Teemu Lehtri (Lehter) kaebus Tartu Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 6-2/1109 tühistamiseks
Menetluse alus ringkonnakohtus
Teemu Lehtri määruskaebus Tartu Halduskohtu 21.02.2018. a määruse resolutsiooni p 3 peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Teemu Lehter Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 21.02.2018. a määruse resolutsiooni p 3.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlus ning mõista Tartu Vanglalt Teemu Lehtri kasuks välja menetluskulud summas 240 eurot. Vastustajal tuleb nimetatud summa kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.
1.Teemu Lehter esitas vandeadvokaadist esindaja vahendusel 28.12.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 6-2/1109 ja jätta kõik kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.
2.Tartu Vangla teatas 29.01.2018 halduskohtule esitatud vastuses kaebusele, et on 23.01.2018. a käskkirjaga nr 6-2/70 Tartu Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 6-2/1109 kehtetuks tunnistanud ning on seetõttu seisukohal, et käskkirja tühistamise nõue muutus ainetuks ja halduskohtul tuleks kaebuse menetlus lõpetada.
3.Halduskohus küsis 09.02.2018 kaebaja esindajalt seisukohta seoses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Halduskohus palus hiljemalt 14.02.2018 teatada kohtule kaebaja seisukoht kaebuse edasise menetlemise (soovi, vajalikkuse) osas.
4.Kaebaja esindaja halduskohtu 09.02.2018. a kohtunõudele ei vastanud.
5.Halduskohus lõpetas 21.02.2018. a määrusega haldusasja menetluse, tagastas kaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot ja jättis ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja on kaebuse eesmärgi saavutanud, sest Tartu Vangla tunnistas 16.10.2017. a käskkirja kehtetuks ja kaebaja ei ole taotlenud tuvastamisnõudele üleminekut, siis lõpetab halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse. Halduskohus tagastas kaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot K. Lehtrile. Halduskohus viitas menetluskulude jaotamisel HKMS § 108 lg-le 6, mille kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, v. a juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Halduskohus märkis, et antud juhul oli haldusakti kehtetuks tunnistamine tingitud sellest, et haldusorgan asus seisukohale, et pole piisavalt rakendatud uurimispõhimõtet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja esitas 04.03.2018 Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 21.02.2018. a määruse resolutsiooni p 3 peale määruskaebuse, milles palub Tartu Vanglalt välja mõista menetluskulud summas 240 eurot või alternatiivselt tühistada halduskohtu määrus osaliselt ja saata asi menetluskulude jagamise küsimuses tagasi halduskohtule lahendamiseks. Määruskaebuse kohaselt oli halduskohtu määratud viiepäevane tähtaeg ebapiisav, et esindaja saaks kaebajaga ühendust võtta, et juhtnööre saada, seda enam, et kaebaja viibib vanglas ja talle ei saa helistada. Kaebaja märkis, et halduskohus teadis, et kaebaja soovib menetluskulude vastustaja kanda jätmist ning menetluskulude alaste dokumentide puudumise tõttu oleks halduskohus pidanud otse kaebaja poole pöörduma.
7.Vastustaja on vastuses määruskaebusele seisukohal, et halduskohus on õiguspäraselt jätnud menetluskulud poolte endi kanda, sest kaebaja esindaja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Vastustaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kuna kaebaja osales menetluses esindaja kaudu ning esindaja oli kohtu poolt 09.02.2018 saadetud seisukoha nõude kätte saanud, siis oleks vastustaja hinnangul pidanud advokaat juhul, kui ta leidis, et seisukoha esitamiseks antud tähtaeg oli ebapiisav, taotlema kohtult tähtaja pikendamist. Esindaja seda ei teinud. Kui isik ei ole õigeaegselt taotlenud tähtaja pikendamist, siis ta ei saa hiljem väita, et see oli liiga lühike. HKMS § 109 lg 1 kohaselt ei mõisteta menetluskulusid välja olukorras, kus pool ei ole esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja. Kaebaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente, mis tõendaks, et kaebaja eest on esindaja kulud tasutud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja vaidlustab käesolevas asjas halduskohtu 21.02.2018. a määrust osas, millega menetluskulud, v. a riigilõiv, jäeti menetlusosaliste endi kanda.
9.HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Halduskohus lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Halduskohus on vaidlustatud määruses viidanud HKMS § 108 lg-le 6, kuid ei ole võtnud selgesõnalist seisukohta selle osas, kas vastustaja poolt käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oli halduskohtu hinnangul tingitud kaebuse esitamisest või mitte.
10.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul viitavad asja materjalid selgelt sellele, et haldusakti kehtetuks tunnistamine oli tingitud kohtule kaebuse esitamisest. Esiteks on käesolevas asjas vaidlustatud haldusakt kehtetuks tunnistatud kohtumenetluse ajal ning pärast seda, kui halduskohus kaebuse menetlusse võttis ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Teiseks viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele ka asjaolu, et Tartu Vangla on käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja peale esitatud vaide jätnud 29.11.2017. a vaideotsusega rahuldamata ning leidnud muuhulgas, et käskkirja andmisel ei ole menetlusnorme rikutud. Tartu Vangla 23.01.2018. a käskkirjas, millega tunnistati käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri kehtetuks, on aga ainsaks käskkirja kehtetuks tunnistamise põhjenduseks märgitud asjaolu, et käskkirja andmise menetluses ei ole piisavalt rakendatud uurimispõhimõtet. Seega on 23.01.2018. a käskkirjaga siiski tuvastatud menetlusnormi rikkumine, kuigi vaidemenetluse käigus seda ei tuvastatud.
11.HKMS § 109 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse kohtule menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Sama lõike kolmanda lause kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning neljanda lause kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
12.Halduskohus märkis vaidlustatud määruses, et menetluskulude nimekirja ei ole esitatud. Asja materjalidest nähtub, et halduskohus andis 09.02.2018 kaebaja esindajale tähtaja seisukoha esitamiseks kaebuse edasise menetlemise soovi ja vajalikkuse osas, kuid ei ole andnud tähtaega kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebus oli esitatud vandeadvokaadist esindaja poolt ning selles oli esitatud taotlus kaebaja menetluskulude jätmiseks vastustaja kanda, ei saanud halduskohus eeldada, et kaebajal ei saa olla tekkinud muid menetluskulusid lisaks riigilõivule. Seega oleks halduskohus pidanud andma kaebajale/kaebaja esindajale ka tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks enne menetlust lõpetava määruse tegemist. Seda oleks saanud teha ka 09.02.2018. a seisukoha nõudes.
13.Käesoleval juhul esindas kaebajat halduskohtus vandeadvokaadist esindaja, kes oleks pidanud halduskohtu 09.02.2018. a seisukoha nõudest tulenevalt arvestama sellega, et juhul, kui kaebaja ei esita taotlust HKMS § 152 lg 2 kohaselt tuvastamisnõudele üleminekuks või halduskohus jätab selle rahuldamata, siis lõpetab halduskohus menetluse ning vastavalt HKMS § 109 lg-st 2 tuleb kohtul menetlust lõpetavas määruses jaotada ka menetluskulud. Seetõttu oleks esindaja pidanud ka juhul, kui halduskohus ei andnud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks selgelt tähtaega, esitama ise halduskohtule ka menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, kui talle oli teada, et menetluse jätkamist tuvastamisnõudega ei taotleta.
14.Vaatamata sellele, et kaebaja esindaja ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente õigusabikulude kohta, kuigi need olid olemas, ei saa käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul pidada õigeks ja õiglaseks jätta kaebaja õigusabikulud kaebaja kanda üksnes seetõttu, et halduskohus ei andnud tema esindajale selgesõnaliselt tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks ning kaebaja esindaja ei vastanud halduskohtu 09.02.2018. a seisukoha nõudele ega esitanud ka menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Asja materjalidest nähtub, et käesoleval juhul jäid menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitamata halduskohtu vea ning advokaadi tegevusetuse tõttu ja kaebaja ise ei olnud menetluskulude nimekirja kohtule esitamise vajalikkusest ega ka nende esitamata jätmisest teadlik. Advokaadi tegevusetuse osas on kaebajal küll võimalik esitada ka taotlus advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks, kuid see menetlus ei tagaks ilmselt kaebaja HKMS § 108 lg-st 6 tulenevat õigust menetluskulude hüvitamisele juhul, kui kaebuse menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
15.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et määruskaebus kuulub rahuldamisele ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 3 tuleb tühistada. Tulenevalt HKMS § 210 lg-st 3 peab ringkonnakohus võimalikuks teha asjas ise uus määrus ja lahendada kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks, kuna kaebaja on esitanud menetluskulusid tõendava dokumendi ning vastustajale on antud ka võimalus menetluskulude väljamõistmisele vastu vaielda.
16.Kaebaja taotleb õigusabikulude väljamõistmist summas 240 eurot ning esitas Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ 10.01.2018. a arve. Vastustaja palus vastuses määruskaebusele jätta kaebaja menetluskulud välja mõistmata, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oleks kantud menetluskuludega. 01.01.2018 jõustunud muudatusega on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud HKMS § 109 lg 11 kohaselt väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Esitatud arvel on märgitud, et selle maksmise tähtaeg oli 12.01.2018. Seega on kaebajal tekkinud nimetatud arvel märgitud kulude kandmise kohustus ning need kulud on väljamõistetavad.
17.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebaja õigusabikulusid summas 240 eurot pidada vajalikeks ja põhjendatuteks ning ringkonnakohus mõistab need vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kaebaja palub välja mõistetud summa kanda tema vanglasisesele isikuarvele.
18.Kaebaja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Alates 01.01.2018 kehtivas redaktsioonis riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta haldusasjas määruskaebuse esitamisel riigilõivu. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Sama paragrahvi lõike 8 kolmanda ja neljanda lause kohaselt võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral omal algatusel ning riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Kaebaja on määruskaebuses palunud riigilõivu tagastamist K. Lehtri arvele. Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot. Tagastatud riigilõiv tuleb kanda K.L. arvelduskontole nr XXX.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.