Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 28. märts 2018, Tartu
Haldusasi
Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla, Politsei- ja Piirivalveameti ning prokuratuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2018. a määrus Juri Kolesnikovi määruskaebus Kirjalik menetlus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-17-2253
Määruskaebuse esitaja Juri Kolesnikov
RESOLUTSIOON
Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2018. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lõuna Ringkonnaprokuratuur registreeris 2. oktoobril 2017 Juri Kolesnikovi avalduse, milles J. Kolesnikov palus hüvitis summas 1200 eurot seoses tema transportimisega Viljandi kohtumajja kohtuistungitele 2014. aastal. Lõuna Ringkonnaprokuratuur selgitas 5. oktoobri 2017. a vastuses nr LÕRP-9/17/168-3 J. Kolesnikovile, et tema transportimine igapäevaselt Tartust Viljandi kohtumajas toimunud kohtuistungitele 2014. a oli põhjendatud ja seaduslik. Kui J. Kolesnikov leiab, et tema õigusi on nimetatud toiminguga rikutud, siis hüvitise küsimuse lahendamine ei kuulu prokuratuuri pädevusse ning kaebusega tuleb pöörduda halduskohtusse. J. Kolesnikov esitas 28. septembril 2018 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 1200 eurot seoses 2014. a tema transportimisega Tartust Viljandisse ja tagasi ning seoses asjaoluga, et ta ei saanud seal süüa ega ravimeid.
J. Kolesnikov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles selgitas, et seonduvalt terviseprobleemidega mõjus transportimine talle väga halvasti. Kaebaja palus tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tegevuse õigusvastaseks ja kohustada PPA-d kaebajale kompensatsiooni maksma. Koos kaebusega esitas kaebaja ka riigilõivust vabastamise ja riigi õigusabi taotluse.
3.Tartu Halduskohus jättis 8. novembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta, andis kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
4.Tartu Vangla jättis 28. novembri 2017. a otsusega nr 1-13/200-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.J. Kolesnikov esitas 12. novembril 2017 puuduste kõrvaldamise avalduse.
6.Tartu Halduskohus jättis 5. detsembri 2017. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse käiguta ning andis uuesti tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
7.J. Kolesnikov esitas 7. detsembril 2017 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et saatis 31. oktoobril 2017 kohtusse PPA vastuse selle kohta, et nemad ei soovi kaebajale kahju hüvitada. Kaebaja lisas, et ka vangla keeldub talle kahju hüvitamast.
8.Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta ning palus kaebajal kaebuse nõudeid täpsustada.
9.J. Kolesnikov selgitas 24. detsembril 2017 kohtule esitatud avalduses, et pöördus vangla ja (PPA) prokuratuuri poole, kuid mõlemad osapooled keelduvad vastutust võtmast. Kaebaja palus tuvastada PPA ja vangla tegevuse või tegevusetuse õigusvastasuse, sest teda veeti edasitagasi ning ta ei saanud end kaitsta.
10.Tartu Halduskohus tagastas 4. jaanuari 2018. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse ning jättis läbi vaatamata J. Kolesnikovi taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks. Määruse põhjendustes märgiti järgmist.
10.1.Tartu Halduskohus tõlgendas kaebust selliselt, et J. Kolesnikov soovis kahju hüvitamist, kuna teda transporditi 2014. a igapäevaselt Tartust Viljandi kohtumajas toimunud kohtuistungitele. Samuti ei saanud ta tollal süüa ega ravimeid. Kaebaja soovib ka kahju hüvitamist PPA-lt seoses tema transportimisega.
10.2.Tartu Vangla on 28. novembri 2017. a otsuses nr 1-13/200-2 selgitanud, et ühepäevaste saatmiste korral saab kohtuistungile saadetav kinnipeetav hommiku- ja õhtusöögi vanglas. Lõunasöögina antakse kinnipeetavale kaasa kuivtoidupakk, kuid selle kaasaandmist vangla ei dokumenteeri. Kuna sündmusest on möödunud kolm aastat, ei ole seda võimalik üle kontrollida ka ametnike ütlustega, mistõttu pole vangla õigusvastane tegevus tuvastamist leidnud. Vanglas toitlustati kaebajat 14. oktoobri 2014. a hommikul ning 15. oktoobri 2014. a õhtul. Vahepealsel ajal viibis kaebaja Viljandi kambris ning toitlustamine oli sel ajal arestimaja korraldada, mistõttu polnud vangla vastutav. Kinnipeetava saatmisel väljapoole vanglat tavapäraselt ravimeid kaasa ei anta. Sellist kohustust ei tulene vanglale ka kehtivast õigusest. Nii saatmise kui kohtuistungi ajal oli kaebaja politsei saatemeeskonna järelevalve all ja vältimatu arstiabi andmise vajaduse korral tuli see saatemeeskonnal korraldada.
10.3.Kaebajal toimusid Viljandi kohtumajas kohtuistungid kriminaalasjas nr 1-14-3303 6. kuni
8.oktoobrini 2014, 13. kuni 15. oktoobrini 2014, 20. kuni 22. oktoobrini 2014, 3. ja 4. ja
19.novembril 2014. Nimetatud kriminaalasja protokollist selgub, et kaebaja kaitsja esitas
6.oktoobril 2014 kohtuistungil kohtule taotluse jätta kaebaja kohtumenetluse ajaks Viljandi arestimajja. Kuivõrd prokurör tagab süüdistatava igapäevase kohtusse jõudmise, pidi kohtu sõnul kaitsja prokuröriga läbi rääkima konkreetsema etapeerimise skeemi. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 8. oktoobril 2014 Lõuna Prefektuuri Viljandi politseijaoskonnale taotluse nr LÕRP-6/14/595 võimaldada kaebajal järjestikustel kohtuistungite päevadel viibida Viljandi arestimajas ning mitte teda transportida Tartu Vanglasse. Seejuures märkis
prokuratuur, et järmised kohutuistungi päevad on planeeritud 13. kuni 15. oktoobrini 2014. Sellest tulenevalt toimusid kaebaja etapeerimisskeemi üle läbirääkimised kaebaja kaitsja ja prokuröri vahel. Prokuratuuri esitatud taotluse PPA rahuldas. Järgnevate kohtuistungite osas PPA-le taotlust ei esitatud. PPA tegevust ei saa siinkohal õigusvastaseks pidada. Ka Tartu Vangla ei saa olla vastutav kaebaja viibimise eest Viljandi arestimajas, kuivõrd kriminaalasja protokolli kohaselt jäi selle otsutamine ja vastava skeemi läbirääkimine kaebaja kaitsja ja prokuröri ülesandeks. Halduskohus tagastas vastavas osas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel.
10.4.Kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega esmalt prokuratuuri poole. Kriminaalasja nr 1-14-3303 protokollist ilmneb, et kaebaja etapeerimise otsutamine ja süüdistatava igapäevane kohtusse jõudmine oli prokuröri vastutusalas, ning haldusasjas esitatud avaldustest nähtuvalt võib mõista, et kaebaja on vastustajana käsitlenud ka prokuratuuri, leidis halduskohus, et ei ole välistatud kaebaja tahe esitada kaebus ka prokuratuuri tegevuse peale. Kuna kriminaalasja kohtuistungi protokollist selgub, et Viljandi arestimajas viibimise kohta otsuse tegemine oli kaebaja kaitsja ja prokuratuuri ülesanne, ei ole välistatud, et prokuratuur ei pidanud kinni kaistjaga saavutatud kokkuleppest jätta kaebaja kohtumenetluse lõpuni Viljandi arestimajja ning sellega on kohtumenetluses rikutud kaebaja õigusi. Kahju hüvitamist reguleerib siinkohal süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). See seadus jõustus 1. mail 2015 ning see sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Enne 1. maid 2015 kehtis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS). Kaebusest nähtuvalt tekitatid kaebajale väidetavalt kahju enne SKHS jõustumist ning AVVKHS alusel ei ole kaebajal võimalik kahju hüvitamist nõuda, kuid seda saab teha SKHS alusel, kuulub kohaldamise viimati nimetatud seadus. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mil seda ei ole AVVKHS-ga ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. SKHS asjakohase regulatsiooni kohaselt tuleb esmalt esitada taotlus prokuratuurile (SKHS § 23 lg 4, § 14 lg 2, § 16 lg 1). Seega kehtib asja lahendamisel teistugune menetluskord ning halduskohus tagastas seetõttu kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
10.5.Kaebaja soovis ka riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. HKMS § 55 lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva taotluse. Halduskohus leidis, et esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna halduskohus võttis juba seisukoha sama taotluse kohta 8. novembri 2017. a määruses, millega ta jättis taotluse rahuldamata. Taotlusest ei nähtunud, et võrreldes varasemalt lahendatud avaldusega oleks asjaolud muutunud. Halduskohus leidis, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma ning asja suhtes ei esine ka tungivat avalikku huvi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.J. Kolesnikov esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2018. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses märgib kaebaja, et tema tervis on kehv. Ta ei mäleta, mida ta kaebuses kirjutas ning mida oleks vaja kirjutatule veel lisada. Pealegi ei andnud halduskohus talle kaebusest koopiat. Kaebaja ei saa halduskohtu määrusest aru. Halduskohus jättis põhjendamatult kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Määruskaebuses kaebaja kirjeldas jälle talle tekitatud väidetava kahjuga seonduvaid asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
13.Tartu Halduskohus tagastas vaidlustatud määrusega kaebuse ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata. Kaebus tagastati kõigi võimalike kahju tekitajate suhtes. Halduskohus leidis, et PPA ja Tartu Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p 2, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Halduskohus ei tuvastanud PPA ega vangla tegevuses kaebaja transportimisel ning talle väidetavalt söögi ja ravimite andmata jätmisel õigusvastasust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastava järeldusega.
14.Halduskohus käsitles võimaliku kahju tekitajana ka prokuratuuri ning leidis, et kuna kriminaalasja kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks on teistsugune kord, ei kuulu selle kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevusse ning tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus selgitas, et kuna väidetav kahju tekitamine leidis aset 2014. a, mil kehtis veel riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS), mis kaebaja taotletud kahju hüvitamist ei võimaldanud, kuuluks kohaldamisele alates 1. maist 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 23 lg 3 võimaldab seadust kohaldada ka tagasiulatuvalt. Sellisel juhul tuleks kaebajal läbida vastav menetlus esmalt prokuratuuris ja seejärel pöörduda maakohtusse (SKHS §-d 14–17).
15.Tartu Halduskohus jättis 8. novembri 2017. a määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel, kuna taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Seetõttu jättis halduskohus õigustatult 4. jaanuari 2018. a määruses riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna tegemist oli korduva taotlusega ning selles ei olnud võrreldes varasema taotlusega uusi asjaolusid esitatud (HKMS § 55 lg 3).
16.Kuna määruskaebuse sai esitada ainult selle peale, et halduskohus kaebuse tagastas ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, ei võta ringkonnakohus seisukohta kaebaja väite osas, et talle ei antud koopiat tema enda koostatud kaebusest.
17.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb J. Kolesnikovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2018. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.