Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 20. veebruar 2018, Tartu 3-16-2021
Haldusasi
Maa-ameti kaebus Põlva Vallavalitsuse 10. augusti 2016. a korralduse nr 2-3/479 ja 7. septembri 2016. a korralduse nr 2-4/543 osaliseks tühistamiseks ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2017. a otsus Maa-ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Maa-amet Vastustaja Põlva vald
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. märts 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maa-amet esitas Põlva Vallavalitsusele taotluse Põlva vallas asuva kolme kinnistu riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 8 alusel. Samuti paluti vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise kord“ p-le 9 määrata kõigi nende maaüksuste sihtotstarbeks sihtotsarbeta maa. Põlva Vallavalitsuse 10. augusti 2016. a korraldusega nr 2-3/479 nõustuti nende maaüksuste riigi omandisse jätmisega, ent määrati nende sihtotstarve Maa-ameti taotletust teistmoodi – P. ja J. sihtotstarbeks 50% elamumaa ja 50% ärimaa ning Ringtee tn 3 sihtotstarbeks 100% tootmismaa.
Maa-amet esitas selle korralduse peale vaide. Põlva Vallavalitsuse 7. septembri 2016. a korraldusega nr 2-3/543 jäeti vaie rahuldamata, kuid muudeti Ringtee tn 3 maaüksuse sihtotstarve 100% üldkasutatavaks maaks.
2.Maa-amet esitas kaebuse, milles palus korraldused tühistada osas, milles kehtestati maaüksustele Maa-ameti poolt soovitust erinev sihtotstarve. Vallavalitsus lähtus Põlva valla üldplaneeringust, mitte tegelikust sihtotstarbest. Tegu on hoonestamata maadega, mille sihtotstarve on õige määrata sihtotstarbeta maaks. Määratud sihtotstarbed ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määrusega nr 155 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (Katastriüksuse sihtotstarvete määramise kord) regulatsiooniga.
3.Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Riigikohus on selgitanud, et maa riigi omandisse jätmise kord ei anna riigile võimalust määrata riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu (RKHKo 3-31-78-05). Maakatastriseadus (MaaKatS) § 18 lg 6 sätestab, et kui detailplaneering puudub, siis määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe üldplaneeringu alusel. Maa riigi omandisse jätmise korra p 9.2 järgi määrab riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe kohalik omavalitsus.
3.2.Kui puudub detailplaneering ja üldplaneering on olemas, siis määratakse maa sihtotstarve üldplaneeringu alusel, nagu tuleneb eelnevalt viidatud MaaKatS § 18 lg-st 6.
3.3.Kaebaja tugineb Katastriüksuse sihtotstarbe määramise korra § 2 lg-le 1, mille järgi kohalik omavalitsus määrab või muudab sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kuid sama korra § 2 lg 2 järgi tuleb katastriüksusele määrata sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Vastustaja ongi lähtunud sihtotstarbe määramisel kehtivast üldplaneeringust. Kohtu arvates on vastustaja õigesti käitunud. Kuna maa jäetakse riigi omandisse, siis puudub vajadus detailplaneeringu koostamiseks ja sellisel juhul tuleb lähtuda üldplaneeringust.
3.4.Nõustuda ei saa seisukohaga, et üldplaneeringuga määratud maa-ala kasutamise perspektiivne valdav otstarve ei ole absoluutne.
3.5.Seonduvalt maamaksu tasumisega märkis kohus, et kui maaüksuste sihtotstarbed on õigesti määratud, siis määratakse ka maamaks õigesti ja üldplaneeringust lähtuvaid maaüksuste sihtotstarbeid ei ole käesoleval juhul määratud tulubaasi suurendamise eesmärgil.
3.6.Kaebaja leidis, et maaomaniku tahet on eiratud. Kohus sellega ei nõustunud, leides, et maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmisel on reguleeritud kui kohaliku elu küsimuse otsustamine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Maa-amet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Vallavalitsus lähtus maaüksustele sihtotstarvete määramisel põhjendamatult vaid kehtivast üldplaneeringust. Kuna maaüksused asuvad tiheasustusega ja detailplaneeringu kohustusega alal ning kehtivad detailplaneeringud puuduvad, on tegemist ehitusõiguseta maadega, millele oli õiguspärane määrata sihtotstarbeta maa sihtotstarve.
4.2.Ebaõigete sihtotstarvete määramise tulemusena tekib riigil kohustus tasuda rohkem maamaksu, kui oleks tulnud tasuda siis, kui sihtotstarbed oleks tulnud määrata vastavalt tegelikule maakasutusele.
4.3.Kohalik omavalitsus peab järgima katastriüksuste sihtotstarvete määramisele õigusaktides kehtestatud nõudeid.
4.4.Kuna vaidlusalustele maaüksustele ei ole detailplaneeringut kehtestatud, siis järelikult ei ole neile MaaKatS § 18 lg 2 järgi võimalik sihtotstarvet määrata. Neile pole võimalik määrata
sihtotstarvet ka ühelgi teisel MaaKatS §-s 18 nimetatud alusel. Järelikult kuulub kohaldamisele Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 6 p 10, mille järgi hoonestamata ja ehitusõiguseta maale, millele ei ole võimalik (ega ka otstarbekas) sihtotstarvet määrata, määratakse sihtotstarbeta maa sihtotstarve.
4.5.Katastriüksuse sihtotstarvete määramise korra § 2 lg 1 esimese lause järgi määratakse sihtotstarve kinnisasja omaniku taotluse alusel. See säte on erinormiks sama määruse § 2 lg 1 teise lause suhtes, mis võimaldab määrata kohalikul omavalitsusel sihtotstarve omal algatusel, kui sihtotstarbe määramise vajadus tuleneb õigusaktidest. Antud juhul on täitmata § 2 lg 1 teise lause kohaldamise eeldused, mil kohalik omavalitsus võib katastriüksuse sihtotstarbe määrata omal algatusel. Sama tuleneb määruse seletuskirjast. Juhul, kui maa omanik on esitanud taotluse sihtotstarbe määramiseks ning see on kooskõlas õigusaktide ja maa tegeliku kasutusega, tuleb lähtuda taotletavast sihtotstarbest.
4.6.Kohalik omavalitsus ei või eirata maa omaniku tahet, sest siis kaotaksid Maa riigi omandisse jätmise korra p 7 alap 1 ja Katastriüksuse sihtotstarvete määramise korra § 2 lg 1 ls 1 oma sisu.
4.7.Üldplaneeringust tulenev maakasutuse juhtotstarve ei ole samastatav konkreetse katastriüksuse sihtotstarbega. Planeerimisseaduse (PlanS) eelnõu seletuskirja järgi on juhtfunktsioon territooriumi valdav (reeglina vähemalt 51%) kasutamise funktsioon, mis annab kogu määratletud piirkonnale edaspidi põhisuunad. Juhtfunktsioonile lisaks võib piirkonnal olla teisigi funktsioone.
4.8.Põlva linna üldplaneeringu seletuskirja kohaselt ei toimu üldplaneeringu tulemusel kohest maaükstuste sihtotstarbe muutmist, vaid maa-alad reserveeritakse mingiks kindlaks otstarbeks. Maaomanik saab maa-ala kasutada senisel sihtotstarbel ja kasutusfunktsioonil seni, kuni ta seda soovib. Seega tuleneb ka üldplaneeringu seletuskirjast, et maaüksuste kasutusfunktsiooni koheselt ei muudeta ja sihtotstarbed määratakse pärast detailplaneeringu kehtestamist. Järelikult ei saa sihtotstarbeta maa sihtotstarbe määramine ehitusõiguseta maaüksusele olla kuidagi vastuolus kehtiva üldplaneeringuga.
4.9.Detailplaneeringu puudumisel on igati põhjendatud jätta ehituspotentsiaaliga maa riigi omandisse sihtotstarbeta maana. Seda võimaldab ka Katastriüksuste sihtotstarvete moodustamise korda § 6 p 10.
4.10.Pole täidetud vastustaja poolt määratud maa sihtotstarvete eeldused, mis on sätestatud Katastriüksuste sihtotstarvete moodustamise korras.
4.11.Vaidlusalused maaüksused ei ole hoonestatud, mistõttu ei saa neile kuidagi määrata ehitise kasutusotstarbest tulenevat sihtotstarvet.
4.12.Vastustaja on viidanud sihtotstarvete määramisel MaaKatS § 18 lg-le 6, kuid see võimaldab üldplaneeringust lähtuda vaid detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral. Üldplaneeringuga on ette nähtud sellele alale detailplaneeringu koostamise kohustus. Kohaldamisele peaks kuuluma Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 6 p 10. Erinevalt tuleb kohelda olukorda, kus on detailplaneeringu koostamise kohustus, kuid detailplaneeringut ei ole veel kehtestatud, ning olukorda, kus detailplaneeringu koostamise kohustus üldse puudub.
4.13.Sihtotstarbed mõjutavad riigi poolt tasutava maamaksu suurust – nt J. puhul tuleks 50% elamu- ja 50% ärimaa puhul tasuda maamaksu 712.25 eurot aastas, kuid sihtotstarbeta maa puhul vaid 123 eurot.
4.14.Vastustaja ei ole kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ega oma otsuseid põhjendanud.
4.15.Kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend pole asjassepuutuv.
5.Põlva Vallavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Halduskohus leidis õigesti, et sihtotstarbe määramise aluseks on üldplaneering ning maa riigi omandisse jätmisel ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik. Vastavalt MaaKatS §-le 18 saab katastriüksuse sihtotstarbe määrata ja seda muuta kehtestatud detailplaneeringu koostamise
kohustuse korral detailplaneeringu alusel (§ 18 lg 2) ning kui detailplaneeringut pole kehtestatud ja puudub ka selle koostamise kohustus, siis üldplaneeringu alusel (§ 18 lg 6).
5.2.Seni on omavalitsused pidanud järgima maade tagastamisel, erastamisel ja munitsipaliseerimisel põhimõtet, et detailplaneeringu puudumisel määratakse maa sihtotstarve üldplaneeringu alusel. Varem on ka kaebaja taotlenud maa riigi omandisse jätmise menetluses maaüksustele samade sihtotstarvete määramist, mis on üldplaneeringus määratud juhtotstarvetena.
5.3.Sihtotstarbe määramine kuulub kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on vaidlustatud maaüksused reserveeritud elamu- ja ärimaana ning üldkasutatava maana (haljasala).
5.4.Enamus maast peab jääma juhtotstarbega.
5.5.Vastustaja määras sihtotstarbed vastavalt üldplaneeringule ning tema eesmärgiks ei olnud tulu suurendamine.
5.6.Vastustaja on kaalutlusõigust kohaldanud ning oma seisukohti nii vaide- kui kohtumenetluses põhjendanud.
5.7.Katastriüksuste sihtotstarbe määramise korra seletuskirjas § 2 kohta märgitu, et üldjuhul toimub sihtotstarbe määramine kinnisasja omaniku taotluse alusel, ei tähenda, et sihtotstarve määratakse igal juhul vastavalt taotluses märgitud sihtotstarbele.
5.8.Ei ole põhjendatud jätta detailplaneeringu puudumisel ehituspotentsiaaliga maa riigi omandisse sihtotstarbeta maana. Sellise käsitluse korral tekib igal ehituspotentsiaaliga maa omanikul õigus detailplaneeringu kohustusega alal detailplaneeringu puudumisel taotleda sihtotstarbe määramist, mis ei ole kooskõlas üldplaneeringuga.
5.9.Tegemist ei ole kaebaja tahte eiramisega, vaid kohaliku omavalitsuse pädevusse antud ülesande täitmisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.MaaKatS § 18 lg 2 sätestab, et planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud üldplaneeringu alusel. Seega kui esineb detailplaneeringu koostamise kohustus, tuleb sihtotstarve määrata vastavalt üldplaneeringule. Vaidlust ei ole selles, et kehtiva Põlva linna üldplaneeringu järgi asuvad vaidlusalused maaüksused detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Samuti ei ole vaidlust selles, et vaidlusalustele maaüksustele ei ole detailplaneeringut kehtestatud. Kaebaja teeb asjaolust, et detailplaneeringut ei ole kehtestatud, järelduse, et MaaKatS § 18 lg 2 alusel ei ole võimalik sellele maaüksusele sihtotstarvet määrata. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. MaaKatS § 18 lg 2 ei seo üldplaneeringust lähtuvat sihtotstarbe kehtestamist sellega, kas detailplaneeringu koostamise kohustusega alal on konkreetne detailplaneering kehtestatud või mitte. Oluline on üksnes see, et detailplaneeringu koostamise kohustus eksisteeriks. See on piisavaks aluseks, et määrata sihtotstarve üldplaneeringust lähtudes. Asjaolu, et detailplaneeringut ei ole kehtestatud, ei tingi ringkonnakohtu arvates kuidagi teistsugust lähenemist. Et detailplaneering peab olema üldplaneeringuga kooskõlas, saavad ka detailplaneeringu kehtestamisel olema maatükkidel tõenäoliselt samad sihtotstarbed.
8.Seega on vastustaja põhjendatult kohaldanud MaaKatS § 18 lg-t 2 ja lähtunud sihtotstarbe määramisel üldplaneeringust. Kuna kohaldamisele kuulub see säte, siis prevaleerib
üldplaneeringust lähtumine ka Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korras sätestatud erisuste ees, kuna MaaKatS kui seadus on selles küsimuses kõrgemalseisvaks õigusaktiks.
9.Kaebaja arutlus Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 2 lg 1 esimese (kohalik omavalitsus määrab sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel) ja teise (kui sihtotstarbe määramise vajadus tuleneb õigusaktidest, määrab kohalik omavalitsus sihtotstarbe omal algatusel) lause omavahelisest suhtest kui üld- ja erinormi suhtest ei ole asjakohane. Nagu eelnevast ilmnes, kuulub kohaldamisele hoopis MaaKatS § 18 lg 2 kui kõrgemalseisev õigusakt.
10.Lisaks pole ringkonnakohus veendunud, et kaebaja poolt Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 2 lg 1 esimesele lausele antud tõlgendus, et kohalik omavalitsus on seotud kinnisasja omaniku taotluses soovitud maa sihtotstarbega, on õige. Katastriüksuse moodustamise korra § 2 lg 1 kõlab järgmiselt: „Kohalik omavalitsus määrab või muudab (edaspidi määrab) sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kui sihtotstarbe määramise vajadus tuleneb õigusaktidest, määrab kohalik omavalitsus sihtotstarbe omal algatusel.“ Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik mõista seda regulatsiooni hoopis selliselt, et omaniku taotlus on üksnes selleks ajendiks, mis paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse kinnistu sihtotstarbe määramise küsimuse lahendamiseks. Kuid see ei tähenda, et kohalik omavalitsus peaks määrama sellise sihtotstarbe, mida soovib taotleja. Seda kinnitab lõike teine lause, mida saab mõista selliselt, et õigusaktides võib olla kehtestatud kohustus mingitele katastriüksustele sihtotstarbe määramiseks, ning sellisel juhul on kohalikul omavalitsusel vaja jällegi sihtotstarbe määramise küsimus lahendada. Sellist tõlgendust toetab ka Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 2 lg 2, mis ütleb, et „Katastriüksusele tuleb määrata käesolevas määruses nimetatud sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele“. See norm kinnitab samuti pigem, et konkreetse sihtotstarbe määramisel tuleb lähtuda õigusaktidest või planeeringust, aga mitte sihtotstarbe määramist taotlenud isiku soovist. Kaebaja tõlgenduse järgi oleks Katastriüksuse määramise korra § 2 lg 1 ls 1 ja lg 2 omavahel ilmselges vastuolus, sest esimese lõike järgi oleks määrav üksnes taotleja tahe, kuid teise lõike järgi tuleks arvestada hoopis õigusakte või planeeringut. Ringkonnakohtu poolt esitatud tõlgenduse järgi sellist vastuolu ei tekiks.
11.Lisaks näeb ringkonnakohus, et määrava tähenduse omistamine üksnes sihtotstarbe määramist sooviva isiku taotlusele ning üldplaneeringu või muude õigusaktide eiramine võib viia ebamõistlike tulemusteni. Nii on võimalik ette kujutada olukorda, kus isik soovib oma maatükile tegelikkusele või õigusaktidele (sh planeeringule) mittevastava sihtotstarbe määramist, et vabaneda mingitest kohustustest või vähendada neid – nt võib ta soovida vähendada seeläbi maamaksu suurust. On ilmne, et sellisel juhul üksnes isiku taotlusest lähtumine viiks ebamõistliku tulemuseni.
12.Kaebaja poolt Katastriüksuse sihtotstarvete määramise korra seletuskirjale tehtud viited eeltoodut ei väära. Ka neis väljavõtetes räägitakse üksnes sihtotstarbe määramisest omaniku taotluse alusel, st et katastriüksuse sihtotstarbe küsimuse lahendamiseks tuleb ajend omaniku poolt taotluse esitamisest.
13.Kaebaja väidab ka, et üldplaneeringust tulenev maakasutuse juhtotstarve on üksnes juhtfunktsioon, millest tema nägemuse järgi võib kõrvale kalduda. Samas jätab kaebaja tähelepanuta asjaolu, et üldplaneering on haldusakt. Haldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi kohustuslik igaühele, sh ka haldusorganile. Seega on üldplaneeringus kui
haldusaktis ette nähtud regulatsioon, sh vaidlusalustele maaüksustele ette nähtud sihtotstarve, haldusorganile ikkagi siduv ning tal on kohustus seda järgida. Vastupidiselt toimides oleks vastustaja ise käitunud õigusvastaselt, sest ta oleks kehtiva üldplaneeringuga vastuollu läinud. Mis puudutab väidet, et üldplaneeringus ettenähtud juhtotstarbest on võimalik kõrvale kalduda, siis leiab ringkonnakohus, et isegi kui sellega nõustuda, siis eeldaks see kaalukaid põhjuseid. Üksnes taotleja soovimatus nõustuda sellise sihtotstarbega, mis tuleneb üldplaneeringust, selliseks kaalukaks põhjuseks ei ole. Vastupidine arusaam viiks taas eelnevalt juba kirjeldatud ebamõistliku olukorrani, kus iga sihtotstarbe taotleja saab oma äranägemise järgi muuta maatüki sihtotstarvet ning kehtivaid õigusakte ignoreeritakse.
14.Samuti on kaebaja väitnud, et vastustaja ei tohi lähtuda fiskaalsest eesmärgist, st enda tulu suurendamisest seeläbi, et tänu määratud sihtotstarvetele on vaidlusaluste maatükkide maamaks suurem, millest osa saab endale kohalik omavalitsus. Sellise lähenemise korral võib aga kaebajale teha samasuguse etteheite – et tema kaebuse esitamise ajendiks on üksnes soovimatus tasuda vaidlusaluste sihtotstarvetega kaasnevat suuremat maamaksu. Ehkki sellisel alusel kaebuse esitamist ei saa riigi poolt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 4 järgi keelata, ei tähenda riigi kohustuste suurenemine siiski kaebuse rahuldamise alust. Nagu eelnevast ilmnes, on vallavalitsus käitunud vaidlusaluseid sihtotstarbeid määrates õiguspäraselt, sest see on kooskõlas MaaKatS § 18 lg-ga 2 ning kehtiva üldplaneeringuga.
15.Ringkonnakohtu arvates on siinkohal oluline ka Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 6 p 10, mis sätestab, et sihtotstarbeta maa on ehitusõiguseta maa, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata. Seega eeldab sihtotstarbeta maa sihtotstarbe määramine seda, et muu sihtotstarbe määramine ei oleks võimalik või otstarbekas. Ringkonnakohus ei näe, et käesolevas asjas oleks need eeldused täidetud. Üldplaneeringus on vaidlusalustele maaüksustele sihtotsarve määratud. Seega ei saa pidada sihtotstarbe määramist võimatuks või ebaotstarbekaks. Ainuüksi kaebaja nägemus, et ehitusõiguse määramiseni ei ole sihtotstarbe määramine otseselt vajalik, ei muuda sihtotstarbe määramist võimatuks või ebaotstarbekaks. Selline olukord ei tähenda kaugeltki, et põhjendatud oleks jätta maa riigi omandisse sihtotstarbeta maana, kuna tegelikult ei pruugigi kujuneda olukorda, kus vaidlusaluseid sihtotstarbeid tuleb muuta. Nimelt nagu eelnevalt märgitud, võib kruntide tulevane ehitusõigus juba määratud sihtotstarvetega kokku langeda.
16.Kaebaja väidab ka, et vaidlusaluste katastriüksuste sihtotstarvete kehtestamiseks pidanuks neil maatükkidel olema juba peal ehitised, mis vastavad maale määratud sihtotstarvetele. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. See tähendaks seda, et maa sihtotstarve tuleb määrata alles tagantjärgi, pärast ehitiste valmimist. Tegelikult tuleneb õigusaktide omavahelistest seostest hoopis vastupidine – et sihtotstarve peab olema määratud enne ehitamise alustamist. Nt tuleneb planeerimisseaduse § 126 lg 1 1 p 3 ja lg 4 p-st 1, et krundi kasutamise sihtotstarve määratakse detailplaneeringuga ning ehitusseaduse § 12 lg-st 2 tuleneb, et ehitatav ehitis peab olema kooskõlas detailplaneeringuga ning § 42 lg 1 järgi peab sellega olema kooskõlas ka ehitusluba.
17.Asjaolu, et vastustaja on muuhulgas viidanud ka MaaKatS § 18 lg-le 6, mille järgi määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe üldplaneeringu alusel, ei oma asjas määravat tähtsust. Ehkki õige alus on MaaKatS § 18 lg 2, mis suunab kohaliku omavalitsuse üldplaneeringust lähtuma siis, kui detailplaneeringu koostamise kohustus esineb, viivad mõlemad sätted lõpuks samale lõpptulemusele – et sihtotstarbe
määramisel tuleb lähtuda üldplaneeringust. Lisaks on vastustaja kohtumenetluses viidanud ka õigele õiguslikule alusele – MaaKatS § 18 lg-le 2. Samamoodi ei oma tähtsust mõningad muud ekslikud viited, mille vastustaja esitas, nt viide Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korra § 2 lg-le 3.
18.See, et maa riigi omandisse jätmise taotlusesse tuleb Maa riigi omandisse taotlemise korra p 7 alap 1 järgi märkida maa taotletav sihtotstarve, ei tähenda seda, et riiki tuleks maa sihtotstarbe määramisel kohelda kuidagi teistmoodi kui teisi isikuid. Katastriüksuste sihtotstarvete määramise korrast selliseks eristamiseks alust ei tulene.
19.Kaebaja etteheidetega vaidlustatud haldusaktide motiveerimise osas ei saa samuti nõustuda. Vallavalitsuse 10. augusti 2016. a korralduses on viidatud asjakohastele õiguslikele alustele ning on esitatud ka mõningane faktiline põhjendus (tl 11). Kuna ülaltoodut arvestades oli vallavalitsus nagunii kohustatud lähtuma üldplaneeringust ning tal erilist kaalutlusruumi polnud, siis on arusaadav, miks ta sihtotstarvete määramise küsimust suurema põhjalikkusega ei motiveerinud. Küll on aga teinud ta seda oma 7. septembri 2016. a vaideotsuses (tl 16-17p). Kokkuvõttes pole alust lugeda vaidlustatud haldusakte õigusvastasteks motiveerimis- või kaalumisvigade tõttu.
20.Ringkonnakohus nõustub sellega, et halduskohtu viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-7805 ei ole asjassepuutuv. Samuti möönab ringkonnakohus seda, et halduskohus ei ole piisavalt analüüsinud kõiki kaebuse väiteid ning on tähelepanu pööranud hoopis kohaliku omavalitsuse pädevuse küsimusele, mille üle vaidlus puudus. Sellest hoolimata on halduskohus jõudnud asjas õige resolutsioonini. Seetõttu jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
21.Kaebaja viitab täiendavates seisukohtades alates 1. jaanuarist 2018 kehtivale Maa riigi omandisse jätmise korra p 10 uuele sõnastusele. See säte näeb ette, et kui maa ei ole kasutuses ja üldplaneeringu alusel on võimalik kaaluda erinevate sihtotstarvete määramist või üldplaneeringust tuleneva sihtotstarbe määramine ei ole võimalik või otstarbekas, jäetakse maa riigi omandisse sihtotstarbeta maa sihtotstarbega. See viide pole käesolevas vaidluses asjakohane, kuna sellist normi ei kehtinud vaidlustatud korralduste andmise ajal. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 järgi peab käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust hindama nende andmise ajal kehtiva õiguse järgi. Lisaks ei näe ringkonnakohus, nagu ülal p-s 15 märgitud, et käesolevas asjas oleks üldplaneeringust tulenevate sihtotstarvete määramine võimatu või ebaotstarbekas.
22.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks ei ole pooled esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.