Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja nr 13-2/16/11071-2 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse 04.09.2012 taotluste edasiseks menetlemiseks ja Keskkonnaministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Jõelähtme vald, seaduslik esindaja vallasekretär Leho Kure, volitatud esindajad vandeadvokaat Karl Haavasalu ja maanõunik Ülo Laanemets Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindajad Toomas Kutti ja Marili Lehtmets
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.06.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Jõelähtme valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
23.01.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.06.2017 otsus haldusasjas nr 3-17-153 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-17-153 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigi Maa-Amet ja Jõelähtme vald sõlmisid 06.03.1995 maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise lepingu. Selle alusel kinnitas Jõelähtme Vallavolikogu kuus maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, mille alusel asuti läbi viima maareformi. Alates 2002. aastast kinnistus põhimõte, et ostueesõigusega erastatav maa ei tohi koosneda erinevatest lahustükkidest. Sel põhjusel palus Jõelähtme vald 16.09.2002 kirjaga Maa-ametilt võimalust ümberkruntimiskavade registreerimiseks maakatastris ja erandjuhul lahustükkidena ostueesõigusega erastamise võimaldamist. Maa-amet keeldus. Jõelähtme Vallavolikogu otsustas 28.12.2009 taotleda munitsipaalomandisse Manniva maakorralduspiirkonnas paiknevad maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksused, kuna nende lahustükkide ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektidel oli tekkinud õigustatud ootus lahustükkide ostueesõigusega erastamiseks. Keskkonnaministeerium tagastas valla taotlused 15.09.2011 kirjaga, leides, et maareformi seaduse (MaaRS) § 25 lg 2 alusel ei ole nende maatükkide munitsipaliseerimine võimalik. Keskkonnaminister tegi ettepaneku esitada uus taotlus lahustükkide omandamiseks riigivaraseaduse (RVS) alusel. Jõelähtme vald esitas 04.09.2012 taotlused reformimata riigimaa (Põlluoja, Nurgavälja, Põlluraja, Pikaoja, Nurgapõllu, Jüripõllu, Metsapearna ja Alt-Liiakse maaüksused) otsustuskorras tasuta võõrandamiseks RVS § 33 lg 1 p 1 alusel Jõelähtme vallale. Vald vajab maaüksusi vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Keskkonnaministeerium jättis 22.12.2016 kirjaga nr 13-2/16/11071-2 Jõelähtme valla 04.09.2012 taotlused rahuldamata, sest taotlustes märgitud maaüksused ei ole vajalikud Jõelähtme vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks ning riigivara munitsipaalomandisse andmine riigivara edasivõõrandamise eesmärgil ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega.
2.Jõelähtme vald esitas 23.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja nr 13-2/16/11071-2 tühisuse tuvastamist või tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaministeeriumi kohustamist Jõelähtme Vallavalitsuse 04.09.2012 taotluste edasiseks menetlemiseks ja Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebaja eksitamine, viivitus taotluste lahendamisel) õigusvastasuse tuvastamist. Kiri on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 alusel, sest kaebaja taotlused oleks pidanud lahendama Vabariigi Valitsus (RVS § 37 lg 2, § 38 lg 2). Kui kiri on siiski kehtiv, tuleb see tühistada õigusvastasuse tõttu. Kiri ei vasta HMS § 54 nõuetele. Kaebaja 2(7)
3-17-153 taotlusi lahendati üle nelja aasta ning menetluse käigus eksitati kaebajat korduvalt. Kiri on kaalutlusvigadega. Selles pole hinnatud kaebaja, kolmandate isikute ja avalikku huvi. Analüüsitud ei ole maakorraldusseaduse (MaaKS) ümberkruntimise regulatsiooni mõtet ja eesmärki. Menetlusse ei kaasatud ega kuulatud ära isikuid, kellel on maakorralduskavade alusel tekkinud ootus nende elluviimise suhtes. Kaebaja vajab maaüksuseid HMS § 60 lg-st 2 ning MaaKS §-st 27 tulenevate ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul on riigivara tasuta võõrandamine RVS § 33 lg 1 p 1 alusel lubatav. Ümberkruntimiskavad on kinnitatud kehtivate haldusaktidega ning kaebajal on kohustus neid täita. MaaKS § 3 lg 1 kohaselt kuulub maakorralduse läbiviimine kohaliku omavalitsuse pädevusse. Tuvastamisnõue on vajalik kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kaebaja taotluste väga pika menetlemise aja tõttu on kaebaja pidanud tegema kulutusi õigusnõustamisele. Samuti on kaebaja teinud kulutusi maaüksuste hindamiseks.
3.Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebeõiguse jaatamise korral palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata. RVS § 37 lg 1 sätestab, et riigivara võõrandamise otsustab riigivara valitseja. RVS § 38 lg-s 2 sõnastatud Vabariigi Valitsuse otsuse all peetakse silmas Vabariigi Valitsuse nõusolekut. Kui riigivara valitseja jõuab menetlust läbi viies selgusele, et võõrandamine ei ole võimalik, pole Vabariigi Valitsuse nõusolek keeldumiseks vajalik. Kaebaja on kehtestanud maakorralduskavad, mille elluviimine on vastuolus MaaRS-ga, sest lahustükke ei ole võimalik ostueesõigusega erastada. Ümberkruntimiskava koostamine maareformi käigus on tagastatava ja erastatava maa piiride ja suuruse kindlaks määramise üheks võimalikuks viisiks, mille puhul tuli järgida MaaRS-s sätestatud põhimõtteid ja reegleid. Vastustaja on alates sellest, kui 2002. aastal ilmnes lahustükkide erastamise ebaõige praktika, abistanud ja teinud ettepanekuid kavade muutmiseks ja tekkinud olukorra lahendamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise subjektid ja vald ei ole vaidlustanud vaidlusaluste maaüksuste maakatastris registreerimisest keeldumist. Kaebaja ei ole kavasid kehtetuks tunnistanud ja on oma käitumisega tekitanud kavade osalistele ebaõigeid ootusi, et kavadega ette nähtud lahustükid antakse nende omandisse. RVS § 29 lg 1 p 2 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara on vajalik RVS § 33 lg-s 1 nimetatud juhtudel. Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus otsustamaks, kas riigivara võõrandada või mitte. RVS § 33 lg 3 puhul ei ole seadusandja eesmärk olnud luua seaduslikku alust riigilt tasuta munitsipaalomandisse saadud maade võõrandamiseks, vaid et juba maad taotledes oleks konkreetse maa vajadus seotud seaduses sätestatud konkreetse omavalitsusüksuse avaliku ülesande täitmisega.
4.Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja näol on tegemist haldusaktiga. Sellega on jäetud rahuldamata kaebaja taotlused talle riigivara võõrandamiseks. RVS § 38 järgi otsustatakse riigivara võõrandamine otsusega. HMS § 43 lg 2 kohaselt antakse ka taotletud haldusakti andmata jätmisel haldusakt. Kaebajal on kaebeõigus. RVS § 37 lg 1 kohaselt teeb võõrandamise otsuse riigivara valitseja, s.o antud juhul vastustaja. RVS § 37 lg 2 p 1 järgi võib minister otsustada kinnisasja otsustuskorras 3(7)
3-17-153 võõrandamise üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Küsimus sellest, kas ka otsustuskorras võõrandamisest keeldumisel on vajalik Vabariigi Valitsuse nõueolek, on määrav otsuse õiguspärasuse, kuid mitte haldusorgani pädevuse hindamisel. Antud juhul ei esine HMS §-s 63 sätestatud haldusakti tühisuse aluseid. Kuigi Vabariigi Valitsuse pädevuses on nõusoleku andmine riigivara võõrandamiseks, puudub vajadus küsida kooskõlastust, kui riigivara valitseja vara võõrandamisega ei nõustu. Kaebaja eesmärgiks on riigi poolt maaüksuste talle tasuta otsustuskorras võõrandamine RVS § 33 lg 1 p 1 alusel, et ta saaks need kaheksa maaüksust edasi võõrandada ostueesõigusega erastamist taotlenud kuuele isikule. Ostueesõigusega erastatavad lahustükid on ette nähtud 1996.-1999. aastatel kinnitatud ümberkruntimiskavades. Tegemist on lahustükkidega suuruses 0,4-3,12 ha, kokku 13,85 ha ulatuses. Katastripidaja keeldus ostueesõigusega erastamiseks kavandatavaid maaüksusi maakatastris registreerimast. Vastavaid keeldumisi ei ole vaidlustatud. Ümberkruntimiskavad on kehtivad haldusaktid. Kaebaja ei soovi neid kehtetuks tunnistada, sest see looks täiendavat ebaselgust. Vastustaja leiab õigesti, et maa ostueesõigusega erastamine on eripärane ning reformile omane soodustingimustel maa omandamise viis ning seda ei ole võimalik läbi viia maa osas, mille saatus on reformi käigus juba otsustatud. Seadusega vastuolus olevate ümberkruntimiskavade realiseerimine ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse seadusest tulenev ülesanne RVS § 33 lg 1 p 1 kontekstis. Maakorralduse läbiviimine on küll kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid lahustükkide erastamise võimatus pole kaebajale tekitanud maakorralduslikke raskusi. Kaebaja põhiline vajadus näib olevat täita kehtivaid haldusakte ja vältida võimalike kahjunõuete esitamist huvitatud isikute poolt. Kaebaja ei ole vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise otsuseid ega vastustaja keeldumist kõnealuste maatükkide munitsipaalomandisse andmisest. Maaüksuste puhul on tegemist riigimaaga, millega ei saa enam teha maareformi toiminguid. Vastustaja leiab õigesti, et riigivara valitseja ei saa tasuta võõrandada riigivara selle edasivõõrandamise eesmärgil. Omandaja võib võõrandada riigilt omandatud kinnisasja üksnes juhul, kui see ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks avalike ülesannete täitmiseks. Maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus tekkinud usaldus maa omandamise suhtes ei saa üle kanduda riigivara võõrandamise taotluse lahendamise menetlusse. Riik ei saa anda juba reformitud riigimaad RVS sätteid eirates erastamise otstarbel tasuta kohalikule omavalitsusele. Kaebaja tugineb veel ebamõistlikule menetlustähtajale ning enda eksitamisele. Eksitamine seisnes kaebaja väitel selles, et vastustaja ei ole vaidlustanud ümberkruntimiskavasid ning on nendega nõustunud. Samuti selles, et vastustaja tegi 15.09.2011 kirjas kaebajale ettepaneku taotluste esitamiseks RVS alusel. Vastustaja andis kaebajale korduvalt mõista, et taotlusi menetletakse. Vastustaja tegevus olukorra kujunemisel oli tõesti vastuoluline. Maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise idee ja lepingu sõlmimise initsiatiiv pärinevad riigilt. Vastustaja on aktsepteerinud lahustükkide erastamist võimaldavate maakorralduskavade kinnitamist, asudes hiljem seisukohale, et sellisel kujul ei ole erastamine võimalik. Ka ei realiseerunud vastustaja soovitus lahendada olukord RVS abil. Samas ei olnud tegemist kaebajat eksitava tegevusega. Kaebaja on ise haldusorgan, kes peab hoolitsema, et tema enda kehtestatud haldusaktid saaksid realiseeritud või selle võimatuse korral muudetud või kehtetuks tunnistatud. Kaebaja ei ole kasutanud võimalust vaidlustada maa riigi omandisse jätmist või maa munitsipaalomandisse jätmise taotluste tagastamist. Eksitavad ei ole vastustaja lubadused esitada Vabariigi Valitsusele korralduse eelnõu.
4(7)
3-17-153 Vastustaja ei saanud eelnõud esitada, kui jõudis arusaamisele, et riigivara võõrandamine ei ole võimalik. Vaidlust ei ole, et 04.09.2012 taotlused lahendas vastustaja 22.12.2016. Samas toimus selle aja sees kaebaja ja vastustaja vahel tihe suhtlus nii formaalselt kui mitteformaalselt. Menetluse pikkust on mõjutanud kujunenud olukorra õiguslik komplitseeritus. Viivituse põhjuseks ei ole vastustaja ühepoolne ebapiisav tegevus.
5.Jõelähtme vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade juurde. Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebaja taotluse tuvastada, et taotluste lahendamisel eksitas vastustaja kaebajat ning oli õigusvastaselt viivituses. Taotluste lahendamine rohkem kui 4 aasta ja 3 kuu kestel on vaadeldav tegevusetuse või viivitusena. Lisaks lõi vastustaja kaebajale mulje, et taotlused kuuluvad rahuldamisele, andes teada, et kinnisasja otsustuskorras võõrandamise eelnõud koostatakse ja see saadetakse Vabariigi Valitsusele. Tuvastamisnõude esitamine on vajalik kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Halduskohus lähtus vääralt eeldusest, et kaebaja on ise haldusorgan. Kaebaja oli taotlejaks HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses ning talle laienesid kõik haldusmenetluse üldised põhimõtted. Asjakohatud on halduskohtu viited maa riigi omandisse jätmise ja maa munitsipaalomandisse andmise taotluste tagastamise mittevaidlustamisele. See ei vabasta vastustajat nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimise nõudest. Kohus tuvastas, et haldusmenetluses oli ca aastapikkune periood, mil menetlustoiminguid ei tehtud. Vähemalt selles osas oleks tulnud tuvastamiskaebus rahuldada. Kohus jättis analüüsimata, kui pikad ajavahemikud on olnud menetlustoimingute vahel ning kas need on olnud põhjendatud. Kohus leidis ebaõigesti, et lahustükkide ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik. Tegemist on ostueesõigusega erastamisega ümberkruntimise kontekstis. MaaKS on eriseadus MaaRS suhtes, millest tuleneb, et MaaRS-s sätestatud piirangud lahustükkide erastamisele ei kehti ümberkruntimise korral. Eeltoodu nähtub MaaKS § 341 lg-st 1, samuti maa ostueesõigusega erastamise korra § 132 p-st 8. Lahustükkide erastamist ei välista ka Riigikohtu 14.05.2007 otsus nr 3-3-1-18-07. Ümberkruntimiskavad kehtivad ning kaebaja vajab vaidlusaluseid maaüksusi selleks, et ümberkruntimiskavad ellu viia ning seeläbi täita kehtivad haldusaktid. Seega on halduskohus vääralt järeldanud, et maaüksused ei ole kaebajale vajalikud avalike ülesannete täitmiseks. Oluline ei ole, et maaüksused on hetkel riigi omandis ning neid ei ole seetõttu võimalik enam ostueesõigusega erastada. Arvestada tuleb, et Harju maavanem riigi esindajana oli kaasatud ümberkruntimise menetlustesse, kavad kehtivad ning nii kaebajal kui ka vastustajal on kohustus neid täita. Ümberkruntimine kui maakorraldustoiming on võimalik ka maareformi väliselt. Arvestades MaaRS §-s 2 sõnastatud maareformi eesmärki, ei ole määrav, millise menetluse tulemusena maaüksused eraomandisse jõuavad. Kaebaja aktsepteeris maaüksuste taasriigistamist vaid põhjusel, et vastustaja lubas need otsustuskorras kaebajale võõrandada. Õige ei ole kohtu seisukoht, et riigivara ei võimalik tasuta võõrandada edasivõõrandamise eesmärgil. RVS-s puudub norm, mis keelaks kohalikul omavalitsusel vara edasi võõrandada. Halduskohus jättis ebaõigesti käsitlemata RVS § 33 lg-ga 3 seonduva. Arvestada tuleb ka 5(7)
3-17-153 käesoleva olukorra eripära. Kui Maa-amet poleks 2002. aastal muutnud oma praktikat seoses lahustükkide erastamisega, oleks saanud ümberkruntimiskavad täies mahus ellu viia. Vastustaja ise tegi ettepaneku, et kaebaja võiks esitada taotluse riigivara otsustuskorras võõrandamiseks. Halduskohus leidis ebaõigesti, et taotluse rahuldamata jätmist ei pidanud Vabariigi Valitsusega kooskõlastama. RVS § 37 lg 2 p-st 1 nähtub, et asja otsustamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek. Vastustaja rikkus kaalutlusõigust. Vastustaja märkis kaebajale saadetud kirjas, et otsuse eelnõu kooskõlastatakse Vabariigi Valitsusega. See tekitas kaebajale õigustatud ootuse, et tema taotlusi arutatakse Vabariigi Valitsuses. Pole võimalik hinnata, mis seisukohale oleks jõudnud Vabariigi Valitsus. Vastustaja sõnamurdlikkus nähtub ka sellest, et ta soovitas taotleda riigivara võõrandamist. Halduskohus ei ole käsitlenud, millised õiguslikud tagajärjed on vastustaja eeltoodud käitumisel. Vastustaja oli koostanud otsuse eelnõu, kuid saatis selle Rahandusministeeriumisse, mitte Vabariigi Valitsusele. Eeltoodud käitumine jääb arusaamatuks. Tuleb välja selgitada, mis olid need asjaolud, mis panid vastustaja oma seisukohta oluliselt muutma. Vastustaja jättis oma keeldumises veel analüüsimata, milline on ümberkruntimise mõte ja eesmärk ning kuidas saavutada ümberkruntimise eesmärki, kui kaalukas on kaebaja huvi ja kolmandate isikute huvi taotluste rahuldamise vastu ning vastustaja huvi jätta taotlused rahuldamata.
6.Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Halduskohus leidis õigesti, et lahustükkide ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille järgi on MaaKS eriseaduseks MaaRS suhtes ning ümberkruntimiskava olemasolul võib kõrvale kalduda MaaRS § 221 lg-s 2 sätestatud maa erastamise ulatusest. Kaebaja viitab MaaKS § 341 lg-le 1 ja maa ostueesõigusega erastamise korra § 132 p-le 8, mille kohaselt lähtutakse maa erastamisel kinnitatud ümberkruntimiskavast. Nimetatud normid lähtuvad aga eeldusest, et ümberkruntimiskava on kooskõlas MaaRS-s sätestatuga. Ühestki sättest ei nähtu, et ümberkruntimiskavaga võib erastamisele kuuluva maa ulatust laiendada. Vastupidist ei saa järeldada ka Riigikohtu 14.05.2007 otsusest nr 3-3-1-18-07. Kaebaja poolt kinnitatud ümberkruntimiskavad kehtivad, kuid need ei ole kooskõlas MaaRSga. Halduskohus leidis õigesti, et seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks RVS § 33 lg 1 p 1 mõttes ei saa pidada kehtivate õigusvastaste haldusaktide täitmist. Omandireform on vaidlusaluste maaüksuste osas lõppenud, need on jäetud riigi omandisse. Kolmandatele isikutele on nende hoonete juurde kuuluv maa erastatud. Selles valguses on küsitav kaebaja soov ümberkruntimiskavasid jätkuvalt ellu viia ning ootus, et riik peaks selleks andma oma vara tasuta kaebaja omandisse.
6(7)
3-17-153
9.RVS § 33 lg 1 p 1 on kaalutlusnorm, kuid selleks, et hakata kaaluma vara võõrandamist, peab esmalt olema täidetud normi koosseis, s.t et võõrandatav vara peab olema kohalikule omavalitsusele vajalik tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Halduskohus on piisavalt analüüsinud seda, miks ei saa kehtivate, kuid õigusvastaste ümberkruntimiskavade elluviimise soovi pidada seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Siinkohal ei saa oluliseks pidada seda, et riigi esindaja oli ümberkruntimiskavade koostamise juures ning pärast ümberkruntimiskavade kinnitamist muutus maa ostueesõigusega erastamise praktika. Olukorras, kus omandireform on lõpule viidud ning kõik vaidlusalused maaüksused on kantud kinnistusraamatusse, on ümberkruntimiskavad kaotanud oma regulatiivsuse. Kuigi RVS § 33 lg 3 võimaldab tasuta üle antud vara edasi võõrandada, ei saa sellest järeldada, et RVS § 33 lg 1 p 1 alusel on võimalik taotleda riigivara tasuta võõrandamist eesmärgiga anda see üle kolmandatele isikutele. Selleks peaks vastav kohaliku omavalitsuse ülesanne tulenema seadusest, kuid antud juhul see nii ei ole. Kui riik või kohalik omavalitsus on käitunud kolmandate isikute suhtes sõnamurdlikult, võib see kaasa tuua võimaliku kahju hüvitamise kohustuse, kuid sellega ei saa kaasneda riigi kohustus anda nendele kolmandatele isikutele oma vara kohaliku omavalitsuse vahendusel. Tehtud eksimusi ümberkruntimiskavade kinnitamisel ei saa kõrvaldada RVS ebaõige kohaldamise teel.
10.Halduskohus leidis õigesti, et vara võõrandamisest keeldumise otsust ei tulnud esitada kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsusele.
11.Halduskohus jättis ka tuvastamisnõude õigesti rahuldamata. Menetlus kestis pikalt ning vastustaja möönab, et see ei olnud piisavalt efektiivne. Õige on ka see, et vastustaja jättis kaebajale mulje, et võimalik on vara võõrandamine RVS alusel. Samas ei saa väita, et tegemist oli õigusvastase eksitamisega. Vastustaja oli ka ise pikalt veendumusel, et vara võib võõrandada, koostades muu hulgas sellekohase eelnõu. Asjaolu, et vastustaja pöördus mitteformaalse järelepärimisega Rahandusministeeriumi poole, ei muuda menetlust õigusvastaseks. Kuigi vara võõrandamise üle otsustab vastustaja, on lõppastmes vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek. Seeläbi töötab mingis menetlusetapis eelnõu läbi ka Rahandusministeerium. Ühestki haldusmenetluse põhimõttest ei tulene, et vastustaja peab menetlusosalise usaldusele tuginedes välja andma õigusvastase haldusakti. Kaebajal kui avaliku võimu kandjal on samuti õigus nõuetekohasele haldusmenetlusele. Samas ei saa kaebajale menetlusnõuete eiramise tõttu tekkida mittevaralist kahju. Tekitatud kahju saab olla üksnes varaline. Antud juhul on kaebaja väitnud, et kahju seisneb õigusnõustamise kuludes ja maaüksuste hindamisele tehtud kuludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline kahjunõue perspektiivikas. Kaebaja ei ole haldusmenetluses esindajat kasutanud. Samuti peab tal endal avaliku võimu kandjana olema piisav võimekus teha õigustoiminguid. Maaüksuste hindamisele tehtud kulutused ei ole seotud menetluse kestusega, mistõttu pole alust rääkida hindamistulemuste vananemisest. Hindamine oli vajalik seoses riigivara võõrandamise menetlusega ning taotluse rahuldamata jätmisel jäävad need kulud taotleja kanda. Tuvastamiskaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS v.r § 45 lg 2 ls 3). Seetõttu puudub vajadus hakata lähemalt analüüsima, millest oli viivitus tingitud.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.