kasutatavad haldusvõi süüteomenetluses kogutud tõendeid peavad olema saadud õiguspäraselt. Seda tuleb kohtul hinnata eraldi.
13.3.HMS § 7 lg 4 sätestab, et haldusmenetluses tuleb järgida isikuandmete töötlemise korda vastavalt isikuandmete kaitse seadusele (IKS). IKS § 1 lg 1 kohaselt seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. IKS § 4 lg 1 sätestab, et isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete töötlemiseks peetakse muu hulgas ka isikuandmete kogumist (IKS §
5). Seega, vastustaja poolt kaebaja naabrite küsitlemine kaebaja käitumise kohta on kaebaja isikuandmete töötlemine. IKS § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 14 lg 1 p 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel.
13.4.Kohus leiab, et kahtlemata saab pidada kaebaja naabreid tunnistajateks, kes võivad omada informatsiooni kaebaja käitumise ja eluhoiakute kohta, mis on vajalik, et välja selgitada asjas olulise tähendusega asjaolud. Avalikes registrites kaebaja kohta olevate andmetega arvestamine on küll vajalik, kuid ei ole asja õigeks lahendamiseks piisav. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et haldusmenetluse käigus oli vastustajal nii õigus kui ka vastavalt HMS §-le 6 ja § 38 lg-dele 1 ja 2 ning RelvS § 36 lg 4 p-ga 3 koostoimes kohustus küsida naabrite arvamust kaebaja käitumise ja eluhoiakute kohta, aga samuti selle kohta, kas nad tunneks ennast ohustatuna, kui kaebaja saaks relvaomanikuks. Seega töötles vastustaja isikuand me id seaduslikul alusel, mistõttu ei vajanud ta isikuandmete töötlemiseks kaebaja nõusolekut. Vastustaja eesmärgiks oli välja selgitada, kas kaebaja relvaomanikuna võiks kujutada ohtu enda või teiste isikute turvalisusele. Järelikult, lisaks informatsioonile kaebaja käitumise kohta, oli vastustaja õigustatud küsima kaebaja naabritelt arvamust selle kohta, kas nad tunnevad ennast ohustatuna, kui kaebaja saaks relvaomanikuks. Kohtu arvates sellisel viisil kaebaja isikuandmete töötlemine on kooskõlas isikuandmete töötlemise põhimõtetega, eelkõige seaduslikkuse, eesmärgikohasuse ja minimaalsuse põhimõtetega (IKS § 6 p-d 1, 2 ja 3). Kohus märgib, et vastustaja ei küsinud teavet kaebaja kohta suvalistelt isikutelt, vaid nendelt isikute lt, kes oskasid, lähtudes kaebaja varasemast käitumisest, teda iseloomustada tulevase relvaomanikuna. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja poolt kogutud tõendid olid saadud isikuandmete kaitse seadust rikkudes.
13.5.Seega ei rikkunud vastustaja tõendite kogumisel kaebaja põhiõigusi, mistõttu peab kohus haldusmenetluse käigus kaebaja naabrite poolt antud ütlusi lubatud tõendiks ja arvestab nendega halduskohtumenetluses.
13.6.Kohus jätab kaebaja taotluse teavitada prokuratuuri vastustaja poolt haldusmenetluse käigus toimunud isikuandmekaitse seaduse rikkumisest, tähelepanuta.
14.Järgmisena peab kohus hindama, kas vastustaja on õigesti kindlaks teinud RelvS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud faktilised asjaolud. Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.1
14.1.Kohus tutvus haldusmenetluses kogutud materjalidega ja peab asjaolu, et kaebaja võib relvaomanikuna olla ohtlik teiste inimeste turvalisusele, tõendatuks. Kohus ei pea usutavaks, et kõik kaebaja naabrid, kellega vestles vastustaja esindaja, andsid valeütlusi. Kaebaja naabrite poolt antud ütluste õigsus on osaliselt kinnitatud ka jõustunud kohtuotsustega. Samuti on vähetõenäoline, et kõik neli naabrit oleksid huvitatud kaebaja negatiivsest iseloomustuse st. Kaebaja naabrite poolt antud ütlustest tuleneb pigem üksmeelsus selles, et kaebaja on mitte korraliku eluviisiga inimene ja kujutab ohtu isikute turvalisusele, mis aina süveneks, kui kaebaja saaks taas relvaomanikuks. Seda, et kaebaja on enda naabrite suhtes konfliktne, kinnitab ka juba haldusmenetluse käigus aset leidnud juhtum, kus vesteldes 1 RKHKo
3-1-1-61-08; 3-3-1-32-09, p 19.
piirkonnapolitseinikuga ütles kaebaja talle raevukalt, et naabrid osalesid tema vanglasse paigutamises. Siit nähtub, et kaebaja on naabrite peale väga vihane. Ainult üks kaebaja suvilanaaber ei öelnud kaebaja käitumise kohta midagi negatiivset, kuid sellel naabril oli tema sõnul kaebajaga minimaalne kokkupuude. Vastustaja poolt kogutud tõenditest on ühtlas i võimalik aru saada, et kaebaja negatiivne käitumine enda naabrite suhtes ei ole muutunud. Naabrite poolt kirjeldatud kaebaja tegevus annab kindla lt alust arvata, et olles relvaoma nik tekitaks ta nende turvalisusele ohu. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et ta on väga korraliku eluviisiga inimene ehk relvaomanikuna ei ole ta teistele inimestele ohtlik. Kaebaja ei ole selgitanud ei halduskohtumenetluses ega vastustajale haldusmenetluses, miks ta peab naabrite poolt tema käitumise kohta antud ütlusi valeks. Kaebaja küll väitis, et ta käis psühhiaatri juures ja perearsti poolt 28.06.2017 kaebaja nimele väljastatud tervisetõe nd i kohaselt ei esine kaebajal relva soetamisloa saamist välista vaid tervisehäireid, kuid selline tõend ei vastandu kohtu arvates muude tõenditega, mis ühtlasi kinnitavad kaebaja tegelikku käitumist ja meelsust naabrite suhtes. Kohus märgib, et kaebaja naabrite ütlused muu hulgas kajastavad faktilisi asjaolusid, mis on kinnitatud jõustunud kohtuotsustega. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, on kohus seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et kõik kaebaja elukoha naabrid meelega iseloomustavad kaebajat äärmiselt konfliktse käitumisega inimesena, kusjuures öeldes seda politsei esindajale.
14.2.Kohus, hinnates käesoleva haldusasja raames kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja lähtudes kohtul tekkinud siseveendumisest leiab, et vastustaja on õigesti pidanud kaebajat kui potensiaalset relvaomanikku ohtlikuks teiste inimeste turvalisusele RelvS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud tähenduses.
15.Kohus on seisukohal, et vaidlusaluse otsuse näol on vastavalt HMS § 43 lg-le 2 ja § 51 lgle 1 tegemist diskretsioonilise haldusaktiga. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
15.1.Kaebaja arvas, et ta relvasoetamisloa avaldusele vastati rohkem kui kuu aja pärast.
15.2.RelvS § 35 lg 1 kohaselt vaatab füüsilise isiku taotluse soetamisloa või relvaloa saamiseks läbi Politsei- ja Piirivalveamet hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide esitamise ja riigilõivu tasumise päevast. Seega viis vastustaja haldusmenetluse läbi seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.
15.3.Kohus märgib, et muid etteheiteid vaidlusaluse haldusakti formaalsele õiguspärasus e le kaebaja ei ole esitanud. Haldusasja materjalide kohaselt on vastustaja haldusmenetluse käigus nõuetekohaselt täitnud ärakuulamiskohustuse (HKS § 40 lg 1), selgitas välja asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (HMS § 6), vaidlusalune haldusakt on välja antud pädeva haldusorgani poolt (HMS § 8 lg 1) ja vastab vorminõuetele (HMS § 56 lg-d 1, 2 ja 3).
16.Kaebaja väitis, et ta vabanes vanglast viis aastat tagasi ja tal ei ole mitte ühtegi kehtivat rikkumist. Seega, sisuliselt heitis kaebaja vastustajale ette, et teostades diskretsiooni, võttis ta arvesse lubamatu asjaolu.
16.1.HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja kaalutlusotsuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada
RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk. Kohus nõustub vastustajaga, et RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu.
16.2.Vaidlusaluse otsuse kohaselt võttis vastustaja kaalumisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegusid (4) ja väärtegusid (5), kaebaja naabrite ütlusi ning piirkonnapolitseinik u arvamust. Vastustaja võttis arvesse ka seda, et kaebaja sooritas kuriteod, kasutades tulire lva, mille eest mõistis kohus kaebajale lisaks vabadusekaotusele lisakaristusena relva hoidmise, soetamise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse äravõtmine kolmeks aastaks.
16.3.Antud asjas on vastustaja haldustoimikus karistusregistri tõend, mille järgi on kaebajal 4 kriminaalkaristust ja 5 väärteokaristust. Mõlemal korral on tegemist arhiveeritud andmetega. Kohus märgib, karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri arhiivi andmeid väljastatakse KarRS § 5 lg 3 kohaselt üksnes samas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Olukorrad, kus on lubatud kasutada karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid, on nimetatud KarRS § 5 lg-s 2 ja §-s 20. KarRS § 20 lg-s 1 ei ole sätestatud, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid oleks muu hulgas õigus saada relvaseaduses sätestatud menetluse läbiviimiseks. Seega puudub haldusorganil seadusest tulenev volitus kasutada relvasoetamisloa menetluses karistusregistr i arhiivi andmeid, ning kuna tegemist on õiguslikku tähendust mitteomavate andmetega, ei ole vastustajal õigust neile tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses.2 Järelikult vaidlusalus es otsuses vastustaja viited arhiveeritud karistustele ei ole lubatavad.
16.4.Kohtupraktikas on erandina peetud kaalutlusviga ebaoluliseks, kui see ei saanud mõjutada haldusorgani otsuse sisu, eelkõige kui esines eksimus väheolulises asjaolus paljude asjaolude kogumis.3 Halduskohus on seisukohal, et antud juhul arhiveeritud karistusregistri andmetele viitamise näol ei ole tegemist olulise kaalutlusveaga. Kohus märgib, et vastustaja vaidlusa luse otsuse langetamisel lähtus muu hulgas piirkonnapolitseiniku arvamusest ja kaebaja naabrite ütlustest, kes usutavalt põhjendasid, et kaebaja on vähemalt naabrite suhtes äärmise lt konfliktne isik ja nende elu oleks suuremas ohus, kui kaebaja saaks relvaomanikuks. Kaebaja ise ei varjanud, et ta on naabrite vastu väga vihane. Kohus on seisukohal, et kaebaja on enda naabrite suhtes agressiivselt ja äärmiselt negatiivselt meelestatud, mistõttu ei ole välistatud nende vahel uute konfliktide tekkimine, mille käigus saaks kaebaja jätkuvalt kasutada tulirelva. Kõik eelpoolnimetatu viitab ühtlasi sellele, et vastustaja poolt vaidlusaluses otsuses tehtud kaalutlusviga ei saanud mõjutada vaidlusaluse otsuse sisu.
16.5.Kohus märgib täiendavalt, et riigil on põhiseaduse §-st 13 tulenevalt inimeste heaolu ja avaliku korra kaitsmise kohustus. Vara kaitsmiseks on kaebajal teised efektiivsed võimalused. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja naabrite õigus riigipoolsele kaitsele kaalub antud juhul üles kaebaja õiguse vabale eneseteostusele, mistõttu vaidlusalusest otsusest tulenev kaebaja õiguse piirang on kokkuvõttes mõõdukas ehk proportsionaalne.
17.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
18.Menetluskulud.
2 TrtRKo 3-14-382,
14.3-3-1-78-12, p 12. Selles lahendis on küll viga nimetatud põhjendamisveaks, kuid olemuselt on tegemist siiski kaalumisel arvesse võetud ebaõige asjaoluga. 3 Vrd RKHKo
Kuna kaebus jäi rahuldamata ja vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jätab kohus menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 poolte endi kanda.