X-i kaebus Viru Vangla 5. detsembri 2024. a otsuse nr 71/24/17472-2 ja 8. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/325/223-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i nimi tähemärgiga.
endi
kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. juunil 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas 4. novembril 2024. a vanglale väljasõiduplaani taotluse (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 15-16). Taotluse kohaselt soovis kaebaja ajavahemikul 23. kuni 27. detsember 2024 lühiajalist väljasõitu vanglast. Kaebaja selgitas, et väljasõit on talle vajalik peresidemete säilitamise, tugevdamise ja laste kasvatamises osalemise eesmärkide täitmiseks.
2.Viru Vangla jättis 5. detsembri 2025. a otsusega nr 7-1/24/17472-2 kaebaja taotluse lühiajaliseks väljasõiduks rahuldamata (dtl 19-20). Vastustaja põhjendas, et kaebaja kannab vangistust kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest ja kuritegelikus ühenduses suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja kannab karistust Viru Vangla tugevdatud järelevalvega üksuses ning ta on hinnatud üliohtlikuks avalikkusele. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kellel on lai suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga isikud. Arvestades kaebaja kuritegude toimepanemise laadi, kinnipeetava kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust ning väljasõidu eesmärki, ei pea vangla kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamist võimalikuks. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel peab vangla arvestama muuhulgas ühiskonna üldise turvalisusega, mistõttu ei saa kinnipeetavaid kergekäeliselt väljasõidule lubada.
3.Viru Vangla jättis 8. jaanuari 2025. a vaideotsusega nr 1-8/3-25/223-2 kaebaja vaide (dtl 21-22) rahuldamata (dtl 17-18).
4.Kaebaja esitas 12. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kaebaja 4. novembri 2024. a väljasõidu taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisega, Viru Vangla 5. detsembri 2024. a otsuse nr 71/24/17472-2 ja 8. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/3-25/223-2 tühistamiseks ning Viru Vangla kohustamiseks anda luba väljasõiduks või alternatiivselt läbi viia uus haldusmenetlus väljasõidu lubamise otsustamiseks (dtl 1-4, 36-37).
5.Tartu Halduskohus tagastas 27. jaanuari 2025. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses kaebaja 4. novembri 2024. a väljasõidu taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisega (dtl 39-43). Sama määrusega võttis kohus kaebaja kaebuse jätkutuvastamise nõudes menetlusse. Samuti tunnistas kohus vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama ning esitama haldusmenetluse toimiku materjalid.
6.Viru Vangla esitas 3. märtsil 2025 vastuse kaebusele ja tõendid (dtl 64-65).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
Käesoleval juhul on arvestatud taotluse lahendamisel üksnes seda, mille eest on kaebaja süüdi mõistetud ja mille eest ta karistust kannab, muu analüüs ja huvide kaalumine haldusaktis puudub. Samas ei anna väljasõidu taotluse rahuldamisest keeldumiseks alust asjaolu, et kaebaja viibib kinnises vanglas või on toime pannud I astme kuriteo või kannab kaebajale teadmata põhjustel karistust tugevdatud järelevalve osakonnas, millel puudub juriidiline õiguslik alus ja tõlgendus.
2
3-25-80
Käesoleval juhul puuduvad nii 5. detsembri 2024. a haldusaktis kui ka 8. jaanuari 2025. a vaideotsuses kaalutlused, millised kardetud riskid esinevad ja kuidas võiksid need väljasõidul realiseeruda olukorras, kus kaebaja kannab vangistust esimest korda, ta on õiguskuulekalt ära kandnud poole oma karistusajast ja liigub karkude abil ehk on liikumispuudega invaliid. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on toime pannud I astme kuriteo ei ole piisav andmaks alust kahtluseks, et ta võib väljasõidul viibides toime panna uue kuriteo. Riskide hindamine on prognoosotsus, kuid selline prognoos ei saa olla üldsõnaline, vaid peab olema seotud konkreetsemalt kuriteo asjaoludega või selgemalt välja toodud, millised riskid ei ole maandatud.
7.3.Vastustaja on lähtunud ebaõigetest asjaoludest ja pole kaalunud tähtsust omavaid asjaolusid (nt kaebaja taasühiskonnastamise olulisust, perega sidemete säilitamise ja tugevdamise ning laste kasvatamises osalemise olulisust). Julgeolekuriskide osas ei ole kaalutlusi välja toodud, seega ei saa ka öelda, et need kaaluvad üles väljaviimise kasuks rääkivad argumendid.
8.Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.
Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimes on väljasõiduloa andmine vangla kaalutlusotsus, mida võib, kuid ei pea andma. Väljaviimist ja väljasõitu reguleerib ka justiitsministri määruse nr 44 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg 1 p-d 1-7.
8.2.Taotluse lahendamisel on lähtutud seadusandja poolt kehtestatud nõuetest ja tingimustest ning vangla on kaalutluse langetanud vastavalt tuvastatud asjaoludele ja tõenditele. Ühtlasi puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile. Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. Lühiajalisele väljasõidule mitte lubamisest kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse, olulist riivet ei tulene.
8.3.Kinnipeetava väljasõidu taotluse suhtes otsuse tegemisel ei saa arvestada vaid kaebaja huve, vaid vanglal lasub kohustus arvestada ka avaliku korraga, et see ohtu ei satuks, seda eriti ajal, mil välja oli kuulutatud jõulurahu ja tähistati jõulupühi. Kaebaja on hinnatud üliohtlikuks avalikkusele, tegemist on isikuga, kes vabaduses olles juhtis kuritegelikku ühendust, mille üheks tegevusvaldkonnaks oli Eesti Vabariigis rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemine ning kuritegude toimepanemisest süstemaatilise varalise kasu saamine, täpsemalt karistusseadustiku (KarS) § 184 järgi kvalifitseeritavate esimese astme kuritegude toimepanemine. Samuti on tegemist isikuga, kes kannab karistust tugevdatud järelevalvega osakonnas. Eeltoodut kogumis arvestades ei ole vanglal veendumust, et isik suudaks ilma järelevalveta õiguskuulekalt käituda. Kaebaja on end vanglas määratlenud moslemina, mistõttu on väheusutav, et kristlaste poolt tähistatavad jõulupühad talle olulist tähendust omavad.
8.4.Kaebaja on 4. novembri 2024 taotluses märkinud, et on nõus väljasõidul kandma GPS seadet. Kaebaja kannab vangistust kuritegeliku ühenduse organiseerimise ja kuritegelikus ühenduses suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Tegemist on kuriteoliigiga, mille puhul ei ole kuritegude sooritamiseks vaja elukohast väljuda, mistõttu ei ole võimalik elektroonilise valvega uue kuriteo sooritamist ära hoida.
8.5.Kaebaja suhtleb perega tihedalt, seda igapäevaselt telefonitsi ja kokkusaamiste vahendusel. 2024. aastal on kaebaja oma pereliiketega kohtunud pikaajalistel kokkusaamistel 12 korda, s.o igakuiselt, ja tuttavate, sõpradega lühiajalistel kokkusaamistel 5 korda.
3
3-25-80
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud kaebajale lühiajalise väljasõidu lubamisest. Kaebaja leiab, et keeldumine on põhjendamispuudustega ja kaalutlusvigadega. Vastustaja leiab, et kaalutlusõigust on õiguspäraselt teostatud.
11.Lühiajalist väljasõitu saab käsitada kui üht vangistuse täideviimisel seaduse alusel rakendatavat lisahüve. Lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla administratsiooni kaalutlusotsus, mistõttu on ekslik arvata, et väljasõidu taotlus igal juhul rahuldatakse. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile. Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. VangS § 32 lg-st 1 tulenevalt on vanglal õigus anda kinnipeetavale luba lühiajaliseks väljasõiduks kuni 21 kalendripäevaks aastas. VangS § 32 lg 4 kohaselt arvestab lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem kord sisaldub Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ning selle § 82 lg-st 1 ja § 83 p-dest 1-4 tulenevalt arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, tema isikuomadusi või kriminogeenseid riske, käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, individuaalse täitmiskava järgimist, väljasõidu eesmärki ja eeldatavat mõju kinnipeetavale. Loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides esitanud teadlikult valeandmeid, on alust arvata, et lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks taotluse esitanud mitu kinnipeetavat võivad hakata omavahel suhtlema, kinnipeetava väljasõiduplaanis kajastatu ei ole piisav, talle kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib, või on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
12.Kaebaja on 4. novembri 2024. a väljasõiduplaani taotluses märkinud, et väljasõit on talle vajalik „VangS § 41 lg. 1, § 23 lg. 1, § 57, PS § 26 ja § 27 lg. 3 ning EIÕK-i artiklis 8 lg. 1 sätestatud eesmärkidel ja õiguste realiseerimiseks, s.o peresidemete säilitamise, tugevdamise, laste kasvatamises osalemise eesmärkide täitmiseks.“ Kaebaja ei ole taotluses viidanud otsesõnu erakorralisele perekondlikule sündmusele, aga kuna kaebaja on soovinud väljasõitu perioodil 23. kuni 27. detsember 2024, siis võib eeldada, et kaebaja on soovinud veeta jõulupühad oma vanemate, abikaasa ja lastega.
13.Kohtule ei nähtu, et vangla oleks praegusel juhul loa andmise otsustamisel teinud kaalumisvigu. Kohtu hinnangul on Viru Vangla keelduv otsus põhjendatud. Viru Vangla on 5. detsembri 2024. a otsusega nr 7-1/24/17472-2 jätnud kaebaja taotluse rahuldamata, kuna: -
kaebaja kannab vangistust kuritegeliku ühenduse organiseerimise ja kuritegelikus ühenduses suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest; kaebaja kannab karistust Viru Vangla tugevdatud järelevalvega üksuses ning on hinnatud üliohtlikuks avalikkusele; kaebajal on lai suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga isikud; 4
3-25-80 -
riskihindamise tulemusel vajab kaebaja tugevdatud järelevalvet kinnises vanglas, mis on sisuliselt Eesti Vabariigi kõige turvatum vangla kinnipidamisüksus; kaebaja on juhtinud toimivat kuritegeliku ühendust; vanglateenistus peab tagama kaebaja maksimaalse järelevalve, aga ka kinnipeetava enda, ümbritsevate isikute ning vanglaametnike maksimaalse turvalisuse, ohutuse; arvestades kaebaja kuritegude toimepanemise laadi, kinnipeetava kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust ning väljasõidu eesmärki, ei pea vangla kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamist võimalikuks; kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel peab vangla arvestama muuhulgas ühiskonna üldise turvalisusega, mistõttu ei saa kinnipeetavaid kergekäeliselt väljasõidule lubada; kaebaja väljasõidule lubamine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega; vanglavälise suhtlemise ainsaks viisiks ei ole lühiajalised väljasõidud. Peresuhete säilitamiseks on vangla poolt tagatud kokkusaamised, telefonikõned ja kirjavahetus; ainuüksi kinnipeetava erahuvi kohtuda perega väljaspool vanglat ei kaalu praegustel asjaoludel üles avalikku huvi tagada õiguskorda ja teiste vabaduses viibivate isikute turvalisust.
14.Ülaltoodud vastustaja kaalutlusi arvesse võttes ei saa nõustuda kaebajaga, et käesoleval juhul on arvestatud taotluse lahendamisel üksnes seda, mille eest on kaebaja süüdi mõistetud ja mille eest ta karistust kannab, muu analüüs ja huvide kaalumine haldusaktis üldse puudub. Samuti ei saa nõustuda kaebajaga, et vastustaja on lähtunud ebaõigetest asjaoludest ja pole kaalunud tähtsust omavaid asjaolusid.
15.Kohtu hinnangul ei riiva kaebajale lühiajalisest väljasõidust keeldumine oluliselt tema eraja perekonnaelu puutumatust. Ka kohtupraktikas on leitud, et lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest ei tulene kinnipeetavale üldjuhul ühegi olulise õigushüve olulist riivet ning see ei halvenda oluliselt kaebaja olukorda (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 29. august 2019. a määrus asjas nr 3-18-2154, p 12). Kaebuse p-s 4.3 viidatud Riigikohtu 30. jaanuari 2012. a lahendis nr 3-3-1-78-11 oli vaidluse all kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse korral. Nimelt võib vastavalt VangS § 32 lg-le 5 abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral vanglateenistuse ametnik anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. VangS § 32 lg 5 on erinormiks VangS § 32 lg-te 1–3 suhtes. Praegusel juhul soovis kaebaja lühiajalist väljasõitu selleks, et säilitada ja tugevdada peresidemeid ning osaleda laste kasvatamises. Seega ei olnud tegemist VangS § 32 lg-s 5 märgitud erakorralise perekondliku sündmusega. Eelnevat arvestades ei saanud kaebajale lisahüve ehk lühiajaliseks väljasõiduks loa andmata jätmine tema õigusi intensiivselt riivata.
16.Kaebaja viitab kaebuse p-s 4.1 ka Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2024. a määrusele asjas 3-23-2298, kus kohus on p-s 15 leidnud, et väljasõidu lubamise otsustamisel ei ole VangS § 32 lg-tes 1-3 sätestatud vangla tüübist ja mõistetud karistusest tulenevad piirangud asjakohased. Kohus märgib, et ka haldusasja nr 3-23-2298 asjaolud on praeguse asja omadest erinevad, seega tegemist ei ole analoogse asjaga nagu arvab kaebaja. Tallinna Ringkonnakohus lahendas vaidlust, kus kinnipeetav oli esitanud vanglale taotluse erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks seoses isa matusega, kuid vangla võimaldas kinnipeetaval isa matust külastada lühiajalise väljaviimise raames. Samuti ei ole praeguse asjaga analoogne kaebaja poolt viidatud haldusasi nr 3-16-2041, kus kinnipeetav oli palunud väljaviimist isa urni matmisele. Kohtu hinnangul oli kinnipeetava taotlus käsitletav VangS §
5
3-25-80 32 lg-s 5 nimetatud taotlusena. Nagu kohus juba eelnevalt selgitas, ei ole praeguses asjas tegemist lühiajalise väljasõiduga VangS § 32 lg 5 mõttes.
17.Vastustaja on viidanud kaebaja riskihindamisest tulenevatele põhjustele, milleks on lai suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga isikud. Riskihindamise tulemusena on määratud kinnipeetavale tugevdatud järelevalve vajadus kinnises vanglas. Karistuse ja riskihindamise alusel on hinnatud kaebaja üliohtlikuks avalikkusele (dtl 69). Kaebaja on küll märkinud, et julgeolekuriskide osas ei ole kaalutlusi välja toodud, kuid ei ole samas seadnud kahtluse alla talle antud ohuhinnangut. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes vabaduses olles juhtis kuritegelikku ühendust, mille üheks tegevusvaldkonnaks oli Eesti Vabariigis rahvatervisevastaste kuritegude (suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine) toimepanemine ning kuritegude toimepanemisest süstemaatilise varalise kasu saamine, täpsemalt KarS § 184 järgi kvalifitseeritavate esimese astme kuritegude toimepanemine. Tegemist on kuriteoliigiga, mille puhul kuritegude sooritamiseks ei ole vaja elukohast väljuda, mistõttu saab nõustuda vastustajaga, et elektroonilise valvega ei ole võimalik uue kuriteo sooritamist ära hoida.
18.Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel arvesse võetavaid asjaolusid tuli vanglal kaaluda kogumis ja nende hindamine pidi toimuma kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangla pidi arvestama ka ühiskonna üldise turvalisusega, mistõttu ei tohi väljasõiduluba anda kergekäeliselt. Kuivõrd VangS § 32 lg 4 kohaselt tuleb vanglateenistuse ametnikul lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestada ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, siis ei nõustu kohus kaebajaga, et tema karistamise asjaolud ei ole otsustamisel asjakohased. Kohtupraktika järgi on lubatud arvestada isiku varasemat korduvat õigusvastast käitumist, mis iseloomustab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning võib seega mõjutada isikule antavat ohuhinnangut. Vanglal on õigus arvestada ka kaebajast ühiskonnale lähtuvat ohtlikkust. Seejuures on kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo asjaolud VangS § 32 lg-st 4 tulenevalt loa andmisel esmase tähtsusega (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2018. a määrus asjas nr 3-17-2799, p 9). Seega võib vangla tugineda lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel varasematele süütegudele, mis iseloomustavad kaebaja käitumist ja suhtumist. Vangla pidi kaaluma võimalikku varianti, et väljasõidul olev isik võib toime panna uue kuriteo, sest väljasõidul olevate kinnipeetavate eest kannab vastutust samuti vangla. Seda tehes oli õigustatud arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajast lähtuva ohu realiseerumise ärahoidmine avaliku huvina on kaalukam kaebaja erahuvist lühiajalise väljasõidu loa saamiseks.
19.Heade peresidemete säilitamise ja tugevdamise eesmärgi saavad täita ka lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning telefoni või kirja teel suhtlemine. Viru Vangla on seejuures arvestanud, et kaebaja on eeltoodud võimalusi vangistuse jooksul aktiivselt ka kasutanud. Kaebaja suhtleb perega tihedalt, seda igapäevaselt telefonitsi ja kokkusaamiste vahendusel. 2024. aastal on kaebaja oma pereliiketega kohtunud pikaajalistel kokkusaamistel 12 korda, s.o igakuiselt, ja tuttavate, sõpradega lühiajalistel kokkusaamistel 5 korda. Kohtule on inimlikult mõistetav kaebaja soov kohtuda pühade ajal oma perega, kuid arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja enda varasem käitumine ning süüteod on põhjustanud olukorra, kus vanglas karistust kandes on kaebaja võimalused selleks paraku piiratud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja erahuvi ei kaalu praegusel juhul üles avalikku huvi tagada õiguskorda ja teiste vabaduses viibivate isikute turvalisust.
6
3-25-80
20.Kokkuvõttes, teostas vastustaja õiguspäraselt kaalutlusõigust VangS § 32 lg-st 4 lähtudes. Seega oli vastustaja tegevus õiguspärane ning kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
22.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.