2.Tühistada Tartu Halduskohtu 15.01.2018. a määruse resolutsiooni p 1 ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta ülejäänud osas halduskohtu määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7 ja § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Deniss Fridolin esitas 04.12.2018 Viru Vanglale taotluse, milles soovis, et Viru Vangla lubaks tal suitsetada ning soetada vangla kauplusest sigarette.
2.Viru Vangla jättis 05.12.2017. a otsusega nr 6-10/41443-2 D. Fridolini taotluse rahuldamata.
3.D. Fridolin esitas 11.12.2017 Viru Vanglale vaide vangla 05.12.2017. a otsuse peale, mille Viru Vangla jättis 04.01.2018. a vaideotsusega nr 6-12/643-2 vaide rahuldamata.
4.D. Fridolin esitas 07.01.2018 Tartu Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud dokumendi, milles märkis, et on kohtusse pöördumiseks seoses suitsetamise keelamisega läbinud kõik kohtueelsed formaalsused ning vangla vastused teda ei rahuldanud. D. Fridolin on seisukohal, et suitsetamise keeld on põhiseaduse vastane ning diskrimineeriv ning taotluse esitaja palub oma põhiseaduslike õiguste ennistamist, et tal oleks endal võimalik otsustada, kas suitsetada või mitte, ning kuni selle küsimuse lõpliku lahendamiseni palus ennistada senine olukord.
5.Tartu Halduskohus jättis 15.01.2018. a määrusega D. Fridolini esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata ja tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus märkis, et alates 01.10.2017 on Viru Vangla territooriumil suitsetamine keelatud Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkirjaga nr 1-1/55. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ § 641 lg 31 kohaselt on suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada, kinnipeetavatele keelatud esemed. Halduskohus märkis, et mõistab, et suitsetamise keelamine põhjustab taotlejale ebamugavusi, kuid teatud ebamugavuste talumine vaidemenetluse ajal või kohtuvaidluse ajal ei ole piisav, et pidada esialgse õiguskaitse kohaldamist asjakohaseks. Taotlusest ei nähtu pöördumatute tagajärgede saabumine või nende saabumise oht. Halduskohus leidis, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Halduskohus tõi välja, et kuna esialgse õiguskaitse taotluse esemega seonduvalt ei toimu kohtumenetlust (isik ei ole kohtule kaebust esitanud) ja vaidemenetlus on lõppenud õiguspäraselt, kuna vaie jäeti 04.01.2018. a vaideotsusega rahuldamata, siis ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning halduskohtul ei ole võimalik taotlust sisuliselt läbi vaadata. Halduskohus leidis, et kuna taotluses ei ole kõrvaldatavaid puudusi, sest taotlus ei ole lubatav, siis puudub vajadus taotluse käiguta jätmiseks. Halduskohus jättis halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Halduskohus jättis D. Fridolini riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, sest leidis, et taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Ta on iseseisvalt ilma esindaja abita esitanud esialgse õigusabi taotluse ja menetlusabi taotluse.
6.D. Fridolin esitas 22.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15.01.2018. a määruse peale, millega palub kõrvaldada justiitsministri käskkirja nr 21 vastuolud Eesti põhiseadusega ja taastada tema rikutud õigused. Määruskaebuse esitaja tõi välja, et ta pöördus kohtu poole, et saada riigi kaitset seoses sellega, et justiitsministri käskkirjaga nr 21 kehtestatud suitsetamise keeluga vanglas rikutakse tema õigusi. Määruskaebuse esitaja märgib, et püüab nüüd selgemini väljendada, mida ta tahab. Ta on seisukohal, et suitsetamist keelav käskkiri on ebaseaduslik. Suitsetamise absoluutne keelamine ei täida vangistuse põhieesmärki, milleks on õiguskorra kaitse. Määruskaebuse esitaja palub kohtul kaitsta põhiseadust ning kontrollida suitsetamise keelamise seaduslikkust oma otsusega. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kui halduskohus keeldus talle andmast riigi õigusabi, siis peab kohus eriti üksikasjalikult jälgima, et kaebaja õigused ei jääks vajaliku kaitseta, ja et kaebaja nõudmistest saadaks aru vastavalt tema tahtele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Halduskohtu 15.01.2018. a määrus tuleb tühistada osas, milles halduskohus jättis D. Fridolini esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
8.Halduskohus on iseenesest õigesti märkinud, et HKMS § 249 lg-te 1, 2 ja 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada üksnes vaide- või kohtumenetluse ajal. Halduskohus kontrollis, kas D. Fridolinil esineb esialgse õiguskaitse vajadus, st pöördumatute tagajärgede saabumine või nende saabumise oht, ning leidis, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Alles seejärel asus halduskohus kontrollima esialgse õiguskaitse taotluse lubatavust, st kas toimub kohtu- või vaidemenetlus ning leidis, et kuna vaidemenetlus on lõppenud, sest
vaie jäeti 04.01.2018. a vaideotsusega rahuldamata ning isik ei ole kaebust kohtule esitanud, siis ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning kohtul ei ole võimalik taotlust sisuliselt läbi vaadata.
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata põhjendusega, et taotlus ei ole lubatav, sest taotluse esemega seonduvalt ei toimu kohtumenetlust, st isik ei ole kaebust kohtule esitanud. D. Fridolin esitas halduskohtule taotluse ja mainib selle tekstis ka talle esialgse õigusabi võimaldamist ning senise olukorra ennistamist, kuid ta märgib seal ka seda, et on kohtusse pöördumiseks läbinud kõik kohtueelsed formaalsused ning ei ole rahul vangla vastustega. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest ka D. Fridolini tahe vaidlustada vangla vastuseid, st esitada kaebus. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt peab kohus tõlgendama menetlusosaliste avaldusi ja lähtuma nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest nähtub samuti, et D. Fridolini tahe on olnud esitada halduskohtule kaebus. See kaebus sisaldas küll ka esialgse õiguskaitse taotlust. Kui halduskohtule ei olnud taotluse esitaja tahe esitada kaebus selgelt äratuntav, siis oleks halduskohus saanud HKMS § 120 lg 3 alusel jätta taotlusena pealkirjastatu käiguta ning paluda selle esitajal selgitada, kas tegemist on üksnes esialgse õiguskaitse taotlusega või ka kaebusega. HKMS § 2 lg 5 kohaselt peab kohus tagama igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kahtluse selles osas, et tegemist võib olla puudustega kaebusega, oleks ringkonnakohtu hinnangul pidanud halduskohtule tekitama käesoleval juhul just asjaolu, et isikul oli kohustuslik kohtueelne menetlus taotluse esitamise ajaks läbitud. Lisaks sellele on isik halduskohtule esitatud riigi õigusabi taotluses märkinud, et soovib riigi õigusabi halduskohtumenetluses esindamiseks seoses Viru Vangla otsuse vaidlustamisega, mis on seotud vanglas suitsetamise keelamisega.
10.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et esialgse õiguskaitse taotlus ei olnud lubatav, sest käimas ei olnud kohtumenetlust, olukorras, kus halduskohtule esitatud avalduse puhul võis tegemist olla puudustega kaebusega ning halduskohus jättis avalduse esitaja tegeliku tahte välja selgitamata. HKMS § 249 lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Kui avalduse esitaja sooviks oli esitada kaebus ja ta oleks halduskohtu poolt korrektse selgitamiskohustuse täitmise korral oma tegelikku tahet selgitanud ning kaebuses esinenud puudused kõrvaldanud, oleks esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatav olnud. Sellest tulenevalt tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 15.01.2018. a määruse resolutsiooni p 1, millega halduskohus jättis D. Fridolini esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus saadab HKMS § 210 lg 3 alusel asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud D. Fridolini taotluse riigi õigusabi andmiseks rahuldamata. RÕS § 7 lg 1 p 1 ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub D. Fridolini poolt kohtule esitatud dokumentidest, et ta on iseseisvalt võimeline oma õigusi kohtumenetluses kaitsma, seejuures kõrvaldama ka kaebuses esinevaid puudusi. Seetõttu jätab ringkonnakohus muutmata Tartu Halduskohtu 15.01.2018. a määruse resolutsiooni p 2, millega halduskohus jättis D. Fridolini taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.