X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus läbi vaatamata osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikus 28. septembrist kuni 12. novembrini 2018 ning kinnipidamistingimuste kvaliteeti suletud osakonnas.
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3.Jätta riigilõiv (66 eurot 88 senti), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda.
4.Tagastada kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 5 (viis) euro ulatuses Y kontole nr EE112200001101521131. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.
5.Kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite osas (tl 52-52p ja 59-64).
Võtta haldusasja toimikusse haldusasjas nr 3-18-2316 esitatud 27. septembri 2018. a ettekanne nr 2-18-4107.
7.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja ja pangakonto omaniku nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-962
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (edaspidi kaebaja) on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tuleneb järgmistest asjaoludest.
1.1.Tartu Vangla kohaldas 28. septembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1089 (tl 11-12p) kaebaja suhtes alates 27. septembrist 2018 täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist kaebaja viibimisel väljaspool vanglat ja ametnike sisenemisel kambrisse.
1.2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 4. oktoobril 2018 vaide vangla 28. septembri 2018. a käskkirja nr 6-1/1089 kehtetuks tunnistamiseks ja sellega tekitatud kahju hüvitamiseks, nõudes 23 eurot ja 7 senti iga päeva eest, millal piirati tema vabadusi (käeraudade kasutamine) ja rikuti õigusi (tl 10). Kaebaja esitas 10. oktoobril 2018 vaide lisa, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist (tl 14).
1.3.Tartu Vangla karistas 25. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-2/917 (tl 32-35) kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kaebaja kandis määratud karistust
30.oktoobrist kuni 6. novembrini 2018.
1.4.Tartu Vangla jättis kaebaja 4. oktoobril 2018 esitatud vaide 1. novembri 2018. a vaideotsusega rahuldamata ja kahju hüvitamise taotluse 12. novembri 2018. a otsusega nr 113/178-3 rahuldamata.
1.5.Tartu Vangla 30. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1208 kohaldati kaebaja suhtes täiendava abinõuna veel isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist (tl 40-41).
12.novembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1261 (tl 42) lõpetati kaebaja suhtes osaliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (lõpetati isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keeld).
1.6.Tartu Vangla lõpetas 15. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-1/68 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise täies ulatuses ja paigutati ta taas avatud eluosakonda (tl 43).
1.7.Tartu Vangla tunnistas 31. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-2/55 (tl 36) kehtetuks 25. oktoobri 2018. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja.
2.Kaebaja esitas 14. märtsil 2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle tekitatud kahju summas 2764 eurot ja 8 senti. Kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist 7 päeva kartseris viibitud aja eest 322 eurot ja 98 senti ning 103 päeval täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kasutamisega tekitatud kahju eest 2441 eurot ja 10 senti. Kahju tekitati taotluse kohaselt ajavahemikus 28. septembrist 2018 kuni 15. jaanuarini 2019 (tl 5).
3.Tartu Vangla rahuldas 14. mai 2019. a otsusega nr 1-13/72-2 (tl 6-7p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt. Vangla otsustas hüvitada kaebajale alusetu vabaduse võtmisega
2(11)
3-19-962
tekitatud kahju seoses õigusvastase kartseris viibimisega ajavahemikus 30. oktoobrist kuni 6. novembrini 2018, määrates hüvitiseks 44 eurot ja 73 senti. Tartu Vangla jättis rahuldamata kaebaja taotluse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks seoses õigusvastase kartseris viibimisega ning jättis läbi vaatamata taotluse seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ajavahemikus 27. septembrist 2018 kuni 15. jaanuarini 2019 kui korduva taotluse.
3.1.Vangla möönis, et kaebaja viibis 7 ööpäeva (30. oktoobrist kuni 6. novembrini 2018) alusetult kartseris. Kohtupraktikale viidates leidis vangla, et kahju tekitati alusetu vabaduse võtmisega ning kinnipeetav ei ole väitnud muid piiranguid ega kannatusi lisaks neile, mis tavapäraselt kartserirežiimiga kaasnevad. Väärikuse alandamisega seonduva nõude jättis vangla seetõttu rahuldamata.
3.2.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ajavahemikul 27. septembrist 2018 kuni
15.jaanuarini 2019 tekitatud kahju osas jättis vangla kaebaja nõude läbi vaatamata. Vangla leidis, et on samasisulise taotluse juba lahendanud ning 28. septembri 2018. a käskkirja nr 61/1089 ei ole kehtetuks tunnistatud.
4.Kaebaja esitas 21. mail 2019 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles leiab, et Tartu Vangla poolt väljamõistetud hüvitis ei ole piisav. Kaebaja märgib lisaks, et vangla ei ole arvesse võtnud julgeolekuabinõude kohaldamist, kaebajale määratud ravimiannuste suurenemist ega psühholoogist traumat, mis viis enesetapukatseni. Kaebaja palub kohtul teha uus otsus või nõuda vanglalt välja hüvitis kaebaja kasuks. Samuti palub kaebaja tühistada Tartu Vangla otsus nr 1-13/72-2 ja võtta arvesse tema 14. märtsi 2019. a taotlust Tartu Vanglale. Kaebaja täpsustas 30. mai 2019. a avalduses, et soovib hüvitist 2441,10 eurot 103 päeval täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest ja 332,98 eurot 7 päeval kartseris viibimise eest, millest talle on tasutud 44,73 eurot. Kokku soovib kaebaja hüvitist 2629,35 eurot. Samas palus kaebaja tühistada otsus nr 1-13/178-3.
5.Kohus võttis 6. juuni 2019. a määrusega kaebuse kahju hüvitamise nõudes menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele 3. juulil 2019. Kohus määras 30. juuli 2019. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 12. augustil 2019 taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja väljanõudmiseks vastustajalt. Vastutaja esitas kohtu nõutud tõendid ja selgitused 22. augustil 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist, mis kaebuse ja asja kirjalikus menetluses esitatud avalduse (tl 20) kohaselt on tekitatud talle alusetult kohaldatud kartserikaristuse ja ebaseaduslike täiendavate julgeolekumeetmetega. Kaebaja väidab järgmist.
6.1.Vastustaja ei ole hüvitise väljamõistmisel arvestanud inflatsiooniga. 2010. aasta kohtuotsuses märgitud hüvitise määr ei ole õiglane 2019. aastal. Lisaks ei ole arvesse võetud käeraudade kohaldamist, raviannuste tõusu ega psühholoogilist traumat, mis viis enesetapukatseni.
6.2.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati sama ettekande alusel, mille tõttu kohaldati kaebajale kartserikaristust. Kohus leidis 13. veebruari 2019. a määruses asjas nr 3-18-2316, et kuna 28. septembri 2018. a käskkiri nr 6-2/917 on kehtetuks tunnistatud, ei oma ettekanne enam
3(11)
3-19-962
tähendust. Kuna käskkiri nr 6-1/1089 on on antud sama asja raames, tulnuks vanglal ka see käskkiri tühistada.
6.3.Käskkiri nr 6-1/1089 ei ole õiguspärane. Kuigi julgeoleku(osakonnale) oli kohe teada, et kaebaja pole süüdi karistusseadustiku § 120 järgi, kohaldati ikkagi julgeolekumeetmeid.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning jääb kohtueelses menetluses taotluse lahendamisel esitatud seisukohtade juurde, väites vastuseks kaebusele järgmist.
7.1.Vangla pidas põhjendatuks hüvitada alusetu vabaduse võtmine ulatuses, mis on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga ning peab kaebajale makstud hüvitist õiglaseks. Väljakujunenud hüvitise määra (6,39 eurot päevas) on õiglaseks pidanud ka hiljutine kohtupraktika (nt haldusasi nr 3-16-960). Distsiplinaarkaristuse täitmisega ei kaasnenud kaebajale muid täiendavaid piiranguid, mis sunniksid väljakujunenud kohtupraktikast suuremat hüvitist välja mõistma. Inflatsioon ei ole ainuüksi määravaks õiglase hüvitise määramisel.
7.2.Kaebaja väited, et arvestamata on jäetud ka käeraudade kohaldamisega, ravi annuste tõusuga ning psühholoogilise traumaga, mis viis enesetapukatseni, ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks ega hüvitise suuruse muutmiseks.
7.2.1.Käeraudu ei kohaldatud kaebajale mitte kartserikaristuse täitmise raames, vaid täiendava julgeolekuabinõuna. Asjaolu, et kartserikaristuse kandmise ajal kohaldusid kaebaja suhtes ka täiendavad julgeolekuabinõud (käeraudade kasutamine), ei tähenda, et sellised piirangud oleksid seotud kartserikaristuse täideviimisega. Alusetult kartseris viibitud aja eest määratava hüvitise suuruse hindamisel tuleb siiski arvestada ainult nende asjaoludega, mis olid seotud kartserikaristuse täideviimisega.
7.2.2.Raviannuste tõusu tõendamiseks ei ole kaebaja ühtegi tõendit esitanud. Kaebusest ei ole võimalik aru saada, milliste ravimite annused tõusid ja kuidas just kartserikaristuse täideviimine seda põhjustas.
7.2.3.Kahju hüvitamise taotluses on kaebaja märkinud, et psühholoogiline trauma oli kaebajal enne kartserisse paigutamist. Kuna tegemist oli sündmusega enne kartserisse paigutamist, siis ei saa selline asjaolu olla tingitud kartserikaristuse täideviimisest ega kartseris paiknemisest, ning ei saa mõjutada hüvitise suurust.
7.3.Kaebaja on teinud ebaõigeid järeldusi Tartu Halduskohtu 13. veebruari 2019. a lahendist asjas nr 3-18-2316. Kohus märkis, et distsiplinaarmenetluse aluseks olnud ettekanne ei oma selles menetluses enam mingit tähendust, kuna põhihaldusakt (Tartu Vangla käskkiri nr 62/917) on kehtetuks tunnistatud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tunnistati kehtetuks menetlusnormide rikkumise tõttu, mitte seetõttu, et ettekanne oleks ebaõige või et selles kajastatud sündmust ei ole toimunud. Ka kohtu väljendatud seisukoht ei tähenda seda, et sündmust kajastanud ettekanne olnuks vale või et selliseid sündmusi ei oleks aset leidnud. Peale distsiplinaarkaristuse käskkirja kehtetuks tunnistamist ei oma selle menetluse raames koostatud ettekanne enam iseseisvat tähendust. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et peale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist oleks vangla omal algatusel pidanud kehtetuks tunnistama ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja.
7.4.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistuslik meede ning nende kohaldamine ei ole seotud karistusseadustikus sätestatud süütegudega ega nende koosseisuliste tunnuste täitmisega. Samuti ei ole selle meetme kohaldamine seotud isiku süü küsimusega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused sätestab vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1. Sõltumata sellest, kas isiku käitumine võiks täita mõne karistusseadustikus sätestatud
4(11)
3-19-962
süüteo koosseisu või mitte, on meetme kohaldamine lubatud, kui täidetud on vähemalt üks VangS § 69 lg-s 1 nimetatud alustest. Meedet kohaldatakse õigushüve kahjustumise vältimiseks.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samas on kaebaja taotlenud ka Tartu Vangla otsuste nr 1-13/72-2 ja 1-13/178-3 tühistamist. Kohus on menetlusse võtnud kaebaja hüvitamiskaebuse ning on kaebajale 6. juuni 2019. a määruse põhjenduste p-s 9 selgitanud järgmist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei näe kehtiv õigus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral ette mitte tühistamisnõude esitamist kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsuse peale, vaid kohane nõue on hüvitamisnõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4 tähenduses. Sama on leidnud ka Riigikohus nt 4. juuni 2013. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-86-12 (p 15). Kohus tõlgendas kaebust menetlusse võttes kahju hüvitamise kaebusena ning arvestades, et tegemist on kaebaja õiguste kaitseks tõhusa ja eesmärgipärase nõudega, ei ole kohus kaebaja tühistamisnõuet kaebust menetlusse võttes eraldisesivalt käsitlenud ega seda tagastanud. Kaebaja ei ole tema kaebuse selliselt menetlusse võtmisele vastuväiteid esitanud.
9.Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju alusetu kartseris hoidmisega ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Nii distsiplinaarmenetluse alustamine kui ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli ajendatud Tartu Vangla valvuri 27. septembri 2018. a ettekandest, mille kohaselt suhtles kaebaja valvuriga ebaviisakalt ja kõrgendatud hääletoonil, ähvardades teda maha lüüa (tl 68).
10.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamine
11.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja tunnistas ise 31. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 62/55 (tl 36) kehtetuks 25. oktoobri 2018. a käskkirja nr 6-2/917 (tl 32-34), millega kaebajale mõisteti distsiplinaarmenetluse tulemusena kartserikaristus, ning seetõttu puudus kaebaja kartseris hoidmiseks ajavahemikus 30. oktoobrist kuni 6. novembrini 2018 õiguslik alus. Selline õigusliku aluseta kinnipidamine kujutab endast vabadusõiguse täiendavat piirangut, mis on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, ning mille puhul on peetud põhjendatuks tekkinud kahju hüvitamist rahas (mitte piirduda õigusvastasuse tuvastamisega) (Riigkohtu 20. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p-d 9 ja 10 ning seal viidatud praktika). Kohtupraktikast tulenevalt ei tekitata õigusliku aluseta kartseris viibimisega iseenesest kahju väärikuse alandamise läbi, kui sellega ei kaasne muid kinnipidamise kvaliteeti mõjutavaid tingimusi ning piiranguid ja kannatusi, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 9 ja seal viidatud praktika). 5(11)
3-19-962
12.Vastustaja rahuldas kaebaja taotluse osaliselt ja määras hüvitiseks alusetult kartseris viibitud aja (7 ööpäeva) eest kokku 44 eurot 73 senti. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas jättis vangla taotluse rahuldamata.
13.Kaebaja peab määratud hüvitise suurust ebapiisavaks esmalt põhjusel, et vastustaja ei ole arvestanud inflatsiooniga, vaid on lähtunud pikka aega tagasi kohtupraktikas kujunenud summadest. Teisalt leiab kaebaja, et vastustaja ei ole arvestanud muude hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega (käeraudade kohaldamine, ravimannuste suurendamisest tingitud mõjud, enesetapukatseni viinud psühholoogiline seisund).
14.Vastustaja on asunud seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud kahju väärikuse alandamisega, vaid üksnes alusetu vabaduse võtmisega. Vastutaja märkis kahju hüvitamise taotlust lahendades, et kaebaja ei ole taotluses esile toonud selliseid asjaolusid, mis lisaks kartserisse paigutamisega tavapäraselt kaasnevate piirangutega oleksid tekitanud täiedavaid kannatusi või piiranguid, mis pole kartserirežiimi järgimiseks otseselt vajalikud. Kaebaja on kahju hüvitamise taotluses loetlenud küll rea piiranguid või ebamugavusi, sh käeraudade kohaldamine, ravimiannuste tõus, enesetapukatseni viinud psühholoogiline trauma. Kohus nõustub vastustajaga, et täiendavad liikumis- ja suhtlemispiirangud ning võimatus kasutada mingeid esemeid, ei olnud tingitud kartserirežiimi kohaldamisest, vaid asjaolust, et kaebaja suhtes kohaldati samaaegselt ka täiendavaid julgeolekuabinõusid (käskkirjad tl 11-12; 40-41).
15.Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võiks tingida kahju hüvitamise suuremas ulatuses, kui seda on teinud vastustaja. Kohtu arvates ei ole selliseid tõendamist leidnud erilisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada kaebajale alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju suurust ja kahju hüvitamist väljakujunenud praktikast suuremas ulatuses (vt viidatud kohtupraktika käesoleva otsuse p-s 11).
16.Vastustaja on alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise määranud suuruses, mis langeb kokku kohtupraktikas sarnases olukorras õiglaseks peetud hüvitise määraga (6,39 eurot päeva kohta). Kaebaja arvates on vastustaja põhjendamatult lähtunud varasemas kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määradest ega ole arvestanud inflatsiooni.
16.1.Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtupraktika järgi on kahju hüvitise suurus igakordne kaalutlusotsus, mille puhul võetakse arvesse asjaolud kogumis (Riigikohtu 7. novembri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3215, p 9 ja seal viidatud praktika) ning jäikadest päevamääradest lähtumine ei ole põhjendatud (nt Riigikohtu 17. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16, p 18). Samas ei olegi vastustaja praegusel juhul teinud pelgalt varasemal kohtupraktikal tuginevat arvutustehet. Lähtudes küll kujunenud kohtupraktikas seni õiglaseks peetud tasemest, on vastustaja märkinud, et kohtupraktikas õiglaseks peetud hüvitise summa hulka on arvatud kartserirežiimiga tavapäraselt kaasnevad piirangud ning ka kaebaja jaoks on kaasnenud vaid kartserikaristuse olemusest tingitult sellega tavapäraselt kaasnevad tagajärjed. Vastustaja on rõhutanud ka kartseris viibimise ajalist kestust. Samas suurusjärgus hüvitist on sarnases olukorras pidanud põhjendatuks ka näiteks Tallinna Ringkonnakohus 16. augusti 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-16-1385 (jõustunud Riigikohtu
18.detsembri 2017. a määrusega), Tartu Ringkonnkohus 31. oktoobri 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-16-960 ning Tartu Halduskohus 12. märtsi 2018. a otsuses haldusasjas nr 318-80 (p 13).
16.2.Kaebajale vangla otsusega määratud rahalise hüvitise summa ei ole ilmses vastuolus tema õiguste rikkumise raskusega. Kaebaja alusetult kartserirežiimil viibimise aeg ei olnud pikk (kokku seitse päeva), seega ei olnud tegemist pikaajalise õiguste rikkumisega. Seetõttu ei
6(11)
3-19-962
saanud olla märkimisväärne ka kartserikaristusega olemuslikult kaasnevate piirangute kohaldamise ajaliselt kumuleeruv mõju.
16.3.Käesoleva kaebuse puhul tuleb ka eristada kahju, mida on tekitatud alusetu vabaduse võtmisega 7 ööpäeva vältel, kahjust, mis on väidetavalt põhjustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kõnealust kartserikaristust kandis kaebaja 30. oktoobrist kuni 6. novembrini 2018, st ajal, mil talle kohaldusid samaaegselt ka täiendavad julgeolekuabinõud vastavalt 28. septembri 2018. a käskkirjale. Vanglale esitatud taotluses on kaebaja loetlenud rea ebamugavusi, mis on tingituid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest, mitte ei kaasne põhjendamatult kartserirežiimi kohaldumisega (nt käeraudade kandmine). Kaebuses kohtule märgib kaebaja, et vastustaja ei ole alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitades arvestanud selliseid asjaolusid nagu julgeolekuabinõude kohaldamine, kaebajale määratud ravimiannuste suurenemine või psühholoogist traumat, mis viis enesetapukatseni.
16.4.Kartserikaristuse täideviimisel tuleb vanglal tagada kartserirežiim koos selle erisustega tavarežiimist. Kartserirežiimi kohaldamine ei välista julgeolekuabinõude kohaldamist ning ei ole aluseks kehtiva käskkirja alusel ette nähtud julgeolekuabinõude mittekohaldamiseks. Praegusel juhul ei ole ka ilmnenud, et nende kahe erineva iseloomuga meetme üheaegne kohaldamine olnuks üksteist välistav või isikut ebamõistlikult koormav. Seega ei olnud käeraudade rakendamine alusetult kartseris viibimise mõju süvendav või raskendav asjaolu.
16.5.Ravimiannuste suurendamise seos alusetu kartserikaristusega ei ilmne kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (haigusjuht nr A7078 2018, tl 60p-61; vt ka edaspidi kohtuotsuse põhjenduste p 28) ning alusetult kartseris viibimise lühiajalisust arvestades ei ole selle märkimisväärne mõju tervisele usutav. Kaebaja ei ole väitnud alusetult kartseris viibimisega seonduvalt tervisekahju. Kaebaja on kõnealusel ajavahemikul viibinud 1. novembril 2018 arsti vastuvõtul, kurtes närvilisust, kusjuures arsti hinnangul vastas patsiendi meeleolu situatsioonile.
16.6.Seoses kaebaja väitega, et alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist mõjutab ka tema psühholoogiline seisund, mis viis kokkuvarisemiseni ja enesetapukavatsuseni, on vastustaja põhjendatult märkinud, viidates vanglale esitatud taotluse sõnastusele, et kõnelaune psühholoogiline trauma toimus juba enne kartserisse paigutamist ega saanud olla tingitud kartserikaristuse täitmisest (vastustaja vastuse p 10 neljas lõik, tl 30p). Seega ei saa ka see asjaolu mõjutada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest määrtud hüvitise suurust.
17.Kaebaja peab alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitist ebapiisavaks ka seetõttu, et varasemastest hüvitise määradest lähtumisel pole arvestatud inflatsiooniga. Kohtupraktikas (nt Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2018. a otsus asjas nr 3-18-80, p 13) on leitud, et ostujõu vähenemisele aja jooksul ei saa kinnipidamise kontekstis omistada sama kaalu kui vabaduses viibivatele isikutele. Kinnipeetavatele on tagatud majutus, toit, riided, pesemis- jm võimalused, mistõttu on nende kulud viidatud kohtupraktika järgi eelduslikult väiksemad ning ostujõu muutumise mõju seega väiksem kui vabaduses viibivatel isikutel.
18.Kohtu hinnagul puudub alus mõista alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitist välja suuremas ulatuses, kui vastustaja seda juba teinud on. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamine.
19.Kaebaja väitel on talle kahju tekitatud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ajavahemikus 27. septembrist 2018 kuni 15. jaanuarini 2019.
7(11)
3-19-962
Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes on 28. septembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1089 alates
27.septembrist 2018 täiendavate julgeolekuabinõudena piiratud vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelatud kehakultuuriga tegeleda, paigutati ta eraldatud lukustatud kambrisse ja ohjeldusmeetmetena kohaldati käeraudade kasutamist kaebaja viibimisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse, v.a jalutuskäigud värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2 (tl 11–12). Samuti selles, et 30. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1208 kohaldati kaebaja suhtes täiendava abinõuna veel isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist (tl 40-41). Tartu Vangla lõpetas 12. novembri 2018. a käskkirjaga nr 61/1261 (tl 42) isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelu ning 15. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-1/68 (tl 43) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise täies ulatuses.
20.Vastustaja asus kohtueelses menetluses kaebaja 14. märtsi 2019. a kahju hüvitamise taotlust lahendades seisukohale, et on samasisulise kahju hüvitamise nõude juba sisuliselt lahendanud, ning jättis taotluse läbi vaatamata. Halduskohus leidis kaebust menetlusse võttes, et vastustaja on küll lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse 12. novembri 2018. a otsusega, kuid kaebaja taotlust ei saanud korduvaks pidada vähemalt 12. novembri 2018. a otsusele järgneva ajavahemiku osas. Kohus märkis 6. juuni 2019. a kohtumääruses, et kaebajat väidetavalt kahjustav kohtlemine jätkus ka pärast 12. novembri 2019. a otsust ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aeg ei olnud ettenähtav, samuti pidas kohus vajalikuks arvestades kahju võimalikku kumuleerumist abinõude jätkuval kohaldamisel. Kohus leidis, et seetõttu on vastustaja kaebaja kahju hüvitamise nõude vähemalt osaliselt ebaõigesti tagastanud ning kaebaja kohtueelne menetlus tuleb selles osas lugeda läbituks ja kaebajal oli õigus nõuet selles osas kohtule esitada (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 3-17-2610, 19. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-32, 18. märtsi 2013. a määrus asjas nr 3-3-2-2-12). Kohtu hinnangul jättis vastustaja kaebaja taotluse õigesti läbi vaatamata osas, milles see oli juba lahendatud 12. novembri 2018. a otsusega nr 1-13/178-3. Vastustajal oli võimalus hinnata kahju tekitamist ja hüvitamise põhjendatust otsuse tegemise seisuga (12. november 2018). Selles osas asub kohus, arvestades eelnevalt viidatud kohtupraktikat ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-le 1 ja VangS § 11 lg-le 8 seisukohale, et kohtueelne menetlus on selles osas läbimata ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel jätta läbi vaatamata osas, mis puudutab ajavahemikus 28. septembrist kuni 12. novembrini 2018 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.
21.Kohus vaatab asja läbi seega ajavahemiku osas alates 12. novembrist 2018 kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni 15. jaanuaril 2019.
22.Kaebaja on seisukohal, et kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati sama ettekande alusel, mille tõttu kohaldati kaebajale kartserikaristust, tulnuks vanglal ka see käskkiri tühistada. Kaebaja viitab Tartu Halduskohtu 13. veebruari 2019. a määrusele asjas nr 3-18-2316 (tl 55-56). Kaebaja teeb sellest kohtumäärusest järelduse, nagu oleks kohus leidnud, et kuna 28. septembri 2018. a käskkiri nr 6-2/917 (distsiplinaarkaristuse määramine) on kehtetuks tunnistatud, ei oma selle andmise aluseks olnud ettekanne enam tähendust. Kuna käskkiri nr 6-1/1089 (täiendavad julgeolekuabinõud) on antud sama juhtumi raames ja sama etteande alusel, on kaebaja arvamusel, et ettekanne ei oma tähendust ka täiendavate julgeolekuabinõude osas ja muudab nende kohaldamise alusetuks ning tingib käskkirja kehtetuse. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja taotles haldusasjas nr 3-18-2316 ka ettekande nr 2-184107 tühistamist ning kohus on selle nõude kohta selgituseks 13. veebruari 2019. a määruses märkinud, et ettekanne ei ole haldusakt, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Lisaks märkis 8(11)
3-19-962
kohus määruse p-s 3: „Ettekanne on olnud aluseks kaevatava käskkirja koostamisel ning käesoleva asja raames ei oma see ettekanne enam mingit tähendust, kuna kaevatav käskkiri on kehtetuks tunnistatud.“ Halduskohus ei ole viidatud kohtumääruses haldusasjas nr 3-18-2316 võtnud seisukohta, kas ettekanne nr 2-18-4107, millele tuginedes kohaldati kaebajale nii distsiplinaarkaristust kui ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, on õige või õiguspärane. Vastustaja tunnistas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ise kehtetuks põhjusel, et distsiplinaarmenetluses rikuti menetlusnorme. See ei anna alust järelduseks, et ettekanne oli sisuliselt ebaõige. Isegi juhul, kui kõnealune ettekanne sisaldanuks ebaõiget teavet, ei tooks see automaatselt kaasa julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetust. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 17).
23.Kaebaja on vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidega, kuid vangla jättis vaide 1. novembri 2018. a vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 28. septembri 2018. a käskkirja nr 6-1/1089 alusel õiguspärane. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kaebaja selle peale kaebusega kohtusse pöördunud. Kohus nõustub vastustajaga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimus kehtiva käskkirja alusel. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg-st 2 tulenevalt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja on ise loobunud täiendavate julgeolekuabinõude määramise käskkirja kohtus vaidlustamast, mistõttu käskkiri kehtis. Kaebaja on loobunud selle õiguspärasuse kontrollimisel tõhusalt õiguskaitsevahendeid kasutamast. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks esmaste õiguskaitsevõimaluste eelnev kasutamine.
24.Kaebuses kohtule ei ole kaebaja peale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise väidetava alusetuse esile toonud, milles seisnes julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastasus, mis põhjustas talle väidetavat kahju. Kaebaja on väitnud küll avaosakonnaga võrreldes kinnise osakonna halvemaid kinnipidamistingimusi – puudub võimalus toidu säilitamiseks, aknaid ei saa avada, on ainult külm vesi jne. Kuna kaebaja ei ole neil asjaoludel kohtueelses menetluses kahju hüvitamise nõuet esitanud, ei saa kohus praegusel juhul selles osas kahju hüvitmise nõuet lahendada. Kaebus tuleb selles osas jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel (kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine). Kohtueelses menetluses vanglalt kahju hüvitamist nõudes on kaebaja loetlenud rea hüvesid, millest ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ilma on jäänud või milliseid üleelamisi ta väidab: kaebaja ei saanud minna psühhiaatri poolt määratud tegevusnõustaja juurde ega jõulude ajal kirikusse, ei saanud osaleda õppetööl ega praktikal (puidupingi operaatori erialal); ei saanud kasutada kööki, säilitada toiduaineid ega teha kuuma vett; piiratud oli helistamine ja televiisori vaatamine ning sportimine; kuna jalutuskäigud toimusid räpastes boksides ja sinna viidi käeraudades, kadus kaebajal õues käimise harjumus; arsti juurde viidi käeraudades. Kaebaja loetletud liikumis-, suhtlemis- ja tegutsemispiirangud ning käeraudade kasutamine tulenesid sõnaselgelt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast, mille vaidlustamisest kaebaja ise loobus. Kaebaja põhiliseks argumendiks on julgeolekuabinõude määramise alusetus, millega kohus ei nõustu (vt eespool otsuse põhjenduste p 23).
25.Kaebaja väitel oli ebaõige kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid hoolimata sellest, et vanglaametnikele oli teada, et kaebaja pole süüdi karistusseadustiku §-s 120 nimetatud teo (ähvardamine) toimepanemises. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et julgeolekuabinõude kohaldamise ja karistusseadustiku järgi süüdimõistmise alused on erinevad. Täiendavate 9(11)
3-19-962
julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lõikes 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lõike 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud (viidatud otsus asjas nr 3-15/2943, p 16 ja seal osundatud praktika). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud praktika). Seega ei sõltu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasus sellest, kas juleolekuabinõusid kohaldama ajendanud käitumine on karistatav ka karistusseadustiku järgi.
26.Vastustaja on viidanud täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades ettekandele nr 218-4107, mille kohaselt suhtles kaebaja valvuriga ebaviisakalt ja kõrgendatud hääletoonil, öeldes talle: „Ajudeta inimene!“ ning ähvardas valvuri maha lüüa (tl 68). Vanglateenistuse kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, sealhulgas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25.09.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-06, p 11). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldaluseid sätestava VangS § 69 lg 1 kohaselt on nende kohaldamise eelduseks nii kinnipeetavast lähtuv oht teistele isikutele või vangla julgeolekule kui ka vajadus hoida ära raske õiguserikkumise toimepanemist. Tegemist on eelkõige ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi isikuid või kinnipeetavat ennast (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 167). Kohtupraktika on tunnustanud vangla olulist kaalumisruumi täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamisel ja valikul, samuti nentinud, et vanglaametnikel on vajalik kogemus ohtude märkamisel ja nende tõsiduse hindamisel (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16); 25.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-28-12 (p 14)).
27.Kohtu hinnangul ei ole ei kohtueelses ega kohtumenetluses ilmnenud sellist kaebaja kohtlemist, mis ületanuks kohaldatud abinõudest tulenevat ebamugavust või kannatusi, mis nende abinõudega paratamatult kaasnevad (VangS § 41 lg 1) ning mida võiks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel pidada õigusvastaseks, ning millega oleks kahjustatud RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvesid, st olulisi põhiõigusi selliselt, et nende riive korral oleks õigustatud mittevaralise kahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus haldusasja nr 3-3-1-9-17, p 13). Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-1812, p 25; 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p –d 19 ja 23).
28.Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal olnud tagatud tema tervisekontroll (väljavõte haigusjuhtudest tl 60-64). Sellest nähtuvalt on kaebaja praeguse haldusasjaga hõlmatud ajavahemikul (12. november 2018 kuni 15. jaanuar 2019) viibinud erinevatel põhjustel mitmel korral arsti vastuvõtul. Muuhulgas on kaebaja kurtnud ärrituvust (1. november 2018) ning uinumisraskusi (15. jaanuar 2019). Arsti hinnangu kohaselt 1. novembril 2018 vastas kaebaja meeleuolu situatsioonile ning 10. detsembril 2018, et patsient on käitumiselt rahulik, kuid jääb mulje, et tunneb puudust suhtlemisest ning räägib erinevatel teemadel (sh olmeprobleemid ventilatsiooniga, hallitavad madratsid, pleksiklaas kambriuste ees). Terviseandmetest ilmneb, et kaebaja on saanud erinevaid psühhiaatri poolt määratud ravimeid, sh rahustavaid ürditablette. Ravi on küll 10(11)
3-19-962
kõnealusel ajavahemikul korrigeeritud, kuid ei ilmne ravimannuste suurenemist. Venlafaxini annust suurendati oluliselt enne praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikku (30. juuli 2018, tl 61). Seega ei saa ravimiannuse suurendamisel olla seost praguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega.
29.Eelnevat arvestades ei ole kohtu hinnagul kaebaja nõue täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel 12. novembrist 2018 kuni 15. jaanuarini 2019 tekitatud kahju hüvitamiseks põhjendatud.
30.Kaebus jääb läbi vaatamata osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikus 28. septembrist kuni 12. novembrini 2018 ja suletud osakonna kinnipidamistingimusi, ning ülejäänud osas rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Riigilõiv osas, mille tasumisest kohus on kaebaja vabastanud (66 eurot 88 senti) jääb riigi kanda. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p-st 3 tuleneb, et kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel, tagastatakse riigilõiv. Kohus jätab kaebuse läbi vaatamata hinnanguliselt 1/3 osas ning rahuldamata 2/3 osas. Seega tuleb tagastada tasutud riiigõiv 1/3 osas, so 5 eurot. Riiiglõiv tagastatakse kohtuotsuse jõustumisel riigilõivu tasunud isiku pangakontole. Ülejäänud osas jääb tasutud riigilõiv HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel kaebaja kanda. Muude kulude kandmist haldusasjas ei ilmne. Kui sellised kulud on pooltel siiski tekkinud, jäävad need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel nende enda kanda.
32.Kohus peab vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ning isiku, kelle pangakontole riigilõiv tagastatakse, nimed tähemärkidega, tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust).