Kose Koolituskeskuse OÜ kaebus Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja Riigimetsa Majandamise Keskuse kohustamiseks esitada Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul alates käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumisest.
Menetlusosalised
Kaebaja – Kose Koolituskeskuse OÜ, esindaja vandeadvokaat Kelly Ristal Vastustaja – Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja juhatuse esimees Aigar Kallas
Asja läbivaatamine
Kolmandad isikud –J. G. P. S. ja R. S. S., esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja : - teha kindlaks Riigimetsa Majandamise Keskuse viivituse õigusvastasus, mis seisneb Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taotluse osas maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingu (toimiku esitamine otsustajale) mittetegemises ajavahemikul 14.02.2017 kuni 27.09.2017 ja alates 11.11.2017. - kohustada Riigimetsa Majandamise Keskust esitama Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.Mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1476,78 eurot ja J. G. P. S. ja R. S. S. kasuks välja 792,07 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.04.2018.
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni (ÕVVTK) 30.08.1993 otsusega nr 985 tunnistati Tallinnas, Kose tee 33, endisel kinnistul nr 479 1(11)
asunud ehitised ja krunt suurusega 194 036,96 m2 omandireformi objektiks ja vara suhtes õigustatud subjektideks D. S. 1/5 mõttelises osas, J. S. 1/5 mõttelises osas, P. S. 1/5 mõttelises osas, K. S. 1/5 mõttelises osas, R. t. D.-F. 1/20 mõttelises osas, S. S. 1/20 mõttelises osas, K. F. 1/20 mõttelises osas ja J. F. 1/20 mõttelises osas. Tulenevalt ÕVVTK 12.05.1997 täiendavast otsusest nr 8864 loeti vara aadressiks Kose tee 9 (end Kose tee 33).
2.Tallinna Linnavalitsuse 20.05.1994 korralduse nr 950-k punktiga 1 otsustati tagastada Kose tee 9, endisel kinnistul nr 479 asuvad hooned D. S. 1/5 mõttelises osas, J.S. 1/5 mõttelises osas, P.S. 1/5 mõttelises osas, K.S. 1/5 mõttelises osas, R.D.-F. 1/20 mõttelises osas, S.S. 1/20 mõttelises osas, K.F. 1/20 mõttelises osas ning J.F. 1/20 mõttelises osas.
3.Eelviidatud otsustes märgitud omandireformi objektide (ehitised ja endise kinnistu nr 479 maa tagastamise nõudeõigus) omandiõigus on tänaseks seoses pärimiste ja võõrandamistega muutunud ning käesoleval hetkel kuuluvad omandireformi käigus tagastatud Kose tee 9 ehitised ja endise kinnistu nr 479 maa tagastamise nõudeõigus 4/5 mõttelises osas Kose Koolituskeskus OÜ-le (kaebaja), 1/10 mõttelises osas J. S. ja 1/10 mõttelises osas R. S.
4.Tallinna Linnavolikogu otsustas 13.11.2014 otsuse nr 176 p-ga 1.1 taotleda maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel munitsipaalomandisse Tallinnas, Kose põik 9 asuva 91 116 m2 suuruse maatüki, mis jääb endise kinnistu nr K-479 maale (maatükid Kose põik 9 ja Jõekalda tn 2a). 30.03.2016 esitas Tallinna linn tuginedes viidatud otsusele Harju maavanemale taotluse Tallinnas, Pirita Linnaosas Kose põik 9 asuva maa-ala pindalaga 91 116 m2 munitsipaliseerimiseks sotsiaalmaana. Harju maavanem ei ole tänaseni viidatud taotluse osas otsust teinud.
5.14.12.2016 esitas Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaudu taotluse Tallinnas Pirita linnaosas Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmiseks (piiriettepanek nr AT 1612080007) MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel. Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k. Nimetatud korralduse tunnistas Tallinna Linnavalitsus kehtetuks oma 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k. Viidatud korralduse kohaselt nõustub Tallinna linn Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega.
6.Kaebaja esitas 21.02.2017 RMK-le teabenõude seoses Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taotlusega, millele RMK vastas 28.02.2017 kirjaga nr 1-7/324. 30.03.2017 esitas kaebaja RMK-le teabenõude, milles palus teatada, kas RMK on tulenevalt Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ (edaspidi maa riigi omandisse jätmise kord) punktist 9, esitanud Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimiku otsustajale ning kui ei ole, siis miks. RMK vastas nimetatud teabenõudele 04.04.2017 kirjaga nr 1-7/324, milles selgitas, et RMK-l ei ole 28.02.2017 kirjas toodud informatsioonile midagi lisada ning et maa riigi omandisse jätmise menetlustoiming on keeruline ja aeganõudev ning toimikut ei ole lõplikult kokku pandud. Kaebaja esitas RMK-le 10.04.2017 kirjaga uue pöördumise, milles selgitas, et RMK on maa riigi omandisse jätmise toimingute tegemisel õigusvastases viivituses. RMK vastas nimetatud pöördumisele 19.04.2017 esitades uued põhjendused, miks ei ole toimiku esitamine otsustajale võimalik. Põhjenduseks toodi Tallinna linna ja Eesti Vabariigi vaheline kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-16-2179. Kaebaja esitas RMK-le taas teabenõude 14.07.2017, millele RMK vastas 26.07.2017.
7.25.08.2017 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse RMK tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning RMK kohustamiseks esitada Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul alates käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumisest.
8.Kohus võttis 08.09.2017 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks RMK ning kaasas kolmandate isikutena menetlusse J. G. P. S. ja R. S. S.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2(11)
Kaebaja seisukoht
9.MaaRS § 6 lg 2 punktist 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel sama maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Kuna RMK esitas Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmise taotluse, siis ei saa sama maa osas lahendada maa tagastamise küsimust enne kui lõppotsuse on saanud RMK taotlus ja ka Tallinna linna taotlus sama maa-ala munitsipaalomandisse jätmise kohta. Harju maavanem ei lahenda Tallinna linna munitsipaalomandisse andmise taotlust aga enne kui maa riigi omandisse jätmise otsustaja on teinud otsuse RMK taotluse osas. Otsustaja ei saa aga riigi omandisse jätmise otsust teha, sest RMK kui taotleja lihtsalt ei esita Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimikut koos menetlusdokumentidega otsustajale. Seega on RMK poolt 14.12.2016 esitatud taotlus Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta pannud seisma endise kinnistu nr 479 maa tagastamise lahendamise nimetatud maa-ala osas.
10.Viidatud menetlusega viivitamine on muutunud kaebaja õigusi rikkuvaks. Maa riigi omandisse jätmise korra punkt 6 sätestab, et maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks koostab taotleja või tema poolt volitatud isik toimiku ning punkt 7 sätestab loetelu dokumentidest, mis sinna tuleb koguda. Toimik esitatakse tutvumiseks ka kohalikule omavalitsusele, kelle arvamus lisatakse toimikusse, kusjuures kohalikul omavalitsusel on üks kuu aega, et teostada korra punktis 9 nimetatud toimingud, kuid kui ta neid ei tee, siis see ei takista maa riigi omandisse jätmise otsustamist (maa riigi omandisse jätmise korra punktid 10, 101 ja 11). Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k. Kaebaja on teadlik, et Tallinna Linnavalitsus on oma 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k tunnistanud viidatud haldusakti kehtetuks, kuid selle haldusakti olemasolu ei mõjuta seda, kas RMK on oma toimingutega viivituses või mitte. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmise korrast ei ole kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta otsustajale siduvaks seisukohaks. Maa sihtotstarve on määratud Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176. Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 kohaselt sellele järgnevalt esitab taotleja maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks otsustajale korra punkti 7 kohaselt koostatud toimiku, punkti 9 alusel esitatud kohaliku omavalitsuse otsused ja arvamuse, kui need on esitatud ning maa riigi omandisse jätmise eelnõu ja seletuskirja. Otsus maa riigi omandisse jätmise kohta tehakse ühe kuu jooksul käesolevas punktis nimetatud dokumentide otsustajale esitamisele järgnevast päevast arvates.
11.Riigil on kohustus teha maa riigi omandisse jätmise toimingud mõistliku aja jooksul. Olukorda, kus riik esitab taotluse maa riigi omandisse jätmiseks alles 24 aastat pärast seda, kui nimetatud maa on tunnistatud omandireformi objektiks, ei saa käsitada muul moel, kui riigi tegevusetusena. Sellest tulenevalt peaks riik veel eriti kiiresti tegema kõik endast oleneva, et tema poolt nii pika viivitusega esitatud taotlus saaks võimalikult kiiresti lahendatud ning kohalik omavalitsus saaks täita oma kohustused omandireformi õigustatud subjekti ees. Selle asemel on RMK aga hakanud viivitama. Kui algselt põhjendati viivitust asja keerukusega, siis hiljem viidati uue argumendina asjaolule, et RMK ja Tallinna linna vahel on pooleli kohtuvaidlus mingite teiste maa-alade osas, mis ei ole absoluutselt puutumises ega kattu endise kinnistu nr 479 maaga. Algselt RMK teatas, et taotlus Kose põik 9 maaüksuse osas riigi omandisse jätmiseks esitatakse otsustajale koheselt pärast 30.06.2017, siis 26.07.2017 teatas RMK, et ei pidanud vajalikuks nimetatud kuupäevaks kokkulepet saavutada ning kui kokkulepe on sõlmitud, saab edasi minna ka Kose põik 9 maa omandireformi küsimustega. Kaebaja hinnangul viitab viimane põhjendus, et riik ei kavatse oma tegevusetust niipea lõpetada ja Kose põik 9 maaüksuse osas riigi omandisse jätmise taotlust otsustajale esitada.
12.Võttes aluseks RMK põhjendused enda tegevusetuse õigustamiseks, puudub kaebajal ka igasugune garantii, et RMK maa riigi omandisse jätmise taotluse otsustajale esitab. On võimalik, et taotlus oli esitatud üksnes selleks, et aidata Tallinna linnal viivitada endise kinnistu 479 maa tagas3(11)
tamisega, sest haldusasi nr 3-16-2179 ise ei saa olla aluseks viivituse õigustamiseks. Viidatud haldusasjas toodud maatükid ei ole vähimaski puutumuses endise kinnistu nr 479 maa-alaga, samuti on täiesti erinevad alused maa riigi omandisse jätmiseks. Kui haldusasjas nr 3-16-2179 nimetatud maatükke soovib riik jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel, siis Kose põik 9 maaüksuse puhul on selleks aluseks MaaRS § 31 lg 1 p 4. Kuidas laheneb RMK ja Tallinna linna vaheline vaidlus haldusasjas 3-16-2179 ei mõjuta vähimalgi määral Eesti Vabariigi õigusi saada endisest kinnistust nr 479 riigi omandisse maatükk aadressiga Kose põik 9. Lõpplahend viidatud kohtuasjas või võimalik kokkulepe ei loo Eesti Vabariigile täiendavaid aluseid saada Kose põik 9 maaüksust riigi omandisse.
13.Võimalus maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingute tegemiseks oli vastustajal juba veebruaris 2017, mil Tallinna Linnavalitsus oli teinud ära kõik omapoolsed toimingud ja esitanud ka oma seisukoha Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta. RMK 30.01.2018 menetlusdokumendis esitatud väide, et perioodil veebruar kuni september 2017 toimusid läbirääkimised Tallinna linna ja RMK vahel, et saada nõusolek maa riigi omandisse jätmiseks, ei õigusta viivitust maa riigi omandisse jätmise küsimuse lahendamisel, sest asjaolu, kas Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmisega nõus või mitte ei takista riigil tegemast otsust nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Ka praktikas ei ole RMK eelnevalt hoolinud sellest, kas Tallinna linn on olnud nõus maa riigi omandisse jätmisega või mitte. Seega ei saa väita, et veebruarist septembrini 2017 RMK ja Tallinna linna vahel toimunud läbirääkimised õigustasid Kose põik 9 maaüksuse osas maa riigi omandisse jätmise toimingute tegemisega viivitamist.
14.Tulenevalt maa riigi omandisse jätmise korra punktidest 12, 7 ja 9 peab taotlejal olema toimik koos juba enne, kui ta selle kohalikule omavalitsusele esitab, mistõttu oli RMK poolt juba algselt esitatud seisukoht, mille kohaselt maa riigi omandisse jätmise menetlustoiming on aeganõudev ja keeruline ning et toimikut ei ole lõplikult kokku pandud, otsitud argument. Kaebaja leiab, et kohustusele esitada toimik koos eelnõu ja seletuskirjaga otsustajale, ei saa kuluda rohkem aega kui üks kuu.
15.Tulenevalt RMK 05.01.2018 vastusest teabenõudele ei ole RMK kaebaja poolt nõutavat toimingut tänaseni teinud. Asjaolu, et RMK saatis 05.01.2018 omapoolse nägemuse terviseradasid puudutavas küsimuses koos omapoolsete terviseradade vaidluse lahendamise variantidega ei näita, et RMK oleks sisuliselt tegelenud viivituses oleva toimingu tegemisega. Esitatud ei ole ühtegi uut ettepanekut ega vaidluse lahendamise varianti, mida ei oleks kompromissläbirääkimiste ajal RMK kaebajale veel pakkunud. Otse vastupidi, RMK on esitanud veel ettepaneku (p 3), mis veelgi lükkab kompromissi sõlmimise võimalusest kaugemale. Samuti tekib küsimus, et kui koos 05.01.2018 menetlusdokumendiga esitatud asjaolud olid RMK-le teada juba nii kaugest minevikust, siis miks esitati taotlus Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmiseks alles 2016.a ning miks ei ole siiani selles osas tehtud vajaminevaid toiminguid.
16.Kaebaja on palunud tuvastada viivituse alates 14.02.2017, sest alates nimetatud kuupäevast oli RMK-l võimalus panna Kose põik 9 toimik kokku ja esitada see otsustamiseks Keskkonnaministrile. Selleks ajaks oli Tallinna Linnavalitsus teinud ära kõik toimingud maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks ja asjaolu, et Tallinna linn ei olnud maa riigi omandisse jätmisega nõus, ei takistanud RMK-l oma taotluse osas vastavate toimingute tegemist. Isegi kui eeldada, et Tallinna linna nõusolek oli siduvalt vajalik, siis ometigi tekib küsimus, mis takistas RMK-l vastavate toimingute tegemist alates 06.09.2017. RMK on püüdnud oma õigusvastast viivitust õigustada väitega, et proovis leida lahendust kõiki osapooli lahendava kokkuleppe sõlmimiseks. Siia alla läheb ainult periood 28.09-10.11.2017, mil pooled pidasid kohtumenetluse raames läbirääkimisi. Asjaolu, et kompromissläbirääkimised ei kanna tulemust, selgus juba 10.11.2017. Seega tekib paratamatult küsimus, mis on takistanud RMK-l vajaliku toimingu tegemist alates 10.11.2017 kuni tänase päevani. 4(11)
17.Asjakohatu on väita, et 5.01.2018 esitatud selgitus on kaebaja ärakuulamine HMS § 40 mõistes. Kaebaja on juba haldusasjas 3-17-1774 andnud 10.11.2017 RMK-le üheselt teada, et servituudi seadmisega ei olda nõus ja mingit kokkulepet ei sünni. Seega ei saa olla tõsiselt võetav RMK väide, et 5.01.2018 tegi ta menetlustoimingu kaebaja ärakuulamiseks ja see justkui peaks õigustama toimiku edastamata jätmist otsustajale. RMK-l ei ole üldse pädevust teha otsustust maa tagastamise tingimuste osas. Kaebaja on kogu aeg soovinud maksimaalses ulatuses endise kinnistu nr 479 maa tagastamist ja ei nõustu maa riigi omandisse jätmisega. Kolmandate isikute seisukoht
18.Kolmandad isikud nõustuvad kaebusega ning paluvad jätta menetluskulud RMK kanda.
19.Kahjuks ei ole seadusandja määranud riigile tähtaega, mille jooksul oleks pidanud olema esitatud kõik taotlused maa riigi omandisse taotlemisel. Tulenevalt sellest, et RMK ei ole astunud järgmisi samme oma kujuteldava õiguse realiseerimiseks, ei saa Harju maavanem teha otsust ka Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse osas. Tallinna linna taotlus on olnud maavanema juures juba 1,5 aastat. Endise kinnistu maad oleksid pidanud olema tagastatud juba 1994.a ning seega on RMK käesolev õigusvastane venitamine täiendavaks koormaks ja tekitab kahju õigustatud subjektidele ning venitab omandireformi lõpule viimist.
20.RMK ei ole viidanud ega tõendanud, et omandisse justkui taotletav Kose põik 9 maa oleks enne MaaRS jõustumist kandnud sotsiaalmaa funktsiooni, kui seal oli kuni 1994.a augusti lõpuni Nõukogude sõjaväe suletud territoorium. Nagu näitavad kaebaja poolt esitatud RMK vastused kaebaja järelepärimistele, tegutseb RMK pahauskselt, venitades pahatahtlikult omandireformi menetlust. Asjaolu, et RMK ei ole 9 kuu jooksul astunud samme, et keskkonnaminister võtaks vastu otsuse, viitab sellele, et RMK-l tegelikult ei ole huvi Kose põik 9 maa vastu.
21.RMK taotlus, mis on esitatud 23 aastat peale seda, kui maa oleks pidanud olema tagastatud, on oma olemuselt menetluse venitamine ning oma õiguse pahatahtlik teostamine. RMK ei ole kogu omandireformi menetluse kestel kordagi tundnud huvi terviseradade aluse maa suhtes, mis näitab, et see huvi ei saa olla õigustatud ja tegelik.
22.Asjaolu, et RMK saatis 05.01.2018 omapoolse selgituse terviseradasid puudutavas küsimuses koos omapoolsete terviseradade vaidluse lahendamise variantidega, ei näita, et RMK oleks sisuliselt tegelenud viivituses oleva toimingu tegemisega. Kirjas pakutakse järjekordselt variante kompromissist, mille osas kohtu poolt antud tähtaja jooksul peetud läbirääkimised tulemusi ei andnud. Jääb arusaamatuks, kuidas RMK ei ole aru saanud, et tema 05.01.2018 kirjas pakutud variandid ei sobi ning kolmandad isikud nõuavad eesmärgipäraste toimingute tegemist. Viidatud selgitust ei saa käsitleda ka menetlusosaliste ärakuulamisena HMS § 40 tähenduses. Seega on tegemist järjekordse venitamisega. Kaebaja on palunud viivituses oleva toimingu tegemist ning kiri ei tõenda, et RMK oleks astunud samme viivituses oleva toimingu tegemiseks. RMK seisukoht
23.RMK vaidleb kaebusele vastu.
24.Pooled esitasid 10.10.2017 ühise taotluse vastamise tähtaja pikendamiseks kuni 10.11.2017 põhjusel, et pooled peavad kompromissiläbirääkimisi. Kuna pooled katkestasid kompromissiläbirääkimised, siis jätkab RMK Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise menetlust. RMK soovib kaebaja esindajale 05.01.2018 esitatud vastuskirjaga teabenõudele tõendada, et ta on pidanud kaebaja ja kõnesolevas menetluses kolmandate isikutega läbirääkimisi kõiki osapooli rahuldava kokkuleppe saavutamiseks.
25.RMK ei ole õigusvastaselt viivitanud Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taotluse osas maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingu (toimiku 5(11)
esitamine otsustajale) mittetegemisega mõistliku aja jooksul. RMK teatas Tallinna Linnavalitsusele 14.12.2016 kirjaga, et soovib jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel Kose põik 9 maaüksuse. Kirjale olid lisatud vastav taotlus ja asendiplaanid. Tallinna Linnavaaraameti 16.02.2017 kirjaga teatati, et Tallinna linn on taotlenud sama maad munitsipaalomandisse. Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega 207-k anti arvamus Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta, mille kohaselt Tallinna Linnavalitsus ei nõustunud Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega, kuna maaüksusel paiknevad Tallinna linnale kuuluvad tervisespordirajatised. Perioodil veebruar kuni september 2017 toimusid Tallinna Linnavalitsuse ja RMK vahel läbirääkimised eesmärgil saada linnavalitsuse nõusolek maa riigi omandisse jätmiseks. Tallinna Linnavalitsuse 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k nõustuti Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega ja tunnistati korraldus nr 207-k kehtetuks. RMK alustas läbirääkimisi õigustatud subjektidega, et saavutada kompromiss maaüksuse edasise kuuluvuse ja kasutusõiguste osas. RMK tegi kaebaja esindajale septembris 2017 ettepaneku seoses maa tagastamisega võimalikkusega. 02.10.2017 teatas kaebaja esindaja, et on ettepaneku edastanud kaebajale ning kolmandatele isikutele. 11.11.2017 teatas kaebajate esindaja, et kompromissi sõlmimine ei ole võimalik. RMK saatis kaebajale 05.01.2018 kirja, mille lõpus öeldi, et see on ühtlasi vastus tema teabenõudele, kuid mille sisu oli RMK seisukohti selgitav. See kiri on osa toimingutest maa riigi omandisse jätmise lõpuleviimiseks, täpsemalt HMS § 40 tähenduses menetlusosaliste ärakuulamine. Kirjas küsiti väga konkreetselt õigustatud subjektide seisukohta erinevatele võimalikele maa riigi omandisse jätmise toimingutele. Kaebaja ei ole sellele tänaseni vastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
26.Vaidlus puudub selles, et RMK esitas 14.12.2016 taotluse Tallinnas, Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 punkti 4 alusel. Vaidlus puudub ka selles, et maa riigi omandisse jätmise hetke seisuga oli lahendamata kaebaja ja kolmandate isikute taotlused endise kinnistu nr 479 tagastamiseks (käesoleva otsuse tegemise seisuga üle 26 aasta) ning et riigi omandisse taotletav maa kattub osaliselt maaga, mille tagastamist taotlevad kaebaja ja kolmandad isikud. Samuti puudub vaidlus selles, et riigi omandisse taotletava maa osas on Tallinna linn esitanud 30.03.2016 Harju maavanemale taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks. Vaidluse esemeks on küsimus sellest, kas RMK on alates 14.02.2017 õigusvastaselt viivituses maa riigi omandisse jätmise taotluse osas maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingu (toimiku esitamine otsustajale) mittetegemisega. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole küsimus sellest, kas esinevad õiguslikud alused Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on järgnevad.
27.MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7,9,10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse § 28 1.lõike punktidele 1,3 ja 4. Puudub vaidlus selles, et RMK on 14.12.2016 esitanud taotluse Kose põik 9 (piiriettepanek number AT161208007) maaüksuse riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel (tl 32). Samuti puudub vaidlus selles, et Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176 otsustati taotleda munitsipaalomandisse avalikus kasutuses olevad maatükid asukohaga Kose põik 9 ja Jõekalda tn 2a. Tuginedes viidatud otsusele esitas Tallinna linn Harju maavanemale 30.03.2016 taotluse Tallinnas, Pirita Linnaosas Kose põik 9 asuva maa-ala pindalaga 91 116 m2 munitsipaliseerimiseks sotsiaalmaana MaaRS § 28 lõike 1 punktide 3 ja 4 alusel. MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine ja maa munitsipaalomandisse andmine prioriteetsed sama maa tagastamise ees. See tähendab, et enne maa tagastamise küsimuse lahendamist tuleb lahendada sama maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise 6(11)
küsimus. Maa riigi omandisse jätmine tuleb enne 04.07.2017 kehtinud MaaRS § 28 lg 1 p 7 kohaselt omakorda otsustada enne maa munitsipaalomandisse andmist. Nimetatust järeldub et, kuna RMK esitas 14.12.2016 Kose põik 9 maaüksuse osas maa riigi omandisse jätmise taotluse, siis ei saa sama maa-ala osas lahendada maa tagastamise küsimust enne, kui lõplikult on lahendatud RMK taotlus maa riigi omandisse andmiseks ning Tallinna linna taotlus sama maa-ala munitsipaalomandisse jätmiseks. Tulenevalt enne 04.07.2017 kehtinud MaaRS § 28 lg 1 p-st 7 ei lahendata munitsipaalomandisse andmise taotlust aga enne, kui maa riigi omandisse jätmise otsustaja on teinud lahendi RMK poolt esitatud maa riigi omandisse jätmise taotluse osas.
28.Kuigi MaaRS ega selle alusel kehtestatud maa riigi omandisse jätmise kord ei sätesta tähtaegu, mille jooksul peaks riik maa riigi omandisse jätmise taotluse esitama või kui pika aja jooksul võiks omandireformi objektiks oleva maa tagastamisega viivitada, viidates maa riigi omandisse jätmisele, on taotlejal ja otsustajal siiski kohustus teha viidatud toimingud mõistliku aja jooksul. Viidatud kohustus tuleneb HMS § 5 lg-st 4, mis sätestab, et menetlustoimingud tuleb viia läbi viivituseta, kuid mitte hiljem, kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Riigikohus on 25.02.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-15 leidnud, et kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega sätestatud, tuleb see teha viivitamatult. 29.04.2014 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-78-13 (p 16) leidis Riigikohus, et see tähendab menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Kohus nõustub kaebajaga selles, et endise kinnistu nr 479 maa tagastamismenetlus on kestnud ülemäära kaua. Samuti nõustub kohus kaebajaga selles, et kuna RMK on esitanud maa riigi omandisse jätmise taotluse alles 14.12.2016, st 24 aastat peale seda, kui nimetatud maa oli tunnistatud omandireformi objektiks, siis peaks RMK tegema endast oleneva, et esitatud taotlus saaks võimalikult kiiresti lahendatud.
29.Maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamisest on teavitatud Tallinna linna 14.12.2016 kirjaga nr 3-1.1/1190 (tl 27). Maa riigi omandisse jätmise korra p 6 kohaselt koostab maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks taotleja või tema poolt volitatud isik toimiku ning punkt 7 sätestab loetelu dokumentidest, mis sinna tuleb koguda. Kui maad taotletakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel on nendeks dokumentideks maa riigi omandisse jätmise taotlus; kui riigi omandisse jäetaval maal paiknevad ehitised, siis dokumendid ehitiste omandi kohta; taotleja valduses olevad dokumendid riigi omandisse jäetava maa senise kasutusõiguse kohta (maakasutusõiguse riiklik akt, maa looduses eraldamise akt vms); riigi omandisse taotletava maa asendiplaan. Korra punkti 8 kohaselt esitatakse korra punktis 7 sätestatud nõuete kohaselt koostatud toimik maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele tutvumiseks, kelle arvamus lisatakse samuti toimikusse. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmise korra punktist 9 on kohalikul omavalitsusel viidatud punktis loetletud toimingute tegemiseks aega üks kuu arvates punktis 7 nimetatud toimiku edastamisest. Samas, kui kohalik omavalitsus nõutud toiminguid ei tee, siis ei takista see maa riigi omandisse andmise korra punktide 10, 101 ja 11 kohaselt maa riigi omandisse jätmise otsustamist. Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k (tl 38-39). Arvamusele on lisatud õiendid vara tagastamise taotluste ja maa ostueesõigusega erastamise kohta (tl 40-41), Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsus nr 176 maa munitsipaalomandisse taotlemise ja katastriüksuse sihtotstarbe määramise kohta koos munitsipaalomandisse taotletavate maaüksuste asendiplaanidega (tl 41 pöördel kuni 43). Arvamuse kohaselt ei nõustu Tallinna linn maa riigi omandisse jätmisega, kuna 30.03.2016 on esitatud Harju maavanemale taotlus sama maa munitsipaalomandisse andmiseks. Tallinna linna arvamus on edastatud RMK-le Tallinna Linnavaraameti 13.02.2017 kirjaga nr 4.3-2/16/6790 (tl 38).
7(11)
Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 kohaselt esitab taotleja maa riigi omandisse jätmise otsustajale korra punkti 7 kohaselt koostatud toimiku, punkti 9 alusel esitatud kohaliku omavalitsuse arvamuse, kui need on esitatud ning maa riigi omandisse jätmise otsuse eelnõu ja seletuskirja. Otsus maa riigi omandisse jätmise kohta tehakse ühe kuu jooksul käesolevas punktis nimetatud dokumentide otsustajale esitamise päevale järgnevast päevast arvates. Nähtuvalt RMK 14.12.2016 koostatud taotlusest ja sellele lisatud plaanist, Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusest 207-k ja sellele lisatud dokumentidest, asjaolust, et maa sihtotstarve on määratud Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176, ning RMK 05.01.2018 kirjale lisatud dokumentidest loeb kohus usutavaks, et RMK-l oli seisuga 14.02.2017 olemas korra punktis 7 sätestatud nõuetele vastavalt koostatud toimik ning punktis 9 nimetatud kohaliku omavalitsuse arvamus. Seega oli RMK-l korra regulatsiooni kohaselt vajalik lisada toimikusse üksnes maa riigi omandisse jätmise eelnõu ning seletuskiri ning need oli võimalik edastada maa riigi omandisse andmise otsustajale. Puudub vaidlus selles, et RMK ei ole kaebaja poolt taotletavat toimingut teinud. Seega on vajalik järgnevalt analüüsida, kas RMK poolt vastava toimingu tegemata jätmine on olnud õiguspärane. Kaebaja palub kohtul otsuse resolutsioonis tuvastada maa riigi omandisse jätmise korra punktis 12 nimetatud toimingu mittetegemise viivituse õigusvastasus alates 14.02.2017. Kaebaja nõudest tulenevalt möödus mõistlik aeg kaebaja poolt taotletava toimingu tegemiseks 14.02.2017.
30.Kohtu hinnangul ei ole RMK teinud endast olenevat, et teostada kaebaja poolt taotletud toiming mõistliku aja jooksul. Seejuures on RMK põhjendused menetlusega viivitamise kohta olnud ajas muutuvad. Nagu nähtub RMK poolt kaebaja 30.03.2017 teabenõudele 04.04.2017 saadetud vastusest nr 1-7/324 (tl 77), siis põhjendas RMK menetlusega viivitamist esmalt asja keerukusega. Hilisemalt on RMK asunud väitma, et menetluse lõpule viimine on seotud Pirita jõeoru maastikukaitsealal asuvate maaüksuste riigi omandisse jätmisega seonduva kohtumenetlusega, kuna Kose põik 9 maaüksusel asub terviserada, mis osaliselt kulgeb ka teistel keskkonnaministri 29.09.2016 käskkirjaga nr 12/16/953 „Maa riigi omandisse jätmine“ riigi omandisse jäetud maaüksustel (RMK 19.07.2017 vastus kaebaja teabenõudele, tl 81-82). Nähtuvalt RMK poolt Tallinna Halduskohtule 30.01.2018 esitatud vastuse punktidest 4 ja 5, on toimingu tegemisega viivitamise põhjuseks olnud asjaolu, et perioodil veebruar kuni september 2017 on RMK pidanud Tallinna linnaga läbirääkimisi eesmärgiga saavutada linna nõusolek maa riigi omandisse jätmiseks. Vastav nõusolek saadi 06.09.2017. Kohus leiab, et RMK poolt oma tegevusetuse õigustamiseks esile toodud põhjendused ei ole asjakohased ega õigusta viivitust kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisel. 30.1 Nagu kohus käesoleva otsuse eelmises alapunktis tuvastas, siis pidi RMK-l olema seisuga 14.02.2017 valmis korra punktis 7 sätestatud nõuetele vastavalt koostatud toimik ning punktis 9 nimetatud kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise põhjendatuse kohta. Nimetatud väitele ei ole käesoleva kohtuasja menetluses vastu vaielnud ka RMK. Seega oli RMKl võimalik koostada maa riigi omandisse jätmise korralduse eelnõu ja seletuskiri ning edastada toimik keskkonnaministrile asja lõplikuks lahendamiseks juba 14.02.2017, st peale seda, kui Tallinna linna poolt oli edastatud RMK-le Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldus nr 207-k. Kohus nõustub kaebajaga, et asjaolu, et Tallinna linn ei olnud Kose põik 9 maaüksuse maa riigi omandisse jätmisega nõus, ei ole põhjuseks, mis oleks saanud takistada RMK-l edasiste toimingutega jätkamist. Maa riigi omandisse jätmise korra punktidest 9, 101 ja 10 kohaselt ei takista asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmisega nõus, maa riigi omandisse jätmise menetlusega jätkamist ning toimiku edastamist otsustajale lõpliku haldusakti vastu võtmiseks. Kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise põhjendatuse kohta võib olla küll oluline dokument maa riigi omandisse jätmise lõppotsuse tegemisel (kaalutlusõiguse teostamisel), kuid kohaliku omavalitsuse arvamus või selle puudumine ei mõjuta iseenesest maa riigi omandisse andmise taotleja kohustust esitada maa riigi omandisse jätmise toimik otsustajale 8(11)
viivitamatult pale seda, kui tema poolt on teostatud maa riigi omandisse jätmise korra punktides 612 nimetatud menetlustoimingud. Seega ei õigusta asjaolu, et Tallinna linn ei olnud maa riigi omandisse jätmisega nõus, menetlustoimingu tegemisega viivitamist. RMK-l ei olnud kaebaja poolt taotletava menetlustoimingu tegemiseks vajalik saavutada Tallinna linna nõusolekut maa riigi omandisse jätmiseks, millest tulenevalt ei saa lugeda põhjendatuks viivitust menetlustoimingu tegemisel perioodil veebruar kuni september 2017, mil väidetavalt peeti Tallinna linnaga läbirääkimisi, mille tulemusena nõustus Tallinna linn 06.09.2017 korraldusega maa riigi omandisse jätmisega. Maa riigi omandisse andmise otsustajal ja Tallinna linnal oli võimalik läbirääkimisi pidada ning vastav kokkulepe saavutada ka olukorras, kus RMK oli omapoolsed toimingud ära teinud ja toimiku keskkonnaministrile maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks esitanud. Selliselt on lahenenud vaidlus ka haldusasjas 3-16-2179, kus kokkulepe keskkonnaministri ja Tallinna linna vahel saavutati alles peale lõpliku haldusakti andmist kohtumenetluses. Oluline on, et RMK on üksnes maa riigi omandisse jätmise taotleja ning tema pädevusse ei kuulu maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemine. Seega ei saa RMK viivitada omapoolsete toimingute tegemisega põhjusel, et pidas Tallinna linnaga läbirääkimisi ega asjaolu, et läbirääkimiste tulemusena tühistas Tallinna Linnavalitsus oma 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k varasema 08.02.2017 korralduse nr 207-k. 30.2 Kohus loeb ka usutavaks, et 14.12.2016, st ajal, mil RMK esitas taotluse Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmiseks, oli RMK igal juhul teadlik Tallinna linna soovist saada sama maa munitsipaalomandisse seoses asjaoluga, et maatükil paiknevad avalikus kasutuses olevad tervisespordirajatised. Samuti pidi RMK olema teadlik asjaolust, et Tallinna linn on 31.10.2016 vaidlustanud halduskohtus keskkonnaministri 29.09.2016 käskkirja nr 1-2/16/953, millega jäeti riigi omandisse maatükid, mida samuti läbivad Pirita tervisespordirajad (haldusasi 3-16-2179). Seega ei saanud RMK jaoks olla üllatuslik, et Tallinna Linnavalitsuse 8.02.2017 korraldusega nr 207-k otsustati mitte anda nõusolekut maa riigi omandisse andmiseks. Seega oleks peale Tallinna linna arvamuse saamist 14.02.2017 tulnud menetlusega viivitamatult edasi minna. Tekkinud erimeelsus ei saanud olla RMK jaoks üllatuslik. 30.3 Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et pooleli olnud menetlus haldusasjas nr 3-16-2179 ei saa olla viivituse õigustamise aluseks. Viidatud haldusasjas toodud maatükid ei ole vähimaski puutumuses endise kinnistu nr 479 maa-alaga, samuti on täiesti erinevad alused maa riigi omandisse jätmiseks. Kui haldusasjas nr 3-16-2179 nimetatud maatükke soovib riik jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel, siis Kose põik 9 maaüksuse puhul on selleks aluseks MaaRS 31 lg 1 p 4. Kuidas lahenes RMK ja Tallinna linna vaheline vaidlus haldusasjas 3-162179 ei mõjuta Eesti Vabariigi õigusi saada endisest kinnistust nr 479 riigi omandisse maatükk aadressiga Kose põik 9. Haldusasjas 3-16-2179 septembris 2017 sõlmitud kokkulepe ei loo Eesti Vabariigile täiendavaid aluseid saada Kose põik 9 maaüksust riigi omandisse. Samas, isegi siis, kui läbirääkimiste ese haldusasjas 3-16-2179 oleks kaudselt puudutanud ka Kose põik 9 maaüksust, ei õigusta see RMK poolset viivitust toimingute tegemisel, kuivõrd RMK ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustajaks, vaid üksnes taotlejaks. Otsuse selle kohta, kas jätta maa riigi omandisse või mitte teeb keskkonnaminister, kellel oleks olnud võimalik Tallinna linna huve kaaluda ning võimalikke läbirääkimisi pidada juba lõppotsuse tegemise menetluses. Samas võib otsustaja vaatamata sellele, et kohalik omavalitsus on maa riigi omandisse jätmise vastu, ikkagi teha otsuse maa riigi omandisse jätmise kohta. See tähendab, et kui ka kohalik omavalitsus ei nõustu maa riigi omandisse jätmisega, peab maa riigi omandisse jätmise taotleja ning ka otsustaja tegema ikkagi vastavad vajaminevad toimingud ja otsused mõistliku aja jooksul.
31.Eeltoodust tulenevalt ei ole RMK ei kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses toonud välja selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja poolt taotletud toimingu – maa riigi omandisse jätmise toimiku edastamine otsustajale- tegemisega viivitamist enne seda, kui kaebaja pöördus kaebusega kohtusse. RMK on olnud alates 14.02.2017 õigusvastases viivituses Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise menetlemisel ning tänu RMK viivitusele on viibinud ka õigusvastaselt 9(11)
võõrandatud kinnistu nr 479 maa tagastamise küsimuse lahendamine. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise lahendamisega viivitamine rikub omakorda kaebaja subjektiivseid õigusi.
32.Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja ja kolmandad isikud ei saavutanud käesoleva kohtuasja menetluse kestel kompromissi haldusasja lahendamisel ei ole takistanud RMK-l menetlustoimingu tegemist kohtumenetluse kestel. Pooled on kohtule ühiselt kinnitanud, et RMK tegi 28.09.2017 kaebajale ettepaneku algatada kompromissiläbirääkimised. 10.10.2017 esitasid kaebaja ja RMK kohtule ühise taotluse RMK-le seisukoha esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 10.11.2017. Pooled põhjendasid tähtaja pikendamist läbirääkimistega (tl 95). Kohus nõustus taotluses tooduga ning tegi sellekohase määruse 10.10.2017. Kaebaja esindaja poolt 11.11.2017 Tallinna Halduskohtule saadetud e-kirjast (tl 101) nähtub, et kaebaja oli nõus kompromissi sõlmimisega juhul, kui toimub kogu endise kinnistu nr 479 maa tagastamine, kuid nimetatud maale seatakse isiklik kasutusõigus riigi kasuks. Selleks pidi RMK pidama läbirääkimisi ka Tallinna linnaga. RMK Tallinna linnaga kokkulepet ei saavutanud. Kirjast nähtub ka, et kaebaja esindaja on tutvustanud RMK poolt pakutud kompromissi kolmandatele isikutele (endise kinnistu nr 479 teistele tagastamise subjektidele), kes ei olnud nõus sellega, et seatakse isiklik kasutusõigus riigi kasuks. Asjaolu, et RMK poolt pakutud variantide osas kohtu poolt antud tähtaja jooksul kompromissi ei saavutatud, on kinnitanud oma 12.01.2018 menetlusdokumendis ka kolmandad isikud (tl 142). 09.11.2017 esitas RMK kohtule veelkord taotluse vastamise tähtaja pikendamiseks kuni 10.12.2017 (tl 99). Kaebaja ei olnud pikendamisega nõus, kuna leidis, et kompromissi sõlmimine ei ole võimalik (tl 101) Nimetatust tulenevalt kohus RMK poolt esitatud taotlust ei rahuldanud. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et pooled pidasid kohtumenetluses läbirääkimisi 28.09.2017 kuni 10.11.2017. Seega ei saa RMK olla läbirääkimistele kulunud ajaperioodi puudutavas osas viivituses kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisel.
33.Kohus nõustub kaebaja ja kolmandate isikutega, et tekkinud olukorras ei saa RMK poolt kaebaja teabenõudele 05.01.2018 saadetud selgitavat kirja käsitleda kaebaja ärakuulamisena maa riigi omandisse jätmise menetluses. Tegemist on otsitud väitega, kuna kaebaja oli juba 10.11.2017 andnud RMK-le üheselt teada, et kokkuleppe saavutamine RMK poolt pakutud tingimustel ei ole võimalik. Kaebaja on oma seisukohta avaldanud juba kohtule esitatud kaebuses ja teistes menetlusdokumentides ning kohtul puudub alus kahelda, et kaebaja ei oleks selgitanud oma positsiooni ka poolte vahel peetud läbirääkimistel perioodil 28.09.2017 kuni 10.11.2017. Seega ei õigusta RMK 05.01.2018 toodud kiri viivitust kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisega viivitamisel.
34.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et RMK on kaebaja poolt taotletud toimingu tegemisega õigusvastaselt viivitanud alates 14.02.2017. RMK poolt menetluses esile toodud asjaolud ei saa mõjutada toimingu tegemise kohustust ega õigusta toimingu tegemisega viivitamist, va periood 28.09.2017 kuni 10.11.2017, mil pooled pidasid läbirääkimisi.
35.Kaebaja on lisaks tuvastamisnõudele esitanud kohtule ka kohustamisnõude. Asja materjalide põhjal tekib põhjendatud küsimus, miks ei ole RMK teinud kaebaja poolt taotletud toimingut peale septembrit 2017, kui Tallinna linnalt on saadud 06.09.2017 nõusolek Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta ning 22.09.2017 on kinnitatud on Tallinna linna ja keskkonnaministri vaheline kompromiss haldusasjas 3-16-2017. Seega loeb kohus usutavaks kaebaja kahtluse, et RMK jätkab viivitust ka peale käesoleva kohtlahendi jõustumist. Kuivõrd toimingut ei ole tehtud ka käesoleva kohtulahendi tegemise seisuga, ning kohus tuvastas käesolevas kohtuotsuses, et puuduvad alused toimingu tegemisega viivitamiseks (va periood 28.09.-10.11.2017), siis rahuldab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude ning kohustab RMK-d esitama Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse andmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. 10(11)
Kohus on eelnevalt tuvastanud, et RMK-l oli kohustus kaebaja poolt taotletud toiming teha juba kohtusse pöördumisel.
MENETLUSKULUD
36.Käesolevas asjas rahuldas kohus tuvastamisnõude osas kaebuse sisuliselt pea kogu ulatuses ning kohustamisnõue kogu ulatuses. Formaalselt võib küll väita, et RMK viivituse õigusvastasus jäi tuvastamata alaperioodi 28.09.2017 kuni 10.11.2017 osas. Samas oli tegemist perioodiga, mil pooled pidasid kohtumenetluses läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks kompromissiga. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Lähtuvalt asjaolust, et kaebus on tegelikkuses rahuldatud pea kogu ulatuses on viidatud sättest tulenevalt proportsionaalne vähendada kaebaja menetluskulusid 5 % ulatuses. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud RMK kanda. Samuti jäävad RMK enda võimalikud menetluskulud tema enda kanda, kuivõrd ta ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja on esitanud kohtule tähtaegselt taotlused menetluskuluse hüvitamiseks (tl 133-140; 148151; 172-174). Kokku palub kaebaja hüvitada menetluskulud summas 1554,5 eurot. Taotlustele on lisatud kulude arvestamist ja nende kandmist tõendavad dokumendid. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud, ning kuuluvad seega 95% ulatuses välja mõistmisele. Seega tuleb RMK-lt kaebaja kasuks välja mõista (1554,5 x 5% = 77,72; 1554,577,725 = 1476,77) 1476,78 eurot.
37.Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kolmandad isikud olid kaebaja poolel ning kuna kaebus rahuldati valdavas osas, tuleb kolmandate isikute menetluskulud hüvitada samade reeglite kohaselt nagu need hüvitatakse kaebajale ning kulud mõista välja RMK-lt. Kolmandad isikud on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 833,75 eurot (tl 141-145). Taotlustele on lisatud kulude arvestamist ja nende kandmist tõendavad dokumendid. Kohus leiab, et menetluskulud on põhjendatud ning kuuluvad seega 95% ulatuses välja mõistmisele RMK-lt. Seega tuleb RMK-lt kolmandate isikute kasuks välja mõista (833,75 x 5% = 41,68; 833,75-41,68 ) 792,07 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.