Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. veebruar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1435
Haldusasi
AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ kaebus Kuusalu Vallavolikogu 29. juuni 2016. a otsuse nr 34 tühistamiseks ning Kuusalu valla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ, esindaja vandeadvokaat Kaido Loor Vastustaja – Kuusalu vald, esindajad Peeter Raudsepp ja vandeadvokaat Rivo Kaldvee Kolmas isik – HE, esindaja Tuulikki Laesson
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
HE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
16.jaanuari 2018. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta HE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1435 muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.03.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-1435 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kuusalu Vallavolikogu 25.10.2000 otsusega nr 32 algatati Mäepea külas Kuusiku VI ja Kuusiku VII maaüksuste detailplaneering. Otsuse nr 32 lisaks oleva detailplaneeringu lähteülesande järgi tuli planeeritavale alale ette näha jalgrada mereni, mida oleks võimalik kasutada kõigil planeeritavale alale jäävate kruntide omanikel, vallaelanikel ja külastajatel. Kuusalu Vallavolikogu 17.10.2002 otsusega nr 112 kehtestatud Mäepea küla Kuusiku V, Kuusiku VI ja Kuusiku VII kinnistute (Kuusiku asum) detailplaneering nägi ette, et Rannaheina tee 2 kinnistu on koormatud 8 meetri laiuse teeservituudi seadmise vajadusega. Servituudiala ühendab kallasrada ja Rannaheina tee teemaad, et tagada jalakäijatele juurdepääs mere äärde kallasrajale.
2.MTÜ Kuusikuranna esitas 26.05.2016 Kuusalu Vallavalitsusele taotluse määrata Kuusalu vallas Mäepea külas Rannaheina tee 2 kinnistul (kinnistusregistri nr 9682402, katastritunnus 35201:002:0322) asuv juurdepääsutee kallasrajale avalikult kasutatavaks teeks või seada sellele sundvaldus.
3.Kuusalu Vallavolikogu ei nõustunud 29.06.2016 otsuses nr 34 MTÜ Kuusikuranna taotlusega.
4.AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ esitasid 16.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada otsus nr 34 ja kohustada vastustajat tegema taotluse kohta uus otsus. Kaebajatele kuuluvad Mäepea külas asuvad kinnistud. Rannaheina tee 2 kinnistu omanik HE on välja ehitanud juurdepääsutee kallasrajale, kuid takistab selle kasutamist lukustatud väravaga. Seega on juurdepääs tagatud vaid näiliselt. Rannaheina tee 2 kinnistule ei ole seatud servituuti. Otsus nr 34 on õigusvastane. Lähikonna kinnistuomanikke ei ole menetlusse kaasatud ega ära kuulatud. Otsus on põhjendamata ning selles puudub faktiline ja õiguslik alus. Otsuse tagantjärgi motiveerimine ei muuda seda õiguspäraseks. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 7 järgi on juurdepääs kallasrajale igaühe õigus ning kohalikul omavalitsusel tuleb see tagada. Ka Kuusiku asumi detailplaneeringuga on ette nähtud juurdepääs kallasrajale. Otsuses nr 34 ei ole kaalutlusi, miks ei saa Rannaheina tee 2 kinnistul paiknevat jalgrada määrata avalikuks kasutuseks. Otsus nr 34 on õigusvastane ka juhul, kui lugeda selle põhjendusteks otsuses tehtud viidet HE 15.06.2016 seisukohtadele. Rannaheina tee L2 on kergliikluseks ja jalakäijate jaoks avalikus kasutuses. Asjaolu, et Kuusiku asumi detailplaneering näeb ette mitu juurdepääsuteed kallasrajale, ei tähenda, et mõne neist võiks sulgeda. Vaidlusalune jalgrada on tee ehitusseadustiku (EhS) § 92 tähenduses, sest see on tekkinud inimese töö tulemusena (pinnase tõstmine, rohu niitmine, paekivide laotamine rajale) ja rajatud inimeste liikumiseks. Kuusiku asumi detailplaneeringuga ette nähtud servituudiala ei tähenda seda, et HE valib, kellele ta 2(9)
3-16-1435 servituudi annab, vaid seda, et see antakse isikutele, kes seda soovivad, või kohalikule omavalitsusele. Vastasel juhul muutuks servituudiala ettenägemine detailplaneeringuga sisutuks. HE ei ole pakkunud kaebajatele isikliku kasutusõiguse seadmist, vaid üksnes ebamõistlike tingimustega lepingut raja kasutamiseks. Kallasrajale juurdepääsu tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus, seega on loogiline eeldada, et jalgraja nõue kallasrajani oligi detailplaneeringu eesmärk. Vastustaja leidis veel 2006. a-l, et jalgtee on vajalik. Kaebajatel on kaebeõigus, sest MTÜ Kuusikuranna tegutses taotluse esitamisel kaebajate huvides ja nimel ning tal oli olemas kaebajate heakskiit. Vaidlusalune otsus piirab kaebajate subjektiivset õigust pääseda kallasrajale. Vastustaja teadis, keda MTÜ Kuusikuranna esindas. Kuna KeÜS § 38 lg-s 7 ette nähtud õigus on igaüheõigus, siis ei pea kaebaja kaebeõiguse omamiseks olema maaomanik ega ka füüsiline isik.
Kuusalu vald palus jätta kaebus rahuldamata.
Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja piirkonna elanikke on piisaval määral menetlusse kaasatud. HE-le ei saa esitada nõuet kinnistu koormamiseks avaliku teega, sest juurdepääs avalikult teelt (Kuusalu-Valkla maanteelt) Rannaheina tee 2 kinnistuni ei ole avalik. Kuusiku asumi detailplaneeringust ei tulene kohustust rajada avalikke teid.
HE palus jätta kaebus rahuldamata.
Kaebajatel puudub kaebeõigus. Taotluse esitas MTÜ Kuusikuranna, kelle subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. MTÜ-l Kuusikuranna puudus õigus esitada taotlust kaebajate huvides. Kallasraja kasutamise õigus on olemuselt inimesekeskne ja juriidiline isik ei saa seda õigust kasutada. Otsus nr 34 on õiguspärane. Lisaks otsuses viidatud dokumentidele tuleb arvesse võtta vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokolli nr 1-1/8. Selle järgi ütles vallavanem, et Rannaheina tee 2 asuvat jalgrada ei ole võimalik määrata avalikuks teeks, sest sellel puuduvad teele vajalikud tunnused. Isegi kui tühistada otsus nr 34 vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, tuleks vastu võtta uus samasugune otsus. Rannaheina tee 2 kinnistul asuv jalgrada ei ole tee EhS § 92 lg 1 tähenduses, vaid üksnes niidetud ja tallatud rada. Jalgteed ei ole õiguslikult võimalik määrata avalikuks teeks ega seada sellele sundvaldust. Kuusiku asumi detailplaneeringuga on Rannaheina tee 2 kinnistule ette nähtud servituudikohustusega ala, mitte avalik tee. Kui jalgrada oleks detailplaneeringuga ette nähtud avalikult kasutatavaks teeks, oleks selleks olnud vajalik määrata avalikeks teedeks ka Rannaheina tee ja Rannaoja tee. Rannaheina tee on eratee, millele sissesõitu takistab tõkkepuu ja liikluskorraldusvahend. Rannaheina tee 2 kinnistul asuv jalgrada ei ole ainus ligipääs kallasrajale. Juurdepääs kallasrajale ei pea olema tagatud igalt kaldaäärselt kinnisasjalt, vaid mõistlike vahemaade tagant. Kui vastustajal puudub alus teistsuguse otsuse tegemiseks, siis ei saa nõuda haldusakti tühistamist üksnes haldusakti vorminõuete rikkumisele viidates.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.03.2017 otsusega kaebuse, tühistas otsuse nr 34 ja kohustas vastustajat vaatama kaebajate taotlus uuesti läbi. Halduskohus mõistis Kuusalu vallalt kaebajate kasuks välja riigilõivu 60 eurot. KeÜS § 38 lg 4 sätestab kallasraja kasutamise õiguse igaühe õigusena. KeÜS § 38 lg 7 kohustab kohaliku omavalitsuse üksust tagama kallasrajale avaliku juurdepääsu. Sellele vastab isiku õigus nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamist. Riigikohus leidis 01.03.2017 otsuses nr 3-3-1-79-16 (p 22), et igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda. Seega on kaebajatel kaebeõigus. Ilmselgelt 3(9)
3-16-1435 on kaebajad piirkonna elanike ja kinnistu omanikena ka isiklikult puudutatud isikud, sest nende soov kallasrada kasutada ja sellele juurde pääseda ei ole vaid hüpoteetiline. Igaühe õigusena on kallasrajale juurdepääsu õigus ka Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ-l. Seda saab pidada tema majanduslikes huvides olevaks, sest tema omandis on selles piirkonnas olev kinnistu, mida ta üürib välja. Selles piirkonnas kinnistut üüriv isik on ilmselgelt huvitatud ka kallasraja kasutamisest. Äriühingul võib ka endal tekkida kinnistu omanikuna vajadus kasutada kallasrada. MTÜ Kuusikuranna taotlusest on selgelt näha, et MTÜ esitas taotluse oma liikmete huvides ja nimel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 13 lg 1 lubab menetlusosalisel kasutada haldusmenetluses esindajat. HMS ega tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) ei sea piirangut esindaja isikule. Vastustajal ei tekkinud menetluses kahtlust, keda MTÜ esindas. Kaebajad on nõustunud MTÜ tegutsemisega nende nimel. Järelikult tuleb lugeda volitus antuks (TsÜS § 118 lg 2). Kuna kaebajad on läbinud kohtueelse menetluse, on neil õigus vaidlustada taotluse kohta tehtud otsust ja nõuda vastustaja kohustamist (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 2). Otsus nr 34 ei vasta HMS §-de 54 ja 56 nõuetele. Selles puuduvad põhjendused ja otsuses pole viidatud dokumendile, kus need võiksid sisalduda. Otsuses pole näidatud selle andmise faktilist ja õiguslikku alust ega toodud välja kaalutlusi, millest vastustaja on lähtunud taotluse rahuldamata jätmisel. Alusetu on kolmanda isiku arvamus, et põhjendused sisaldusid vallavalitsuse esitatud ettepanekus. Vastustaja selgitas 03.02.2017 seisukohas, et vallavalitsuse ettepanek esitati vallavolikogule eelnõu kujul, millega tehti ettepanek mitte nõustuda kaebajate taotlusega. Kuusalu Vallavalitsuse 16.06.2016 istungi protokolli nr 23 p-st 24.5 nähtub vaid otsustus esitada eelnõu volikogule menetlemiseks, kuid seal ei ole põhjendusi. Kuusalu Vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokolli nr 1-1/8 p-s 9 on vaid üks üldsõnaline põhjendus – vallavalitsus leidis, et tee ei vasta tee tunnustele. Põhjenduste ja kaalutluste välja toomata jätmine ei võimalda kohtul kontrollida, kas vastustaja on arvestanud otsuse tegemisel kõigi oluliste ja asjakohaste asjaoludega ega ole teinud otsuse langetamisel kaalumisvigu. Kontrollimist mittevõimaldav haldusakt on õigusvastane ja tuleb tühistada. Tegemist ei ole pelgalt vormiliste rikkumistega, sest puudub alus arvata, et vastustaja jõuab asja uue menetlemise käigus sama lahenduseni. Vastustajal on KeÜS § 38 lg 7 järgi kohustus tagada planeeringutega kallasrajale avalik juurdepääs. Enne KeÜS kehtima hakkamist sätestas sellise kohustuse looduskaitseseaduse (LKS) § 36 lg 2. Kuusiku asumi detailplaneering näeb kallasrajale ette kaks juurdepääsuteed – üks on üle Rannaheina tee 2 kinnistu ja teine üle Põhja tee 18 kinnistu (vt detailplaneeringu joonis; I kd tl 25). Detailplaneeringu seletuskirjas on selgitatud, et Rannaheina tee 2 „krunt on koormatud 8,0 m laiuse teeservituudi vajadusega. Servituudi ala ühendab kallasrada ja teemaad (Rannaheina tee)“ (I kd tl 11p); Põhja tee 18 „krunt on koormatud 12,0 m laiuse teeservituudi vajadusega (kuivenduskraavide hooldus). Servituudi ala ühendab kallasrada ja teemaa (Põhja tee)“ (I kd tl 13p). Lisaks on detailplaneeringu p-s 5.1 välja toodud, et Rannaheina teelt on ette nähtud jalakäijatele juurdepääsutee (teeservituudi ala krundil nr 1, Rannaheina tee 2) mere äärde kallasrajale (I kd tl 22). Seega on detailplaneeringuga ette nähtud, et juurdepääsutee kallasrajale peab kulgema nii üle Rannaheina tee 2 kui ka üle Põhja tee 18 kinnistu. Kohalikul omavalitsusüksusel on kohustus järgida kehtestatud planeeringut ja viia seda ellu osas, mis puudutab tema seadusjärgseid kohustusi (PlanS § 4 lg 1, § 4 lg 2 p 6, § 124 lg 10). Kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine on kohaliku omavalitsusüksuse kohustus (KeÜS § 38 lg 7). Seega tuleb vastustajal detailplaneeringus ettenähtu ellu viia. Kuna juurdepääsutee on detailplaneeringuga ette nähtud mõlemale kinnistule, siis puudub vastustajal õigus keelduda kaebajate taotluse rahuldamisest põhjusel, et neil on võimalik kasutada kallasrajale juurdepääsuks Põhja tee 18 kinnistul asuvat juurdepääsuteed. 4(9)
3-16-1435 Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei vasta Rannaheina tee 2 kinnistul olev tee õigusaktidega teele ettenähtud nõuetele. Kui see tee tõepoolest ei vasta teele esitatavatele nõuetele, tuleb vastavalt Kuusiku asumi detailplaneeringule selline tee rajada. Detailplaneeringus ei ole tõepoolest sõnaselget nõuet avalike teede rajamise kohta, kuid on ette nähtud avalik juurdepääs kallasrajale. Praeguses olukorras, kus kolmas isik ei ole võimaldanud avalikku juurdepääsu kallasrajale temale kuuluva Rannaheina tee 2 kinnistu kaudu, tuleb vastustajal kaaluda detailplaneeringu elluviimise erinevaid võimalusi (sõlmida kolmanda isikuga leping, seada kolmanda isiku kinnistul asuvale juurdepääsuteele sundvaldus ja määrata tee avalikuks kasutuseks – EhS § 94 lg 2; Riigikohtu 09.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-16). Vajaduse korral tuleb kaaluda ka Rannaheina tee määramist avalikuks kasutamiseks või detailplaneeringu muutmist. See, et kaebajatel on võimalik taotleda kolmandalt isikult või maakohtult Rannaheina tee 2 kinnistule servituudi seadmist, ei võta vastustajalt temale KeÜSga pandud kohustusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.HE palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 10.03.2017 otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kaebus oleks tulnud jätta läbi vaatamata või rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Vastustajale esitas taotluse MTÜ Kuusikuranna, mitte kaebajad. Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud HMS § 13 lg-t 1. Juurdepääsuõigus kallasrajale ei laiene juriidilisele isikule. Otsus nr 34 õiguspärane. Selle tegemisel on arvestatud kehtivat detailplaneeringut, esitatud taotlust, Rannaheina tee 2 kinnistu omaniku seisukohti ja vallavalitsuse arvamust. Otsuse alus on EhS § 94 lg 1 ja Kuusalu Vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokollis märgitud asjaolu, et Rannaheina tee 2 asuvat jalgrada ei ole võimalik määrata avalikuks teeks, sest sellel puuduvad teele vajalikud tunnused. Jääb arusaamatuks, kuidas vastustaja oleks pidanud seda asjaolu täiendavalt põhjendama. EhS § 92 lg-st 1 ja § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab tee kui rajatis olema loodud inimtegevuse tulemusena. HE on vaidlusalast jalgrada üksnes niitnud. Seega ei ole õiguslikult võimalik määrata nimetatud jalgrada avalikult kasutatavaks teeks. Ja isegi kui tühistada otsus nr 34 vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, tuleks vastustajal vastu võtta uus samasugune otsus. Halduskohtu otsuses viidatud KeÜS § 38 lg 7 ega LKS § 36 lg 2 ei kehtinud 17.10.2002, kui kehtestati Kuusiku asumi detailplaneering. Seega polnud õigusakti, mis oleks kohustanud vastustajat lahendama detailplaneeringus juurdepääsu kallasrajale. Servituudid on detailplaneeringus määratud servituudialuse maa omaniku ja detailplaneeringualas asuvate kinnistute omanike kokkuleppe lihtsustamiseks, tagades kokkuleppele mittejõudmise korral õigusliku aluse nõuda tsiviilkohtus servituudi seadmist. Kuusalu valla üldplaneering ei näe samuti ette ligipääsu kallasrajale Rannaheina tee 2 kinnistult. Vaidlusaluse piirkonna naabruses on Salmistu ja Andineeme sadamaalad, mille kaudu on avalikkusel võimalik pääseda kallasrajani. Juurdepääsu kallasrajale ei saa nõuda konkreetsest kohast, vaid kohalik omavalitsus peab tagama juurdepääsu kallasrajale mõistlike vahemaade tagant. Kuusalu valla üldplaneeringus ettenähtud sadamaalade kaudu on seda ka tehtud. Samas piirkonnas asub veel juurdepääse kallasrajale, millelt kallasrajale minnes saab kasutada ka Rannaheina tee 2 kallasrada. Halduskohus ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud. KeÜS §-s 38 sätestatud kalda kinnistu omaniku kohustus lubada kallasraja kasutamist ei hõlma kohustust ehitada välja kallasraja liikumisteid või hoida neid puhtana. Kõik tahavad kasutada apellandi kinnistu kallasrada, sest apellant hoiab selle heas korras. Väide, et HE ei luba kallasraja kasutamist oma kinnistul, on tõendamata. HE on üksnes taotlenud kallasraja 5(9)
3-16-1435 kasutajatelt jalgraja korrashoiule tehtud kulude hüvitamist. Praeguseks on sõlmitud ka servituudileping, mis annab piirkonna elanikele jalgraja kasutusõiguse. Sellega on HE täitnud detailplaneeringus ettenähtud teeservituudi kohustuse. Halduskohus on ekslikult leidnud, et vastustajal on võimalus seada apellandi kinnistul asuvale jalgrajale sundvaldus ja määrata see avalikku kasutusse. Kõik detailplaneeringu alal asuvad teed, sh vaidlusaluse jalgrajani viiv Rannaheina tee L2 kinnistu, on erateed. Need on suletud tõkkepuuga ja kõrvalistel isikutel ei ole nende kaudu juurdepääsu jalgrajale. Jalgrada ei saa määrata avalikult kasutatavaks teeks, kui avalikkus ei pääse jalgrajani. Detailplaneeringuga ettenähtud teeservituudi vajadusest ei saa tuletada sundvalduse seadmise õigust.
Kuusalu vald nõustus HE apellatsioonkaebusega.
10.AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on õigesti tunnustanud kaebajate kaebeõigust. Vaidlustatud otsus on õigusvastane halduskohtu otsuses märgitud põhjustel. HE valetab, öeldes, et on üksnes niitnud jalgrada. Kaebajad on tõendanud, et jalgrada on rajatud läbi roostiku ning jalgraja tekitamine vajas maapinna täitmist ja tõstmist. HE väide, et vastustaja korraldas vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks paikvaatluse, on samuti vale ning seda on kinnitanud ka vastustaja. Vaidlustatud otsus ei olnud ainuvõimalik, nagu väidab HE. Kuusiku asumi detailplaneeringu kehtestamise ajal nägi AÕS § 161 ette igaühe õiguse kallasrada kasutada. See hõlmab õiguse kallasrajale pääseda ja sealt lahkuda. Planeerimis- ja ehitusseadusest tulenes kohustus määrata detailplaneeringuga tänavate maa-alad ja liikluskorralduse põhimõtted. Juurdepääs oli kohane lahendada detailplaneeringuga ja seda vastustaja 17.10.2002 ka tegi. Detailplaneeringu üks eesmärk oli teedevõrgu planeerimine ning see nägi HE kinnisasja läänepiirile teeservituudi seadmise kallasraja ja teemaa ühendamiseks jalakäijatele. Kallasrajale peab pääsema ka sellistes lõikudes, kus kallasrada on katkenud looduslike või tehislike takistuste tõttu (nt kraavid või jõed). Looduslike takistuste tõttu ei ole võimalik pääseda HE kinnistul asuvale kallasrajale apellatsioonkaebuses nimetatud sadamaalade kaudu. Detailplaneeringuga nägi vastustaja ette juurdepääsu kallasrajale konkreetsest sobivast kohast, arvestades mõistlikke vahemaid teiste juurdepääsudega. Detailplaneering ei puuduta üksnes HE kinnistut, vaid ca 40 elamukrunti, võttes sellega arvesse kogu ümbruskonna huve kallasrajale pääsemiseks. Alternatiivsete juurdepääsuvõimaluste olemasolu ei oma seega tähtsust. Halduskohus ei pidanud neid küsimusi põhjalikult analüüsima, sest vaidlustatud otsuses puuduvad faktilised ja õiguslikud alused. HE on sõlminud servituudilepingu MTÜ-ga Kuusiku VII, mille juhatuse liikmeks on HE ise. See ei olnud detailplaneeringu eesmärk. Kaebajatel ei ole lubatud MTÜ Kuusiku VII liikmeks saada. Sellise servituudilepinguga ei saa täita detailplaneeringuga ettenähtud kohustust. Juurdepääsu HE kinnistul asuvale kallasrajale takistab lukustatud värav. HE väide, et vastustajal ei ole õiguslikult võimalik määrata eraomandis olevat jalgrada avalikult kasutatavaks teeks olukorras, kus avalikkus jalgrajani ei pääse, on väär. MTÜ Kuusikuranna on Rannaheina tee L2 kaasomanikuna määranud selle avalikku kasutusse jalakäijate ja kergliiklusvahendite osas. Tõkkepuu ei takista jalakäijate ja kergliiklusvahendite liikumist. Detailplaneering näeb ette juurdepääsutee avalikkusele ja tegemist ei ole servituudialaga, mis oleks vajalik nt naaberkinnisasja omanikule oma kinnisasjale juurdepääsuks vms piiratud 6(9)
3-16-1435 isikute ringi jaoks. Selliselt on juurdepääsu avalikkusest aru saanud ka vastustaja. Kuna Kuusiku asumi detailplaneering kehtib, siis on HE-l kohustus seada vastustaja kasuks teeservituut. Vastustaja kasutab seda teeservituuti eeldatavalt seaduses sätestatud eesmärkidel, tagades selle kaudu juurdepääsu kallasrajale. Detailplaneering ei pea ette nägema tee avalikkust selleks, et servituudi seadmise kohustus oleks kehtiv. Tee avalikuks määramine on vastustaja otsus, mille peab tegema vastavalt seadusele. Pärast servituudi seadmist on vastustajal olemas piiratud asjaõigus, mida EhS § 94 lg 2 nõuab tee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Kinnisasja ei ole vaja sundvõõrandada ega seada sellele sundvaldust, kui servituut on olemas. Kui HE keeldub servituudilepingu sõlmimisest, on vastustajal võimalik nõuda seda tsiviilkohtumenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Halduskohus on otsuse p-des 9-11 õigesti selgitanud, et kaebajatel on kaebeõigus. KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada ning § 38 lg 7 järgi peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama planeeringutega avaliku juurdepääsu kallasrajale. Kaebajad soovivad, et vastustaja tagaks neile juurdepääsu kallasrajale üle Rannaheina tee 2 kinnistu, nagu on ette nähtud Kuusiku asumi detailplaneeringus (I kd, tl 9-24, 32-34 ja 124140). Kaebajad on Mäepea küla kinnistuomanikud, seega on neil vaidlusega ka isiklik puutumus. MTÜ Kuusikuranna 26.05.2016 taotluses (I kd, tl 28-30) on selgelt öeldud, MTÜ Kuusikuranna esindab 18 kinnistuomanikku ja nende huve ning taotlus on esitatud MTÜ liikmete nimel. MTÜ Kuusikuranna kui oma liikmete ühine esindaja kasutas omakorda advokaadibüroo abi. See ei ole HMS § 13 lg-s 1 sätestatuga vastuolus, sest ükski eriseadus ei nõudnud kaebajatelt isiklikku taotluse esitamist või menetluses osalemist. Kaebajad on ilmselgelt sellise esindamise heaks kiitnud (TsÜS § 118 lg 2). Niisiis saab MTÜ Kuusikuranna 26.05.2016 taotlust lugeda kaebajate taotluseks. Kuusalu Vallavolikogu keeldus kaebajate taotluse rahuldamisest ja seega on kaebajatel õigus nõuda kohtus vallavolikogu otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist (RVastS § 6 lg 3).
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et otsuse nr 34 olulised põhjendamispuudused ei võimalda kontrollida, kas selle tegemisel on arvestatud kõigi oluliste asjaolude ja põhjendatud huvidega. Otsuse nr 34 põhjendusteks ei saa pidada seisukohti, mida on väljendatud otsuses viidatud dokumentides (kaebajate 26.05.2016 taotlus, HE 15.06.2016 vastus, Kuusiku asumi detailplaneering ja vallavalitsuse ettepanek vallavolikogule). Kaebajad olid vastustajale esitatud taotluses ja kolmas isik selle kohta esitatud arvamuses vastandlikel seisukohtadel, kuidas tõlgendada Kuusiku asumi detailplaneeringut seoses Rannaheina tee 2 juurdepääsuteega kallasrajale ning millised on valla kohustused ja võimalused tagada juurdepääs kallasrajale üle kolmanda isiku kinnistu. Vallavalitsus esitas oma ettepaneku volikogule eelnõu kujul, millega tehti ettepanek mitte nõustuda kaebajate 26.05.2016 taotlusega (II kd, tl 4). Kuusalu Vallavalitsus otsustas volikogule eelnõu esitamise 16.06.2016 istungil, kuid istungi protokollis (II kd, tl 7) ei ole põhjendusi. Kuusalu Vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokollis (I kd, tl 88-89) on ainsa põhjendusena märgitud vallavanema arvamus, et tee ei vasta tee tunnustule. Samas on kaebajatel ja kolmandal isikul erimeelsus ka selles küsimuses – kaebajate väitel vastab jalgrada EhS §-s 92 sätestatud tee tunnustele, sest seal on tõstetud pinnast, niidetud heina ja jalgrajale on laotatud paekivisid; HE väitel on ta aga jalgrada üksnes niitnud. Eelnevat arvestades on halduskohus vastustajale asjakohaselt ette heitnud, et puuduvad valla põhjendused selle kohta, miks Rannaheina tee 2 kinnistul asuv 7(9)
3-16-1435 jalgtee ei vasta tee tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosaliste vastandlikke seisukohti arvestades pidi vastustaja välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ja andma neile oma objektiivse hinnangu, kogudes selleks vajadusel täiendavaid tõendeid (HMS § 6). Seejärel tuli menetlusosaliste põrkuvaid huve kaaludes teha motiveeritud otsus (HMS § 4 lg 2). Vastustaja otsus nr 34 ja sellele eelnenud haldusmenetlus ei vasta neile nõuetele.
14.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on selgitanud, et põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta (24.11.2011 otsus nr 3-3-1-74-11, p 16). Ringkonnakohus ei ole veendunud, et otsuse nr 34 tühistamise korral tuleks vastustajal igal juhul teha samasisuline uus otsus.
15.Halduskohus on otsuse p-s 15 õigesti selgitanud, et Kuusiku asumi detailplaneeringu eesmärk on võimaldada jalakäijate juurdepääsu kallasrajale muu hulgas üle Rannaheina tee 2 kinnistu. Kuusiku asumi detailplaneering puudutab ca 40 elamukrunti ja väljendab seega piirkonna elanike huve arvestavat kokkulepet selle kohta, millised on planeeringualal mõistlikud juurdepääsud kallasrajale. Vastustajal on kohustus viia kehtivat detailplaneeringut ellu ulatuses, mis puudutab tema õigusaktidest tulenevaid kohustusi (PlanS § 4 lg 1, § 4 lg 2 p 6, § 124 lg 10). Selliseks kohustuseks on tagada avalik juurdepääs kallasrajale (KeÜS § 38 lg 7; vt ka Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-17, p 22). Vastustaja ei saa ennast selle seadusest tuleneva avaliku ülesande täitmisest distantseerida väitega, et kaebajad ja kolmas isik võivad jalgtee kasutamises (servituudi seadmises) omavahel kokku leppida. Praegune kohtuasi ongi võrsunud asjaolust, et kõiki menetlusosalisi rahuldavat eraõiguslikku kokkulepet kallasrajale juurdepääsuks üle kolmanda isiku kinnistu ei ole saavutatud.
16.Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on õigus, aga ka kohustus kaaluda erinevaid lahendusi, kuidas tagada avalik juurdepääs kallasrajale üle Rannaheina tee 2 kinnistu selliselt, et kõigi põhjendatud huvid oleksid mõistlikus tasakaalus. Kaebajate 26.05.2016 taotlusest nähtus selge eesmärk – pääseda kallasrajale Rannaheina tee 2 kinnistul kulgeva jalgtee kaudu, nagu oli eesmärgiks seatud Kuusiku asumi detailplaneeringuga. Taotluses on selleks välja pakutud üks, kaebajate meelest asjakohane lahendus (tee määramine avalikuks kasutamiseks ja sundvalduse seadmine). Kui vastustaja arvates ei ole kallasrajale juurdepääsu tagamine kaebajate taotletud viisil õiguslikult võimalik, see oleks praktikas ebamõistlikult keeruline või kaebajate pakutud lahendus ei arvesta piisavalt Rannaheina tee 2 kinnistu omaniku huvidega, tuleb vastustajal leida Kuusiku asumi detailplaneeringuga ettenähtud juurdepääsu tagamiseks alternatiivseid lahendusi või asjassepuutuvaid detailplaneeringuid muuta. Kuna vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses mingeid variante kaalunud, ei pea ringkonnakohus praegu asjakohaseks hakata arutlema nende võimalikkuse või põhjendatuse üle. Ringkonnakohus märgib vaid, et kuniks Kuusiku asumi detailplaneering kehtib senisel kujul, ei ole tähtis, kas üle Rannaheina tee 2 kinnistu kulgevale kallasrajale on veel teisi juurdepääsusid peale kolmanda isiku kinnistu. Ka see, kas ja kuidas lahendatakse kallasrajale juurdepääs Kuusalu valla uues üldplaneeringus, ei mõjuta otsuse nr 34 õiguspärasust. Uue üldplaneeringu menetlus ei takista vastustajal ka kaebajate taotluse uut läbivaatamist. Kuusalu valla kodulehel avaldatud teabe kohaselt on üldplaneeringu menetlemine alles eskiislahenduse avaliku väljapaneku staadiumis. Uue üldplaneeringu jõustumiseni tuleb vastustajal lähtuda kehtivatest planeeringutest, sh Kuusiku asumi detailplaneeringust.
17.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus HE apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
8(9)
3-16-1435
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HE menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ja kaebajad ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust (HKMS § 109 lg 1), seega jäävad ka nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.