1.Võtta AL määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 määruse resolutsiooni p-i 2 peale haldusasjas nr 3-17-2706 menetlusse.
2.Jätta AL määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 määruse resolutsiooni p 2 haldusasjas nr 3-17-2706 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kohaldas 04.12.2017 käskkirjaga nr 5-1/17/2325 (tl 5-5p) kinnipeetav AL suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine.
2.AL esitas 06.12.2017 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 04.12.2017 käskkirja nr 51/17/2325 kehtetuks tunnistamiseks. Vaie sisaldas taotlust käskkirja täitmise peatamiseks.
3.AL esitas 08.12.2017 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 04.12.2017 käskkirja nr 5-1/17/2325 kehtivuse ja täitmise peatamiseks vaidemenetluse ajaks. Samuti taotles AL Tallinna Vangla kohustamist tagada talle vähemalt vangistusseaduse § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisõigus. Taotluse põhjenduste kohaselt ei ole taotleja ohtlik ning temalt on võetud vabadus meelevaldselt. Käskkirjas ei ole toodud kaalutlusi, mis välistaks tema paiknemise mõnes teises
3-17-2706 osakonnas. Käskkiri on õigusvastane ning täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine ebaproportsionaalne. Samuti on taotlejat väärkoheldud ja tekitatud talle vigastusi sellega, et 07.12.2017 paigaldati talle väidetavalt ekslikult käerauad.
4.Tallinna Vangla palus 14.12.2017 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Riigikohtu seisukohtade järgi võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustumises. AL suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise on tinginud teabe- ja uurimisosakonnale laekunud informatsioon, mille kohaselt ohustab AL käitumine kolmandate isikute elu ja tervist ning vangla üldist julgeolekut. Käskkirja aluseks on teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti 04.12.2107 õiend ning kõnealuse teabe aluseks olevad dokumendid on kaitstud riigisaladusega. Enne haldusakti andmist on AL ära kuulatud. Esialgse õiguskaitse taotluses toodud põhjendused ei puuduta esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasust. Esialgse õiguskaitse rakendamisel asuks kohus sisuliselt teostama kaalutlusõigust vangla eest ja teeks ise otsuse, et AL suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudub vajadus. Selline pädevus halduskohtul puudub. AL õiguste riive ei ole suurema kaaluga kui kolmandate isikute ja vangla üldise julgeoleku tagamise vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võib põhjustada pöördumatuid tagajärgi kolmandatele isikutele ja ohustada vangla üldist julgeolekut.
5.Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2017 määrusega AL esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ei saaks taotleja õigused vaidemenetluse ajal pöördumatult kahjustada selliselt, et see õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Tallinna Vangla 04.12.2017 käskkirjast nr 5-1/17/2325 nähtub, et teabe- ja uurimisosakonnale laekunud informatsiooni kohaselt ohustab AL oma käitumise ja tegevusega vangla üldist julgeolekut, mis võib lõppeda füüsilise vägivalla kasutamise ja konfliktidega. Julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 17; 20.04.2011 otsus nr 3‐3‐1‐94‐10, p 12; 06.05.2015 otsus nr 3‐3‐1‐88‐14, p 15). Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (13.11.2009 otsus nr 3‐3‐1‐63‐09, p 16; 06.05.2015 otsus nr 3‐3‐1‐88‐14, p 16). Praegusel juhul on Tallinna Vanglal tekkinud põhjendatud kahtlus, et vangla julgeolekut ja kolmandaid isikuid võidakse kahjustada ning Tallinna Vangla tegutses teabe- ja uurimisosakonnast saadud prognoosi alusel. Vanglal on kohustus tagada vanglas üldine julgeolek ning kinnipeetavate ja vanglateenistujate turvalisus. Vangla on tegutsenud seaduses sätestatud piirides. Taotleja ei ole märkinud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tekitaks talle tervisehädasid või muid kannatusi, mis põhjustaksid talle selliseid pöördumatult kahjulikke tagajärgi, mille vältimiseks oleks vajalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Taotlejale on endiselt tagatud võimalus pöörduda vangla arsti poole ning saada vajadusel ravi. Vangla julgeoleku ja kolmandate isikute turvalisuse tagamine kaalub üle taotleja õiguse viibida tavalises kambris, liikuda ja suhelda vanglas kaaskinnipeetavatega ning tegeleda kehakultuuriga. Kaebajale 07.12.2017 käeraudade paigaldamine ei ole seotud täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega. Tallinna Vangla vastusest (tl 18-19) ning Tallinna Vangla valvuri 07.12.2017 ettekandest (tl 21-21p) nähtub, et tegemist oli AL enda põhjustatud arusaamatusega. AL asetas kambrikaaslase asemel enda käed läbi toiduluugi, lasi vabatahtlikult paigaldada käerauad endale ega allunud koheselt vanglaametnike korraldustele käeraudade eemaldamiseks. Tallinna 2(4)
3-17-2706 Vangla meditsiiniosakonna 07.12.2017 tõendist nähtub, et pärast käeraudade eemaldamist ei tuvastatud taotlejal käeraudadest tekkinud vigastusi peale kerge punetava koha paremal randmel.
6.AL esitas 20.12.2017 Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 resolutsiooni p-i 2 peale määruskaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.AL palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 määruse resolutsiooni p-i 2 tühistada ning kohaldada esialgset õiguskaitset. Halduskohus ei ole kontrollinud teabe- ja uurimisosakonnale laekunud teabe sisu. Samuti ei ole kohus kontrollinud, miks ei kaalutud taotleja paigutamist mujale kui eraldatud lukustatud kambrisse. Tegemist on olnud alusetult vabaduse võtmisega. Määruskaebusele on lisatud AL 14.12.2017 taotlus, milles ta palus teha inspektor-kontaktisikul ettepanek täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise otstarbekuse osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab AL määruskaebuse HKMS § 206 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebus vastab HKMS § 205 nõuetele ning on esitatud 15-päevase edasikaebamise tähtaja jooksul. Määruskaebuse esitaja on vabastatud määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest menetlusabi jätkuvuse korras (HKMS § 114 lg 2). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida vastustajalt määruskaebusele eraldi vastust. Vastustaja seisukohad asjas esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta nähtuvad piisaval määral halduskohtule esitatud vastusest esialgse õiguskaitse taotlusele.
9.Määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist.
10.HKMS § 249 lg-test 1 ja 3 tulenevalt eeldab esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine, et selle kohaldamata jätmise korral esineks kahjuliku tagajärje saabumise oht ning kahjuliku tagajärje hilisem kõrvaldamine poleks mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel tuleb arvestada avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Avaliku huvi arvestamine tähendab, et kohus peab kaaluma mitte üksnes vaidlustatud haldusakti täitmise peatamata jätmise tagajärgi kaebajale, vaid ka peatamise tagajärgi avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva isiku avalik-õiguslikule tegevusele (Riigikohtu 29.11.2001 määrus nr 3-3-1-57-01, p 2).
11.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest ei ole võimalik järeldada, et taotlejale oleks tema liikumisvabaduse piiramisest ja kehakultuuriga tegelemise keelamisest saanud tekkida pöördumatult kahjulikke tagajärgi, mis oleksid õigustanud Tallinna Vangla 04.12.2017 käskkirja kehtivuse ja täitmise peatamist. Seetõttu ei saa halduskohtule ette heita seda, et vaidlustatud määruses ei ole sisuliselt analüüsitud julgeolekumeetmete kohaldamise aluseks olnud teavet. Kohtule on esitatud Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti 04.12.2017 õiend (tl 20), milles on taotleja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise vajadust põhjendatud. Selle teabe põhjal sai kohus järeldada, et Tallinna Vangla 04.12.2017 käskkiri tugineb kahtlusel, et taotleja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmisel võib saada kahjustatud kolmandate isikute ja vangla julgeolek. Halduskohus märkis õigesti, et vanglas julgeoleku tagamine on vanglale seadusest tulenev kohustus. Vanglal on selle kohustuse täitmise eesmärgil kinnipeetava õiguste piiramisel suur kaalutlusruum ning vangla poolt kaalutlusreeglite järgimist 3(4)
3-17-2706 saab kohus üldjuhul hinnata alles täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise õiguspärasuse kontrollimiseks algatatud sisulises vaidluses, mitte esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.
12.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus jätnud AL esialgse õiguskaitse taotluse õiguspäraselt rahuldamata.
13.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on 27.12.2017 jõustunud Harju Maakohtu 07.12.2017 määrus nr 1-17-6064, millega AL vabastati karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga 6 kuud. Kinnipeeturegistri kohaselt ei ole AL enam vanglas kinni peetav isik. Seega on AL suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja tema õiguste täiendav piiramine käesoleva määruse tegemise ajaks lõpetatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.