Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 30.04.2020, Tartu 3-18-260 Teemu Gonzales Berrocali kaebus Tartu Vangla tegevuse (2017. a III kvartalis keskhariduse omandamise jätkamise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 06.02.2019. a otsus Teemu Gonzales Berrocali ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Teemu Gonzales Berrocal Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Teemu Gonzales Berrocali apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 06.02.2019. a otsus menetluskulude väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Teemu Gonzales Berrocali kasuks välja esimese astme kohtu menetluskulude katteks 375 eurot, mis tuleb Tartu Vanglal kanda Teemu Gonzales Berrocali vanglasisesele isikuarvele.
3.Mõista Tartu Vanglalt Teemu Gonzales Berrocali kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 15 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 30.04.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Tartu Vangla nägi 12.09.2016. a Teemu Lehterile (alates 06.08.2018 Teemu Gonzales Berrocal, tl 103) koostatud individuaalses täitmiskavas (ITK) kinnipeetavale ette kohustuse omandada 2016–2019. a keskharidus ja läbida gümnaasiumi õppekava (tl 89–90). Samuti nähti kinnipeetavale 2016–2026. a ette kohustus töötada tööharjumuse säilitamiseks. ITK-s nähti täitmisperioodil ette 10. klassi läbimine 2016. a III kvartalist kuni 2017. a II kvartalini ja töötamine 2017. a III kvartalis.
2.Tartu Vangla 18.07.2017. a käskkirjaga nr 6-3/190 määrati kinnipeetav majandustööle ajavahemikus 24.07.–29.10.2017. a. Kohtute infosüsteemi andmetel jättis Tartu Halduskohus 30.11.2017. a otsusega haldusasjas nr 3-17-1765 kinnipeetava kaebuse tööle määramise käskkirja tühistamiseks rahuldamata ja kohtuotsus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 10.08.2018. a määrusega.
3.Kinnipeetav esitas 01.09.2017 vanglale selgitustaotluse, milles palus selgitada, miks ta kõrvaldati Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 11. klassi õpilaste nimekirjast (tl 94).
4.Tartu Vangla 08.09.2017. a vastuse kohaselt eemaldati kinnipeetav 11. klassi õpilaste nimekirjast, kuna ta ei ole valmis vangistuses töökohustust täitma (tl 95). Vangla selgitas, et kinnipeetavate seas vangla subkultuuri vähendamiseks on kasutusele võetud praktika, kus kinnipeetavaid, kes ei ole nõus tööhõives osalema ja kellel ei ole omandatud kutse- või keskharidust, lubatakse haridust omandama alles pärast tööhõives osalemist. Kinnipeetav on vastu võtnud ettepaneku, mille kohaselt kool väljastab kinnipeetavale õppetööks vajalikke materjale iseseisvaks õppimiseks. Kui kinnipeetav otsustab, et on valmis vangistuses töökohustust täitma, saab vangla suunata ta kooli õppima.
5.Tartu Vangla tunnistas 02.10.2017. a käskkirjaga nr 6-2/1049 kinnipeetava süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ja keelas tal karistuseks elektriseadme (raadio) kasutamise 12 päevaks. Käskkirja kohaselt eiras kinnipeetav 01.09.2017 ametniku korraldust asuda tööle, tuues tööst keeldumise põhjenduseks asjaolu, et kuna on 1. september ning kinnipeetaval algas 11. klassi õppeaeg, siis käib kinnipeetav koolis ning ei pea majandustöödel osalema. Kaebaja eiras vanglaametniku korraldust asuda tööle ka 10.09.2017, kuid selle teo eest talle distsiplinaarkaristust ei määratud ja piirduti vestlusega (tl 87).
6.Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi (TTG) 05.10.2017. a teate nr 13-4.7.1/16215 kohaselt võeti kinnipeetav 15.09.2016 vastu gümnaasiumi ja teate väljastamise ajal on ta TTG 11. klassi õpilane (tl 104).
7.Tartu Vangla muutis 20.10.2017 kinnipeetava ITK I osa, mis käsitleb tegevusi täitmisperioodil ja nägi kinnipeetavale ette majandustöödel osalemise 2018. a II kvartalis ja keskhariduse omandamise 11. klassis 2018. a III kvartalis. Kinnipeetava ITK-d muudeti 08.11.2017 ja pikendati keskhariduse omandamise aega ühe aasta võrra. Uus võimalus
11.klassis õppima asumiseks oli ITK kohaselt 2018/2019 õppeaastal.
8.Kinnipeetav esitas 30.10.2017 vaide vangla 02.10.2017. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale (tl 12–14). Kinnipeetav esitas vaides ka taotluse lõpetada Tartu Vangla tegevus ebaseadusliku karistusmeetme (koolist kõrvaldamine) kohaldamisel ning ennistada ta TTG saatmisnimekirja 11. klassi kursuse jätkamise eesmärgil.
9.Tartu Vangla jättis 29.11.2017. a vaideotsusega nr 1-11/566-2 vaide rahuldamata (tl 15).
10.Tartu Vangla jättis 29.11.2017. a otsusega nr 6-24/9907-2 kinnipeetava taotluse rahuldamata (tl 16). Vangla märkis VangS § 6 lg-le 1 viidates, et saatmiskavasse kooli õppetöös osalemiseks on kinnipeetavat võimalik planeerida siis, kui ta täidab temale pandud töökohustusi.
11.TTG 29.11.2017. a käskkirja nr 98 alusel arvati kinnipeetav õpilaste nimekirjast välja (tl 29).
12.Kinnipeetav esitas 07.12.2017 vangla 29.11.2017. a otsuse nr 6-24/9907-2 peale vaide, milles taotles VangS § 6 lg 1 alusel tagada vangistuse põhieesmärk ja ennistada ta TTG saatmisnimekirja 11. klassi kursuse jätkamise eesmärgil (tl 17–19). Tartu Vangla jättis 05.01.2018. a vaideotsusega nr 1-11/660-2 vaide rahuldamata (tl 20).
13.Kinnipeetav esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 29.11.2017. a otsuse nr 6-24/9907-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks ennistada kaebaja TTG
11.klassi nimekirja.
14.Tartu Halduskohus tagastas 13.04.2018. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kaebuse rahuldamisega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (tl 34–35).
15.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25.09.2018. a määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas halduskohtu määruse ning saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtusse (tl 56–57). Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.
16.Tartu Halduskohus andis 01.11.2018. a määrusega kaebajale võimaluse üle minna tuvastamisnõudele.
17.Kaebaja esitas 05.11.2018 kohtule avalduse kaebuse nõude muutmiseks, milles soovis üle minna tuvastamisnõudele ning palus tuvastada vangla tegevuse, mis seisnes selles, et tal ei võimaldatud 2017. a III kvartalis omandada keskharidust, õigusvastasuse. Kaebaja tõi põhjendatud huvina välja preventiivse huvi hoida ära Tartu Vangla jätkuvat õigusvastast tegevust tema suhtes (tl 69–77).
18.Tartu Halduskohus rahuldas 06.02.2019. a otsusega kaebuse ja tuvastas Tartu Vangla tegevuse, s. o 2017. a III kvartalis kaebajal keskhariduse omandamise jätkamise mittevõimaldamise, õigusvastasuse. VangS § 35 lg 2 sätestab, et põhihariduse omandanud kinnipeetavale võimaldatakse üldkeskhariduse omandamine vastavalt riiklikule õppekavale, juhul kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Kohtupraktikast (RKHK 03.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12) saab teha järelduse, et kui ITK-s on märgitud hariduse omandamine, siis tekib kinnipeetaval õigus hariduse omandamisele. Hetkel, mil kaebajal ei võimaldatud 11. klassis õpingute jätkamist, oli üldkeskhariduse omandamine kaebajale ITK-s ette nähtud. Kuna Tartu Vangla muutis kaebaja ITK I osa alles 20.10.2017, siis ei saanud kaebaja ITK 20.10.2017. a redaktsioonis olla õiguslikuks aluseks kaebaja õpingute katkestamiseks 2017. a septembris. Vastustaja ei osundanud haldus- ja ringkonnakohtule esitatud vastustes õigusnormile, mis andis vastustajale aluse juba 01.09.2017 kaebaja 11. klassis õpinguid jätkavate kinnipeetavate nimekirjast välja arvata. Samuti ei saanud kaebajat 01.09.2017 seisuga veel pidada korduvaks
töökohustuse eirajaks, millisest kaalutlusest vastustaja on enda kinnitusel lähtunud. Seega toimis vastustaja õigusvastaselt. Vastustaja tegevust ei legitimeeri ka ITK muutmiseks alust andvad õigusnormid (VangS § 16 ja justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend” (edaspidi määrus nr 21) asjakohased sätted). Vangla poolt 29.10.2018 muudetud ITK näeb kaebajale jätkuvalt ette kohustuse omandada keskharidus aastatel 2016–2020 (tl 62–63). Kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajal gümnaasiumis läbitud ainult 10. klass. Seetõttu ei ole kaebajal keskhariduse omandamine ka 2019/2020 õppeaastal võimalik, sest tal on tarvis läbida veel 11. ja 12. klass. Kuna 2017. a III kvartalis kaebajal keskhariduse omandamise jätkamise mittevõimaldamine toimus õigusliku aluseta ja kaebaja ITK korduv muutmine aastatel 2017–2018 on viinud faktilise olukorrani, kus kehtiva ITK täitmine kaebaja poolt 2020. aastal keskhariduse omandamise osas ei ole enam võimalik, siis aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine käesoleval juhul vältida haldusorgani korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
19.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja keskhariduse omandamise katkemine 2017. a III kvartalis ei olnud õigusvastane. Põhjendamatu majandustööst keeldumisega ilmnesid kaebaja subkultuurilised vaated ja sellega seoses selgus, et kaebajale on tema ITK-s riske maandavad tegevused ebaõigesti planeeritud. Seega ei olnud ITK muutmine karistuslik meede või õigusi piirav otsustus, mille rakendamiseks oleks vaja eraldiseisvat õiguslikku alust. Halduskohus on küll järeldanud, et ITK muutmiseks alust andvad normid ei legitimeeri vangla tegevust, kuid otsusest jääb ebaselgeks, miks ei tohiks vangla eksimuse avastamisel ITK-s ebaõigesti planeeritud tegevusi muuta. Vastustaja on seisukohal, et uute asjaolude ilmnemisel on vanglal kohustus viia läbi uus riskihindamine ja vajadusel muuta ITK-d (määruse nr 21 § 8 lg 5). Kui kinnipeetav ei täida esmaseid riskide maandamiseks vajalikke tegevusi, siis vangla ei planeeri talle ka muid hõivatust tagavaid tegevusi, sest siis puuduks kinnipeetaval igasugune motivatsioon esmaste riskidega tegelemiseks. Sel juhul jääksid riskide maandamiseks vajalikud tegevused läbi viimata ning ka vangistuse eesmärgid saavutamata. See ei saa aga olla karistuse täideviimise eesmärgiks. Seetõttu annabki määruse nr 21 § 8 lg 5 inspektor-kontaktisikule õiguse ja pädevuse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel viia läbi uus riskihindamine ja vajadusel ITK-d muuta. Kui kohus ei pea ebaõigesti planeeritud tegevuste muutmist lubatavaks, siis seab selline seisukoht ohtu isikust tulenevate riskide maandamise võimalikkuse ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise üldiselt. ITK koostamise ja rakendamise eesmärk on suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise. Kaebaja puhul oli kuriteo toimepanemise soodusteguriks majandusliku kasu saamine, mistõttu sellise riski maandamiseks on esmalt vajalik kaebaja tööle rakendamine. Kinnipeetava tööle rakendamine ja majandustööl töötamine aitab kaasa tööharjumuse tekkimisele, samuti aitab see muuta kinnipeetava arusaamu töötamisest ning tekitab kohuse- ja vastutustunnet. Kuna kaebajal ei ole haridustasemest tulenevat riski, siis ei ole kaebaja haridustaseme tõstmine prioriteetsuselt esmatähtis ning kaebaja ITK-sse ekslikult planeeritud keskhariduse omandamine tuli ajastada peale põhiriskide maandamist. Eksimuse parandamist ei saa pidada õigusvastaseks, kuna riskide maandamise seisukohalt teisejärguliste tegevuste planeerimine enne põhiriskide maandamist ei ole kooskõlas ITK eesmärgi ega ITK koostamise ja rakendamise juhendiga (määruse nr 21 § 4 lg 1).
Kuigi kaebaja ITK-d muudeti pärast õppetegevuse algust, ei muuda see ebaõigeks vangla sisulist otsustust. Olukorras, kus kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepäraste tegevuste lisamist ITK-sse ja puudub õigus nõuda ka kindla hariduse võimaldamist, ei saa selline eksimuse parandamine olla õigusvastane ega rikkuda kinnipeetava õigusi. Haridustee jätkamiseks tuleb kaebajal muuta oma hoiakuid ja suhtumist majandustöödesse ning kui töötamisega seotud riskid on maandatud, on kaebajal võimalik jätkata riskide maandamisega otseselt mitteseotud tegevustega (nt keskhariduse omandamine).
20.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 peale, mis näeb ette, et kaebaja kasuks väljamõistetav menetluskulu 360 eurot tuleb kanda Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arveldusarvele. Kaebaja taotleb vaidlustatud osas halduskohtu otsuse tühistamist ja palub kohustada Tartu Vanglat kandma menetluskulu kaebaja vanglasisesele arveldusarvele. Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulu hüvitamist advokaadibüroo arve alusel. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et tegemist on tasumata arvega ja seetõttu tuleb väljamõistetav menetluskulu 360 eurot kanda advokaadibüroo arvele. Kaebaja on tasunud advokaadibüroole ettemaksu 1000 eurot. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-ga sõlmitud kliendilepingu nr KR2017-285TP, mis tõendab, et kaebaja on advokaadibüroole ettemaksuna teenuse eest tegelikult tasunud. Kaebaja märkis, et isegi siis, kui tegemist oleks tasumata arvega, on see tema ja advokaadibüroo vaheline eraõiguslik vaidlus, mida ei lahenda halduskohus.
21.Kaebaja palub vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja oli selles seisukohal, et kui kinnipeetav ei täida esmaseid riskide maandamiseks vajalikke tegevusi, siis ei planeeri vangla temale ka muid hõivatust tagavaid tegevusi, sest vastasel juhul puuduks kinnipeetaval igasugune motivatsioon esmaste riskidega tegelemiseks. Vangla väidab sisuliselt, et kui kinnipeetav keeldub ühest riske maandavast meetmest, siis ei kohalda vangla tema suhtes enam ka ühtegi teist riske maandavat meedet kuni vanglast vabastamiseni. Sellega jätab vangla praegusel juhul täitmata kohustuse saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid ainult sellepärast, et kinnipeetav keeldub täitmast korraldust osaleda abitöödel. Kaebaja karistusaeg lõpeb 2026. a. Vangla kasutab taasühiskonnastavate meetmete kohaldamata jätmist survemeetmena, et läbi suruda enda õigusvastast tegevust. Tööst keeldumist reguleerivatest VangS §-dest 63–651 ei tulene, et tööst keeldumisele oleks võimalik reageerida õpingute katkestamisega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lg 2 kohaselt on nominaalne õppeaeg gümnaasiumis 3 aastat ja ka Eesti Vabariigis kujunenud traditsiooni kohaselt toimub gümnaasiumiõpe kolmel järjestikusel aastal. Justiitsministri määrus nr 21 ei anna vanglale õigust tõlgendada viidatud seadust erinevalt selle mõttest.
22.Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla jaoks ei ole sisulist tähendust, kellele kohtuotsuse jõustumise korral menetluskulu kanda. Vastustaja märgib siiski, et HKMS ega ka kohtupraktika ei keela menetluskulude kandmist kolmandatele isikutele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid Teemu Gonzales Berrocali apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 06.02.2019. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas (halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4) ja teeb nimetatud osas uue otsuse, millega mõistab Tartu
Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtu menetluskulude katteks 375 eurot, mis tuleb vastustajal kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.
24.Asja materjalidest nähtuvalt on apellatsioonimenetluses jätkuvalt vaidluse all see, kas Tartu Vangla toimis õiguspäraselt või mitte, kui ei võimaldanud kaebajal 2017. a III kvartalis, täpsemalt 2017. a septembris, jätkata üldkeskhariduse omandamist ja läbida gümnaasiumi õppekava TTG 11. klassis põhjusel, et kaebaja keeldus 2017. a septembris vanglas töötamast, kuigi kehtiv ITK nägi kaebajale jätkuvalt ette keskhariduse omandamise aastatel 2016-2019.
25.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja osales 2016/2017 õppeaastal gümnaasiumi 10. klassi õppetöös TTG-s. 01.09.2017 ega ka hiljem kaebajat enam kooli ei viidud ja juba 01.09.2017 esitas kaebaja selle kohta vanglale selgitustaotluse. Vangla 08.09.2017. a vastuse (tl 95) kohaselt eemaldati kaebaja 11. klassi õpilaste nimekirjast, kuna ta ei ole valmis vangistuses töökohustust täitma, kuid vangla on subkultuuri vähendamiseks kinnipeetavate seas kasutusele võtnud just sellise praktika, et kinnipeetavaid, kes ei ole nõus osalema tööhõives ja kellel ei ole omandatud kutse- või keskharidust, lubatakse haridust omandama alles pärast tööhõives osalemist. 05.10.2017. a teate nr 13-4.7.1/16215 kohaselt võeti kaebaja juba 15.09.2016 vastu gümnaasiumi ja ka 2017. a oktoobrikuu seisuga oli ta veel TTG 11. klassi õpilane (tl 104). Tartu Vangla muutis alles 20.10.2017 kaebaja ITK I osa, mis käsitleb tegevusi täitmisperioodil ja nägi kinnipeetavale ette majandustöödel osalemise 2018. a II kvartalis ning keskhariduse omandamise 11. klassis 2018. a III kvartalis. Kaebaja ITK-d muudeti ka 08.11.2017 ja pikendati keskhariduse omandamise aega ühe aasta võrra. Uus võimalus 11. klassis õppima asumiseks oli kaebajal muudetud ITK kohaselt seega 2018/2019 õppeaastal. Kuna käesolevas asjas esitatud nõudeks oli Tartu Vangla tegevuse, s. o 2017. a III kvartalis kaebajal keskhariduse omandamise jätkamise mittevõimaldamise, õigusvastasuse tuvastamine, siis ei hinda kohtud antud asjas kaebaja ITK muutmist 2017. aastal.
26.Õigus haridusele on sätestatud põhiseaduse § 37 esimeses lauses ning VangS § 34 lg 1 ja § 35 lg 2 annavad kinnipeetavale võimaluse omandada üldkeskharidus. VangS § 34 lg 1 sätestab, et hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt suunab ja soodustab vangla kinnipeetavaid hariduse omandamisel. VangS § 35 lg 2 sätestab, et põhihariduse omandanud kinnipeetavale võimaldatakse üldkeskhariduse omandamine vastavalt riiklikule õppekavale, juhul kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Ka kohtupraktikast (RKHK 03.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12) saab teha järelduse, et kui ITK-s on märgitud hariduse omandamine, siis tekib kinnipeetaval õigus hariduse omandamisele. Nagu juba märgitud, omandas kaebaja 2016/2017 õppeaastal üldkeskharidust ja oli 2017. a kevadel lõpetanud 10. klassi ning pidi sügisel jätkama gümnaasiumi 11. klassis. Hetkel, mil kaebaja määrati tööle (01.09.2017) ja mil ta keeldus töökohustuse täitmisest ning kogu 2017. a septembrikuu jooksul, s. h perioodil 01.09.2017-08.09.2017 (kaebaja järelpärimisest kuni vastustaja vastuseni kooli viimisest keeldumise põhjuste kohta), oli üldkeskhariduse omandamine kaebajale ITK-s jätkuvalt ette nähtud. Kuna Tartu Vangla muutis kaebaja ITK I osa alles 20.10.2017, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ITK 20.10.2017. a redaktsioonis ei saanud olla õiguslikuks aluseks kaebaja õpingute katkestamiseks 2017. a septembris. Põhjusel, et 2017. a septembris ei olnud vastustaja kaebaja ITK-d veel muutnud ja see nägi kaebaja jaoks ette üldkeskhariduse omandamise jätkamise 2017. a sügisel, mida kinnitab iseenesest ka vangla 08.09.2017. a vastus, milles märgitakse, et kaebaja eemaldati
11.klassi nimekirjast ja tal ei lubata õppetöös edasi osaleda, kuna kaebaja ei ole valmis täitma
töökohustust, siis on õige ka halduskohtu see seisukoht, et vastustaja tegevust 2017. a septembris ei legitimeeri Tartu Vangla poolt viidatud ja ITK muutmiseks alust andvad õigusnormid (VangS § 16 ja määruse nr 21 § 8 lg 5). VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase koolituse andmise vajadus, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Määruse nr 21 § 8 lg 5 sätestas, et täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel viib inspektor-kontaktisik viie tööpäeva jooksul läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab koostatud täitmiskava kümne tööpäeva jooksul arvates riskihinnangu koostamisest. Lähtudes VangS § 35 lg-st 2 ja 2017. a septembris kaebaja osas kehtinud ITK-st, mis nägi tema jaoks ette üldkeskhariduse omandamise jätkamise, ei ole sellist olukorda ringkonnakohtu hinnangul võimalik nimetada ka veaks ITK-s või vangla eksimuseks, mida vastustajal oli õigus parandada kaebajal hariduse omandamise jätkamise keelamisega. Seoses vastustaja viidetega määrusele nr 21 vaidlusaluse keeldumise alusena, märgib ringkonnakohus veel seda, et 17.06.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-95-09 selgitas Riigikohus, et vaidlusalusel ajal (kuni 2008. a maini) kehtinud täitmiskava koostamise juhendi §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument ning seetõttu ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu vanglal teha eraldi haldusaktidega ning üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Sisuliselt sedasama seisukohta kordas Riigikohus ka 10.04.2019 asjas nr 3-18-111 tehtud määruses, s. o vanglal ei olnud õiguslikku alust lõpetada kaebajale hariduse omandamise võimaldamist niikaua, kui ta ei olnud andnud hariduse omandamise piirangut ettenägevat haldusakti.
27.Ringkonnakohus märgib, et määruse nr 21 § 1 lg 1 sätestas veel, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik ning sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt on individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise üheks eesmärgiks toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu. Eeltoodust võib välja lugeda, et kehtiva ITK rakendamisel on nii kinnipeetava haridustaseme tõstmine kui ka tema kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamine võrdse kaaluga ning ei hariduse omandamine ega ka vanglas majandustöödel töötamine ei ole prioriteetsed üksteise suhtes ega ka võrrelduna teiste kinnipeetava resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega. Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on küll vangla kaalutlusotsus, kuid käesoleval juhul oli see kaebaja ITK-s 2017. a septembris jätkuvalt ette nähtud, mistõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul õiguspäraseks pidada olukorda, kus kinnipeetavat võib vangla majandustööst keeldumisel sisuliselt karistada sellega, et teda ei viida enam õppima, kuigi ITK seda ette näeb. VangS § 37 lg 2 p 2 järgi ei ole üldharidust omandav kinnipeetav kohustatud töötama ning kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivatest VangS §-dest 63–651 ei tulene, et tööst keeldumisele kinnipeetava poolt oleks võimalik reageerida tema õpingute katkestamisega niikauaks, kui kinnipeetav on nõus vanglas tööle minema. Nagu juba märgitud, ei saa ka vanglas töötamine olla prioriteetne teiste kinnipeetava resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevuste, s. h üldkeskhariduse omandamise ees, sest hariduse omandamine on samuti ilmselgelt abiks vangistuse eesmärkide saavutamisele (VangS § 6). Kuna nii töökohustus kui
hariduse omandamine on kooskõlas vangistuse eesmärkide saavutamisega, ei ole õiguspärane ega selgel lubaval normil põhinev selline vangla tegevus, kui esimesest keeldumist karistatakse sisuliselt ka teise omandamise võimalusest ilmajätmisega, sest nii tekib olukord, kus kinnipeetava suhtes ei kohaldu kumbki abinõu, kuigi mõlemad on suunatud vangistuse eesmärkide saavutamisele. Kui kinnipeetav keeldub tööst ajal, mil ta ei ole õppetööga hõivatud, siis võidakse talle sellise rikkumise eest määrata distsiplinaarkaristus, nagu seda kaebaja suhtes ka 02.10.2017. a käskkirjaga nr 6-2/1049 tehti. VangS-st, VSKE-st ega muust vastavat valdkonda reguleerivast õigusaktist ei tulene vanglale aga sellist õigust, et kinnipeetavat, kellel on õigus jätkata üldkeskhariduse omandamist, kuid kes keeldub majandustöödel osalemast, keeldutakse kooli lubamast. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla ka oma 08.09.2017. a vastuses esitanud asjakohaseid ja piisavaid kaalutlusi ega osutanud muutunud asjaoludele, mis tingisid vajaduse keelduda täitmast kaebaja osas kehtivat ITK-d seonduvalt võimalusega jätkata üldkeskhariduse omandamist. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti esitatud tuvastamiskaebuse rahuldanud ja Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks nimetatud osas alus puudub.
28.Küll aga rahuldab ringkonnakohus Teemu Gonzales Berrocali apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 06.02.2019. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas (halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4) ning teeb nimetatud osas ise uue otsuse. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja menetluskuluks esimese astme kohtus riigilõiv 15 eurot (tl 7), mille tasus kaebajat kaebuse esitamisel esindanud advokaadibüroo ning õigusabikulud 360 eurot, mille hüvitamist taotles kaebaja talle tasumiseks esitatud advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid arve nr 1443 alusel (tl 31-32). Halduskohus leidis, et advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid arve kohaselt tekkis kaebajal advokaadibüroo ees kohustus 360 euro menetluskulu osas, mille kohus luges kaebaja kasuks väljamõistetavaks HKMS § 109 lg 11 alusel (käesoleva seadustiku § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus). Samas leidis halduskohus, et kuna tegemist on tasumata arvega, tuleb vastustajalt väljamõistetav menetluskulu kanda advokaadibüroo arvele. Halduskohus mõistis Tartu Vanglalt vaidlusaluse otsusega kaebaja kasuks välja 360 eurot ja kohustas vanglat kandma seda advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid arvele. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tema kasuks menetluskulude väljamõistmine selliselt, et vastav rahasumma kantakse advokaadibüroo arvele põhjendusega, et tegemist on kaebaja poolt tasumata arvega, ei ole õige. Lisaks sellele ei ole halduskohus kaebaja kasuks otsuse resolutsioonis välja mõistnud tasutud riigilõivusummat, kuigi on selle väljamõistmisele otsuse põhjendustes viidanud. Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et tegemist ei ole tasumata arvega, sest ta on tasunud advokaadibüroole ettemaksu 1000 eurot, esitades apellatsioonkaebuse lisana advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-ga sõlmitud kliendilepingu nr KR2017-285TP, mille kohaselt on bürool õigus nõuda õigusteenuskulude ning advokaaditasu ettemaksu ning millele on märgitud, et 1000 euro suurune ettemaks, mis sai tasutud lepinguga KR2016-228TP ja mida pole realiseeritud, kandub üle ettemaksuna antud lepingusse. Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et ta tegelikult loobus advokaadibüroo teenustest varasema lepingu alusel, mistõttu jäigi nimetatud lepingu alusel tasutud ettemaks kliendilepingu nr KR2017-285TP ettemaksuks. Esitatud arvest nr 1443 nähtub, et advokaadibüroo esitas selle kliendilepingu nr KR2017-285TP alusel. Advokatuuriseaduse § 55 lg 3 järgi kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lg 4 kohaselt võib käsundisaaja enne käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemakset tasu ja hüvitamisele kuuluvate
kulude eest. VÕS reguleerib samuti seda, kuidas toimida tasu maksmisega siis, kui käsundusleping lõpeb või öeldakse üles. Seega on õige kaebaja seisukoht, et isegi juhul, kui kaebaja ei ole arvel nr 1443 märgitud summat advokaadibüroole tasunud, on tegemist tema ja advokaadibüroo vahelise eraõigusliku vaidlusega, mida ei saa asuda lahendama halduskohus sellega, et kohustab kaebuse rahuldamisel vastustajat kandma nimetatud summa otse advokaadibüroo arveldusarvele, mitte aga kaebaja vanglasisesele isikuarvele. See, et halduskohtumenetluses on nüüd väljamõistetavad ka sellised kulud, mida ei ole veel kantud, kuid mille osas on menetlusosalisel tekkinud kulude kandmise kohustus, ei tähenda samuti seda, et kaebuse rahuldamisel tuleb sellises olukorras õigusabi osutaja poolt esitatud ja tema kliendi poolt veel tasumata arvetel märgitud summad kanda seetõttu otse õigusabi osutaja arvele.
29.Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et mõneti sarnane olukord samade menetlusosaliste vahel seoses kaebaja poolt veel kandmata õigusabikulude väljamõistmisega advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arve alusel Tartu Vanglalt esines juba haldusasjas nr 3-17-2878. Selles asjas mõistis ringkonnakohus samuti oma määrusega 01.01.2018 jõustunud HKMS-i muudatusega seoses (HKMS § 109 lg 11) vanglalt kaebaja kasuks välja viimase poolt veel advokaadibüroole tasumata õigusabikulude summa ja kohustas vastustajat kandma selle kaebaja vanglasisesele isikuarvele, mitte advokaadibüroo arvele. Nimetatud määrus jõustus, kuna Riigikohus ei andnud Tartu Vangla määruskaebusele menetlusluba. Eeltoodu kinnitab ringkonnakohtu hinnangul samuti seda seisukohta, et juhul, kui kaebaja kaebus rahuldatakse ja ta soovib menetluskulude hüvitamist, mille osas on tal tekkinud üksnes kulude kandmise kohustus, siis on tegemist kaebaja kasuks väljamõistetavate kuludega ja vastav summa tuleb kanda kaebaja arvele, kui kaebaja ei ole selles osas esitanud muud taotlust, mitte otse õigusabi osutanud advokaadibüroo arvele. Ringkonnakohus rahuldab seega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab vastavas osas halduskohtu vaidlusaluse otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtu menetluskulude katteks 375 (360 + 15) eurot, mis tuleb vastustajal kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.
30.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja ta tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 115), siis tuleb ka nimetatud summa Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.