Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 19.04.2018, Tartu 3-16-2041 Aleksandr Barinovi kaebus Viru Vangla 16.09.2016. a otsuse nr 7-2/26538-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Tartu Halduskohtu 25.04.2017. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksandr Barinov Vastustaja/apellant Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.04.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 21.05.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas Viru Vanglale taotluse (tl 17) võimaldada talle väljaviimine 19.09.2016 Lüganuse surnuaiale isa põrmu muldasängitamisele (urni matmine). Kaebaja selgitas, et tal õde elab välismaal ja käib üks kord aastas Eestis ning seega saab urni sängitamine toimuda vaid märgitud kuupäeval. Kaebaja märkis taotlusele isikute nimed, kes 19.09.2016 surnuaial viibivad. Taotlusele oli lisatud surma tõend (tl 18). Kaebaja andis taotluse inspektor-kontaktisikule üle 06.09.2016 ning taotlus on vanglas registreeritud 14.09.2016.
2.Viru Vangla jättis 16.09.2016. a otsusega nr 7-2/26538-2 (tl 19-20) taotluse rahuldamata. Vangla viitas vangistusseaduse (VangS) § 33 lg-le 1 ja 2. Vangla märkis, et kaebaja karistuse algus on 12.07.2011 ja lõpp 12.07.2020 ning tal on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebaja
isa suri 08.01.2016. Lühiajalise väljaviimise loa andmisel on vanglal kaalutlusõigus ning taotluse lahendamisel tuleb lähtuda vangistuse täideviimise eesmärkidest ning arvestada tuleb ühiskonna üldise turvalisusega. Kaebajal oli võimalus taotleda lühiajalist väljaviimist isa matustele, ametlikule ärasaatmisele, kuid seda ta ei teinud. Matuste toimumist on võimalik kontrollida, aga urni matmise puhul ei ole vanglal kindlat veendumust, et sündmus reaalselt toimub. Kaebaja väide, et tema õde tuleb Iirimaalt ja urni matmine on võimalik ainult sel päeval, ei ole piisav põhjendus. Kaebaja väljaviimise eesmärk ei kaalu üles sellega kaasnevaid riske.
3.Kaebaja esitas 10.10.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-5), mille halduskohus võttis menetlusse Viru Vangla 16.09.2016. a otsuse nr 7-2/26538-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes (tl 44). Kaebaja asus seisukohale, et vangla keeldumine ei olnud põhjendatud. Kaebaja ilmajätmine urni matmisel osalemise võimalusest on tema diskrimineerimine kinnipeetava staatuse tõttu. Keeldumine oleks olnud võimalik üksnes julgeoleku kaalutlustel ja kooskõlas inimväärikuse põhimõttega. Kaebaja taotles väljaviimist seoses erakorralise perekondliku sündmusega. Lähedase matuse korral tuleks väljaviimist lubada. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas isa matustele mittelubamine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kaebaja näitas kontaktisikule hauaplatsi kasutamise lepingut (tl 6-7), selles on märgitud matmise kuupäev. Kui vangla siiski kahtles sündmuse toimumises, oleks selle kohta tulnud koguda täiendavaid tõendeid. See, et kaebaja õde saabus just matuse päevaks, on tõendatud lennupiletitega (tl 8-9). Vangla ei ole välja toonud, millised riskid kaebaja väljaviimisega oleksid kaasnenud ja miks ei kaalu väljaviimise eesmärgid üles kaasnevaid riske. Määruskaebemenetluses selgitas kaebaja täiendavalt (tl 38-39), et urni muldasängitamine leidis aset 19.09.2016. Vahetult pärast isa surma ei toimunud hüvastijättu lahkunuga, kuna kaebaja õde elab välismaal ja tal ei oleks olnud seoses õpingutega võimalik seal osaleda. Seetõttu otsustati hüvastijätt lükata ajale, mil toimub urni muldasängitamine. Kaebajal ei olnud siis võimalik ka tasuda väljaviimise kulusid. Urni matmise aeg valiti selle järgi, millal õel oli võimalik Eestisse tulla. Kaebaja nõue on perspektiivikas, kuna kaebajale tekitati moraalset kahju seoses asjaoluga, et kaebajale ei võimaldatud avaldada viimast austust oma isale.
4.Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 54-55) jätta kaebus rahuldamata. Kinnipeetavale lühiajalise väljaviimise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus. Väljaviimine ei ole kinnipeetava absoluutne õigus ka juhul, kui tegemist on erakorralise perekondliku sündmusega. Käesolev juhtum ei liigitu erakorralise sündmuse alla, mis oleks võrreldav VangS § 32 lg 5 olukorraga. Urni matmist peale tuhastamist on võimalik pikalt ette planeerida. Meie kultuuriruumis peetakse oluliseks eeskätt lahkunuga hüvastijätu tseremooniat, mis toimub enne isiku matmist või tuhastamist. Kaebaja väited sellise sündmuse toimumise kohta on vastuolulised: ühelt poolt väitis kaebaja, et enne tuhastamist hüvastijättu ei toimunud, teisalt põhjendas väljaviimise taotluse esitamata jätmist rahaliste vahendite nappusega. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et enne krematsiooni ei toimunud lahkunuga hüvastijätu tseremooniat. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses toodud põhjenduste juurde. Vangla peab kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtma erinevaid asjaolusid, sh neid, mis võivad mõjutada julgeolekut ja karistuse täideviimise eesmärke. Vastustaja lisas, et ametnike vestlustest kinnipeetavaga tekkis vanglal veendumus, et esitatud taotlus ei ole eesmärgipärane ning pigem oli tegemist võimaluse leidmisega kokkusaamiseks kolmandate isikutega väljaspool vanglat avatud ruumis, kus vanglateenistuse kontrollivõimalused on väga piiratud. Vangla hinnangul on selline olukord julgeolekut ohustav ning kaebajale keelduti õiguspäraselt lühiajalisest väljaviimisest.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 25.04.2016. a otsusega (tl 61-63) kaebuse ja tegi kindlaks Viru Vangla 16.09.2016. a otsuse nr 7-2/26538-2 õigusvastasuse.
Halduskohus selgitas, et lühiajalise väljaviimise kohta on VangS § 33 lg-s 1 öeldud üksnes seda, et väljaviimine on lubatud olukorras, kus tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Halduskohus mõistis VangS sätteid nii, et väljaviimise taotlust tuli lahendada üldjoontes sarnaselt väljasõidu taotluse lahendamisega, arvestades seejuures väljaviimise olemusest tingitud erisusi. Halduskohus leidis, et õige ei ole vastustaja väide, et väljaviimise tegelik eesmärk ei olnud urni matmisel osalemine, vaid vanglaväline kohtumine kolmandate isikutega. VangS § 33 lg 1 alusel toimub kinnipeetava väljaviimine järelevalve all. Väljaviimise korraldust reguleerib täiendavalt justiitsministri määrus „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“. Igasuguse perekondliku sündmuse puhul on paratamatu, et sellel osalev isik puutub kokku perekonna teiste liikmetega. Eeltoodud saatmise nõuete täitmise korral ei ole aga kohtu hinnangul võimalik seda kokkupuudet kuritarvitada. Kohased ei ole vastustaja argumendid, et kaebaja ei ole põhistanud urni matmise võimalikkust ainult ühel konkreetsel päeval. Vastustaja ei keeldunud kaebaja väljaviimisest seetõttu, et võimalus selleks puudus taotletud kuupäeval (näiteks saatemeeskondade hõivatuse tõttu või muul sarnasel põhjusel). Kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega omab väljaviimise lubamise otsustamisel teisejärgulist tähendust. VangS § 33 lg 1 alusel antakse luba väljaviimiseks just siis, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Kaebaja taotlus on käsitletav VangS § 32 lg-s 5 nimetatud taotlusena. Halduskohus nõustus vastustajaga, et väljasõidu lubamisega kaasnevad julgeolekuriskid omavad väljaviimise lubamise otsustamisel olulist tähtsust. Praegusel juhul olid need riskid aga vaidlustatud otsuses lahti kirjutamata. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliseid ohte või riske vastustaja täpsemalt silmas pidas. Keeldumist ei ole seotud kaebaja toime pandud kuriteo asjaoludega. Otsuses on küll nimetatud kahte kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid nende mõju või tähendust väljaviimise otsustamisele ei ole selgitatud. Otsusest ei nähtu, kuidas võiksid kardetud riskid realiseeruda väljaviimise korral. Halduskohus märkis, et kaebaja esitas väljaviimise taotluse 13 päeva enne sündmuse toimumist ning vastustajal oli piisavalt aega motiveeritud otsuse koostamiseks. Kokkuvõttes jäi halduskohtu hinnangul paljasõnaliseks vaidlustatud otsuses sisalduv väide, et kaebaja väljaviimise eesmärk ei kaalu üles sellega kaasnevaid riske. Lähtuvalt eelnevast sisaldab vaidlustatud otsus põhjendamis- ja kaalutlusvigu. Vastustaja lähtus ebaõigetest asjaoludest (urni matmise toimumine oli tõendatud). Väljaviimise vastu rääkivatele argumentidele on omistatud vale kaal (urni matmise kui perekondliku sündmuse alatähtsustamine võrreldes vahetult pärast isiku surma toimuva ärasaatmise tseremooniaga). Julgeolekuriskide osas ei ole kaalutlusi välja toodud, seega ei saa ka öelda, et need kaaluvad üles väljaviimise kasuks rääkivad argumendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas 25.05.2017. a Tartu Ringkonnkohtule apellatsioonkaebuse (tl 68-68p), milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb eelnevalt esitatud fakti- ja õiguslike väidete juurde ning seisukohale, et kinnipeetavate vanglast väljaviimist reguleeriv VangS § 33 annab vangale laia kaalutlusruumi. Vastustaja leiab, et vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 teisele ja kolmandale lausele ei ole kohtu pädevuses hinnata vangla kaalutlusotsuse otstarbekust ega õigust teha haldusorgani eest kaalutlusotsust. Halduskohus heitis apelleeritavas kohtuotsuses vaidlustatud otsusele ühest küljest ette vähest motiveeritust, samas on otsuses esitatud argumentidega kohus sisuliselt nõustunud. Argumentide kaalu hindamine, olukorras kus
argument ei ole iseenesest ebaõige, rikub apellandi hinnangul aga viidatud HKMS § 158 lg-s 3 sätestatud halduskohtu otsuse tegemise pädevuse piire. Olukorda, kus halduskohus on kaalutlusotsuse hindamisel ületanud kohtu pädevust ja teinud sisuliselt kaalutlusotsuse haldusorgani eest, saab käsitleda menetlusnormi olulise rikkumisena HKMS § 157 lg 1 tähenduses ning Viru Vangla on seisukohal, et selline otsus tuleb tühistada.
7.Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 76-77) apellatsioonkaebusega. Halduskohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki väiteid ja tõendeid. Vanglal on lai kaalumisruum, kuid see ei tohi olla meelevaldne, väljamõeldud või otseselt valelik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole ületanud oma pädevuse piire, hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Riigikohus on selgitanud, et HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt peab kohus kaalutlusotsuse materiaalse õiguspärasuse hindamisel kontrollima, kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (RKHKo 02.06.2010, 3-3-1-33-10, p 11). Kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (RKHKo 16.01.2008, 3-3-1-81-07, p 16). Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (samas, p 20). Diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole mitte üksnes vangla õigus, vaid ka kohustus. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 54 alusel on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohi kaalutlusotsuse tegemisel piirduda kaalutlusnormi formaalse täitmisega. Kohus kontrollib eelneva valguses, ega kaalutlusotsus ei sisalda vigu. Riigikohtu praktikast tulenevalt on võimalikud kaalutlusvead kaalutlusõiguse kuritarvitamine, kaalutluspiiride ületamine ja diskretsiooni mittekasutamine.
10.Viru Vangla lähtus 16.09.2016. a otsuses nr 7-2/26538-2 VangS § 33 lg-st 1 ja jättis kaebaja taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 33 lg 1 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljaviimiseks järelevalve all, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik ehk seadus annab võimaluse kasutada kinnipeetava
lühiajalist väljaviimist eelkõige siis, kui lühiajalist väljasõitu pole võimalik kinnipeetavale vangistuse täideviimise eesmärkidest (s.o kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine) tulenevalt lubada. Järelikult VangS §-s 33 sätestatud lühiajaline väljaviimine on kinnipeetavale, kes ei saa kasutada lühiajalist väljasõitu VangS § 32 ettenähtud tingimustel. Lühiajaliseks väljaviimiseks peab olema konkreetne põhjus, koht ja aeg. Lühiajaliseks väljaviimise põhjus saab olla eelkõige erakorraline perekondlik sündmus.
11.Ringkonnakohus selgitab, et kuna vangla lähtus 16.09.2016. a otsuse tegemisel VangS § 33 lg-st 1, ei saa lühiajalise väljaviimise kaalumisel võtta arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. VangS § 33 lg 1 alusel antakse lühiajalise väljaviimise luba siis, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Halduskohus on õigesti leidnud, et väljasõidu lubamisega kaasnevad julgeolekuriskid omavad väljaviimise lubamise otsustamisel olulist tähtsust, kuid praegusel juhul olid need riskid aga vaidlustatud otsuses lahti kirjutamata ning keeldumist ei ole seotud kaebaja toime pandud kuriteo asjaoludega. Vangla poolt kaebusele esitatud vastuses toodu, et meie kultuuriruumis peetakse oluliseks eeskätt nn lahkunuga hüvastijätutseremooniat, mis toimub enne isiku matmist või tuhastamist, ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Kaebaja esitatud hauaplatsi kasutamise lepingust nähtub, et matuse kuupäev oli 19.09.2016, st päeval, mil kaebaja soovis lühiajalist väljaviimist, ning kaebaja on Viru Vangale esitatud taotluses nimetanud konkreetsed isikud, kes matusel osalevad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka kohtumenetluses vangla esitanud uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid võinud keeldumist õigustada. Vaidlustatud otsus sisaldab kaalutlusvigu, kuna vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud asjaolusid, mida ta ei oleks tohtinud arvestada, ega ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki olulisi asjakohaseid asjaolusid.
12.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.04.2017. a otsuse muutmata.
13.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlusi esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.