Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja nr. 13-2/16/11071-2 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 04.09.2012 esitatud taotluste nr. 5-7/2337, 5-72338, 5-7/2339, 5-7/2340, 5-7/2341, 5-7/2342, 5-7/2343 ja 5-7/2344 edasiseks menetlemiseks ning Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebuse esitaja eksitamine, viivitus ja/või tegevusetus 04.09.2012 taotluste lahendamisel) õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Jõelähtme vald, volitatud esindajad vandeadvokaat Karl Haavasalu ja maanõunik Ülo Laanemets, seaduslik esindaja vallasekretär Leho Kure Vastustaja – Keskkonnaministeerium (Maa-ameti kaudu), volitatud esindajad peadirektor Tambet Tiits, Toomas Kutti ja Marili Lehtmets
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16. mail 2017, menetluse jätkamisega kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta Jõelähtme valla kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. juulil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigi Maa-amet ja Jõelähtme vald sõlmisid 20.02.1995 jõustunud maakorraldusseaduse (MaaKS) alusel 06.03.1995 maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise lepingu, mille kohaselt pidi Jõelähtme vald alustama MaaKS-i rakendamise kaudu maakorraldustööde katselist läbiviimist Riigi Maa-ameti poolt antud tingimustel ning Riigi Maa-amet kohustus eraldama Jõelähtme vallale selleks sihtotstarbeliselt 180 000 Eesti krooni.
2.Lähtudes 06.03.1995 Riigi Maa-ameti ja kaebaja vahel sõlmitud maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise lepingust kinnitas Jõelähtme Vallavolikogu kuus maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, mille alusel asuti läbi viima maareformi: 12.09.1996 otsusega nr. 61 Kostiranna maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, 17.10.1996 otsusega nr. 68 Parasmäe maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, 26.11.1996 otsusega nr. 4 Sambu maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, 26.03.1998 otsusega nr. 100 Manniva maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava, 29.10.1998 otsusega nr. 136 Jõelähtme maaparanduse korrashoiupiirkonna maakorraldus-piirkonna ümberkruntimiskava, 14.10.1999 otsusega nr. 210 Saviranna maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava.
3.Arvestades Maa-ameti alates 2002. aastast kehtivat seisukohta, et ostueesõigusega erastatav maa peab olema kompaktne ega tohi koosneda erinevatest lahustükkidest, va maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg-s 2 sätestatud juhul, ning alates 2002. a on keeldutud maakatastris registreerimast ostueesõigusega erastamiseks ette nähtud maaüksusi, mis koosnesid mitmest lahustükist, palus Jõelähtme vald 16.09.2002 kirjas nr 5.2-1.1/555 ja 06.02.2003 kirjas nr 5.2-1.1/212 Maa-ametilt võimalust ümberkruntimiskavade registreerimiseks maakatastris ja erandjuhul maa lahustükkidena ostueesõigusega erastamise võimaldamist.
4.Jõelähtme Vallavolikogu otsustas 28.12.2009 otsusega nr 36 taotleda munitsipaalmaaks Jõelähtme vallas Manniva maakorralduspiirkonnas paiknevad maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksused (Mannipõld 1-8), kuna nende lahustükkide ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektidel oli tekkinud õigustatud ootus lahustükkide ostueesõigusega erastamiseks, kuid samas ei võimalda Maa-amet neid lahustükke ostueesõigusega erastada. Jõelähtme Vallavolikogu soovis Mannipõld 1-8 maaüksuste munitsipaliseerimist, et Jõelähtme vallal oleks võimalik täita MaaKS § 3 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustust viia läbi maakorraldus ning võõrandada Mannipõld 1-8 maaüksused peale nende munitsipaalomandisse saamist edasi Oja, Raja I, Nurga ning Jürirahva maaüksuste ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektidele.
5.Jõelähtme Vallavolikogu 28.12.2009 otsuse nr 36 alusel esitas Jõelähtme Vallavalitsus 02.03.2011 Keskkonnaministeeriumile taotlused nr. 5-9/675, 5-9/676, 5-9/677, 5-9/678, 59/679, 5-9/680, 5-9/681 ja 5-9/682 Manniva maakorralduspiirkonnas maatulundusmaa sihtotstarbega 8 lahustüki valla munitsipaalomandisse andmiseks (tl 12-12p). Keskkonnaministeerium tagastas 15.09.2011 kirjaga nr. 7-32/1760-8 (tl 12 ja12p) Jõelähtme Vallavalitsuse taotlused, kuna MaaRS § 25 lg 2 alusel ei ole nende lahustükkide
2(17)
3-17-153
munitsipaliseerimine võimalik. Keskkonnaminister tegi samas Jõelähtme Vallavalitsusele ettepaneku esitada uus taotlus lahustükkide omandamiseks riigivaraseaduse (RVS) alusel.
6.Jõelähtme vald esitas 04.09.2012 Keskkonnaministeeriumile taotlused reformimata riigimaa (Põlluoja, Nurgavälja, Põlluraja, Pikaoja, Nurgapõllu, Jüripõllu, Metsapearna ja AltLiiakse maaüksused) otsustuskorras tasuta võõrandamiseks riigivaraseaduse (RVS) § 33 lg 1 p 1 alusel Jõelähtme vallale (tl 13-24). Maa-amet vastas Jõelähtme valla taotlustele 01.09.2016 kirjaga nr. 7-2/16/16613 (tl 25 ja25p), milles leidis, et 04.09.2012 taotluste asjaoludel ei ole taotlustes märgitud maaüksuste tasuta võõrandamine Jõelähtme vallale RVS § 31 lg 1 p 1 alusel võimalik ning andis vallale tähtaja oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
7.Jõelähtme vald edastas Maa-ametile 21.09.2016 kirja nr. 5-2/4023-1 (tl 26 p-29), milles selgitas, et vajab taotluses märgitud maaüksusi vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks ning tõstatas küsimuse, kas valla 04.09.2012 esitatud taotluste lahendamisel on toimitud kooskõlas haldusmenetluse aluspõhimõtetega, sh hea halduse põhimõttega.
8.Maa-amet vastas Jõelähtme vallale 26.10.2016 kirjaga nr. 7-2/16/16613-3 (tl 30-31), et MaaKS-st ei tulene, et maakorralduse läbiviimiseks ja maakorralduskava elluviimiseks on riik kohustatud omavalitsusüksusele võõrandama riigivara. Jõelähtme vald palus 01.11.2016 kirjas nr. 5-2/4023-2 (tl 32) Maa-ametil selgitada, millises menetlusetapis on Jõelähtme Vallavalitsuse 04.09.2012 taotluste lahendamine.
9.Keskkonnaministeerium jättis 22.12.2016 kirjaga nr. 13-2/16/11071-2 (Jõelähtme valla 04.09.2012 esitatud taotlused nr 5-7/2337, 5-72338, 5-7/2339, 5-7/2340, 5-7/2341, 57/2342, 5-7/2343 ja 5-7/2344 rahuldamata, kuna taotlustes märgitud maaüksused ei ole vajalikud Jõelähtme vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks ning riigivara munitsipaalomandisse andmine riigivara edasivõõrandamise eesmärgil ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega (tl 33-34).
10.Tallinna Halduskohtule saabus 23.01.2017 Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja nr 13-2/16/11071-2 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 04.09.2012 esitatud taotluste edasiseks menetlemiseks. Kohus rahuldas kohtuistungil 16.05.2017 kaebaja taotluse täiendada kaebust Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebuse esitaja eksitamine, viivitus ja/või tegevusetus 04.09.2012 taotluste lahendamisel) õigusvastasuse tuvastamiseks.
11.Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 06.03.2017 ja 02.05.2017 ning 12.05.2017 menetlusdokumendi, milles taotles ka kaebuse täiendamist ning taotleb Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebuse esitaja eksitamine, viivitus ja/või tegevusetus) õigusvastasuse tuvastamist 04.09.2012 taotluste lahendamisel. Vastustaja on esitanud vastuseks 24.01.2017 kohtunõudele seisukoha vaidlustatud kirja õigusliku olemuse ja kaebeõiguse kohta ning kaebaja 04.09.2012 taotlustega seonduvad haldusmenetluse toimikud; 21.04.2017 vastuse kaebusele ja 09.05.2017 täiendava seisukoha. Kohus määras kohtuistungil täiendavad tähtajad asja arutamise jätkamiseks kirjalikus menetluses. Vastustaja esitas kohtuistungil määratud tähtajaks täiendavad tõendid. Pooled esitasid oma täiendavad seisukohad 30.05.2107 ning vastustaja oma vastuväited (tl 176-181) ja
3(17)
3-17-153
menetluskulude taotluse koos kulude nimekirjade ja kuludokumentidega (tl 182-196 09.06.2017. Vastustaja esitas vastuväited menetluskulude osas 16.06.2017 (tl 198-201).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja väidab järgmist.
12.1.Kaebajal on kaebeõigus ja puuduvad alused kaebuse tagastamiseks (läbi vaatamata jätmiseks).
12.2.Vaidlustatud kiri on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 alusel. RVS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg-st 2 tulenevalt pidanuks kaebaja taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustama Vabariigi Valitsus, mitte vastustaja.
12.3.Isegi tühisuse aluse puudumisel esinevad tühistamis alused. Kiri ei vasta HMS § 54 nõuetele. Kiri ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtinud õigusega ning ilmselgelt on rikutud HMS § 5 lg-s 2 sätestatud aluspõhimõtteid. Vastustaja lahendas kaebaja 04.09.2012 taotlusi 4 aastat ja 3 kuud ning on kaebajat haldusmenetluses korduvalt eksitanud (vastustaja tegi 15.09.2011 kirjas kaebajale ettepaneku taotluste esitamiseks RVS alusel ning on järgnenud kirjavahetuses korduvalt mõista andnud, et maaüksuste RVS § 33 lg 1 p 1 alusel tasuta võõrandamise menetlust jätkatakse.
12.4.Kiri on oluliste kaalutlusvigadega. Vastustaja on lähtunud valedest eeldustest, nagu ei oleks kaebaja taotletud 8 maaüksust tarvilikud talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks ning nagu poleks tasuta omandatud riigivara edasi võõrandamine õiguslikult võimalik. Vastustaja on jätnud analüüsimata kaebaja, kolmandate isikute (kes ümberkruntimise kava kohaselt peaks saama selle maaüksuse omanikuks) ja avaliku huvi. Analüüsimata on MaaKS ümberkruntimise regulatsiooni mõte ja eesmärk ning kas seda on võimalik saavutada ka seeläbi, et maa ostueesõigusega erastamise asemel võõrandab riik ümberkrunditava maaüksuse otsustuskorras vallale ning vald võõrandab sama maaüksuse otsustuskorras isikule, kes ümberkruntimise kava kohaselt peaks saama selle maaüksuse omanikuks. Analüüsimata on ka Maa-ameti seisukoha muutus lahustükkide erastamise küsimuses.
12.5.Kaasamata ja ära kuulamata on jäänud isikud, kellel on maakorralduskavade alusel tekkinud ootus nende elluviimise suhtes, st omandada ümberkruntimise tulemusena lahustükid. Kolm isikut on tasunud ka ettemaksu lahustükkide erastamise eest kogu ulatuses.
12.6.Kaebaja vajab 04.09.2012 taotlustes nimetatud maaüksuseid HMS § 60 lg-st 2 ning MaaKS §-st 27 tulenevate ülesannete täitmiseks ning sellisel juhul võib vastavalt RVS § 33 lg 1 p-le 1 riigivara tasuta võõrandada. Jõelähtme Vallavolikogu 17.10.1996, 26.11.1996 ja 26.03.1998 otsused nr 68, 4 ja 100 Parasmäe, Sambu ja Manniva maakorralduspiirkondade ümberkruntimiskavade kinnitamise kohta on kehtivad haldusaktid. Kaebajal on kohustus jõustunud haldusakte täita. Tulenevalt MaaKS § 3 lg-st 1 kuulub maakorralduse läbiviimine valla või linna territooriumil omavalitsuse pädevusse.
12.7.Kaebaja esitas 12.05.2017 menetlusdokumendis täiendava nõude ning taotleb Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebuse esitaja eksitamine, viivitus ja/või tegevusetus) õigusvastasuse tuvastamist 04.09.2012 taotluste lahendamisel. Kaebuse kohaselt on tuvastamisnõude esitamine kaebuse esitaja õiguste kaitseks tarvilik, et esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõue. Tingituna kaebuse esitaja 04.09.2012 taotluste väga pikast menetlemisest on kaebaja pidanud tegema kulutusi õigusnõustamisele, mida ta poleks teinud, kui vastustaja oleks haldusmenetluse viinud läbi nõuetekohaselt. Samuti on kaebaja teinud kulutusi Põlluraja, Pikaoja, Põlluoja, Jüripõllu, Nurgapõllu, Nurgavälja, Metsapearna ja Alt-
4(17)
3-17-153
Liiakse maaüksuste hindamiseks, kuid tingituna haldusmenetluse väga pikast kestvusest on hindamise tulemused käesolevaks ajaks vananenud ning kulutused hindamiste läbiviimisele on seetõttu muutunud tarbetuteks.
12.8.Kaebaja esitas 30.05.2017 kirjalikus menetluses teesid, milles väidab kokkuvõtlikult järgmist. Vastustaja ei saanud vara võõrandamisest keeldumist otsustada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Tulenevalt RVS § 38 lg-st 2 ning § 44 lg-st 1 vormistatakse Vabariigi Valitsuse nõusolek riigile kuuluva kinnisasja otsustuskorras võõrandamise küsimuses Vabariigi Valitsuse otsusena. Haldustoimikus sisalduv kirjavahetus lõi kaebaja jaoks õigustatud ootuse, et tema 04.09.2012 esitatud taotlusi Vabariigi Valitsuses arutatakse. Vastustaja on käitunud sõnamurdlikult. Lähtuvalt vastustaja 15.09.2011 kirja nr 7-32/1760-8 viimasest lõigust ei vaidlustanud kaebaja maaüksuste riigi omandisse jätmist ning veel vastustaja 23.05.2017 menetlusdokumendi lisadest nähtuvalt oli vastustaja seisukohal, et kõnealuste kinnistute kui riigivara võõrandamine kaebajale on võimalik. Vaidlustatud haldusakt tugineb mitteformaalsetel seisukohtadel (suhtlus Rahandusministeeriumi ametnikuga). Kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole toimunud seisukohtade kardinaalset muutmist tinginud muudatusi asjaoludes ning asjakohaseid põhjendusi pole esitatud ka 22.12.2016 haldusaktis. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis jätnud analüüsimata otsustamiseks vajalikud asjaolud ning on rikutud kaalutlusõigust. Kaebaja vajab kõnealuseid maaüksusi talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Ümberkruntimiskavad on kehtivad haldusaktid ja need võeti vastu koostöö riigiga. Ebaõiged on vastustaja väited, nagu poleks ümberkruntimiskavade elluviimine enam võimalik ja eristada ümberkruntimise menetlust ning riigivara otsustuskorras tasuta võõrandamise menetlust. Kaebaja aktsepteeris maaüksuste taasriigistamist üksnes põhjusel, et vastustaja pakkus just nende maaüksuste taasriigistamise ja seejärel otsustuskorras võõrandamise kaudu välja lahenduse tekkinud olukorrale. Siiani on lahendamata ka kaebuse esitaja taotlused maaüksuste munitsipaliseerimiseks. Munitsipaliseerimise taotluste lahendamine oli Vabariigi Valitsuse pädevuses, kes asjakohast haldusakti andnud ei ole. MaaKS-s sisalduv ümberkruntimise regulatsioon on erinormide kogumiks MaaRS § 6 lg-st 1 tuleneva nõude suhtes, et maa tagastatakse endistes piirides. Vastustaja ega Maa-amet ei ole esitanud mitte ühtegi vastuväidet selle kohta, et ümberkruntimiskavade kohaselt tuli ka maade tagastamine läbi viia üldjuhul maa natisonaliseerimise aegsetest piiridest erinevalt 12.9 Vastuseks vastustaja seisukohale märgib kaebaja 09.06.2017 vastuses järgmist. Kõik kaebaja esitatud nõuded on perspektiivikad. Vastustaja käitumine on olnud sõnamurdlik, vaidlustatud haldusakti andmisel on rikutud haldusmenetluse ja kaalutlusreegleid. Ümberkruntimise lõplik elluviimine on võimalik.
13.Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kaebeõiguse jaatamise korral palub aga jätta kaebuse rahuldamata.
13.1.Vaidlustatud kiri on haldusakt HMS § 43 lõige 2 mõttes. Kõnealuse haldusaktiga tehti kindlaks, et Jõelähtme vallale ei ole soovitud eesmärgil võimalik tasuta riigivara võõrandada.
13.2.RVS § 37 lõige 1 sätestab, et riigivara võõrandamise otsustab riigivara valitseja. RVS § 38 lg-s 2 sõnastatud Vabariigi Valitsuse otsuse all peetakse silmas RVS § 37 lõikes 2 sätestatud Vabariigi Valitsuse nõusolekut. Kui riigivara valitseja jõuab menetlust läbi viies selgusele, et riigivara võõrandamine ei ole kooskõlas RVS põhimõtetega ja kohaliku omavalitsusüksuse taotlust ei saa positiivselt lahendada, ei ole keelduva otsuse tegemiseks Vabariigi Valitsuse nõusolekut vaja.
13.3.Tegelikkuses ei saaks Jõelähtme vald maaüksuste munitsipaalomandisse võõrandamise korral täita kehtivaid haldusakte (kinnitatud maakorralduskavasid, kuivõrd need ei ole ellu 5(17)
3-17-153
rakendatavad. Maakorralduskavad nägid ette maa ostueesõigusega erastamise, kohalik omavalitsus soovib aga riigilt võõrandada tasuta maa, et see edasi müüa isikutele, kes olid omal ajal kaasatud maakorralduskavadesse kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid.
13.4.Kaebaja on kehtestanud maakorralduskavad, mille elluviimine on vastuolus MaaRS regulatsiooni ja põhimõtetega. MaaRS ei võimalda üldjuhul ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamist lahustükkidena (v. a MaaRS § 221 lõige 2 erand). Ümberkruntimiskava koostamine maareformi käigus on tagastatava ning erastatava maa piiride ja suuruse kindlaks määramise üheks võimalikuks viisiks, mille puhul tuleb järgida MaaRS-s sätestatud põhimõtteid ja reegleid. Maakorralduse läbiviimise üldpõhimõtteks ja eesmärgiks on maakorralduse nõuetele vastavate otstarbekalt kasutatavate ja majandatavate terviklike kinnisasjade moodustamine, mitte aga lahustükkidest koosnevate ebaotstarbekalt majandatavate uute kinnisasjade moodustamine.
13.5.Maareformi läbiviimiseks ei saa teha kokkuleppeid, milles eiratakse maareformi ja maakorralduse üldpõhimõtteid. Riik tegutseb riigivara valitsemisel kehtestatud reegleid ja põhimõtteid järgides. Vastustaja on alates probleemi ilmnemisest 2002. aastal suunanud, abistanud ja teinud ettepanekuid kavade muutmiseks ja tekkinud olukorra lahendamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid ega Jõelähtme vald ei ole vaidlustanud vaidlusaluste maaüksuste maakatastris registreerimise keeldumist. Kaebaja ei ole kavasid kehtetuks tunnistanud ja on oma käitumisega tekitanud kavade osalistele ebaõigeid ootusi, et kavadega ette nähtud lahustükid ka nende omandisse antakse.
13.6.MaaRS-st, MaaKS-st ega RVS-st ei tulene, et maakorralduse läbiviimiseks ja maakorralduskavade elluviimiseks on riik kohustatud või õigustatud võõrandama omavalitsusüksusele riigivara. RVS ei näe ette, et riik võiks kohalikule omavalitsusele maad tasuta võõrandada selle edasi võõrandamise eesmärgil mistahes põhjusel.
13.7.RVS § 29 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara on vajalik RVS § 33 lõikes 1 nimetatud juhtudel. Riigivara valitsejal on RVS-st tulenevalt lai otsustusdiskretsioon küsimuses, kas riigivara võõrandada või mitte. Riigivara võõrandamise menetlust läbi viies on vastustaja käitunud reeglite kohaselt ega ole rikkunud kaebaja õigusi. RVS § 33 lõike 3 puhul ei ole seadusandja eesmärk olnud luua seaduslikku alust riigilt tasuta munitsipaalomandisse saadud maade võõrandamiseks, vaid, et juba maad taotledes oleks konkreetse maa vajadus seotud seaduses sätestatud konkreetse omavalitsusüksuse avaliku ülesande täitmisega.
13.8.Maakorralduskavade elluviimine ja 04.09.2012 taotluste menetlus on kaks eraldiseisvat menetlust. RVS § 33 lg 1 p 1 alusel toimuvas riigivara võõrandamise menetluses on menetlusosalisteks Eesti Vabariik ja Jõelähtme vald.
13.9.Maareformi läbiviimisel tekkinud ootused ei saa kanduda üle riigivara võõrandamise menetlusse. Vaidlusaluste maaüksuste maakatastris mitteregistreerimist vaidlustatud ei ole. Seega ei ole maakorralduskavade alusel katastriüksuseid moodustatud, s.t erastamise objekt puudub.
13.10.Vaidlustatud haldusaktis on piisavalt käsitletud 04.09.2012 taotluste menetluskäiku. Läbiviidava menetluse aeg kujuneb eelkõige konkreetse asja keerukust silmas pidades. Vastustaja möönab, et 04.09.2012 taotluste menetlemine ei ole toimunud kiirelt, kuid arvesse võttes asjaolude keerukust ja menetlusosaliste seisukohtade vastuolulisust, on ajakulu olnud paratamatu. 6(17)
3-17-153
Vastustaja on võtnud arvesse vaidlusaluste maaüksuste ümber ligi viisteist aastat kestnud vaidlusi ja kaalunud võimalust maaüksuste võõrandamiseks. RVS regulatsioon ja põhimõtted ei anna kohalikule omavalitsusele õigust eeldada igal juhul temale soodsa sisuga otsustust. Tegemist on riigi, kui vara omanikule kõrgendatud nõudmistega reeglistikuga oma vara käsutamisel otsuste tegemiseks. Riigivara valitsejal on RVS-st tulenevalt lai otsustusdiskretsioon küsimuses, kas riigivara võõrandada või mitte, kuid olukorras, kus vaidlusaluseid maaüksuseid vajatakse edasivõõrandamise eesmärgil, ei ole see kooskõlas RVSs ega ka KOKS-s sätestatuga. Riigivara tasuta võõrandamine omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks saab vajalik olla üksnes omavalitsusüksuse avalik-õigusliku iseloomuga ülesannete täitmiseks.
13.13.Vastustaja rõhutab 09.05.2017 täiendavas seisukohas, et maareformi eesmärgist ja põhimõtetest ning regulatsioonist tulenevalt ei ole (reeglina) lahustükkidena erastamine lubatud. 2016. aasta suvel toimunud Maa-ameti, Harju Maavalitsuse ja Jõelähtme valla esindajate kohtumisel ütles maavalitsuse esindaja üheselt, et järelevalve algatamise osas antud seisukoht ei olnud see, et iga hinna eest tuleks vaidlusalused ümberkruntimiskavad ellu viia, vaid et seni tehtut ei saa tagasi pöörata. Käesoleva kaebuse esemega viidatud dokumentidel puutumust ei ole. Konkreetsed ümberkruntimiskavad nägid ette maareformi läbiviimist kahel viisil –õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise ja ostueesõigusega erastamisena. Maakorralduskavad ei näinud ette ükskõik mis viisil maade eraomandisse andmist. Täna enam maareformi läbi ostueesõigusega erastamise läbi viia ei saa, seega on ümberkruntimiskavade kui kehtivate haldusaktide elluviimine võimatu. Kuni 30.06.2016 kehtinud RVS redaktsiooni § 101 lõike 1 punkt 4 nägi ette kooskõlastamise Rahandusministeeriumiga.
13.14.Vastustaja märgib 30.05.2017 kohtuvaidluse seisukohtades järgmist. Vaidlustatud kiri on haldusakt. Vaidlustatud haldusakt ei riku vastustaja hinnangul kaebaja subjektiivseid õigusi. Tal puudub kaebeõigus HKMS § 44 lg-te 4 ja 5 alusel. Riigivara tasuta võõrandamine omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks saab vajalik olla üksnes omavalitsusüksuse avalikõigusliku iseloomuga ülesande täitmiseks. Ühegi seadusega ei ole kohalikule omavalitsusele pandud ülesannet võõrandada maad isikutele, kellel MaaRS kohaselt puudus õigus maad lahustükkidena ostueesõigusega erastada. Maareformi läbiviimine maakorralduse kaudu ja riigivara otsustuskorras võõrandamine kohalikule omavalitsusele (04.09.2012 riigivara võõrandamise taotluste menetlused) on kaks eraldiseisvat haldusmenetlust. riigi pädevus on rangelt reguleeritud ning ülesandeid, mis selle pädevuse hulka ei kuulu, ei ole õigust ka täita. Riik omanikuna peab riigivara kasutamisel ning käsutamisel arvestama lisaks RVS-st tulenevaid imperatiivseid sätteid, riigivara valitsemise põhimõtteid ja seaduses sätestatud piiranguid. Riigivara võõrandamine selle edasivõõrandamise eesmärgil ei ole kooskõlas õigusaktidega (RVS § 33 lõige 3). Kohalikule omavalitsusele tasuta antud kinnisasja võõrandamine on aktsepteeritav vaid juhul, kui kinnisasi ei ole enam kohalikule omavalitsusele vajalik. Menetluse toimumise ajal oli riigivara võõrandamise otsuse tegemiseks vajalik saada ka Rahandusministeeriumi kooskõlastus. Riigivaraga toimetades konsulteerib ja suhtleb vastustaja tihedalt Rahandusministeeriumiga. Vastustaja esindaja ei ole saanud kindlalt lubada, et 04.09.2012 taotluste osas otsustatakse võõrandamine Jõelähtme vallale. Ühes menetluses tehtud vigu ei ole võimalik RVS alusel läbi viidavas võõrandamismenetluses parandada, seega tuligi vastustajal 04.09.2012 taotluste osas vastu võtta keelduv otsus. RVS § 37 lõikes 2 peetakse silmas Vabariigi Valitsuse nõusolekut, riigivara võõrandamise otsuse teeb riigivara valitseja. Vastustaja on 04.09.2012 riigivara võõrandamise taotluste menetlust läbi viies võtnud arvesse ka vaidlusaluste maaüksuste ümber ligi viisteist aastat kestnud vaidlusi. maakorralduskavad ei näinud ette ükskõik mis viisil maade eraomandisse andmise, vaid konkreetselt maade tagastamise ja ostueesõigusega erastamise vastavalt MaaKS-le ja MaaRSle. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse “Eesti Vabariigi maareformi seaduse 7(17)
3-17-153
kehtestamise kohta” (alates 28.04.93 kehtiva red) punktist 7 tulenevalt ei anna varasem maa kasutamine eelist maa omandiõiguse küsimuse otsustamisel. MaaKS § 5 lõige 1 sätestab maakorralduse nõuded, mis on seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Maareformi läbiviimiseks ei saa teha kokkuleppeid, milles eiratakse maareformi ja maakorralduse üldpõhimõtteid. Maakorralduskavad nägid ette maa ostueesõigusega erastamise MaaRS alusel, riigivara võõrandamise kaudu ei saa seda realiseerida. Mõistliku menetlusaja mõiste sõltub konkreetse asja keerukusest. Jõelähtme valla 04.09.2012 riigivara võõrandamise taotluste menetlemine ei ole toimunud kiirelt ja efektiivselt, kuid arvesse võttes asjaolude keerukust ja menetlusosaliste seisukohtade vastuolulisust, on ajakulu olnud paratamatu. Vastustaja ei ole tahtlikult 04.09.2012 riigivara võõrandamise taotluste menetlemisel viivitanud.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kaebaja on vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 dokumendi (kirja) nr 132/16/11071-2 (tl 33-34), millega vastustaja on keeldunud rahuldamast kaebaja taotlusi riigivara otsustuskorras tasuta võõrandamiseks. Kaebaja on esitanud tühisuse tuvastamise nõude ning alternatiivselt tühistamisnõude ja õigusvastasuse tuvastamise nõude ning vastustaja tegevuse (kaebuse esitaja eksitamine, viivitus ja/või tegevusetus 04.09.2012 taotluste lahendamisel) õigusvastasuse tuvastamise nõude. Samuti taotleb kaebaja Keskkonnaministeeriumi kohustamist tema 04.09.2012 taotluste edasiseks menetlemiseks. Kohus käsitleb esmalt vaidlustatud kirja õiguslikku olemust (I), seejärel kaebaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust (II), vastustaja pädevust ning kirja materiaalset õiguspärasust (III) ja läbiviidud haldusmenetluse õiguspärasust (IV) ning teeb seejärel menetluslikud otsustused (V). I
15.Kuigi kaebaja nimetab vaidlustatud dokumenti kirjaks, nähtub esitatud nõuetest ning kaebuse väidetest, mis hõlmavad ka etteheiteid haldusaktile kohalduvate nõuete rikkumisest, et kaebaja peab kirja haldusaktiks Vastustaja on seisukohal, et Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 dokument nr 13-2/16/11071-2 on haldusakt. Need seisukohad leidsid kinnitust ka 16.05.2017 toimunud kohtuistungil. Kohus nõustub selle seisukohaga. Kaebaja väljendas ka kohtuistungil nõustumist käsitusega vaidlustatud dokumendist kui haldusaktist, kuid jäi siiski alternatiivselt esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõude juurde.
15.1.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vaidlustatud dokumendiga on jäetud rahuldamata kaebaja taotlused talle riigivara võõrandamiseks. Riigivara seaduse (RVS) § 38 järgi otsustatakse riigivara võõrandamine otsusega. HMS § 43 lg 2 kohaselt antakse ka taotletud haldusakti andmata jätmisel haldusakt. Asjaolu, kas ja kuidas dokument on pealkirjastatud, ei ole määrav tema määratlemisel haldusaktina. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab seaduses sätestatud haldusakti tunnustele ning haldusaktiga võib olla tegemist ka sõltumata sellest, kas ta on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (nt Riigikohtu 17.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-86-16, p 11).
15.2.Kuigi vaidlustatud dokument sisaldab kirjale omaseid tunnuseid (pöördumine kirjale omases vormis „Austatud härra Umboja“), on see oma materiaalse sisu poolest suunatud kaebaja taotluste lahendamisele (üksikjuhtumi lahendamisele) avalikõiguslikus suhtes ning
8(17)
3-17-153
sisaldab selgesõnalist lõppjäreldust jätta taotlus rahuldamata. Haldusaktile omaselt (HMS § 57) on dokumendis ka korrektne vaidlustamisviide.
15.3.Kohtu hinnangul on tegemist otsusega riigivara võõrandamise taotluse rahuldamata jätmiseks, mida on võimalik vaidlustada tühistamis- ja tühisuse tuvastamise nõuetega. II
16.Kaebaja kohaliku omavalitsuse üksusena on taotlenud tema territooriumil paiknevate ja seni ümberkruntimiskava järgi ostueesõigusega erastamata ning riigivaraks olevate maaüksuste võõrandamist kaebajale. Vastustaja on keeldunud taotlusi rahuldamast järgmistel põhjustel. Riigivara tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandamise eesmärgiks RVS § 33 lg 1 p 1 alusel on võimaldada kohalikul omavalitsusel omandada riigivara avaliku ülesande täitmiseks. Kehtivatest õigusaktidest tulenevalt võõrandatakse talle tema ülesannete täitmiseks vaid maad, mis on avalike ülesannete täitmiseks otseselt vajalik. Jõelähtme vald soovib riigivara talle võõrandamist, et võõrandada need kinnisasjad edasi isikutele, kellel ei olnud MaaRS sätetest tulenevalt õigust lahustükke ostueesõigusega erastada. Kehtiva õigusega ei ole kohalikule omavalitsusele sellise ülesande täitmise kohustust pandud. Kohalik omavalitsus võib endale võtta kehtivas õiguses nimetamata lisaülesandeid, kuid nende täitmiseks ei ole riigivara valitsejal võimalust riigivara tasuta võõrandada. Riigivara tasuta võõrandamine kohalikule omavalitsusele selle edasivõõrandamise eesmärgil oleks vastustaja hinnangul ka vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 34 lg-ga 2.
16.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). HKMS § 44 lg-s 4 on sätestatud, et riik, kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik võib esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist (HKMS § 44 lg 5).
16.2.Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi esmalt seetõttu, et olulised minetused kaebaja 04.09.2012 taotluste menetlemisel rikuvad tema õigust menetlusele ja korraldusele ning heale haldusele. Samuti takistab vaidlustatud kiri kaebaja väitel tema kui kohaliku omavalitsuse üksuse HMS § 60 lg-st 2 ning MaaKS §-st 27 tulenevate kohustuste täitmist. Kaebaja peab silmas, et seni kehtivad maakorralduskavad on resolutiivosa ulatuses HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt täitmiseks kohustuslikud ja panevad talle kohustuse viia maakorralduskava ellu vastavalt MaaKS §-le 27.
16.3.HKMS § 44 lg 5 alusel võib KOV esitada kaebuse juhul, kui vaidlustatud otsus takistaks või raskendaks oluliselt kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete täitmist, st PS-s sätestatud enesekorraldusõiguse rikkumist (Riigikohtu 20.04.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-15, p 15). KOKS §-st 6 tulenevalt täidab omavalitsusüksus talle sama seadusega või muude seadustega pandud ülesandeid (lg-d 1-3) ja riiklikke kohustusi, mis on talle pandud seadusega (lg 4 p 1) ning mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust (lg 4 p 2). Tulenevalt MaaKS § 3 lg-st 1 kuulub maakorralduse läbiviimine valla või linna territooriumil omavalitsuse pädevusse. Asjas on sisuline vaidlus selle üle, milline õiguslik tähendus on riigi initsiatiivil koostatud eksperimentaalsel lepingul ja selle alusel koostatud ja seni realiseerimata ümberkruntimiskavadel, kas kaebajal on kohustus ja õiguslik võimalus maakorralduskavad kehtestatud moel ja ulatuses lõplikult ellu viia.
9(17)
3-17-153
16.4.KOV-i kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 järgi oleneb sellest, kas normid, millele ta tugineb, annavad talle sellise õiguse (Riigikohtu 3-3-1-74-15, p 22). Kohtupraktika on tunnustanud KOV-i kaebeõigust ka juhul, kui normid, mille rikkumist KOV väidab, kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka kaebaja õigust korraldusele ja menetlusele (nt avaliku ressursi konkursi korras jagamisel, 3-3-1-74-15, p 24). Riigikohus on leidnud, et HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust menetlusõiguste rikkumise korral ning õiguslikul alusel nii haldusmenetluses kui ka kaebemenetluses osalevale kohalikule omavalitsusele tuleb tagada seadusest tulenevad menetlusõigused ning menetlev haldusorgan peab ka oma otsuse rajama kehtivale õigusele (28.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13, p 28). Ka praegusel juhul väidab kaebaja riigivaraseaduse vara otsustuskorras võõrandamise sätete ebaõiget kohaldamist ning kohtu hinnangul eeldab viidatud sätetes ette nähtud otsustusprotsess menetlust, mille käigus tuleb tagada ka kaebaja menetluslikud õigused.
16.5.Eelnevat arvestades ei saa järeldada kaebeõiguse ilmselget puudumist, mistõttu puuduvad vastustaja viidatud alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Vastustaja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus peab põhjendatuks kaebuse sisuliselt lahendada. Ka senise järjekindla kohtupraktika kohaselt tuleb õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral eelistada kaebuse menetlusse võtmist, kontrollida kaebeõigust otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. Kaebuse tagastamine või läbi vaatamata jätmine kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1 ja 151 lg 2 p 1) on diskretsioonilised alused, mis võimaldavad kaebuse tagastada või läbi vaatamata jätta vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 08.06.2016 määrus haldusasjas nr 3-3-1-1216, p 8 ja viidatud praktika). III
17.Kaebaja väidab vaidlustatud otsuse tühisust, tuginedes HMS § 63 lg 2 p-le 3 (haldusakti ei ole andnud pädev haldusorgan). Kaebaja on seisukohal, et RVS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg-st 2 tulenevalt pidanuks kaebaja taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustama Vabariigi Valitsus, mitte vastustaja.
17.1.RVS § 37 lg 1 kohaselt otsustab riigivara võõrandamise riigivara valitseja. RVS § 37 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib minister üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul otsustada kinnisasja otsustuskorras võõrandamise. Nimetatud juhul koostab riigivara valitseja Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja selle seletuskirja, mis sisaldab RVS § 44 lg-s 1 loetletud andmeid. Kaebaja on eeltoodud sätetele viidates arvamusel, et riigivara otsustuskorras võõrandamisest keeldumiseks peab olema samuti otsustatud RVS § 44 lg-s 1 sätestatud korras.
17.2.Praegusel juhul on vastustaja riigivara valitsejana otsustanud jätta rahuldamata taotlused riigivara otsustuskorras võõrandamiseks. RVS § 37 lg-st 1 tulenevalt teeb võõrandamis otsuse riigivara valitseja ning ka RVS § 37 lg 2 p-s 1 nimetatud juhul ei ole võõrandamise otsustajaks Vabariigi Valitsus, vaid ikkagi vastustaja kui riigivara valitseja. Küsimus sellest, kas ka otsustuskorras võõrandamisest keeldumisel on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek, on määrav otsuse õiguspärasuse hindamisel, kuid mitte haldusorgani pädevuse hindamisel. Kooskõlastuse nõude rikkumine võib kujutada endast olulist menetlusviga, mis võib tingida haldusakti tühistamise, kuid ei mõjuta vastustaja pädevust võõrandamise lõpliku otsustajana ega too kaasa tühisust HMS § 6 lg 2 p 3 alusel.
17.3.Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine ei HMS § 63 lg 2 p-s 3 ega ka muid samas lõikes sätestatud tühisuse aluseid. Seega puudub alus rahuldamaks vaidlustatud haldusakti tühisuse tuvastamise nõuet.
10(17)
3-17-153
18.Kaebaja eesmärk on 04.09.2012 taotlustes (tl 13-24) märgitud Põlluoja, Nurgavälja, Põlluraja, Pikaoja, Nurgapõllu, Jüripõllu, Metsapearna ja Alt-Liiakse maaüksuste tasuta otsustuskorras võõrandamine RVS § 33 lg 1 p 1 alusel kaebajale, et ta saaks need kaheksa maaüksust edasi võõrandada ostueesõigusega erastamist taotlenud kuuele isikule. Vaidlust ei ole, et kõnealune maa on hetkel riigi omandis.
19.Kaebaja on koostanud vastavate maakorralduspiirkondade ümberkruntimiskavad Riigi Maa-ametiga 06.03.1995 sõlmitud maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise lepingu (tl 63) alusel ning ostueesõigusega erastatavad lahustükid on ette nähtud nimetatud ümberkruntimiskavades. Ümberkruntimine on MaaKS § 16 lg 1 järgi maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele MaaKS § 5 lg-le 2 vastavad uued kinnisasjad. Ümberkruntimiskava koostab maakorralduse läbiviijana kohalik omavalitsus (MaaKS § 3 lg 1; § 25 lg 1). Haldusasjas kogutud tõenditest saab teha järelduse, et keegi ei ole neid vaidlustanud. Lepingu järgi kohustus riik maksma lepinguga hõlmatud eksperimentaalsete maakorraldustööde tegemiseks kaebajale 180 000 krooni. On ilmnenud, et seda raha riik kaebajale maksnud ei ole ja nõuded on nüüdseks aegunud (Jõelähtme Vallavolikogu 29.03.2012 otsus nr 282; Maa-ameti 30.09.2013 kiri nr 6.4-1/13021 (haldustoimik lk 232; KIS-s „Kirjavahetus_2.pdf“)).
20.Kaebaja koostatud maakorralduspiirkondade ümberkruntimiskavade järgi on vaidlusaluste maaüksused sellised, mis tulnuks erastamise õigustatud subjektidele ostueesõigusega erastada. Tegemist oli lahustükkidega suuruses 0,4-3,12 ha, kokku 13,85 ha ulatuses (taotlused tl 13-24). Maa-amet on jätkuvalt seisukohal, et lahustükkide ostueesõigusega erastamine ei ole kehtiva õiguse järgi lubatav.
20.1.Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis (tl 33-34) märkinud, et katastripidaja keeldus maakatastris registreerimast ostueesõigusega erastamiseks kavandatud maaüksuseid, mis koosnesid mitmest lahustükist, kuna MaaRS § 221 lg 2 regulatsioon seda ei võimaldanud. MaaRS § 221 lg 2 sätestab: „Väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.“ Seejuures ei vaielda selle üle, et riik (Maa-amet) on selles osas oma algset seisukohta (väidetavalt 2002. aastast) muutnud. Samas ei ole kohtupraktika (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-07 punkti 26 viimane lõik) MaaRS § 9 lg-t 2 tõlgendades välistanud elamu juurde ostueesõigusega maa erastamisel ka (sõltuvalt küll konkreetsetest asjaoludest) sellise lahustüki erastamist, mis ei külgne elamualuse maatükiga vahetult põhjusel, et nende vahel paikneb näiteks tee, jõgi vms, mis ei kuulu kummagi lahustüki koosseisu. Otsusest asjas nr 3-3-1-18-07 ei saa teha järeldust, et silmas oleks peetud mistahes lahustükkide erastamise võimalust või et see seisukoht laieneks ka olukorrale, kus maa ostueesõigusega erastamine pole enam võimalik (puudub reformimata maa).
20.2.Vaidlust ei ole selle üle, et katastrisse kandmisest keelduvaid otsuseid ei ole keegi erastamise subjektidest praeguse kaebusega hõlmatud maatükkide osas vaidlustanud. Samas näitab varasem kohtupraktika, et maakastris Jõelähtme alla asuvate maaüksuste registreerimisest keeldumist on edukalt kohtutes vaidlustatud. Seda siiski põhjusel, et Maaametil katastripidajana puudus pädevus sisuliselt kontrollida maakatastrile esitatud katastriüksuse moodustamise toimikus sisalduvaid andmeid ning katastrikande aluseks olevate 11(17)
3-17-153
kohaliku omavalitsuse üksikaktide vastavust kehtivale õigusele (Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-06-1815). Praeguseks on isikud, keda kõnealused ümberkruntimiskavad puudutavad, sellise vaidlustamisvõimaluse minetanud.
20.3.Kaebaja soovib talle riigivara võõrandamist, et realiseerida ümberkruntimiskavad osas, milles need ei ole ellu viidud ostueesõigusega erastamise kaudu. Kohus nõustub, et kuna pole ilmnenud Jõelähtme Vallavalitsuse kehtestatud ümberkruntimiskavade kehtivust välistavaid asjaolusid vastavalt HMS §-le 61, on tegemist kehtivate haldusaktidega, mille resolutiivosa on kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2). Pelgalt väidetav vastuolu kehtiva õigusega (MaaRS §221lg 2) ei välista nende kehtivust ning lahustükkide erastamise võimatuse tõttu ei ole ümberkruntimiskavades ette nähtud õigused lõplikult realiseeritud ega kohustused lõplikult täidetud. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et ostueesõigusega erastamist taotlenud isikutele, keda kõnelused ümberkruntimiskavad puudutavad, on erastatud maa nende elamute juurde. Lahustükid, mille ostueesõigusega erastamine neile maakorralduskavades ette nähti, olid kaebaja esindajate sõnul nende isikute varasemas kasutuse põllumaana. Probleem seondub praeguseks üksnes eraldi asuvate lahustükkidega. Kaebaja esindajad märkisid kohtuistungil, et ümberkruntimiskavade kehtetuks tunnistamise võimaluse üle on arutatud ning vastavaid suuniseid on saadud ka Maa-ametilt, kuid kaebaja leiab, et see põhjustaks vaid ebaselgust, sest kavad on osaliselt täidetud. Kohus nõustub vastustaja esindaja seisukohaga kohtuistungil, et edasiulatuv kehtetuks tunnistamine ei puudutaks juba ümberkruntimiskavade alusel toimunud tagastamisi ja erastamisi, st ei looks täiendavat ebaselgust.
21.Kaebaja soovib ümberkruntimiskavade järgi erastamisele kuuluvate lahustükkide kui riigivara otsustuskorras talle võõrandamist, et kõnealused maaüksused seejärel edasi võõrandada isikutele, kellele need olid otsustatud ostueesõigusega erastada ning seeläbi realiseerida kehtivad ümberkruntimiskavad. Kaebaja on seisukohal, et seda on võimalik teha nii maareformi raames kui ka reformiväliselt. Kohus nõustub vastustajaga, et ostueesõigusega erastamine on eripärane ning reformile omane soodustingimustel maa omandamise viis, mitte tavaline maa müük ning seda ei ole võimalik läbi viia maa osas, mille saatus on reformi käigus juba otsustatud. Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalikõigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa (MaaRS § 3 lg 1).
23.Vastustaja on vaidlustatud otsuses, viidates ka Maa-ameti 01.09.2016 ja 26.10.2016 kirjadele (tl 25 ja 30-31p), põhjendanud taotluste rahuldamata jätmist järgmiselt. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole võimalik taotletavaid kinnisasju tasuta valla omandisse võõrandada. RVS § 33 lg 1 p 1 kohaselt võib riigivara (välja arvatud väärtpaberi) tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandada, kui vara on vajalik kohaliku omavalitsuse üksusele tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks või ettevõtluskeskkonna arendamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et RVS § 33 lg 1 p 1 eesmärgiks on võimaldada kohalikul omavalitsusel omandada riigivara üksnes avaliku ülesande täitmiseks. Jõelähtme vald taotleb aga riigivara võõrandamist eesmärgil võõrandada omandatud kinnisasjad edasi isikutele, kellel ei olnud võimalik neid MaaRS sätete alusel lahustükkidena ostueesõigusega erastada. Kohus nõustub vastustajaga, et seadusega vastuolus olevate ümberkruntimiskavade realiseerimine ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse seadusest tulenev ülesanne RVS § 33 lg 1 p 1 kontekstis. Kaebaja märgib õigesti, et maakorralduse läbiviimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses (MaaKS § 3 lg 1). Kohtule ei ole ilmnenud, et lahustükkide erastamise võimatus oleks tekitanud kaebajale maakorralduslikke raskusi või neid oleks vaja 12(17)
3-17-153
ettevõtluskeskkonna arendamiseks. Kaebaja seaduslik esindaja on vastuseks kohtu küsimusele kohtuistungil selgitanud, et erastamata jäänud lahustükke on varasemalt kasutatud põllumaana ja hetkel on nad ebaselge õigusliku olukorra tõttu peamiselt söötis. Samas ei ole esindaja seletuste kohaselt tegemist tiheasustusega piirkonnas asuvate maatükkidega ning nende seisukord ei ole valla igapäevaelu häiriv. Kaebaja põhiline vajadus näib olevat täita kehtivaid haldusakte ja vältida võimalikke kahjunõudeid erastamisest huvitatud isikute poolt.
24.Kaebaja ei ole vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise otsuseid ega vastustaja keeldumist kõneluste maatükkide munitsipaalomandisse andmisest. Seda kinnitasid pooled ka kohtuistungil. Kaebaja väitel on ta loobunud vaidlustamast maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaalomandisse andmisest keeldumise otsuseid vastustaja eksitavate lubaduste tõttu olukorrale lahendus leida. Seega on kõnealuste maaüksuste puhul tegemist riigimaaga, millega ei saa enam teha maareformi toiminguid, sh ostueesõigusega erastada.
25.Kohus nõustub vastustajaga, et riigivara valitseja ei saa tasuta võõrandada riigivara selle edasivõõrandamise eesmärgil. See ei oleks kooskõlas RVS § Vastustaja on põhjendatult viidanud 01.01.2010 jõustunud RVS muudatuste seletuskirjas §-de 33 ja 34 osas märgitule, et omandaja (sh kohalik omavalitsus) võib võõrandada riigilt omandatud kinnisasja üksnes juhul, kui kinnisasi ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks nende avalike ülesannete täitmiseks (tl 159). Samuti ei oma ostueesõigusega erastamise aspektist tähendust varasem maakasutus (Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse “Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta” (alates 28.04.93 kehtiva red) punktist 7).
26.Pooled on kinnitanud rohkete kohtumiste ja nõupidamiste toimumist ning vastustaja on ka käimasolevas kohtuasjas kinnitanud püüdu leida realiseerimata ümberkruntimiskavadega edasiliikumiseks lahendus. Selle kinnituseks on vastustaja esitanud 23.05.2017 täiendavad dokumendid, mille kohaselt on Maa-amet asunud ette valmistama ka kõnealuse 8 kinnisasja otsustuskorras võõrandamist. Selleks on koostatud Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu nõusoleku andmiseks vara otsustuskorras tasuta võõrandamiseks Jõelähtme vallale RVS § 37 lg 2 p 1, § 33 lg 1 p 1 ja KOKS § 6 lg 3 p 1 alusel (tl 143) ning seletuskiri selle korralduse eelnõu juurde (tl 144-145p), samuti keskkonnaministri käskkirja eelnõu riigivara tasuta võõrandamiseks ( tl 151-153p). Vastustaja esindajad selgitasid kohtuistungil (11:06:25 jj), et eelnõu jäi Vabariigi Valitsusele esitamata, kuna eelnev konsulteerimine Rahandusministeeriumiga, mida kinnitab Maa-ameti peadirektori asetäitja Anne Toomi 13.04.2016 e-kiri Rahandusministeeriumi ametnikule Eve Murumaale (tl 131), on viinud järeldusele, et ettevalmistatud lahendus ei ole siiski õiguslikult võimalik ning sel põhjusel on eelnõu ja seletuskiri jäänud Vabariigi Valitsusele esitamata. Kuigi Vabariigi Valitsuse pädevuses on nõusoleku andmine riigivara võõrandamiseks on RVS § 37 lg 2 p 1 kohaselt, ei tule seda sätet kohtu hinnangul mõista selliselt nagu seda teeb kaebaja, st et vastustaja pidanuks igal juhul esitama korralduse (kooskõlastuse andmine) eelnõu valitsusele, kes oleks siis vastava korralduse vastu võtnud või vastu võtmata jätnud. Kui riigivara valitseja ei pea võõrandamist õiguslikult võimalikuks, puudub vajadus ka lihtsalt formaalsuste täitmiseks läbida tarbetuid menetlustoiminguid. Kui riigivara valitseja on jõudnud veendumusele, et riigivara ei võõrandata, puudub ka RVS § 37 lg 2 p-st 1 tulenev vajadus sellisele otsustusele kooskõlastust küsida. Seega ei ole vastustaja otsustamisel kooskõlastust küsimata jättes rikkunud RVS-s ette nähtud menetlust.
27.Kohus ei nõustu kaebaja kohtuistungil väljendatud arvamusega vastustaja poolt selgitatud asutustevahelise vähemformaalse koostöö lubamatuse kohta. Selline koostöö on igati kooskõlas kaalutlusotsuse ettevalmistamisega (haldusmenetluse üldpõhimõtted vastavalt HMS §-le 5, sh uurimispõhimõte) ning arvestades, et Maa-amet on suurim riigivaraga tehinguid tegev riigivara 13(17)
3-17-153
valitseja (vastustaja esindaja selgitus kohtuistungil.) ning Rahandusministeeriumi koosseisus on moodustatud riigivara osakond. Seejuures E. Murumaa, kellele oli viidatud e-kiri konsulteerimiseks adresseeritud, on selle osakonna analüütik maakorraldusalase ettevalmistusega (http://www.fin.ee/kontaktid). Kirjaga koos on edastatud korralduse eelnõu ja seletuskiri ning kirja tekstist nähtuvalt on ka Maa-amet olnud pakutava lahenduse osas kahtlev, kuid ei näe pärast korduvaid nõupidamisi ja koosolekuid paremat lahendust (tl 131). Seejuures nägi RVS § 101 lg 1 p 4 (kuni 03.06.2016 red) ette riigivara võõrandamisel Vabariigi Valitsuse korralduse (nõusolek) eelnõu kooskõlastamise Rahandusministeeriumiga.
28.Kohus nõustub vastustajaga, et maa ostueesõigusega erastamise menetluses tekkinud usaldus maa omandamise suhtes (sh isikute puhul, kes on tasunud täies ulatuses erastamiseks ettemaksu), ei saa üle kanduda riigivara võõrandamise taotluse lahendamise menetlusse. Tekkinud usaldus maa erastamise suhtes ei saa luua usaldust, et riik annab erastamise otstarbel tasuta juba reformitud riigimaad RVS sätteid eirates kohalikule omavalitsusele, kes omakorda võõrandab maa erastamist soovinud isikutele. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui ka haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-53-04, p 13). Juhul, kui haldusorgani jaoks ilmneb tema seniste seisukohtade ebaõigsus ning vastuolu kehtiva õigusega, ei ole tal seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt võimalust langetada kehtiva õigusega vastuolevaid otsustusi. Varasema praktika ekslikkuse ilmnemisel lasub haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-1904 (p 18) ja nr 3-3-1-23-06 (p 12)). Kui ka mõni isikutest on sarnase ümberkruntimiskava alusel saanud ostueesõigusega maad erastada, ei anna see alust õigusvastast praktikat jätkata (vt ka viidatud lahend asjas nr 3-06-1815).
29.Praeguse asja kaebaja, olles sarnaselt vastustajaga ka ise haldusorgan, ei saa jätta kergemeelselt olukorra lahenemist lootes õigeaegselt kasutamata võimalust vaidlustada maa riigi omandisse jätmist, kui ta peab nende otsustega hõlmatud maatükke vajalikuks oma ülesannete täitmiseks.
30.Küll aga võib erastamise suhtes usalduse tekkimine olla määrav, kui erastamise õigustatud subjekt, kes on alates 1995. aastast elanud teadmises erastamise võimalikkusest, esitab kahju hüvitamise nõude realiseerumata erastamisotsuse tõttu. Seejuures on oluline, et lisaks kohaliku omavalitsuse suutmatusele pika aja jooksul maakorralduskavade elluviimist lõpetada, on selle protsessi pikaajalisust mõjutanud ka riigi tegevus. Kõnealuste maakorralduskavade kinnitamine sai teoks riigi osavõtul ja heakskiidul, mida möönis ka järelevalvementluses Harju Maavanem 2005. aastal (tl 95-97p ja 103-105p).
31.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebajal ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga kehtivast õigusest tulenevaid ülesandeid, mille täitmiseks olnuks alust talle riigivara tasuta võõrandada. Vastustaja märgib õigesti, et riik peab oma tegevuses lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ja saab riigivara võõrandada üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Viidatud sätetest tulenevalt puudub õiguslik alus riigivara tasuta otsustuskorras võõrandamiseks kaebajale. IV
32.Kaebaja soovib ka vastustaja tegevuse (kaebajat eksitav käitumine ning menetlusega viivitamine ja/või tegevusetus kaebaja 04.09.2012 taotluste menetlemisel) õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja väidab haldusmenetluse aluspõhimõtete (HMS § 5 lg 2) rikkumist, heites vastustajale ette ebamõistlikult pikka menetlusaega (04.09.2012 taotlusi menetleti 4 aastat ja 3 kuud) ning kaebaja eksitamist vastustaja poolt. 14(17)
3-17-153
33.Kaebaja väidab tema õigusvastast eksitamist kaebaja poolt. Eksitamine seisnes kaebaja väitel esmalt selles, et vastustaja ei ole vaidlustanud ümberkruntimiskavasid ning on nendega kinnitatud kujul nõustunud. Samuti selles, et vastustaja tegi 15.09.2011 kirjas kaebajale ettepaneku taotluste esitamiseks RVS-i alusel, seejärel toimunud kirjavahetuses (Maa-ameti 13.12.2013 kiri nr. 6.4-1/13021, 21.03.2014 kiri nr. 6.4-1/4451, 14.07.2014 kiri nr. 6.4-1 4451, 14.07.2014 kiri nr. 6.4-1 4451, 12.11.2014 kiri nr. 6.4-1 4451, 15.02.2016 kiri nr. 6.4-1/2791) on kaebuse esitajale korduvalt mõista antud, et maaüksuste RVS § 33 lg 1 p 1 alusel tasuta võõrandamise menetlust jätkatakse ning peale Maa-ameti poolt kaebajalt küsitud kinnituste andmist koostatakse maaüksuste otsustuskorras võõrandamise eelnõu ja saadetakse kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile ning Vabariigi Valitsusele.
34.Vastustaja on 15.09.2011 kirjaga nr 7-32/1760-8 (tl 12) teatanud, et kõnealuseid maaüksusi ei ole võimalik MaaRS § 28 alusel tasuta munitsipaalomandisse anda ja tagastas taotlused. Samas tegi vastustaja ettepaneku esitada uus taotlus maa omandamiseks riigivaraseaduse alusel. Kaebaja esitas 04.09.2012 RVS § 33 lg 1 p-le 1 tuginedes taotlused kõigi kaheksa maaüksuse otsustuskorras tasuta võõrandamiseks Jõelähtme vallale (tl 13-24). Maa-amet esitas kaebajale 01.09.2016 kirja nr 7-2/16/16613 (tl 25), milles teavitas, et kehtiva õiguse alusel ei ole võimalik taotlusi rahuldada ning andis taotlejale tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja on esitanud oma seisukohad Maa-ametile 21.09.2016 (tl 26p-29). Maa-amet vastas sellele 26.10.2016 kirjaga 7-2/16/16613-3 (tl 30-31p), milles selgitas, et MaaKS-st ei tulene riigi kohustust võõrandada maakorralduse läbiviimiseks ja maakorralduskavade elluviimiseks omavalitsusüksusele riigivara. Kaebaja on viimasele kirjale tuginedes esitanud omakorda küsimused 01.11.2016 kirjas (tl 32). Kaebaja küsis Maa-ametilt, millises menetlusetapis on 04.09.2012 Keskkonnaministeeriumile esitatud taotluste lahendamine, milline on Maa-ameti 26.10.2016 kirja seos nende taotluste lahendamisega ning millal taotlused lahendatakse.
35.Vastustaja on selgitanud, mh 06.02.2017 vastuses kohtunõudele (tl 38-41, p 11), et taotluste esitamise aluseks olevat situatsiooni on aastate jooksul püütud volitatud asutuse (Maa-amet) kaasabil mitmeid kordi lahendada. Selle aja jooksul on toimunud palju kohtumisi, läbirääkimisi ja sõlmitud suusõnalisi kokkuleppeid, mida aga kaebaja ei ole suutnud või tahtnud täita. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on keerulise ja mitmetahulise probleemiga mida tuleb arvestada nii menetlusaja mõistlikkust kui ka kaebaja väidetavat eksitamist hinnates.
36.Kohus möönab, et vastustaja (riigi) tegevus praeguse vaidluse ajendanud olukorra kujunemisel on olnud vastuoluline. Maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise idee ja lepingu sõlmimise initsiatiiv pärinevad riigilt. Vastustaja on aktsepteerinud lahustükkide erastamist võimaldavate maakorralduskavade kinnitamist, asudes hiljem siiski seisukohale, et lahustükkideks olevaid maaüksusi katastriüksustena ei registreerita ja nende ostueesõigusega erastamine pole seega võimalik. Samuti ei ole realiseerunud vastustaja soovitus taotleda olukorra lahendamiseks kõnealuste maatükkide võõrandamist kaebajale RVS järgi. Vastustaja kahtlused menetluse käigus õiguslike lahenduste suhtes ei saaks aga õigustada õigusvastase otsuse tegemist.
37.Kohus on siiski seisukohal, et tegemist ei ole olnud kaebajat eksitava õigusvastase tegevusega. Esmalt on kaebaja ise sarnaselt vastustajaga haldusorgan, kes peab hoolitsema, et tema enda kehtestatud haldusaktid (ümberkruntimiskavad) saaksid kas resolutsioonile vastavalt täidetud või täitmise võimatuse ilmnemisel seadusega kooskõlas muudetud või kehtetuks tunnistatud. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja ise kasutanud võimalusi õigeaegselt vaidlustada maa munitsipaalomandisse andmise taotluste tagastamist ega maa riigi omandisse jätmist.
38.Kohus ei nõustu kaebaja nagu oleks senini lahendamata nende 02.03.2011 taotlused maa munitsipaalomandisse andmiseks. Kuigi sõnaselgelt on Keskkonnaministeerium 15.09.2011
15(17)
3-17-153
kirjaga nr. 7-32/1760-8 (tl 12 ja12p) taotlused tagastanud, mitte otsustanud nende rahuldamata jätmist, on siiski selge, et taotluste menetlus selle kirjaga lõppes ja taotlusi ei rahuldatud. Ka kaebaja ise on oma seisukohtades selles osas vastuoluline, sest kõrvuti väitega taotluste lahendamata jätmisest selgitab ta selle kirja kui sisulise otsustuse vaidlustamata jätmise põhjendusi. Taotluste tagastamist on võimalik mõista kui menetlust lõpetavat tegevust (mis ei pruugi küll olla õiguspärane) ning kaebajal olnuks võimalus vaidlustada seda kui munitsipaalomandisse andmisest keeldumist või siis taotleda menetluse jätkamist. Haldusorganina ja avaliku võimu kandjana, kelle teenistuses on erialateadmistega ametnikud (KOKS § 55 lg 2 nõuetele vastav vallasekretär, juristid, maakorraldusspetsialist). Haldusasja materjalidest ning poolte poolt kohtuistungil avaldatust selgub, et kaebaja on järjepidevalt vastustajaga lahendusi otsides koostööd teinud. Kohtu hinnangul ei ole eksitavad vastustaja lubadused esitada Vabariigi Valitsuse korralduse (nõusolek vara võõrandamiseks) eelnõu, mis siiski jäi esitamata (vt eelpool otsuse p 26). Vastustajast ei oleks mõistlik esitada Vabariigi Valitsusele eelnõu, mille puhul on juba ettevalmistamise staadiumis jõutud arusaamisele, et see pole kooskõlas kehtiva õigusega).
39.Kaebaja väidab, et 04.09.2012 taotluste menetlemine on toimunud õigusvastaselt pikka aega – 4 aastat ja 3 kuud. Vaidlust ei ole, et 04.09.2012 taotlused lahendas vastustaja 22.12.2016. Vastustaja on kohtule 06.02.2017 esitanud taotluste lahendamise haldusmenetluse materjalid. Failist „SISUKORD allkirjast.pdf“ (tl 41a; toimik tervikuna kättesaadav kohtute infosüsteemis) kajastatud menetluskäigust ilmneb, et Maa-amet on järgnevalt reageerinud maa riigi omandisse jätmise menetlusega (02.10.2012 kiri; „Kirjavahetus_1.pdf“). Sellele on järgnenud küll ligemale aastapikkune vahe, kuid alates 30.09.2013 ilmnevad haldustoimikust pidevad menetlustoimingud (kirjavahetus, eksperthinnangute koostamine). Ka kaebaja ise ei eita aktiivset suhtlust alates 2013. aastast, viidates menetluse jätkamisele ja eelnõu kooskõlastamisele suunatud kirjavahetusele. Samuti on poolte poolt kirjalikult ja kohtuistungil suuliselt avaldatu põhjal selge, et pooled on aktiivselt suhelnud ka vähemformaalselt. Menetluse pikkust on mõjutanud kujunenud õiguslikult komplitseeritud olukord ning kohtu hinnangul ei ole selle põhjuseks vastustaja ühepoolne ebapiisav tegevus. Kaebaja haldusorganina on olnud menetluse käiguga kursis ning teadlik võimalikest õiguskaitseabinõudest. Tähelepanu väärib samas ka kaebaja enda tegevus – pärast vastustaja 15.09.2011 kirja, milles soovitati kaebajal taotleda maad RVS alusel, kulus kaebajal peaaegu aasta, kui ta alles esitas 04.09.2012 taotluse vara võõrandamiseks RVS alusel.
40.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eelkirjeldatud tegevus õigusvastane ning puuduvad vormija menetlusnõuete rikkumised, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamise. Kohus nõustub vastustajaga, et ümberkruntimiskavades märgitud erastamisest huvitatud isikud ei ole menetlusosalised maa ostueesõigusega võõrandamise menetluses, kelle ärakuulamine saaks mõjutada vaidlustatud kirja õiguspärasust. Vastustajale oli kujunenud olukord teada ja erastamisest huvitatud isikud poleks saanud selgitada midagi sellist, mis võinuks vastustaja poolt materiaalõiguse kohaldamist ja lõpplahendust mõjutada. Kaebajat ennast on tutvustatud enne otsuse tegemist kavandatava lahendusega ning antud talle võimalus vastuväideteks, mida kaebaja on ka kasutanud (tl 25-32). Kohtu hinnangul on vastustaja õiguspäraselt kasutanud talle kui riigivara valitsejale antud kaalumisruumi ja esitanud asjakohased põhjendused vaidlustatud kirjas ning selgitanud neid eelnevalt ka ärakuulamise staadiumis.
16(17)
3-17-153
V
41.Eelnevalt on kohus jõudnud järeldusele, et puuduvad alused vaidlustatud kirja tühistamiseks ning selle tühisuse ja alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks, samuti vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks menetluse läbiviimisel. Kuna vaidlustatud haldusakt on materiaalselt õiguspärane ja antud õiguspärases haldusmenetluses, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
42.Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, seega jäävad temal tekkinud võimalikud menetluskulude tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.