Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 31. jaanuar 2018, Tartu
Haldusasi
Valdek Lubja kaebus Tartu Vangla kodukorra p 2.3. ja Tartu Vangla direktori 4. mai 2017. a käskkirja nr 1-1/49 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määrus ning Tartu Halduskohtu 21. novembri 2017. a määruse Valdek Lubja määruskaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Valdek Lubja Vastustaja Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-17-2161
RESOLUTSIOON
1.Jätta Valdek Lubja määruskaebus Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määruse peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määrus muutmata.
2.Jätta Valdek Lubja määruskaebus Tartu Halduskohtu 21. novembri 2017. a määruse peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. novembri 2017. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates otse Riigikohtule. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V. Lubja esitas 11. mail 2017 Tartu Vanglale vaide Tartu Vangla direktori 4. mai 2017. a käskkirja nr 1-1/49 tühistamiseks. Tartu Vangla tagastas V. Lubja vaide 23. mai 2017. a otsusega nr 1-11/127-2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu, kuna vaidlustatud käskkiri hakkab kehtima alles 1. oktoobrist 2017.
V. Lubja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta vaidlustab eelnevalt nimetatud Tartu Vangla direktori käskkirja ning Tartu Vangla kodukorra p 2.3., millega kehtestati vanglas suitsetamise keeld. Kaebaja soovis ka riigi õigusabi saamist nii haldus- kui halduskohtumenetluses.
3.Tartu Halduskohus tagastas 1. novembri 2017. a määruse resolutsiooni p-ga 1 V. Lubja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Määruse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Kaebajal oli Tartu Vangla direktori käskkirja vaidlustamisel vaja läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1, vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5. Kaebaja esitas Tartu Vanglale vaide käskkirja tühistamiseks 11. mail 2017. Vangla tagastas selle 23. mail 2017 HMS § 79 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebajal puudus õigus vaiet esitada. HMS § 61 lg 1 ls 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kätte toimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vaidlustatud käskkiri hakkas kehtima alles 1. oktoobrist 2017, mistõttu ei saanud see vaide esitamise ajal kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja pöörudus vangla poole ennatlikult. Seega ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ei ole lubatav ka kohustamisnõude esitamine, millega kaebaja soovib, et vangla teeks suitsetamist võimaldavaid toiminguid. Ka tuvastamisnõude esitamine ei oleks hetkel lubatav, kuna kaebaja saaks kasutada efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid ja pöörduda uuesti vangla poole.
3.2.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse vaidlustamaks vangla direktori käskkirja nii haldus- kui halduskohtumenetluses. Taotluse riigi õigusabi saamiseks haldusmenetluses lahendab riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lg 3 kohaselt maakohus. Käesolevas haldusasjas aga ei pidanud halduskohus riigi õigusabi andmist kaebajale põhjendatuks, kuna RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja on haldusmenetluses esitanud ise vaide, kuigi ennatlikult. Ka on ta halduskohtule esitanud põhjendatud kaebuse ning taotluse riigilõivust vabastamiseks, kusjuures kaebuse asjaolud ja eesmärk on pärast käiguta jätmist arusaadavad. Tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.V. Lubja esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määruse tühistada. Määruskaebuses väljendas kaebaja pahameelt, et suitsetamine vanglas on keelatud. Kaebaja soovib, et talle määratakse riigi õigusabi korras advokaat, kes aitaks tal juba vaidemenetluses koostada sellised dokumendid, et hiljem ei oleks kohtus kaebuse menetlusse võtmine takistatud.
5.V. Lubja esitas ka taotluse asjas esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, et ta saaks kuni Riigikohtu otsuseni suitsetada.
6.Tartu Halduskohus jättis 21. novembri 2017. a määrusega V. Lubja määruskaebuse rahuldamata ja muuhulgas ka esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbi vaatamata (määruse resolutsiooni p 4), kuna HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse tagastamine ei anna alust esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Lisaks ei ole käimas ka vaidemenetlust, mistõttu puudub HKMS § 249 lg-te 1 ja 2 alusel pooleliolev menetlus.
7.V. Lubja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse ka Tartu Halduskohtu
21.novembri 2017. a määruse resolutsiooni p-le 4, millega kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jäeti läbi vaatamata. Kaebaja palub, et tal tagataks vanglas suitsetamise võimalus. Lisaks märgib ta, et vangla ei võimaldagi tal vaidemenetlust läbida, kuna vangla lihtsalt ei võta kaebaja vaideid vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuste rahuldamiseks ei ole alust.
9.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määruses esitatud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuses esitatud mitte ühtegi väidet, mille tõttu peaks Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määrust muutma, st kaebuse tagastamine ning riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine on toimunud õiguspäraselt. Riigi õigusabi taotlust, millega isik on soovinud riigi õigusabi haldusmenetluses enda esindamiseks, vaatab läbi maakohus, nagu halduskohus on õigesti märkinud. Halduskohtumenetluses isikule riigi õigusabi määramine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Esiteks on isik suutnud ise oma õigusi halduskohtumenetluses kaitsta. Ta on esitanud kaebuse, reageerinud käiguta jätmiste määrustele jne. Kaebuse tagastamine on tingitud kohustusliku kohtueelse menetluse nõude täitmata jätmisest.
10.Kaebaja esitas 14. novembril 2017 Tartu Halduskohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse, et tal võimaldataks kuni asjas Riigikohtu otsuseni suitsetada. Tartu Halduskohus jättis
21.novembri 2017. a määrusega vastava taotluse läbi vaatamata, kuna taotluse esitamise seisuga ei olnud käimas ei kohtumenetlust ega ka vaidemenetlust, et saaks kohaldada esialgse õiguskaitse abinõusid (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2).
11.HKMS § 252 lg 7 kohaselt esitatakse esialgse õiguskaitse asjas tehtud määruse peale esitatud määruskaebus otse kõrgemalseisvale kohtule. Seetõttu peab ringkonnakohus vastavalt HKMS § 207 lg-le 2 kontrollima määruskaebuse nõuetelevastavust.
12.Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioonis nägi riigilõivuseaduse § 60 lg 5 ette, et halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Riigikohus on kohaldanud HKMS § 104 lg 5 p-i 3 ning tagastanud riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluselt, mis jääb läbi vaatamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-32-13, p-d 14-15). Halduskohus kaebajalt riigilõivu tasumist ei nõudnud, jättes kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Kuna määruskaebus on esitatud määruse peale, millega esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata jäeti, ning ringkonnakohus jätab halduskohtu määruse muutmata, ei hinda ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel seda, kas kaebaja tuleks määruskaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamata jätmise peale riigilõivu tasumisest vabastada või mitte.
13.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21. novembri 2017. a määruse põhjendustega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2, § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses väidetu ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks eeltoodud osas. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamata jätmine, nagu eelnevalt märgitud, on tingitud sellest, et kaebajal ei olnud taotlust esitades pooleli ei halduskohtu- ega vaidemenetlust. Kaebaja oli halduskohtusse pöördunud kaebusega, aga tagastati õigesti. Ka vaidemenetlust ei olnud käimas. Kaebaja väide, et vangla keeldub tema vaideid vastu võtmast on alusetu, kuna vangla on kinnitanud, et pärast 31. oktoobrit 2017 ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi pöördumist, mis puudutaks vanglas suitsetamise keelamist (tl 81). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust vangla väites kahelda. Lisaks ei ole kaebaja ise esitanud teistsugusele järeldusele viivaid tõendeid.
15.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jäävad V. Lubja määruskaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. novembri 2017. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning Tartu Halduskohtu 21. novembri 2017. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.