3.Viru Vangla määras 26.07.2017. a käskkirjaga nr 6-3/742-1 I.G. ile distsiplinaarkaristuseks 5 ööpäeva kartseris.
4.Viru Vangla tunnistas 20.10.2017. a käskkirjaga nr 6-3/742-2 kehtetuks 26.07.2017. a käskkirja nr 6-3/742-1.
5.I.G. esitas 26.10.2017 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis alusetult kartseris viibimise eest 9 ööpäeva vältel talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 900 eurot.
6.Viru Vangla rahuldas 08.01.2018. a otsusega nr 6-16/132-4 I.G. i kahju hüvitamise taotluse osaliselt ning hüvitas mittevaralise kahju summas 57,51 eurot.
7.I.G. esitas 10.01.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõudis Viru Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 842,49 eurot. Kaebuse põhjendused: Kaebaja paigutati kambrisse ilma meditsiinilist läbivaatust teostamata ning lähtuti 2014. a meditsiinilistest andmetest. Kaebajal olid suured seljavalud, kuid tal ei olnud võimalik pikali heita. Riigikohtu seisukoht hüvitise kohta ebaseaduslikult kartseris pidamise eest summas 6,39 eurot on vananenud. Raha ostujõud on muutunud.
8.Tartu Halduskohus tagastas 21.02.2018. a määrusega I.G. i kaebuse osas, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest (resolutsiooni p 2) ning võttis kaebuse tagastamata jäänud osas menetlusse (resolutsiooni p 3).
9.Tartu Halduskohus jättis 12.03.2018. a otsusega I.G. i kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: Asja materjalidest ei nähtu kaebaja inimväärikuse alandamist. Teo ja kahju vahel on põhjuslik seos, s.t kui kaebajat poleks kartserisse paigutatud, ei oleks talle mittevaralist kahju tekitatud. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse välja hüvitis 6,39 eurot kartseris iga alusetult viibitud ööpäeva eest (RKHKo 3-3-1-14-06, p 14; 3-3-1-93-09, p 15; 3-3-1-84-10, p 12; TlnRngKo 3-16-1385; TrtRngKo 3-14-135 ja 3-14-177). Ei esine kaalukaid põhjuseid ega erandlikke asjaolusid hüvitise suuruse muutmiseks. Käskkirju ei tühistatud põhjusel, et tervislikel kaalutlustel poleks isik tööle saanud minna või kartserikaristusi kanda. Kaebaja ei viibinud järjestikku kartseris pikka aega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks kambris viibitud ajal tekkinud püsivaid või täiendavaid negatiivseid tagajärgi (ravilugu nr 195, tl 56). Kuigi ravilugude kohaselt on kaebaja arstile kaevelnud mh seljavalu üle, ei ole ta seda väitnud kirurgile (ravilugu nr 186 ja nr 187) ning väidetava seljavalu kohta diagnoosi ei ole määratud (tl-d 55-56). Kuigi tegemist oli ebamugavusega, ei olnud eelduslikult kaebaja füüsiline ja hingeline valu ning kannatused sedavõrd suur, mis õigustaks suurema hüvitise väljamõistmist. Ka ei anna hüvitise suuruse muutmiseks alust kaebaja väide, et 8 aasta jooksul on ostujõud (s.o raha suhteline väärtus, mis väljendub rahaühiku eest saadavate kaupade ja teenuste hulgas) muutunud. Ostujõule ei saa kinnipidamise kontekstis omistada sama kaalu kui vabaduses viibivatele isikutele. Kinnipeetavatele on tagatud majutus, toit, riided, pesemis- jm võimalused. Seega on nende kulud eelduslikult väiksemad. Statistikaameti ostujõu kalkulaatori arvutusest nähtub, et kui 2010 oli ostujõud 6 eurot, samaväärse ostujõu summa 2018 on 7 eurot. Seega Statistikaameti ostujõu kalkulaatori kohaselt ei nähtu ostujõu märgatavat muutust.
10.I.G. esitas 01.04.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 12.03.2018. a otsuse peale, milles kaebaja palus tühistada I astme kohtu otsus ja rahuldada kaebaja esmane kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus hindas vangla süüd valesti ega pööranud tähelepanu, et see õiguserikkumine ei ole ainus juhtum, mida võiks pidada veaks. Vangla tegevuse ebaseaduslikkus nähtub tegude kordumises, mis näitab vangla eesmärgina kinnipeetava inimväärikuse alandamist. Kaebaja kaebas seljavalusid neuropatoloogile, keda külastas enne kirurgi vastuvõttu. Kirurgi juures käis liigeste probleemiga. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja võtab igapäevaselt valuvaigisteid 3 korda, mistõttu on absurdne tõendada, et tal on valud seljas ja liigestes. Ei nõustu sellega, et kohus teeb vahet kinnipeetavate ja vabaduses viibivate inimeste ostujõus, aga ei arvesta, et kinnipeetaval võetakse maha 70% kõikidest rahalistest laekumistest ja vanglapoes on kõik kaubad 20% kallimad, kui poodides vabaduses.
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 09.04.2018. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse käiguta ning palus kaebajal täpsustada apellatsioonkaebuse taotlust ja asja läbivaatamise vormi.
12.I.G. esitas 11.04.2018 apellatsioonkaebuse täpsustuse, milles ta palus ringkonnakohtul läbi vaadata tema apellatsioonkaebus osas, milles ta vaidlustab I astme kohtu otsuse resolutsiooni. Kaebaja teatas, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
14.HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.
15.Halduskohus menetles käesolevas asjas I.G. i mittevaralise kahju hüvitamise taotlust, sest ta viibis kokku 9 päeva alusetult kartseris. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et Tartu Halduskohus tagastas 21.02.2018. a määrusega (tl 26-27) kaebaja kaebuse osas, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest (resolutsiooni p 2) ning sellega seonduvad apellatsioonkaebuse väited ei ole asjakohased. Apellatsioonkaebuses ja selle 11.04.2018. a täpsustuses märgitut arvestades taotleb kaebaja Tartu Halduskohtu 12.03.2018. a otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist osas, mis on Tartu Halduskohtu poolt 21.02.2018. a määrusega (resolutsiooni p 3) menetlusse võetud.
16.Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab käesolevat asja läbi vaadata lihtsustatud korras (HKMS § 133 lg 1).
17.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hindas kohus vangla süüd valesti ning kaebaja ei nõustu ka sellega, et kohus teeb vahet kinnipeetavate ja vabaduses viibivate inimeste ostujõus, aga ei arvesta, et kinnipeetaval võetakse maha 70% kõikidest rahalistest laekumistest ja vanglapoes on kõik kaubad 20% kallimad, kui poodides vabaduses. Viru Vangla tõdes 08.01.2018. a otsuses nr 6-16/132-4 (tl 21-21p), et kaebaja viibis kartseris alusetult kokku 9 ööpäeva ning kaebajale on tekitatud mittevaralist kahju. Ka halduskohus on otsuses selgelt märkinud, et kaebaja viibis kartseris õigusliku aluseta ning teo ja kahju vahel on põhjuslik seos, s.t kui kaebajat ei oleks kartserisse paigutatud, ei oleks talle mittevaralist kahju tekitatud. Seega on asjas vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajale tuleb hüvitada kahju suuremas ulatuses kui 57,51 eurot, nagu Viru Vangla 08.01.2018. a otsusega välja mõistis.
18.Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et vaidluse all olevas juhtumis ei erine õigusrikkumise raskus ning süü vorm ja raskus märgatavalt kohtuotsustes märgitud juhtumitest, s.o Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-14-06 (p 14), nr 3-3-1-93-09 (p 15) ja nr 3-3-1-84-10 (p 12), Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-1385 ja Tartu Ringkonnakohtu otsused nr 3-14-135 ja nr 3-14-177, mille kohaselt mõistetakse välja hüvitis 6,39 eurot kartseris iga alusetult viibitud ööpäeva eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.
19.Halduskohus möönis, et kuigi tegemist oli ebamugavusega, ei olnud eelduslikult kaebaja füüsiline ja hingeline valu ning kannatused sedavõrd suured, mis õigustaks suurema hüvitise väljamõistmist. Halduskohus leidis, et ei esine kaalukaid põhjuseid ega erandlikke asjaolusid hüvitise suuruse muutmiseks ning hüvitise suuruse muutmiseks ei anna alust kaebaja väide ostujõu muutumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kogutud tõendeid õigesti hinnanud ning apellatsioonkaebuse väited ei kummuta halduskohtu järeldust, et ei esine asjaolusid kalduda kõrvale väljakujunenud kohtupraktikast mittevaralise kahju suuruse osas. Kaebaja ei ole ka kahtluse alla seadnud kohtu märgitut, et kinnipeetavatele on tagatud majutus, toit, riided, pesemis- jm võimalused; seega on kaebaja kulud eelduslikult vabaduses viibivatest isikutest väiksemad. Käesolevas haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes on kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
20.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täidetud on HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldused ning I.G. i apellatsioonkaebus tuleb tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Seoses apellatsioonkaebuse tagastamisega puudub vajadus menetleda kaebaja taotlust apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja vastava taotluse läbi vaatamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.