Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
3-17-2253 4. jaanuar 2018 Kadri Palm X. Y.i (Y.) kaebus Tartu Vangla, Politsei- ja Piirivalveameti ning Prokuratuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
RESOLUTSIOON
1.Võtta kriminaalasja nr 1-14-3303 materjalide juurest haldusasja nr 3-17-2253 materjalide juurde 4. novembril 2014 koostatud kohtuistungi protokolli leheküljed 1-3.
2.Tagastada X. Y.i kaebus.
3.Jätta X. Y.i taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks läbi vaatamata.
4.Jätta X. Y.i taotlus enda pöördumistest ärakirja saamiseks rahuldamata.
5.Rahuldada X. Y.i taotlus ärakirja saamiseks kohtule esitatud avalduste lisadest. Määruse resolutsiooni p-de 2-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Lõuna Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 2. oktoobril 2017 X. Y.i avaldus, milles X. Y. palus hüvitist summas 1200 eurot seoses tema transportimisega Viljandi kohtumajja kohtuistungitele 2014. aastal.
2.Lõuna Ringkonnaprokuratuur selgitas 5. oktoobri 2017. a vastuses nr LÕRP-9/17/168-3 X. Y.ile, et tema transportimine igapäevaselt Tartust Viljandi kohtumajas toimunud kohtuistungitele 2014. aastal oli põhjendatud ja seaduslik. Kui X. Y. leiab, et tema õigusi on rikutud nimetatud toiminguga, siis hüvitise küsimuse lahendamine ei kuulu prokuratuuri pädevusse ning oma kaebusega peab ta pöörduma halduskohtusse.
3.X. Y. esitas 28. septembril 2017 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 1200 eurot seoses 2014. aastal kaebaja transportimisega Tartust Viljandisse ja tagasi ning seoses asjaoluga, et ta ei saanud seal süüa ega ravimeid.
4.X. Y. esitas 31. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles kaebaja selgitas, et seonduvalt terviseprobleemidega mõjub talle transportimine väga halvasti. 2014. aastal oli kaebaja kriminaalasjas määratud kohus, kusjuures istungid toimusid Viljandis. Kaebaja ise viibis Tartu Vanglas. Selle asemel, et viia kaebaja Viljandi arestimajja ajaks, kuni kestab kohus oktoobris-
novembris 2014, hakati kaebajat vedama igapäevaselt Tartust Viljandisse, mis põhjustas kaebajale valu ja iiveldust. Kaebaja palub tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tegevus õigusvastaseks ja et PPA maksaks kaebajale välja kompensatsiooni. Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse ning taotluse anda talle advokaat.
5.Tartu Halduskohus jättis 8. novembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ning X. Y.i riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
6.Tartu Vangla jättis 28. novembri 2017. a otsusega nr 1-13/200-2 X. Y.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
7.X. Y. esitas 12. novembril 2017 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles muuhulgas täpsustas kuupäevi, mil toimusid istungid Viljandi kohtumajas.
8.Tartu Halduskohus jättis 5. detsembri 2017. a määrusega X. Y.i kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
9.X. Y. esitas 7. detsembril 2017 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et saatis 31. oktoobril 2017 kohtusse PPA vastuse selle kohta, et nemad ei soovi kaebajale kahju kompenseerida. Kaebaja lisas, et ka vangla keeldub talle kahju kompenseerimast.
10.Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta, paludes kaebajal täpsustada kaebuse nõudeid.
11.X. Y. selgitas 24. detsembril 2017 kohtule esitatud avalduses, et pöördus vangla ja (PPA) prokuratuuri poole, kuid mõlemad osapooled keelduvad vastutust võtmast. Kaebaja palub tuvastada PPA ja vangla poolse tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus, sest teda veeti edasitagasi ning ta ei saanud end isegi kaitsta. Kaebaja soovib, et jagataks vastutust vangla ja PPA vahel. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse saada ärakirjad kaebaja pöördumistest ja nende lisadest ning märkis, et kuna tal on probleemid mäluga ja arusaamisega, siis vajab ta advokaati.
KOHTU SEISUKOHT
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja on
24.detsembri 2017. a puuduste kõrvaldamise avalduses selgitanud, et on pöördunud (PPA) prokuratuuri ja vangla poole seoses nende õigusvastase tegevusega. Arvestades kaebaja poolt kohtule esitatud kaebust ja puuduste kõrvaldamise avaldusi ning asjaolu, et kaebaja on prokuratuuri ja Tartu Vangla poole pöördunud kahju hüvitamise taotlusega, kuid samas leiab, et ka PPA on talle kahju tekitanud, mõistab kohus, et X. Y. on esitanud kaebuse nii PPA, prokuratuuri kui ka Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
13.Kohus annab esmalt hinnangu kaebusele osas, mis on esitatud PPA ja Tartu Vangla vastu (I), seejärel lahendab prokuratuuri tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemise võimalikkuse (II) ning lõpuks võtab seisukoha kaebaja 24. detsembri 2017. a taotluste osas (III). I
14.Lähtudes HKMS § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
15.Kohus mõistab, et X. Y. taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema transportimisega igapäevaselt Tartust Viljandi kohtumajas toimunud kohtuistungitele 2014. aastal ning samuti seoses asjaoluga, et ta ei saanud süüa ega ravimeid. Mittevaralise kahju hüvitamist PPA-lt taotleb X. Y. aga üksnes tema igapäevaste transportimiste tõttu. Kaebaja sõnul ei talu ta hästi transportimist ning kaebaja oleks pidanud jätma kohtumenetluse lõpuni Viljandi arestimajja.
16.Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et 2014. aastal transporditi kaebajat seoses tema kriminaalasjas toimunud kohtuistungitega Tartust Viljandi kohtumajja ja tagasi. Kohtule esitatud materjalidest selgub, et käesoleval juhul on vaidlus ennekõike selles, kelle pädevuses oli otsustada kaebaja etapeerimiste üle ning kas Tartu Vangla on vastutav selles, et kaebajale ei antud Viljandis süüa ega ravimeid.
17.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Eeltoodust tulenevalt on oluline välja selgitada, kas Tartu Vangla ja PPA on isikud, kelle tegevuse või tegevusetusega on kahju tekitatud.
18.Tartu Vangla on 28. novembri 2017. a otsuses nr 1-13/200-2 selgitanud, et ühepäevaste saatmiste korral saab kohtuistungile saadetav kinnipeetav hommikusöögi ja õhtusöögi vanglas. Lõunasöögina annab järelevalveosakonna ametnik saadetavale kinnipeetavale kaasa kuivtoidupaki, kuid nende kaasa andmist Tartu Vangla ei dokumenteeri. Kuna sündmusest on möödunud praktiliselt kolm aastat, siis pole seda võimalik üle kontrollida ka ametnike ütlustega, mistõttu pole vangla õigusvastane tegevus tuvastamist leidnud. Vangla kinnituse kohaselt toitlustati kaebajat 14. oktoobri 2014. a hommikul ning 15. oktoobri 2014. a õhtul, kuid kuna vahepealsel ajal viibis X. Y. Viljandi kambris ning kuna toitlustamine sel ajal oli arestimaja korraldada, polnud vangla vastutav. Lisaks selgitas vangla, et kinnipeetava saatmisel väljapoole vanglat tavapäraselt ravimeid kaasa ei anta ning sellist kohustust ei tulene vanglale ka kehtivast õigusest. Nii saatmise kui kohtuistungi toimumise ajal oli X. Y. politsei saatemeeskonna järelevalve all ja vältimatu arstiabi andmise vajaduse korral tuleb see saatemeeskonnal korraldada.
19.Tartu Vangla kodukorra p 20.7 kohaselt annavad ravimeid kinnipeetavatele vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kodukorra p 9.5 sätestab, et kinnipeetava ajutisel lahkumisel vanglast (tuuakse samal päeval vanglasse tagasi) väljastatakse talle kuivtoidupakk. Tartu Vangla kodukorra p-st 9.6 tulenevalt toitlustab teise vanglasse või arestimajja saadetavaid kinnipeetavaid vastuvõttev asutus juhul, kui kinnipeetav lahkub vanglast enne päevakavas ettenähtud toitlustamise aega. Tuginedes eeltoodule nõustub kohus Tartu Vangla poolt väljatooduga, mille kohaselt puudus 2014. a kohtuistungite ajal kehtinud õigusest tulenev vangla kohustus varustada politsei saatemeeskonda erinevate ravimitega tervise võimaliku halvenemise korral. Samuti võttes arvesse, et Viljandi arestimajas ja kohtuistungitel viibides oli X. Y. politsei saatemeeskonna järelevalve all ning käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, et Tartu Vangla jättis kaebajale ühepäevaste saatmiste korral lõunasöögi kaasa andmata, ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et vangla vastutaks kaebaja toidu andmata jätmise eest ning seetõttu oleks käitunud õigusvastaselt.
20.Kohus on Kohtute Infosüsteemi andmetega tutvudes tuvastanud, et kaebajal toimusid Viljandi kohtumajas istungid 6. – 8. oktoobril 2014, 13. – 15. oktoobril 2014, 20. – 22. oktoobril 2014, 3. –
4.novembril 2014 ning 19. novembril 2014 kriminaalasjas nr 1-14-3303. Kriminaalasja nr 1-14-3303 kohtuistungi protokollist selgub, et X. Y.i kaitsja esitas 6. oktoobril 2014 kohtuistungil kohtule taotluse jätta X. Y. kohtumenetluse ajaks Viljandi arestimajja. Vastusena X. Y.i kaitsja taotlusele selgitas kohus, et kohus ei saa otseselt öelda, kus kinnipeetavat hoida. Kuivõrd prokurör tagab süüdistatava igapäevase kohtusse jõudmise, siis kohtu sõnul pidi kaitsja prokuröriga läbi rääkima konkreetsema etapeerimise skeemi. Seepeale esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur 8. oktoobril 2014 Lõuna Prefektuuri Viljandi politseijaoskonnale taotluse nr LÕRP-6/14/595 võimaldada järjestikustel kohtuistungite päevadel X. Y.il viibida Viljandi arestimajas ning mitte teda transportida Tartu Vanglasse. Seejuures märkis prokuratuur, et järgmised kohtuistungi päevad on planeeritud 13. – 15. oktoober 2014.
21.Eeltoodust tulenevalt selgub, et kaebaja etapeerimisskeemi üle toimusid läbirääkimised X. Y.i kaitsja ja prokuröri vahel. Prokuratuuri 8. oktoobri 2014. a taotluse, milles sooviti 13. – 15. oktoobril 2014 toimunud kohtuistungute ajal kaebaja viibimist Viljandi arestimajas, on aga PPA rahuldanud. PPA on kohtule teatanud, et X. Y. oli 8. oktoobri 2014. a taotluse alusel Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu andmetel viibinud Viljandi arestimajas ajavahemikul 14. – 16. oktoober 2014. Et järgnevalt toimunud kohtuistungite osas PPA-le X. Y.i osas taotlusi esitatud ei olnud ning PPA oli eelnevalt rahuldanud prokuratuuri vastava taotluse, puudub PPA tegevuses õigusvastasus. Ka ei saa Tartu Vangla olla vastutav kaebaja viibimise eest Viljandi arestimajas, kuivõrd kriminaalasja protokolli kohaselt jäi selle otsustamine ja vastava skeemi läbirääkimine X. Y.i kaitsja ja prokuröri ülesandeks.
22.Arvestades eeltoodut ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et vangla vastutaks kaebaja etapeerimiste ning ravimite ja toidu andmata jätmise eest ning PPA kaebaja etapeerimiste eest ja seetõttu oleks kohustatud kaebajale hüvitama 1200 eurot. Seega leiab kohus, et PPA ega Tartu Vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt.
23.Seega leiab kohus, et RVastS-st tulenevad hüvitamiskaebuse eeldused on täitmata. Vaatamata sellele, et HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel on hüvitamisnõude esitamine ja menetlemine iseenesest võimalik, jääks kaebus rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul võimalik kaebuse eesmärki saavutada ka nõuet muutes, sest käesolevaga on tuvastatud, et Tartu Vangla ega PPA tegevus ei ole olnud õigusvastane.
24.Kuna kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole võimalik, tagastab kohus X. Y.i kaebuse PPA ja Tartu Vangla vastu kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Eelnimetatud sätte järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
25.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
26.Kohtule esitatud materjalide kohaselt on kaebaja pöördunud kahju hüvitamise taotlusega esmalt prokuratuuri poole. Kuivõrd kriminaalasja nr 1-14-3303 istungi protokollist ilmneb, et kaebaja etapeerimise otsustamine ja süüdistatava igapäevase kohtusse jõudmine oli prokuröri vastutusalas, ning haldusasjas esitatud avaldustest nähtuvalt võib mõista, et kaebaja on käsitlenud vastustajana ka prokuratuuri, leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole välistatud kaebaja tahe esitada kaebus prokuratuuri tegevuse peale.
27.Vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1 tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
28.Kuna kriminaalasja nr 1-14-3303 kohtuistungi protokollist selgub, et Viljandi arestimajas viibimise kohta otsuse tegemine oli kaebaja kaitsja ja prokuratuuri ülesanne, siis ei ole välistatud, et prokuratuur ei pidanud kinni kaitsjaga saavutatud kokkuleppest jätta X. Y. kohtumenetluse lõpuni Viljandi arestimajja ning sellega on rikkunud kohtumenetluses X. Y.i õigusi. Seoses kriminaalasja nr 1-14-3303 kohtumenetluses aset leidnud rikkumiste eest kahju hüvitamise nõude esitamisega märgib kohus, et sellise kahju hüvitamist reguleerib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). SKHS jõustus 1. mail 2015 ning see sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Enne 1. maid 2015 kehtis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS). Arvestades, et kaebusest nähtuvalt tekitati kaebajale väidetavalt kahju enne SKHS jõustumist ning AVVKHS alusel ei ole kaebajal võimalik kahju hüvitamist nõuda, kuid seda saab teha SKHS alusel, siis kuulub kohaldamisele SKHS. Nimelt sätestab SKHS § 23 lg 3, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida AVVKHS-ga ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS tagasiulatuvalt.
29.SKHS § 23 lg 4 sätestab, et SKHS § 23 lg-s 3 nimetatud kahju hüvitamiseks tuleb esitada taotlus prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale. Taotlus tuleb esitada HKMS-s hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul SKHS jõustumisest arvates. Taotluse lahendamisel järgitakse SKHS 4. peatüki 2. jaos sätestatut. SKHS 4. peatüki 2. jaos paikneva SKHS § 14 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalasja kohtueelses menetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitada taotlus prokuratuurile. Juhul kui prokuratuur jätab kahju hüvitamise taotluse osaliselt või täielikult rahuldamata või läbi vaatamata on isikul tulenevalt SKHS § 16 lg-st 1 õigus esitada prokuratuuri määruse peale kirjalik kaebus Riigiprokuratuurile. Kui Riigiprokuratuur jätab kaebuse või taotluse osaliselt või täielikult rahuldamata, läbi vaatamata või tähtaja jooksul lahendamata, võib isik esitada Riigiprokuratuuri määruse peale kirjaliku kaebuse maakohtule (SHKS § 17 lg 1). Seega on käesoleval juhul kohtumenetluses prokuratuuri poolt tekitatud kahju hüvitamisnõude osas ette nähtud teistsugune menetluskord ning halduskohtul puudub pädevus kaebust selles osas menetleda.
30.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse osas, milles kaebaja on esitanud kaebuse prokuratuuri tegevuse peale, selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kohus selgitab, et olukorras, kus kaebaja on juba pöördunud prokuratuuri poole kahju hüvitamise taotlusega ning prokuratuur jättis selle rahuldamata või läbi vaatamata, on kaebajal õigus pöörduda Riigiprokuratuuri, esitades selleks kirjaliku kaebuse.
31.Kohus juhib sarnaselt eeltoodule tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
32.Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata. III
33.X. Y. on 24. detsembril 2017 kohtule esitatud avalduses märkinud, et kuna tal on probleemid mäluga ja toimuvast arusaamisega, siis vajab ta advokaati. Lisaks palus X. Y. saata talle ärakirjad tema pöördumistest ja lisadest.
34.X. Y.i taotlusest nähtuvalt soovib ta riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses käesolevas haldusasjas. HKMS § 55 lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti.
35.Kohus leiab, et kaebaja esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kohus on juba võtnud sama taotluse osas seisukoha 8. novembri 2017. a määruses, jättes vastava taotluse rahuldamata. Kaebaja taotlusest ei nähtu, et võrreldes varasemalt lahendatud avaldusega oleks käesolevaks hetkeks asjaolud muutunud. Kaebaja ei ole taotluses ühtegi sellist asjaolu välja toonud. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et X. Y. on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning käesoleva asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.
36.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
37.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus saada toimikus olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 esimene lause lubab seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel. Vastavaid aluseid praegusel juhul ei esine. Lisaks osutatud piirangutele on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et ka HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju (8. septembri 2015. a määrus kohtuasjas nr 3-7-1-502-15). Viidatud määruses selgitas kolleegium: „Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. [---] Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri.“
38.Kohus mõistab, et kaebaja soovib ärakirja tema enda poolt kohtule esitatud avaldustest. Kaebaja on need dokumendid ise koostanud, nende sisu on talle teada ning tal oli enne nende kohtule esitamist võimalik teha endale näiteks käsikirjaline ärakiri või lühikokkuvõte. Seetõttu puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud vajadus enda õiguste kaitseks eelmainitud avaldustest ärakirja saada. Kohus jätab kaebaja taotluse kohtule esitatud avaldustest ärakirja saamiseks rahuldamata. Kuna kohtule esitatud avalduse lisad ei ole kaebaja enda poolt koostatud, edastab kohus kohtule esitatud kaebuse ja avalduste lisad käesoleva määrusega.
39.Samuti selgitab kohus, et vastavalt HKMS § 88 lg-le 1 on menetlusosalisel muuhulgas õigus tutvuda toimikuga. Toimikuga tutvuda võimaldatakse kolme tööpäeva jooksul sellekohast taotlust sisaldava avalduse kohtusse vastuvõtmisest arvates. Seega kui kaebaja soovib haldusasja toimikuga tutvuda, tuleb selleks esitada vastav taotlus. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.