Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1512
Haldusasi
XX kaebus Keila Vallavolikogu 28. juuni 2016. a otsuse nr 283/0616 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindajad LL, v.adv Martin Männik ja v.adv Asko Pohla Vastustaja – Lääne-Harju vald (endise Keila valla õigusjärglane), esindaja v.adv Janek Väli
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
31. jaanuar 2018
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-1512 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. märtsil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-1512 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitseministeerium andis 24.10.1994 riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga nr 01/800-07 Eesti Erastamisagentuuri nõukogu 12.10.1994 otsuse alusel Keila valla omandisse endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud elumajad ning sotsiaal- ja kommunaalobjektid Kloogal ja Keila-Joal. Otsuse lisa „Munitsipaliseeritavate objektide nimekiri Keila-Joal“ punkti 11 kohaselt anti Keila valla omandisse muu hulgas „Saun-pesumaja“. Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsuse nr 228/9605 „Munitsipaalvara erastamine“ p-ga 1.1.6 otsustati erastada teiste hulgas „saun ja juurviljahoidla (lisa nr 3 punkt 11)“. Otsuse lisaks 3 oli eeltoodud 24.10.1994 akt ja selle lisaks olnud nimekiri munitsipaliseeritavatest objektidest Keila-Joal (sh punkt 11 „Saun-pesumaja“).
2.Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223 määrati maareformi seaduse (MaaRS) § 10 lg 3 ja § 211 lg 6 ning maakorraldusseaduse § 5 lg 2 alusel Keila-Joa endise sauna hoone juurde 2,0 ha suurune teenindusmaa, mis hõlmas lisatud skeemi kohaselt ka endise KeilaJoa mõisa kasvuhoone nr 2 (nn juurviljahoidla). 26.03.1998 toimus Keila valla omandis oleva vara võõrandamiseks kirjalik enampakkumine, mille võitjaks tunnistati Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korralduse nr 592 p-ga 12 Keila-Joa „saun-pesumaja“ osas LL. Ostja LL ja müüja Keila vald sõlmisid 07.08.1998 ostu-müügilepingu, mille objekti on lepingus kirjeldatud järgmiselt: „1.1. Harjumaa Hooneregistritalituse 04.08.1998.a. õiendi nr 1350 alusel on müüja omandis Harjumaal Keila vallas Keila-Joa alevikus asuv ühekorruseline saun-pesumaja, netopinnaga 238,5 m2, kasuliku pinnaga 178,1 m2, edaspidi nimetatud „ehitis“. 1.2. Ehitis paikneb õiguslikul alusel kasutataval 20000 m2 suurusel maatükil.“ 16.10.2001 sõlmitud kinkelepinguga kinkis LL eelnimetatud ehitise (1-korruseline saun-pesumaja, ehitisealuse pinnaga 331 m2) XX-le. 30.12.2001 esitas XX Keila Vallavalitsusele avalduse saun-pesumaja juurde ca 3,0 ha suuruse elamumaa ostueesõigusega erastamiseks. Keila Vallavalitsus tegi 29.08.2014 kirjaga nr 5.-3/14/2960 XX-le ettepaneku määrata saun-pesumaja teenindamiseks vajalik maa suurusega ca 996 m2, millega ehitise omanik ei nõustunud.
3.Keila Vallavolikogu võttis 28.06.2016 otsusega nr 282/0616 peremehetuse tunnusega ehitisena arvele Keila-Joa mõisa kasvuhoone nr 2, mis paikneb Keila-Joa mõisa pargialal ja on registreeritud kultuurimälestiste riiklikus registris ehitismälestisena nr 9482. Peremehetu ehitise hõivamise teade avaldati 08.07.2016 väljaandes Ametlikud Teadaanded.
4.Keila Vallavolikogu otsustas 28.06.2016 otsusega nr 283/0616 taotleda MaaRS § 28 lg 1p 4 ja lg 2 alusel Keila valla munitsipaalomandisse Keila-Joa alevikus paikneva 43 824 m2 suuruse maatüki (Pargi allee 11, sihtotstarve 100% üldkasutatav maa), mis on vajalik valla arenguks. Otsusele lisatud asendiplaani kohaselt jääb munitsipaalomandisse taotletavale maatükile endine kasvuhoone nr 2 / juurviljahoidla, mis pole olnud kantud hooneregistrisse ega ehitisregistrisse, samuti hõlmab see suure osa Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223 määratud saun-pesumaja teenindusmaast.
5.XX esitas 27.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavolikogu 28.06.2016 otsuse nr 283/0616 õigusvastasuse tuvastamiseks. Vaidlustatud otsusele lisatud asendiplaanil 2(11)
3-16-1512 näidatud maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele, sest kõnealune maa kuulub ostueesõigusega erastamisele kaebaja omandis olevate ehitiste (saun-pesumaja ja juurviljahoidla) juurde. MaaRS § 20 lg-st 1 tulenevalt on ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine prioriteetne maa MaaRS § 28 lg 2 alusel munitsipaalomandisse andmise ees. Saunpesumaja juurde ostueesõigusega erastatav maa määrati kindlaks juba enne selle ehitise LL poolt omandamist ning ka vastavas ostu-müügilepingus on selgelt sätestatud, et saun-pesumaja paikneb 20 000 m2 suurusel õiguslikul alusel kasutataval maal. Kaebaja omandis on ka saunpesumaja kõrval olev juurviljahoidla, sest neid on käsitatud ühtse tervikliku objektina (sh enampakkumisel ja ostu-müügilepingu sõlmimisel). Juurviljahoidla on saun-pesumaja päraldis varasema asjaõigusseaduse (AÕS) § 18 lg 1 tähenduses, mis erastati LL-le koos saunpesumajaga. Ehitised olid piiratud ühe aiaga ja mõlemad olid varem kasutuses Nõukogude armee teenindamiseks. Enampakkumise alghinda ja LL poolt pakutud hinda arvestades on ilmne, et saun-pesumaja erastamisel pidasid mõlemad pooled silmas, et selle juurde on võimalik erastada vähemalt 2 ha maad.
6.Keila vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole juurviljahoidlat omandanud, sest ostu-müügilepingus on objektina selgelt määratletud ainult üks ehitis (s.o saun-pesumaja). Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 1 kohaselt sai ehitise kui vallasasja omandiõiguse üleandmine toimuda vaid notariaalses vormis. Juurviljahoidla erastamist LL-le ei saa tõendada Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsus, mis on tehtud kaks aastat enne enampakkumist. Lisaks ei saanukski Keila vald juurviljahoidlat üle anda, sest vastustaja ei ole seda kunagi omandanud. Eesti Erastamisagentuuri nõukogu 12.10.1994 otsusega kinnitatud Venemaa Föderatsiooni relvajõududelt Keila vallas üle võetud objektide nimekirjas ega 24.10.1994 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktis pole juurviljahoidlat nimetatud. Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsuse lisast 3 nähtub samuti, et müügiobjektiks oli üksnes saun-pesumaja. Juurviljahoidlat ei ole kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduses ka ise nimetanud. Iseseisvat hoonet ei ole võimalik käsitada teise hoone päraldisena ning juurviljahoidlal ei saanud olla mingisugust saun-pesumaja teenivat funktsiooni. Juurviljahoidla oli Keila-Joa mõisa osana ehitatud umbes 1830. aastal, samas kui saun-pesumaja on ehitatud 1950ndatel. Üht hoonet ei muuda teise päraldiseks ka asjaolu, et need olid ümbritsetud ühe aiaga või asetsesid lähestikku. Kaebaja esitatud Nõukogude armee kaardi väljavõte ei ole tõendina usaldusväärne, sest seda on ilmselgelt muudetud ja täiendatud ning sellelt ei nähtu koostamise aega. Antud piirkonna katastri aluskaardilt, Eesti põhikaardilt ega Nõukogude Liidu topokaardilt kaebaja väidetud aia olemasolu ei nähtu. Juurviljahoidla valdamine kaebaja poolt ei tekita talle omandiõigust hoonele ega õigustatud ootust selle saamiseks, kuna AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt ei saa ehitise kui vallasasja omandamine toimuda leiu ega igamisega. LL ei ole maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud ning Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldus nr 223 ei ole XX-le maa erastamise seisukohast asjakohane. Nimetatud korraldus vastab ka tühise haldusakti tunnustele, kuna sellest ei selgu, kes on koostanud korralduses nimetanud plaani. Kuna juurviljahoidla kuulumine kaebajale ei ole tõendatud, siis ei ole tegemist maaga, mis ei saaks põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele.
7.Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Kokkuvõttes on usutav, et 1998. aastal saun-pesumaja LL-le müües võis Keila vald ostjat müügiobjekti osas eksitada ning vallavalitsus või mõni ametiisik võib olla andnud saunpesumaja juurde maa erastamise võimaliku ulatuse kohta katteta lubadusi, ent tõendid ei kinnita, et juurviljahoidla oleks kaebaja omandis, ning samuti ei ole siduvalt kindlaks määratud kaebaja omandis oleva saun-pesumaja juurde ostueesõigusega erastatava maa suurus ega piirid, mistõttu ei ole alust asuda seisukohale, et Keila Vallavolikogu 28.06.2016 otsuses nimetatud maatükk ei saaks põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele. 3(11)
3-16-1512 Volikogu otsus taotleda teatud maatükk munitsipaalomandisse, on iseloomult menetlustoiming, kuid praegusel juhul on täidetud Riigikohtu 13.10.2005 otsuses nr 3-3-1-44-05 ja 06.03.2007 otsuses nr 3-3-1-94-06 märgitud eeldused selle erandina iseseisvalt vaidlustamiseks, sest kaebaja väidab, et vaidlusaluse otsusega on otsustatud munitsipaalomandisse taotleda maa, millel paikneb tema omandis olev ehitis. Asjas kogutud tõendid ei kinnita siiski väidet, et kaebaja on juurviljahoidla omanik. AÕSRS § 13 lg-st 6 tulenevalt pidi ehitise kui vallasasja võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Keila valla ja LL vahel 07.08.1998 sõlmitud ostu-müügilepingu esemeks on üheselt mõistetavalt saun-pesumaja. Samamoodi on müügiese määratletud LL ja XX vahel 16.10.2001 sõlmitud kinkelepingus. Kummaski lepingus ei ole nimetatud teist ehitist (st juurviljahoidlat). Keila valla ja LL vahel sõlmitud lepingu p-s 1.2 sätestatust, et ehitis paikneb õiguslikul alusel kasutataval 20 000 m2 suurusel maatükil, ei saa järeldada, et lepingu esemeks olid ka mistahes muud ehitised või asjad, mis jäävad sellele maatükile. Müügilepingu esemeks ei saanud olla maa ega ka konkreetse maa erastamise õigus. LL ja endise vallavanema TM kohtuistungil antud ning suuresti kokkulangevatest ütlustest nähtub, et nii saun-pesumaja erastamiseks enampakkumise läbiviimisel kui ka konkreetse ostumüügilepingu sõlmimisel ei pidanud pooled tehingu objektina tegelikult silmas mitte üksnes konkreetset saun-pesumaja, vaid lisaks sellele ka Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korralduses nr 223 nimetatud 2 ha suuruse maa erastamise võimalust. Selline teenindusmaa kindlaksmääramine ei olnud siiski hilisema maa ostueesõigusega erastamise seisukohast siduv. Kuna vaidlusaluse juurviljahoidla olemasolu ei saanud olla pooltele teadmata, on usutav, et tehinguga sooviti üle anda ka juurviljahoidla omandiõigus ning selle lepingus ja muudes dokumentides nimetamata jätmine oli tingitud peamiselt asjaolust, et kõnealust juurviljahoidlat ei olnud kantud hooneregistrisse ja Keila vallal puudusid dokumendid, millest nähtuks valla omandiõigus juurviljahoidlale. Seda kinnitab ka Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsus, milles nimetati erastatava varana ära „saun ja juurviljahoidla“, kuigi samas on vastuoluliselt viidatud lisa 3 (24.10.1994 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse andmise akti lisaks olev KeilaJoal munitsipaliseeritavate objektide nimekiri) p-le 11, milles on nimetatud vaid saunpesumaja. Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsus kinnitab kaudselt siiski, et saun-pesumaja ja juurviljahoidlat käsitati ühe objektina, kusjuures vaidlust ei ole selles, et LL-le anti 1998. aastal üle ka juurviljahoidla valdus, kuigi seda pole dokumenteeritud. Vaatamata sellele, et mõlema poole tahe 07.08.1998 lepingu sõlmimisel oli ilmselt suunatud ka juurviljahoidla omandiõiguse üleandmisele või vähemalt möönsid mõlemad pooled, et seoses saun-pesumaja juurde 2 ha suuruse maa erastamisega muutub selle oluliseks osaks ka juurviljahoidla (või selle varemed), ei saanud juurviljahoidla omand üle minna, sest pooled ei järginud omandiõiguse üleandmisele seadusega kehtestatud notariaalse vormi nõuet (AÕSRS § 13 lg 6). Notariaalses lepingus üheselt mõistetavalt esitatud eseme kirjeldust ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et lisaks konkreetselt nimetatud asjale kuulus lepingu eseme hulka veel teisigi eraldiseisvaid asju. Lepingus nimetamata asja omandiõigus võis üle minna vaid juhul, kui tegemist on lepingus nimetatud asja olulise osa või päraldisega (varasema AÕS § 18 lg 1). Üks ehitis võib iseenesest olla teise ehitise päraldiseks, ent seda vaid juhul, kui on võimalik tuvastada, et päraldiseks olev ehitis on mõeldud teenima peaasjaks olevat ehitist. Elamu kui vallasasja päraldisena saaks tõenäoliselt käsitada elamu vahetus läheduses olevat ja seeläbi elamuga ruumiliselt seotud abihoonet, mida kasutatakse elamu kasutamisega seotud tegevusteks (nt puukuur, saun, käimla). Praegusel juhul ei viita ükski asjaolu, et juurviljahoidlat või kasvuhoonet saaks mõistlikult käsitada saun-pesumaja teeniva asjana, sest saun-pesumaja funktsionaalne kasutatavus ei saanud mingil moel sõltuda juurviljahoidla olemasolust. Ainuüksi see, et mõlemad ehitised olid Nõukogude armee väeosa kasutuses, ei anna alust väita, et üks neist on teise päraldis. Sellist järeldust ei saaks teha isegi siis, kui konkreetsed kaks ehitist 4(11)
3-16-1512 olid piiratud ühise aiaga. Ruumiline seos on päraldise sekundaarne tunnus ning päraldise esmaseks tunnuseks on siiski majanduslik seos peaasjaga, mis seisneb peaasja teenimises. Üht asja ei saa käsitada teise päraldisena ka pelgalt sellest tulenevalt, et asjad teenisid kokkuvõttes sama isiku huve. Juurviljahoidla päraldiseks olekut ei saa tõendada ka eksperdiarvamus, mille kohaselt on ehitis suures osas püstitatud Nõukogude ajal. Kaitseministeeriumi 26.10.2016 kirjast nähtub samuti vaid see, et arhiivis puuduvad kõnealuse juurviljahoidla kohta igasugused dokumendid. Asjaolu, et juurviljahoidja ei olnud kantud hooneregistrisse, ei tähenda, et tegemist poleks olnud ehitisega või tegu oleks olnud saun-pesumaja päraldisega. Hooneregistri kandest sõltumata oli sellise ehitise omandiõiguse üleandmine võimalik vaid notariaalselt tõestatud lepinguga. Poolte kokkuleppega ei saa asja päraldiseks lugeda teist asja, mis ei vasta ilmselgelt päraldise tunnustele. Vastasel juhul tekiks võimalus hälbida seaduses sätestatud tehingu vorminõudest. Lisaks ei ole ka LL, XX ega Keila vald asjassepuutuvate tehingute tegemise ajal juurviljahoidlat sõnaselgelt saun-pesumaja päraldisena määratlenud. Kuna juurviljahoidla ei saanud olla saunpesumaja päraldis, ei saanud LL Keila vallalt selle omandiõigust ega saanud LL seda ka hiljem kaebajale üle anda. Seega tuleb juurviljahoidla omandiõiguse üleandmise kohta sõlmitud suulist kokkulepet käsitada vorminõude rikkumise tõttu tühisena vastavalt varasema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg-le 3. Seega ei ole kaebaja juurviljahoidla omanik. Kaebaja omandiõigust ei saa kuidagi tõendada ka 2000. aastal koostatud Tammsaare maaüksuse plaan ja vastav katastriüksuse plaan, mis kinnitab küll, et piiriettepaneku koostaja pidas võimalikuks erastada saun-pesumaja juurde lausa 2,7 ha maad, kuid ei tõenda juurviljahoidla omandiõiguse üleminekut (kõnealust ehitist pole plaanile üldse kantud). Viidatud piiriettepanekust lähtuvalt maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid lõpule siiski ei viidud ja XX avaldusega algas uus erastamismenetlus. Omandiõigust ei saa tekitada ka asjaolud, et LL taotlusel algatati 2001. a juunis Tammsaare maaüksuse detailplaneering ning ta on teinud juurviljahoidla korrashoiuks kulutusi. Ehitise kui vallasasja omandiõigus ei saa tekkida igamisega. Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusest nr 223 ei ole kaebajale tekkinud õiguspärast ootust saun-pesumaja juurde 2,0 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korrast ei tulene, et ehitise juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kindlaksmääramine oleks olnud võimalik enne, kui konkreetne ehitis on üldse läinud maa ostueesõigusega erastamiseks õigustatud subjekti omandisse. MaaRS §-st 21 tulenevalt ei saanud ka ajal, mil hooned olid kohaliku omavalitsuse omandis, toimuda mingisugust maa ostueesõigusega erastamise menetlust ning polnud võimalik kindlaks määrata ka ostueesõigusega erastatava maa piire ega ligikaudset pindala. Kui vastustaja kinnitas LL-le kas enampakkumisel või 07.08.1998 ostumüügilepingu sõlmimise ajal, et ostetava saun-pesumaja juurde kuulub erastamisele Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusele nr 223 lisatud plaanil näidatud 2 ha suurune maatükk, oli tegemist õigusliku tähenduseta lubadusega. Vallavalitsuse vastavasisulisele lubadusele või sellest tekkinud väärettekujutusele tuginedes ei saa kaebaja nõuda 2 ha suuruse maa erastamist ega vaidlustada vastava maa munitsipaalomandisse andmist. Ka hooneregistri õiendil märgitust, et saun-pesumaja asub 2,0 ha suurusel õiguslikul alusel kasutataval maal, ei saanud LL-l ega kaebajal tekkida õiguspärast ootust sellise maa ostueesõigusega erastamisele. Selline märkus võib äärmisel juhul tähendada, et tegemist on õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, kuid mitte seda, et ehitisega käiks lahutamatult kaasas 2 ha suuruse maa kasutusõigus või subjektiivne õigus erastada 2 ha ulatuses maad. Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldus nr 223 ei ole käsitatav ka krundi kindlaksmääramisena MaaRS § 7 lg 52, § 12 lg 1 ja § 9 lg 9 tähenduses.
5(11)
3-16-1512
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX palub 30.01.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusest nr 228/9605 nähtub üheselt, et Keila vald soovis müüa (ja ka müüs) nii saun-pesumaja kui juurviljahoidla. Ebaõige on ka seisukoht, et LL-le erastatud saun-pesumaja juurde ei ole ostueesõigusega erastatava maa suurust ja piire siduvalt kindlaks määratud, kuna need olid määratud Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223, mis on jätkuvalt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2; lisaks Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 13). Vastustaja ei saanud taotleda munitsipaalomandisse maad, millel asus juurviljahoidla ja mis oli määratud saun-pesumaja teenindamiseks vajalikuks maaks, sest nimetatud maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Halduskohtu seisukoht 07.08.1998 võõrandamistehingu vorminõuete rikkumisest on ebatäpne, sest lepingus on selle sõlmimise alusena viidatud Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusele nr 228/9605 ja Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korraldusega nr 592 kinnitatud kirjaliku enampakkumise tulemustele (26.03.1998 protokoll nr 11) ning 22.05.1996 otsus tugines omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 35 lg-le 2, millest tulenevalt toimus saun-pesumaja ja juurviljahoidla LL-le erastamine (müük) omandireformi käigus ja AÕSRS § 13 lg 6 ei nõudnud sellises olukorras notariaalset vormi. Seega võis Keila vald juurviljahoidla kui vallasasja LL-le võõrandada ka suulise müügilepingu alusel. Järelikult, isegi kui juurviljahoidla ei oleks saun-pesumaja päraldis, nähtub tunnistajate ütlustest üheselt, et poolte tegelik tahe oli võõrandada koos saun-pesumajaga ka juurviljahoidla ning kuna LL võttis juurviljahoidla valduse vastu, sai ta AÕS § 92 lg 1 kohaselt ühtlasi selle omanikuks. Isegi kui võõrandamistehingu puhul tulnuks järgida notariaalselt tõestatud vormi, järeldub lepingus sisalduvast viitest, et ehitis paikneb 20 000 m2 suurusel õiguslikul alusel kasutataval maatükil, et müügilepingu esemeks oli ka juurviljahoone kui saun-pesumaja päraldis. Ühise majandusliku eesmärgi ja ruumilise seose tõttu laienesid õigused ja kohustused, mille esemeks oli saun-pesumaja, ka juurviljahoidlale. Seda kinnitab otseselt ka asjaolu, et Eesti Vabariik andis saun-pesumaja ja juurviljahoidla endise NSV Liidu sõjaväevarana Keila vallale ühtse tervikuna ning Keila Vallavolikogu otsustas 22.05.1996 otsusega nr 228/9605 sama vara ka müüa ühtse tervikuna. Vaidlust ei ole selles, et Keila vald soovis koos saun-pesumajaga erastada ka juurviljahoidla. Juurviljahoidla asub ruumiliselt saun-pesumaja kõrval ja kaebaja on tõendanud, et vaidlusalusel ajal olid hooned omavahel taraga ühendatud ja nende vahel tekkis seetõttu siseõu. Juurviljahoidlat ei ole notariaalses lepingus märgitud põhjusel, et esiteks peeti piisavaks viidet 20 000 m2 suurusele õiguslikul alusel kasutatavale maatükile ja teiseks ei olnud notaril võimalik juurviljahoidlat hoonena identifitseerida, sest selle kohta puudusid andmed hooneregistris. Halduskohus on jätnud arvestamata, et mõlemad ehitised olid LLile võõrandamise ajal amortiseerunud ega olnud sihipärases kasutuses (s.o saunas käimiseks või juurviljade hoidmiseks), mistõttu ei saanud nende peaasjaks ja päraldiseks määratlemisel võtta aluseks nende algset funktsiooni. Just asjaolu, et mõlemad hooned olid endise NSV Liidu relvajõudude sõjaväeosa kasutuses, kinnitab, et juurviljahoidla teenindas saun-pesumaja, sest neil oli ühine majanduslik otstarve Nõukogude armee vajaduste ja huvide rahuldamisel. Ehitiste piiramine (omavahel taraga ühendamine) on samuti väga oluliseks tunnuseks nende lugemisel vastavalt peaasjaks ja päraldiseks. Ebaõige on seisukoht, et MaaRS § 10 lg 3 alusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223 ei saanud olla hoone omandajale hilisema maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt siduv. MaaRS § 221 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamisel ei olnud oluline, millisel õiguslikul alusel ja milleks oli ehitiste juurde erastamisele kuuluv teenindusmaa varasemalt määratud. Kuigi maa 6(11)
3-16-1512 ostueesõigusega erastamise menetlus algas XX 30.12.2001 avaldusega uuesti, puudus vajadus määrata selle teenindusmaad uuesti ning kohalik omavalitsus oleks saanud ja pidanud esitama kaebajale ettepaneku ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise kohta kooskõlas Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223. Seega on kaebajal õigus erastada tema omandis olevate ehitiste juurde maad nendes piirides, mis on määratud Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223.
9.Keila vald (alates 24.10.2017 Lääne-Harju vald) vaidleb 09.03.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellant on tõlgendanud AÕSRS § 13 lg 6 kolmandat lauset ebaõigesti, leides, et see võimaldas omandireformi käigus võõrandamistehingu tegemisel kalduda kõrvale notariaalse vormi nõudest. Selline tõlgendus põhineb ühe lauseosa kontekstivälisel sisustamisel. Sättest tuleneb siiski, et tehingu notariaalne tõestamine ei ole nõutav, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: 1) ehitis antakse üle tasuta; 2) üleandmise üheks pooleks on riik või kohaliku omavalitsuse üksus; 3) tehing toimub ORAS-e ja sellest tulenevate õigusaktide alusel. Praegusel juhul on kindlasti täitmata esimene tingimus ja vähemalt kaheldav on ka vastavus kolmandale tingimusele (Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korralduses puuduvad viited nii ORAS-ele kui ka Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusele). Seega leidis halduskohus õigesti, et AÕSRS § 13 lg-st 6 tulenevalt pidi ehitise kui vallasasja võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Ei ole ka põhjust arvata, et seadusandja soovinuks kehtestada üldist võimalust loobuda tehingute notariaalsest tõestamisest kõigile ehitiste võõrandamise tehingutele, mis tehakse ORAS-e ja sellega seotud aktide alusel. Isegi kui kõnealuse tehingu puhul ei olnud notariaalne tõestamine nõutav, laienes sellele erastamisseaduse (ErS) § 27 lg-s 1 sätestatud kirjaliku vormi nõue, mis pole samuti täidetud. Vorminõude rikkumise tõttu oleks tehing TsÜS § 93 lg-te 1 või 3 järgi mõlemal juhul tühine ning kaebaja ei ole saanud juurviljahoidla omanikuks. Erinevalt notariaalsest lepingust ei saanud juurviljahoidla hooneregistrist puudumine seejuures takistada vastava ehitise nimetamist Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korralduses, kuid sellega on enampakkumise tulemused siiski kinnitatud vaid saunpesumaja kohta. Seega on ilmne, et Keila vald ei müünud ega soovinud müüa juurviljahoidlat. Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsus on tehtud peaaegu kaks aastat enne enampakkumist ning ilmselt jõudis vald hiljem ka ise järeldusele, et kuna tal puuduvad juurviljahoidla omandiõigust kinnitavad dokumendid, ei saa ta seda ka edasi müüa. Ka volikogu otsuse lisa 3 p 11 nimetab üksnes saun-pesumaja. Juurviljahoidlat ei ole mainitud ka 07.08.1998 müügilepingus ega 16.10.2001 kinkelepingus, samuti mitte XX 30.12.2001 erastamisavalduses. Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu põhjendustega, et Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusest nr 223 ei tekkinud kaebajale õiguspärast ootust saun-pesumaja juurde 2 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ega ka omandiõigust juurviljahoidlale. Kuna XX esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse 30.12.2001 (või 07.01.2002), siis ei ole Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldus nr 223 enam asjakohane. Lisaks oleks tegemist HMS § 62 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi tühise haldusaktiga, mille andmisel on rikutud kirjaliku vormi nõudeid (HMS § 55 lg 4). Korraldusele lisatud plaanilt ei nähtu selle koostajat (ja tema pädevust) ega koostamise aega. Kuna plaan on korralduse vältimatuks osaks, siis toovad selle puudused kaasa kogu korralduse tühisuse (HMS § 63 lg 3). Ebaõige on apellandi käsitus, et juurviljahoidla võõrandati LL-le saun-pesumaja päraldisena. Iseseisva funktsiooniga hoone (juurviljahoidla) ei ole teise iseseisva funktsiooniga hoone (saunpesumaja) päraldiseks. Hoonetel puudub ühine majanduslik eesmärk, mis on päraldise defineerimisel esmase tähtsusega. Kasvuhoone (juurviljahoidla) on ehitatud Keila-Joa lossi ja pargi osana umbes 1830. aastal, kuid saun-pesumaja on ehitatud 1950ndatel. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et hooned asuvad lähestikku või on omavahel aiaga ühendatud. 7(11)
3-16-1512 Arusaamatud on apellandi seisukohad seoses hoonete amortiseerumise tähendusega ja hoonete Nõukogude armee päraldisteks olekuga. Poolte kokkuleppega ei saa ühe asja päraldiseks lugeda teist asja, mis ei vasta objektiivselt päraldise tunnustele. Juurviljahoidlat ei ole nimetatud ega saun-pesumajaga ühtseks tervikuks loetud ka Eesti Erastamisagentuuri nõukogu 12.10.1994 otsusega kinnitatud munitsipaliseeritavate objektide nimekirjas ega 24.10.1994 aktis nr 01/80007 riigi vara munitsipaalomandisse andmise kohta. Juurviljahoidla suhtes valduse teostamine ei tekita kaebajale omandiõigust hoonele ega õigustatud ootust selle saamiseks (vt AÕSRS § 13 lg 2).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
11.Halduskohus on õigesti märkinud, et kuigi Keila valla aktide ja ametiisikute selgituste põhjal võis LL-l tekkida ebaõige ettekujutus tegelikust müügiobjektist ja saun-pesumaja juurde maa erastamise võimalikust ulatusest, ei võimalda tõendid sellele vaatamata teha järeldust, et LL oleks lisaks saun-pesumajale omandanud enampakkumisel ka endise Keila-Joa mõisa kasvuhoone nr 2 ehk juurviljahoidla (või selle varemed) ning kõnealune ehitis oleks praegusel ajal XX omandis.
12.Olenemata sellest, et Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsuse nr 228/9605 (tl 5-5p; tl 4243p) p-s 1.1.6 on erastatava vallavarana märgitud „saun ja juurviljahoidla“, nähtub nii samas punktis viidatud lisast kui ka Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korralduse nr 592 (tl 7-7p) p-st 12 ja 07.08.1998 ostu-müügilepingu (tl 8-8p) p-st 1.1, et LL omandas üksnes „saun-pesumaja“. LL ei saanud juurviljahoidlat omandada ka saun-pesumaja päraldisena, sest puuduvad igasugused usutavad põhjendused selle kohta, et juurviljahoidla oleks tegelikkuses teeninud saun-pesumaja kui peaasja ning olnud sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu (vt kuni 30.06.2002 kehtinud AÕS § 18 lg 1). Päraldiseks lugemiseks ei piisa ehitisi ümbritseva aia olemasolust ega mõlema ehitise endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olekust. Apellandi viited, et nii saun-pesumaja kui ka juurviljahoidla ei olnud 26.03.1998 enampakkumise ja 07.08.1998 ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ehitiste seisukorra tõttu enam üldse sihipärases kasutuses, ei mõjuta kuidagi hinnangut sellele, kas üks neist ehitistest saab olla teise päraldiseks. Nimetatud asjaolu võiks omada tähtsust vaid juhul, kui juurviljahoidla olnuks hiljemalt saun-pesumaja erastamise ajaks kaotanud oma algse iseseisva kasutusotstarbe ning omandanud üksnes saun-pesumaja teeniva funktsiooni. Selliseid andmeid ei ole praeguses asjas esitatud.
13.Juurviljahoidla iseseisvaks ehitiseks lugemist ei saa välistada ka asjaolu, et see ei ole kunagi olnud kantud hooneregistrisse, sest registreerimata jätmiseks võisid olla väga erinevad põhjused, mis praegusel juhul seonduvad kõige tõenäolisemalt asjaoluga, et tegemist on olnud suuresti lagunenud ehitisega, mida ei ole sellele endise NSV Liidu relvajõudude poolt omistatud vähetähtsat funktsiooni (juurviljahoidla) arvestades peetud vajalikuks iseseisvalt arvele võtta. ERI Kinnisvara 20.10.2016 eksperthinnangu (tl 77-91p) lk 10 kohaselt on tellija LL ise hinnanud, et vaidlusaluse ehitise välisseintest moodustab ca 18% mõisaaegse kasvuhoone paekivi ja ca 82% Nõukogude perioodil laotud väikeplokid. Olukorras, kus Keila-Joa mõisa kasvuhoone nr 2 (juurviljahoidla) on kultuuriministri 21.10.1997 määruse nr 66 p-ga 24 tunnistatud ehitismälestiseks ning see on kultuurimälestiste riiklikus registris (mälestis nr 9482) arvel alates 25.11.1997, ei ole ka alust väita, et lagunemise tõttu ei saanud üldse olla tegemist 8(11)
3-16-1512 ehitisega. Usutavaks saab pidada, et Keila vald käsitas saun-pesumaja ja juurviljahoidlat esialgu tõepoolest ühe kompleksina ning plaanis neid algselt ka koos erastada, kuid mõistis menetluse käigus, et tal puuduvad tõendid, mis kinnitaksid valla omandiõigust juurviljahoidlale ja seega pole tal kõnealust ehitist võimalik ka enampakkumisel müüa.
14.Kuna 07.08.1998 ostu-müügilepingu p-s 3.2 on saun-pesumaja võõrandamise ühe õigusliku alusena viidatud Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusele nr 228/9605, mis tugineb omakorda ORAS § 35 lg-le 2 ning ErS § 2 lg-le 5 ja §-le 4 (mis kõik reguleerisid munitsipaalomandis oleva vara erastamise korraldamise pädevust), siis võib apellandiga iseenesest nõustuda, et vastav leping saanuks AÕSRS § 13 lg 6 kolmanda lause kohaselt olla sõlmitud ka lihtkirjalikus vormis. Kõnealuse sätte puhul on rõhutatud, et seadusandja tahe oli lubada lihtkirjalikus vormis tehinguid üksnes äärmiselt piiratud juhtudel, kuid üheks selliseks erandiks oligi erastamine kui tüüptoiming (vt Riigikohtu 26.01.2018 otsus nr 2-15-18404, p 19). ErS § 2 lg 1 p 2 kohaselt oli erastamise objektiks (erastatavaks varaks) muu hulgas selline kohaliku omavalitsusüksuse omandis olev vara, mida ei ole küll antud kohalikule omavalitsusele üle erastamiskohustusega, kuid mis on kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega arvatud munitsipaalvara erastamisnimekirja. Praegusel juhul olid saun ja juurviljahoidla kantud munitsipaalvara erastamisnimekirja Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusega. Seega ei olnud tegemist pelgalt tavapärase vallavara müügiga. Notariaalselt tõestatud vormi nõudest muu hulgas ehitiste kui vallasasjade erastamise tehingute puhul kõrvalekaldumise lubatavust kinnitab ka ErS § 27 lg 1 (07.08.1998 kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt sõlmitakse erastamise ostu-müügileping, asjaõigusleping ja hüpoteegi seadmise leping lihtkirjalikus vormis. Erastamisseadus ei sätestanud mingeid rangemaid vorminõudeid tulenevalt erastatava vara koosseisust. Eelnev ei mõjuta siiski praeguse vaidluse lahendamist, sest juurviljahoidla omandiõiguse üleandmise kohta puuduvad nii notariaalselt tõestatud vormis kui ka lihtkirjalikud kokkulepped. Vastustaja on õigesti märkinud, et kui praegusel juhul tulnuks juurviljahoidla võõrandamisel AÕSRS § 13 lg 6 teise lause kohaselt järgida notariaalse tõestamise nõuet, on seda rikkuv tehing tühine TsÜS § 93 lg 3 järgi, kuid ka siis, kui AÕSRS § 13 lg 6 kolmanda lause ja ErS § 27 lg 1 kohaselt piisanuks üksnes tehingu lihtkirjalikust vormist, oleks seda nõuet rikkuv väidetav suuline kokkulepe ikkagi tühine TsÜS § 93 lg 1 järgi.
15.Halduskohus märkis õigesti, et 07.08.1998 lepingu p-st 1.2, mille kohaselt paikneb ehitis õiguslikul alusel kasutataval 20 000 m2 suurusel maatükil, ei tulene, et lepingu objektiks olnuks ka nimetatud maatükk või sellel paiknevad muud ehitised. Kuigi ErS § 2 lg-te 2 ja 3 ning § 131 kohaselt võis ehitist iseenesest erastada ka koos ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maaga ning juhul, kui erastamiskohustusega munitsipaliseeritud ehitis on antud kohaliku omavalitsusüksuse omandisse koos ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maaga, laienes erastamiskohustus ka nimetatud maale, ei nähtu Keila Vallavolikogu 22.05.1996 otsusest ega Keila Vallavalitsuse 31.03.1998 korraldusest, et erastamise objektiks oleks olnud ka ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Ka ei olnud endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud objektid Keila-Joal antud munitsipaalomandisse erastamiskohustusega ega olnud vastavate objektide juurde varasemalt määratud teenindamiseks vajalikku maad (vt 24.10.1994 riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt nr 01/800-07 ja munitsipaliseeritud vara nimekirjad − tl 3941).
16.Ringkonnakohus nõustub ka selle halduskohtu järeldusega, et Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korraldusega nr 223 (tl 6-6p) saun-pesumaja juurde 2,0 ha suuruse teenindusmaa määramine ei ole XX 30.12.2001 erastamisavalduse (tl 15) lahendamisel siduv ning apellandil ei saanud sellest tekkkida ka õiguspärast ootust, et temale erastatakse saun-pesumaja juurde vähemalt 2 ha maad. Vaidlust ei ole selles, et Keila Vallavalitsuse 16.02.1998 korralduse lisas märgitud skeemile vastavat katastriüksust ei ole kunagi moodustatud. Kohtupraktikast 9(11)
3-16-1512 tulenevalt ei tekita erastamise eeltoimingute raames antud korraldused isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse kindlasti lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel, vaid põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi ka muuta (nt Riigikohtu 16.11.2006 otsus nr 3-3-1-78-06, p 12; 29.03.2006 otsus nr 3-3-1-81-05, p 14). Kuna hiljemalt XX erastamisavalduse lahendamise ajaks oli Keila vallale selgelt teada, et 16.02.1998 korraldusega määratud teenindusmaa hõlmab ka juurviljahoidla, mida vald ei ole LL-le erastanud ega saanudki erastada, siis on ilmne, et asjaoludest tulenevalt ei ole maa ostueesõigusega erastamine algselt määratud piirides võimalik. Sellele on juhitud tähelepanu ka Keila Vallavalitsuse 29.08.2014 kirjas nr 5.-3/14/2960 (tl 44-45), millega tehti XX-le uus ettepanek erastatava maa piiride kulgemiseks (lähtudes mh Muinsuskaitseameti 08.07.2014 protokollis nr 279 väljendatud seisukohtadest – tl 46-47p).
17.Keila Vallavolikogu taotles 28.06.2016 otsusega nr 283/0616 (tl 27-27p) Pargi allee 11 maaüksuse (100% üldkasutatav maa; suurus 43 824 m2) munitsipaalomandisse andmist MaaRS § 28 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa ja munitsipaalomandisse võib anda ka muud maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta tehtud kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse vaidlustamise korral tuleb kohtutel munitsipaliseerimise menetluse algatamise õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, et otsuses viidatud tõendite ja andmete põhjal ei ole maa munitsipaalomandisse andmine ilmselgelt välistatud (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05, p 14; Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2015 otsus nr 3-1453200, p 10). Seejuures ei võta kohus seisukohta, kas vastava maa munitsipaalomandisse andmiseks on täidetud õigusaktides sätestatud alused, sest need aspektid tuleb lõplikult välja selgitada alles munitsipaliseerimise menetluse käigus (sh kas tegemist on sotsiaalmaaga või kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku muu maaga). Kuna Keila Vallavalitsuse 29.08.2014 kirjale ja Keila Vallavolikogu 28.06.2016 otsusele lisatud asendiplaanide võrdlusest saab järeldada, et munitsipaalomandisse taotletav maa ei hõlma XXle tehtud ettepanekus saun-pesumaja teenindamiseks vajalikuks maaks määratud maad ning puuduvad andmed ja väited ka selle kohta, et ca 996 m2 suurune teenindusmaa ei tagaks saunpesumaja sihtotstarbelist kasutamist, hooldamist, ohutut ekspluateerimist ja füüsilist säilimist, siis ei ole ka alust väita, et sellest väljapoole jääv maa ei saaks põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele.
18.Ringkonnakohus juhib siiski täiendavalt tähelepanu, et Keila Vallavolikogu 28.06.2016 otsuse nr 283/0616 põhjendusest nähtuvalt on maad munitsipaalomandisse taotletud „valla arenguks vajaliku reformimata maaüksusena“ ehk sisuliselt on taotluses tuginetud üksnes MaaRS § 28 lg-le 2 ning otsus sisaldab viidet MaaRS § 28 lg 1 p-le 4 tõenäoliselt vaid põhjusel, et sama otsusega on Pargi allee 11 maaüksusele määratud sotsiaalmaa sihtotstarve (100% üldkasutatav maa – vt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 13 alap 2). See on oluline põhjusel, et MaaRS § 20 lg-st 1 tulenevalt ei oma MaaRS § 28 lg 2 alusel maa munitsipaliseerimine (erinevalt maa MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse taotlemisest) prioriteeti füüsilisele isikule MaaRS §-s 221 märgitud ulatuses maa erastamise ees. Seega ei saa maa MaaRS § 28 lg 2 alusel munitsipaalomandisse taotlemine takistada XX-le vajaduse korral ka seni tehtud ettepanekus märgitust suuremas ulatuses maa erastamist, kui ilmneb, et kaebajale pakutud maa suurus ei ole tegelikult saun-pesumaja teenindamiseks piisav.
19.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus muutmata.
10(11)
3-16-1512
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 152) ja kandnud esindajakulusid 2698,20 eurot (tl 170-182). Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Lääne-Harju vald on esitanud apellatsioonimenetluses andmed 2296,80 euro suuruste esindajakulude kohta (tl 183-189). Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt saaks haldusorgani kasutatud välise õigusabi kulude väljamõistmine olla reeglina õigustatud üksnes juhul, kui vaidlus väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud küsimused ei välju kohaliku omavalitsuse põhitegevuse raamidest, mistõttu jääb vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks HKMS § 109 lg 6 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Oliver Kask
Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.