Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-884 13. aprill 2018 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest OÜ Rocmar PM kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 10. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/166 osaliseks tühistamiseks ja 7. aprilli 2016. a vaideotsuse nr 124/16/141-1 tühistamiseks Kaebaja OÜ Rocmar PM, esindaja Robert Sprengk Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Ave Paavel Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsus ning jätta jõusse Tartu Halduskohtu 22. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-884.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja taotles 2010. aastal mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 1401,24 ha suuruse maa jaoks ning võttis 21. mail 2010 esitatud kinnitusega endale sellel maal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse järgnevaks viieks aastaks. 2014. aastal võttis kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse 23,83 ha suuruse maa ulatuses üle Tiigikalda OÜ-lt (kohustuseperiood kestusega kuni 31. detsembrini 2017) ning 9,62 ha suuruse maa ulatuses OÜ-lt Mangle (kohustuseperiood kestusega 31. detsembrini 2016). 18. mail 2015 esitas kaebaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse, et saada perioodi 2007–2013 Eesti maaelu arengukava kaudu toetust 459,75 ha suuruse põllumaa jaoks. 2. juunil 2015 esitatud taotlusega asendas kaebaja perioodi 2007–2013 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse perioodi 2014–2020 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse viieaastase kohustusega ja taotles toetust 469,45 ha suuruse põllumaa jaoks. 2011. aastal vähendas kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega maa pindala 18,02 ha võrra, 2012. aastal 52,3 ha võrra, 2013. aastal 47,33 ha võrra, 2014. aastal 5,57 ha võrra ning 2015. aastal 1067,53 ha võrra, seega kogu kohustuseperioodil 1190,75 ha. Toetusperioodi kestel oli
3-16-884 lubatud kohustuse aluse maa pindala vähendamine 30% võrra. Kaebaja vähendas kohustuse alust maad aga 770,38 ha võrra lubatust rohkem.
2.PRIA nõudis 10. veebruari 2016. a otsusega nr 12-6/166 kaebajalt tagasi aastate 2010–2014 eest makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ulatuses, mille võrra algse kohustuse aluse maa pindala vähendati rohkem kui 30% võrra. Otsuse alusena viidati põllumajandusministri 8. aprilli 2010. a määruse nr 44 "Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (edaspidi määrus nr 44) § 3 lgle 3 ja § 17 lgle 6.
3.Kaebaja vaie jäeti 7. aprilli 2016. a vaideotsusega rahuldamata.
4.Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja PRIA 10. veebruari 2016. a otsuse tühistamist kaebajat puudutavas osas ja vaideotsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt oli kaebaja 2015. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud maa pindala vähendades veendunud, et 2010. a alanud kohustuste periood on lõppenud. PRIA pole tõendanud, et rikkumine pandi toime 770,38 ha ulatuses, kaebaja taotlused ei ole selleks kohane tõendusmaterjal. Kaebaja oli eksituses, kui võttis kohustused Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt Mangle üle ning täitis 2015. aastal toetuse taotluse. Kehtetu kohustuste ülevõtmine ei tohiks nende kestust pikendada. Määrusega nr 44 ei reguleerita üldse toetuse tagasinõudmist, kohaldada tulnuks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111. Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine ei ole proportsionaalne ning arvestatud pole eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust. Otsus ei ole arusaadav.
5.PRIA vaidles kaebusele vastu. Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaselt tohtis kaebaja kogu kohustuseperioodi kestel kohustusega hõlmatud maad vähendada algse kohustuse (1401,24 ha) arvelt kuni 420,37 ha. 2014. aastal võttis OÜ Rocmar PM mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse üle Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt Mangle. 9. mail 2014 PRIA-s registreeritud kohustuse üleandmise-ülevõtmise avalduse põhjal andis OÜ Tiigikalda (esindaja R. Nurmela) 8. mail 2014 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse üle OÜ-le Rocmar PM (esindaja R. Nurmela). Kohustuse ülevõtmisega ei lõppenud kaebaja kohustuseperiood 2014. aastal, vaid pikenes vastavalt määruse nr 44 § 10 lgle 3 OÜ-lt Tiigikalda üle võetud kohustuseperioodi võrra kuni 2017. aasta lõpuni. Vastustajal polnud kohustust juhtida 2015. aastal taotluse esitamisel kaebaja tähelepanu maa vähenemisele. Samuti ei pidanud PRIA korraldama kohapealset kontrolli mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse täitmise või täitmata jätmise ulatuse kindlakstegemiseks. ELÜPS § 111 lgga 1 ei anta haldusorganile kaalutlusõigust, vaid sätestatakse imperatiivselt eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult makstud toetusraha tagasinõudmine.
6.Tartu Halduskohtu 22. novembri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et PRIA on mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse kestuse õigesti tuvastanud. Määruse nr 44 (redaktsioon kehtivusega 1. aprillist 2014 kuni 2. maini 2015) § 10 lgs 3 sätestati, et kohustuse ülevõtmise korral loetakse ülevõetud kohustus ja § 3 lgs 3 nimetatud algne kohustus üheks kohustuseks, mille kestus arvestatakse lühemat aega kestnud kohustuse järgi. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb eksitus mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse ülevõtmisel teistelt äriühingutelt ning miks peaks kohustuste ülevõtmine olema kehtetu. Kuna kaebaja ei ole oma väiteid millegagi põhjendanud, siis tuleb asuda seisukohale, et kohustuste ülevõtmine on kehtiv. Määruse nr 44 (redaktsioon kehtivusega alates 3. maist 2015) § 17 lgs 6 sätestatakse, et enne 2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja võib vähendada algse kohustuse aluse maa pindala kuni 30%, ilma et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutaks. 2(7)
3-16-884 ELÜPS § 111 lgga 1 nähakse eeskirjade eiramise korral ette toetuse tagasinõudmine kas osaliselt või täielikult. Käesoleval juhul on PRIA nõudnud kaebajalt toetuse tagasi osaliselt, arvestades määruse nr 44 § 17 lg 6 ettekirjutust. Viidatud säte ei anna PRIA-le kaalutlusruumi otsustamaks tagasinõutava summa suuruse üle. Kui taotleja vähendab kohustusealuse maa pindala üle 30%, siis tuleb toetus 30% ületavas osas tagasi nõuda. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik kohustuseperioodi pikenemisest, sest OÜ Rocmar PM kinnitas 18. mail 2015 PRIA-le esitatud taotluses perioodi 2007–2013 meetme alusel mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse jätkamist. Kui kaebaja oleks arvanud, et tema kohustuseperiood lõppes 2014. aastal, siis ei oleks ta saanud kinnitada perioodi 2007–2013 meetme alusel toetuse kohustuse jätkamist, sest sellisel juhul oleks 2015. aastal saanud taotleda üksnes Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme alusel mahepõllumajandusliku tootmise toetust. Kaebaja ei saakski tugineda asjaolule, et ta ei ole kursis toetustingimustega ega võimalusega, et eeskirjade eiramise korral nõutakse toetus tagasi. Käesoleval juhul ei olnud vaja kaebaja kohustuse täitmist kohapeal kontrollida ja lähtuda tuli kaebaja 18. mail 2015 esitatud taotlusest, milles ta vähendas toetusaluse maa pindala.
6.Apellatsioonkaebuses nõudis kaebaja kohtuotsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist, korrates kaebuses olnud seisukohti. Kaebaja leidis, et kohus ei ole tema väiteid käsitlenud või on teinud seda valesti.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. juuni 2017. a otsusega Tartu Halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebuse. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. PRIA ja halduskohus on kohustuse kestuse arvestanud õigesti, lähtudes kaebaja üle võetud OÜ Tiigikalda kohustuse kui lühemat aega kestnud kohustuse kestusest. Kuna määruse nr 44 § 10 lgga 3 ei seata tähtaja arvestamist sõltuvusse algse ja ülevõetud kohustusega hõlmatud maa suurusest, pikenes kaebaja kohustuse tähtaeg 31. detsembrini 2017 sõltumata sellest, et ülevõetud kohustuse ulatus oli väiksem kui 2% algse kohustuse ulatusest. Kohustuse kehtivus pikenes automaatselt kohustuse üleandmise-vastuvõtmise avalduse tegemisega vastustajale ega sõltunud PRIA nõusolekust. Samuti ei saa PRIA määrata kohustuse ülevõtmisel selle tähtaega. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja väide eksituse kohta kohustuste ülevõtmisel Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt Mangle on tõendamata ega too kaasa faktilise asjaolu ümberhindamist. Eksimus tsiviilõigusliku tehingu tegemisel ei tookski automaatselt kaasa tehingu tühisust, samuti oleks üsna küsitav tehingu tühisuse tuvastamine olukorras, kus kaebaja on vastustajale kinnitanud teise äriühingu kohustuse ülevõtmist ja maad vastavalt esitatud avaldusele ka tegelikult harinud. Seetõttu on kaebaja 2015. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud maa vähendamisel alla määruse nr 44 § 17 lgs 6 nimetatud ulatuse rikkunud sama määruse § 3 lgs 3 sätestatud kohustust. Rikkumist ei saa lugeda vabandatavaks määruse nr 44, ELÜPS, komisjoni määruse nr 1974/2006 ega ka komisjoni määruse nr 1306/2013 alusel. Kaebaja kohustus oli olla teadlik kohustuse tähtajast ja toimingute mõjust kohustuse ulatusele ja tähtajale. PRIA-l saab siinjuures olla vaid abistav funktsioon teabe kogumisel ja töötlemisel. Seetõttu ei muuda kaebaja rikkumist vabandatavaks asjaolu, et PRIA ei teavitanud kaebajat mahepõllumajandusliku kohustuse kehtivusest või ulatusest 2015. aastal. Õige on ka halduskohtu järeldus, et asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja teadlik kohustuse kehtivusest ja soovis kohustuse täitmist jätkata. See, et 18. mai 2015. a toetustaotluses deklareeriti mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud põldude pindala oluliselt väiksemana 3(7)
3-16-884 võrreldes algse kohustusega hõlmatud põldude pindalaga, ei ole taotluse puudus, mille kõrvaldamiseks PRIA oleks pidanud tähtaja andma. Taotluses esitatud andmete põhjal oli tegemist kaebaja tegeliku tahtega. Asjaolu, et see tingis kaebaja suhtes haldussanktsiooni rakendamise, võib viidata sellele, et kaebajal oli ebaõige kujutlus kujunenud asjaoludest, kuid PRIA-l puudus otsene kohustus juhtida kaebaja tähelepanu vähendamise tagajärgedele. Samas oleks selline tähelepanu juhtimine kooskõlas hea halduse tavaga ja soovitav, sest vegetatsiooniperioodi järel ei ole mõju vältimine enam võimalik. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et kohustuse täitmise kindlakstegemiseks oleks PRIA pidanud tegema kohapealset kontrolli. Määruse nr 44 kohaselt esitab taotleja PRIA-le kõik vajalikud andmed taotluses ja kinnitab järgnevatel kohustuseaastatel need andmed uuesti. Ka järgnevatel aastatel on kohustuse maksimaalseks suuruseks esialgses taotluses märgitud pindala. Kohapealse kontrolli tulemusena saaksid deklareeritud põllud üksnes väheneda, mitte suureneda. Otsuse põhjenduste lakoonilisus ja arvandmete puudulik ülevaatlikkus ei tingi otsuse tühistamist. Põhjalikumad selgitused on PRIA esitanud vaideotsuses ning kaebaja on kaebuse põhjal mõistnud, millist summat temalt pärast tasaarvestuse tegemist nõutakse ja millisel alusel. Määruses nr 44 ei ole normi, mis kujutaks endast tagasinõude vahetut alust. ELÜPS § 111 lgst 1 koostoimes määruse nr 44 § 17 lgga 6 tuleneb, et algse kohustuse aluse maa pindala vähendamisel enam kui 30% ulatuses algsest kohustusest nõutakse tagasi selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetus. PRIA-le ei ole selles olukorras kaalutlusõigust ette nähtud. Toetuse tagasinõudmisel tuleb aga lisaks riigisisesele õigusele kohaldada Euroopa parlamendi ja nõukogu määrust nr 1306/2013, mille art 56 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid finantskohanduste tegemisel arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) rahalise kaotuse taset. Ka kaebaja kohustuse võtmise ajal kehtinud määruse nr 1290/2005 art 33 lgs 1 on sätestatud, et liikmesriigid teostavad maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu, võttes arvesse samu asjaolusid. Määruse 1306/2013 III lisa vastavustabeli kohaselt vastab määruse nr 1290/2005 art 33 määruse nr 1306/2013 art-tele 54 ja 56. Seega oli kaalutlusõigus ette nähtud ka Euroopa Liidu asjakohase määruse varasemas redaktsioonis ning kõne alla ei saa tulla toetuse automaatne tagasinõudmine mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse võtmise ajal kehtinud sätete alusel. Seega, kuigi riigisisene õigus kaalutlusõigust ette ei näinud, pidi PRIA toetuse tagasinõudmise ulatust Euroopa Liidu õigusest tulenevalt kaaluma. Pidades silmas, et kaebaja võttis 2010. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse 1401,21 ha suurusel maal ja täitis seda kohustust viiel järjestikusel aastal ning et mahepõllumajandusliku kohustuse tähtaeg pikenes teistelt äriühingutelt 23,83 ha ja 9,62 ha suuruse kohustuse (vastavalt 1,7% ja 0,7% algsest kohustusest) ülevõtmise tõttu, on ringkonnakohus seisukohal, et kaalutlusõigust kasutades oleks otsus võinud olla teistsugune ning PRIA võinuks tagasi nõuda üksnes osa otsuses nimetatud summast. Seega tuleb vaidlustatud otsused tühistada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.PRIA kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. PRIA on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses aluseks võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ei ole siinses asjas asjakohane õigusnorm. Maaelu arengukava 2007–2013 reeglid on sätestatud komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lgs 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid väiksemate muutuste korral põllumajandusettevõtte olukorras võtta erimeetmeid selle 4(7)
3-16-884 tagamiseks, et lõike 1 kohaldamine ei tooks võetud kohustusega seoses sobimatuid tulemusi. Määrus nr 44 on viimati nimetatud määrusega kooskõlas. Määruse nr 44 § 17 lgs 6 nähakse ette eelmistel aastatel makstud toetuse tagasinõudmine ega anta PRIA-le kaalutlusõigust. Praegusel ajal EAFRD-st antavate maaelu arengu toetuste kohta kehtivas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1305/2013 art-s 47 ei sätestata enam üldse liikmesriigi kaalutlusõigust toetuse tagasinõudmise suhtes. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et maaeluminister on riigisisese materiaalõiguse normi andmisel juba kaalunud ja arvestanud proportsionaalsust kooskõlas määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lgga 3, kuna toetust ei nõuta eelnevate aastate eest tagasi mitte terves ulatuses, vaid üksnes lubatud määra ületavas osas. Normi eesmärk on lubada kohustusealust pinda vähendada 30%, kuid mitte üle selle. Kohustusealuse pindala vähendamine üle lubatud normi toob kaasa toetuse tagasinõudmise lubatud määra ületavas osas. See on kooskõlas meetme eesmärgiga säilitada võimalikult suures ulatuses põllumajandusmaad mahepõllumajanduslikuks tootmiseks. Ringkonnakohtu nimetatud suunised põhjustaksid taotlejate erineva ja ebaõiglase kohtlemise, sest iga taotleja puhul oleks tagasinõude suurus erinev ning taotlejaid, kes ületasid 30% määra, ei koheldaks ühtemoodi. Ringkonnakohus ei ole arvestanud Euroopa Kohtu vastupidise praktikaga. Näiteks asjas C-273/15 leidis Euroopa Kohus, et mitmeaastasi toetusi ei tohi käsitada lõplikena ning taotleja peab toetuse tagasi maksma, kui ta ei täida toetuse saamise tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul. Otsuse punktis 46 märkis kohus, et toetuse tagasinõudmine ei ole ebaproportsionaalne, sest kõiki toetuse saamise tingimusi pole järgitud ning tegelikult poleks tohtinud toetust anda. Kohtuotsuses käsitletud komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklis 36 sätestatud põhimõtted kehtivad samamoodi ka määruse nr 1974/2006 art 44 lg 3 puhul. Sama on leitud kohtuasjas C-454/11.
9.Kaebaja kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, millistel asjaoludel ja millises ulatuses on PRIA-l õigus mahepõllumajanduslikuks tootmiseks makstud toetus tagasi nõuda. Ringkonnakohus lükkas tagasi kõik kaebaja argumendid vaidlustatud PRIA otsuste tühistamiseks peale ühe – kohus leidis, et PRIA on jätnud kohaldamata määruse nr 1306/2013 art 56 lg 1 ning sellest sättest tuleneva kaalutlusõiguse tagasinõutava summa määramisel. Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse periood pikenes Tiigikalda OÜ-lt ülevõetud kohustuste tõttu kuni 31. detsembrini 2017 (määruse nr 44 § 10 lg 3) ning et kaebaja on mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega maad üle määruse nr 44 § 17 lgs 6 nimetatud ulatuse vähendades rikkunud sama määruse § 3 lgs 3 sätestatud kohustust. Rikkumine on tõendatud kaebaja esitatud taotluse ja kinnitustega ning pole vabandatav PRIA tegevuse või tegevusetusega. Kolleegium nõustub eelviidatud osas ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid. Kolleegium ei nõustu aga, et käesoleval juhul on PRIA rikkunud kaalutlusõigust ja eeltoodu toob kaasa vaidlustatud otsuste tühistamise.
11.Määrus nr 44, mis reguleerib riigis mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõudeid ja taotluse menetlemist, on kehtestatud ELÜPS 2014. a lõpuni kehtinud redaktsiooni § 58 lg 5, § 59 lgte 5 ja 6, komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 27 lg 11, art 44 ja art 45 lgte 1–3 alusel ning kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud "Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013". Tagasinõude esitamise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lgs 1 nähti ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud 5(7)
3-16-884 alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.
12.Komisjoni määrus nr 1974/2006 tunnistati kehtetuks komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrusega (EL) nr 807/2014. Selle art 19 kohaselt jätkatakse määruse nr 1974/2006 kohaldamist meetmete suhtes, mida rakendatakse komisjoni poolt määruse nr 1698/2005 alusel enne
1.jaanuari 2014 heaks kiidetud programmide kohaselt. Mahepõllumajandusliku tootmise toetus nähti põllumajandusliku keskkonnatoetusena ette nõukogu määruse nr 1698/2005 art 36 punkti a alapunktis iv ja art-s 39 ning Euroopa Komisjoni heaks kiidetud "Eesti maaelu arengukava 2007– 2013" 5. peatüki alameetmena 2.3.2. Määrus nr 1698/2005 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikliga 88, kuid seda kohaldatakse siiski enne 2014. aasta
1.jaanuari komisjoni poolt heaks kiidetud programmide suhtes. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 asendanud määrus nr 1306/2013, mida ringkonnakohus kohaldas, ei välista pindalatoetuse tagasinõudmisel määrusest nr 1974/2006 lähtumist.
13.Määruse nr 1974/2006 artikli 44 lgs 1 on sätestatud, et kui abisaaja annab toetuse määramise tingimusena võetud kohustuse kehtivusajal kogu oma põllumajandusettevõtte või selle osa üle teisele isikule, võib kõnealune teine isik kohustuse ülejäänud ajaks üle võtta; kui kohustust üle ei võeta, tagastab abisaaja talle antud toetuse. Sama artikli lgs 2 nähakse ette juhud, mil liikmesriigid võivad loobuda tagasimaksmise nõudest ning lgga 3 antakse liikmesriigile võimalus võtta väiksemate muutuste korral põllumajandusettevõtte olukorras erimeetmeid selle tagamiseks, et lgs 1 ettenähtud tagasinõuded ei tooks võetud kohustusega seoses kaasa sobimatuid tulemusi. Määruse nr 1974/2006 artiklitele 44–46 viitab ministri määruse nr 44 § 16 "Kohustuse lõppemine ja toetuse tagasinõudmata jätmine". Määruse § 16 lgga 1 nähakse alates 29. aprillist 2012 kehtivas sõnastuses ette, et kui toetuse saaja vähendab algse kohustuse aluse maa pindala komisjoni määruse art 44 lg 3 kohaselt kuni 10%, ei nõuta selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi. Määruse rakendussätete § 17 lgs 6 sätestatakse samasuguses sõnastuses toetuse tagasinõudmisest loobumine märksa suurema vähendamise korral.
14.Eeltoodu kinnitab vastustaja seisukohta, et põllumajandusminister on määruse nr 44 § 17 lgt 6 sätestades kasutanud riigile komisjoni määruse nr 1974/2006 art 44 lgga 3 antud kaalutlusruumi, sisustanud täpsemalt selle, mida mõeldakse väiksema muutuse all põllumajandusettevõtte olukorras, ja näinud ette kohustusealuse pinna vähendamise maksimaalse lubatud määra, ilma et selle maa kohta eelmistel aastatel antud toetusi tagasi nõutaks. Samuti on määrusega ette nähtud, et toetus nõutakse tagasi üksnes lubatud vähendamise määra ületava pindala eest. Kolleegium leiab, et määruse nr 44 § 17 lg 6 on rangelt siduv norm ega anna PRIA-le enam kaalutlusruumi tagasinõutava toetussumma määramisel. Kui enne 2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja vähendab § 3 lgs 3 nimetatud algse kohustuse aluse maa pindala üle 30%, nõutakse selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Samamoodi kohaldatakse seda normi ka juhtudel, mil toetuse saaja kohustuseperiood on teise isiku kohustuse ülevõtmise tõttu määruse nr 44 § 10 lg 3 alusel pikenenud. Samasisuline säte oli määruse nr 44 § 16 lgs 1 ka 21. mail 2010, mil kaebaja kinnitas kohustuste võtmist toetuse saamise eesmärgil.
15.Kolleegium leidis 4. detsembri 2017. a otsuses nr 3-15-1791, et määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaldamine ei anna ebaproportsionaalset tulemust ja on kooskõlas muude õiguspõhimõtetega. Samuti ei näe kolleegium käesoleva juhtumi puhul selliseid asjaolusid, mis tingiksid eespool viidatud otsuses toodud seisukoha ümberhindamise. Kaebajal oli kohustuse ülevõtmist kaaludes võimalik arvestada määruse nr 44 § 10 lgst 3 tuleneva kohustuse pikenemisega. Ülevõetava 6(7)
3-16-884 kohustuse kestuse suhtes ei saanud kaebajal segadust olla, sest nii kohustuse üleandjat kui ka ülevõtjat esindas sama füüsiline isik. Vastustaja viidatud Euroopa Kohtu otsustes kohtuasjades C273/15 ja C-454/11 on analoogiliste põllumajanduse keskkonnatoetuste tagasinõudmise puhul leitud, et kui toetuse saamiseks võetakse mitmeaastane kohustus, tuleb toetuse andmise tingimusi täita tervel põllumajanduse keskkonnaprojekti perioodil ning ka ainult ühe tingimuse rikkumine toob kaasa toetuse saajate hulgast väljaarvamise ja abi tagasimaksmise. Euroopa Kohus on leidnud, et sellisel juhul ei saa asuda seisukohale, et toetuse saaja on esialgu deklareeritud pindala suhtes kohustusi täitnud, sest esineb alus tema väljaarvamiseks toetuse saajate hulgast ja toetuse andmine on muutunud seetõttu põhjendamatuks kogu toetuse ulatuses, mistõttu pole ebaproportsionaalne ka varasemate aastate eest makstud abi tagasimaksmise nõue, näiteks toetuse iga-aastase maksetaotluse esitamata jätmise korral.
16.Eeltoodule tuginedes rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Jõusse jääb halduskohtu otsus.
17.HKMS § 109 lgs 4 nähakse ette menetluskulude jaotuse muutmine, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi, asja uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 30 eurot kantud riigilõivu katteks. Vastavalt HKMS § 108 lgle 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ja võimalikud kulud jäävad tema enda kanda.
Indrek Koolmeister
7(7)
Viive Ligi
Nele Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.