Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. jaanuar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1446
Haldusasi
XX kaebus Eesti Haigekassa 29. aprilli 2016. a korralduse nr 1.1-4/2205017 tühistamiseks ja alusetult kinnipeetud hüvitise väljamaksmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja adv Anu Toomemägi Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja Mirja Sarap
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1446 ning teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
Mõista XX-lt (isikukood XXXXXXXXXXX) Eesti Haigekassa kasuks välja 15 (viisteist) eurot apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu katteks.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. veebruaril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-16-1446 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y OÜ esitas Eesti Haigekassale (EHK) 12.02.2016 töövõimetuslehed nr 500 (töövabastuse periood 12.01.2016−10.02.2016) ja nr 532 (töövabastuse periood 11.02.2016−11.03.2016) ning 14.03.2016 töövõimetuslehe nr 576 (töövabastuse periood 12.03.2016−10.04.2016), mis olid arsti poolt väljastatud põhjusega 17 (s.o seoses kindlustatule terviseseisundile vastava töö andmisega või tema teenistustingimuste ajutise kergendamisega). EHK määras ja maksis töövõimetuslehtede alusel Y OÜ juhatuse liikmele XX-le ajutise töövõimetuse hüvitist kokku 2396,30 eurot (neto). Y OÜ esitas EHK-le 11.04.2016 töövõimetuslehe nr 577 (töövabastuse periood 11.04.2016– 11.04.2016) samuti põhjusega 17. Y OÜ esitas EHK-le 13.04.2016 sünnituslehe nr 611 töövabastuse perioodiga 12.04.2016−29.08.2016, mille alusel määrati XX-le hüvitis 5384,96 eurot (neto). Eesti Haigekassa otsustas 29.04.2016 korraldusega nr 1.1-4/2205017 mitte määrata ja mitte maksta XX-le ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe nr 577 alusel perioodi 11.04.2016−11.04.2016 eest (p 1) ning otsustas pidada töövõimetuslehtede nr 500, nr 532 ja nr 576 alusel alusetult makstud 2396,30 euro suuruse hüvitise kinni töövõimetuslehe nr 611 alusel määratud hüvitise summast (p 2). EHK tugines korralduse andmisel ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 51 lg 1 p-dele 3 ja 4 ning § 62 lg-le 3.
2.EHK jättis 17.06.2016 vaideotsusega rahuldamata XX 31.05.2016 vaide EHK 29.04.2016 korralduse nr 1.1-4/2205017 kehtetuks tunnistamiseks ja kinni peetud 2396,30 euro suuruse hüvitise tasumiseks. Vaide esitaja on kindlustatud juhtorgani liikmena. Juhatuse liikme leping ei ole tööleping. Juhatuse liikmel võib olla korraga nii kehtiv töö- kui ka juhatuse liikme leping, kuid juhatuse liikme leping ei asenda töölepingut, kui juhatuse liige teeb äriühingus sisulist tööd. EHK-l ei ole õigust võrdsustada ega asendada juhatuse liikme lepingut töölepinguga ning maksta juhatuse liikmele hüvitist, mida juhatuse liikmel ei ole vastavalt RaKS-le õigust saada. Seadusandja ei pea kohtlema juhatuse liikmeid ja töölepingu alusel töötavaid isikuid igas aspektis võrdselt, sest juhatuse liikme lepingu alusel tegutseval isikul on töölepingu alusel töötava isikuga võrreldes märksa suuremad võimalused oma töö korraldamisel. Sellest tulenevalt on põhjendatud, et seadusandja on näinud töölepingu alusel töötavale isikule ette teistsuguse sotsiaalsete tagatiste ulatuse kui juhatuse liikmele.
3.XX esitas 18.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse EHK 29.04.2016 korralduse nr 1.1-4/2205017 tühistamiseks ja 2396,30 euro suuruse ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks kohustamiseks. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigusi saada ajutise 2(11)
3-16-1446 töövõimetuse hüvitist seoses kergema töö puudumisega ja/või töö tegemisest keeldumise õigusega. Kaebaja puhul olid täidetud kõik RaKS-st tulenevad eeldused hüvitise saamiseks raseduse kestel ka ainult juhatuse liikme staatust omades. EHK on ebaõigesti tuginenud RaKS § 51 lg 1 p-dele 3 ja 4 ning § 62 lg-le 3, samuti töölepingu seaduse (TLS) § 18 lg-tele 1 ja 2. Riigikohtu 11.09.2015 otsus nr 3-3-1-25-15 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Kaebaja on sisuliselt teinud endale kuuluvas äriühingus juhatuse liikmena igapäevaselt tööd (st osutanud ettevõtte nimel raamatupidamisteenuseid), kuigi ei ole pidanud vajalikuks sõlmida endaga lisaks juhatuse liikme lepingule ka töölepingut. Alates 12.01.2016 ei ole XX äriühingus sisulist tööd teinud ja seetõttu ei ole Y OÜ teinud kaebajale väljamakseid. RaKS kohaselt on kindlustatud isikuks ka äriühingu juhatuse liige ning kaebajale tehtud väljamaksetelt on tasutud sotsiaalmaksu seaduses ettenähtud ulatuses. Pelgalt töölepingu olemasolu ei saa olla hüvitise saamise seisukohalt primaarne. Haiguse kõrval on ka rasedus selline terviseseisund, millele seadusandja on soovinud anda täiendavat kaitset. Juhatuse liikme tasu maksmisel on võimalik jätta maksmata vaid töötuskindlustusmakse, kuid selle ainsaks tagajärjeks on kindlustuskaitse puudumine töötuks jäämise korral. Kui RaKS § 51 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaldamine on võimalik üksnes töölepingu olemasolul, siis on need sätted vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 28, sest jätavad juhatuse liikmeks oleva isiku raseduse ajaks ilma riigi abita, kusjuures selliseks isikute ebavõrdseks kohtlemiseks puudub igasugune mõistlik põhjus. EHK-le pidi olema teada, et kaebajale ei ole alates 12.01.2016 töövõimetuslehe väljastamisest mingit tasu (sh juhatuse liikme tasu) makstud. Enne varasemalt väljamakstud hüvitise tagasinõudmist oleks EHK pidanud andma kaebajale võimaluse esitada selle kohta omapoolne seisukoht (vt Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13).
4.Eesti Haigekassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Juhatuse liikme leping (sarnaneb käsunduslepinguga) ja tööleping eristuvad sisu, vormi, tasu ja õiguskaitsevahendite osas, mistõttu ei ole tegemist võrreldavate olukordadega. Juhatuse liikme ja äriühingu vahelisele suhtele TLS-i ei kohaldata (sh § 18, mis käsitleb raseda ning rasedus- ja sünnituspuhkuse õigusega töötaja töötingimusi). XX on kindlustatud äriühingu juhtorgani liikmena ja temale on tehtud üksnes juhatuse liikme tasu väljamakseid. Juhtorgani liikmel ei ole õiguslikku alust saada RaKS § 51 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi hüvitist töövõimetuslehe alusel, mis on väljastatud põhjusega 17. Seetõttu ei leia sellisel juhul aset kindlustusjuhtumit, mille puhul on EHK-l õigus määrata isikule hüvitis. Töölepingu alusel makstava tasu (liik 10) ja juhatuse liikme tasu (liik 21) väljamakseid maksustatakse erinevalt, sest juhatuse liikme tasult ei pea maksma töötuskindlustusmakseid. Juhatuse liikme lepingu alusel tegutseval isikul on märksa suuremad võimalused äriühingu juhtimise korraldamisel, võrreldes töölepingu alusel töötava isiku võimalustega korraldada oma tööd. TLS §-s 18 sätestatu on rakendatav üksnes töölepingu seaduse alusel töötavatele rasedatele, kes ei saa oma töökorraldust ja töötingimusi ise muuta. EHK maksab hüvitisi RaKS-s sätestatud tingimustel ja korras ning vastustajal puudub õigus ja alus otsustada, kas hüvitise saaja on töölepinguline töötaja või juhatuse liige. RaKS § 51 lg 1 p 4 alusel on kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, kindlustatud isiku tööst keeldumine TLS § 18 lg 2 alusel või ajutiselt teenistuskohustuste täitmisest vabastamine avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 48 lg 2 alusel. Juhatuse liikme ülesannete sisu ei ole asjassepuutuv, vaid oluline on üksnes see, et kaebaja eest on igakuiselt deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu juhatuse liikme tasult, mitte töötasult. Ravikindlustuse andmekogus sisalduvad andmed omavad RaKS § 19 lg 2 kohaselt õiguslikku tähendust ja neile tuginemine ei ole ebaõige. RaKS § 51 lg 1 p-d 3 ja 4 ei ole vastuolus PS §-dega 12 ja 28.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2017 otsusega XX kaebuse ja tühistas EHK 29.04.2016 korralduse nr 1.1-4/2205017 ning kohustas EHK-d kaebajale tagastama temalt alusetult kinni peetud hüvitise 2396,30 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei suutnud oma 3(11)
3-16-1446 tervisliku seisundi tõttu rasedana täita enam tööülesandeid endises mahus ja töövõimetuslehtedel märgitud tööst vabastamise põhjus oli iseenesest täiesti asjakohane. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja ei täitnud äriühingus mitte üksnes juhatuse liikmele omaseid ülesandeid, vaid tegeles ka raamatupidamise korraldamise ja muu asjaajamisega. Vaidlust ei ole selles, et töövabastuse perioodil ei teinud äriühing kaebajale väljamakseid ning vajalikke tööülesandeid täitis lepinguline töötaja, kellele maksti selle eest tasu. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajale tehtud väljamaksetelt on tasutud sotsiaalmaksu. Vaidlus taandub sisuliselt sellele, et kaebaja ei vormistanud juhatuse liikme lepingu kõrval täiendavalt ka töölepingut. Kuigi olukord on mõnevõrra vaieldav, ei peaks haldusorgan tõlgendama taolisi situatsioone tingimata kaebaja kahjuks. Kuigi EHK leiab, et ta ei saa juhatuse liikme lepingut töölepinguga võrdsustada ega asendada ning seetõttu ei olnud hüvitise maksmine põhjendatud, on vastustaja positsioon olnud muutlik, sest vastasel korral ei oleks hüvitist üldse välja makstud ning poleks tekkinud ka selle tagasinõudmise või kinnipidamise tarvidust. RaKS §-de 5 ja 51 kohaselt on ajutise töövõimetuse korral kindlustatud isikuks ka juriidilise isiku juhtimisorgani liige. Solidaarse ravikindlustuse ja vastavate kindlustusjuhtumite puhul on üheks olemuslikuks aspektiks eelnev sotsiaalmaksu maksmine, milline tingimus on praegusel juhul täidetud. EHK tõlgendab RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatut selliselt, et kindlustatud isiku töötingimuste ajutise kergendamise võimalus eeldab kirjaliku töölepingu olemasolu. Taolist nõuet RaKS § 51 lg 1 p-dest 3 ja 4 koosmõjus TLS §-ga 18 siiski otseselt ei tulene. Viide TLS §-le 18 iseloomustab pigem sellist töist tegevust, mis üldse võimaldab rasedal ning rasedus- ja sünnituspuhkuse õigusega isikul keelduda tööülesannete täitmisest või minna üle kergemale tööle. Töise tegevuse iseloom peab olema selline, mis võimaldab koormuse vähendamist ja osalist üleandmist. Töötajate puhul on see vähemalt üldjuhul võimalik ning praegusel juhul on see osutunud võimalikuks ka kaebaja puhul. Vastustaja ka ei väida, et kaebaja ei oleks üldse võinud oma koormust vähendada või keelduda sellistest töödest, mis ei eelda tingimata juhatuse liikmeks olemist, kuid on pidanud siiski väga oluliseks töölepingu vormistamata jätmist. EHK 17.06.2016 vaideotsuses on viidatud, et juhatuse liikmel võib olla korraga nii tööleping kui ka juhatuse liikme leping, kuid juhatuse liikme leping ei asenda töölepingut ka juhul, kui juhatuse liige teeb tegelikkuses sisulist tööd. Tekib küsimus, kas taoline seisukoht on õige ka olukorras, kus on tegemist solidaarse ravikindlustuse süsteemil põhineva kindlustusjuhtumiga ja sotsiaalmaksu on tasutud. Praegusel juhul ei saa töölepingu vormistamata jätmist hinnata selliseks põhjuseks, mis välistaks kindlustusjuhtumi, ning mille tõttu oleks pidanud varasemalt väljamakstud hüvitise ümber arvestama ja hilisema perioodi väljamaksetest kinni pidama. Vaidlustatud haldusakt on selles osas oluliste kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada. Kuna kaebus kuulub kaalutlusvea tõttu tühistamisele, puudub vajadus täiendavalt analüüsida kaebaja välja toodud protsessuaalseid minetusi ega alternatiivset taotlust RaKS § 51 lg 1 p-de 3 ja 4 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. EHK 29.04.2016 korralduse tühistamise tõttu tuleb samadel põhjendustel rahuldada ka kohustamisnõue.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Eesti Haigekassa palub 02.03.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata. Halduskohus tõlgendas RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 ning TLS §-s 18 sätestatut ebaõigesti, asudes seisukohale, et nimetatud alusel ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine ei eelda vältimatult töölepingu olemasolu. Viidet TLS §-le 18 ei saa käsitada pelgalt töise tegevuse iseloomu piiritlemisena, vaid see määrab ära, et RaKS § 51 lg 1 p-d 3 ja 4 kohalduvad üksnes töötajale, kellel on sõlmitud kirjalik tööleping (TLS § 4 lg 2). Töötamine töölepingu alusel tagab töötajale erinevad sotsiaalsed garantiid, 4(11)
3-16-1446 võrreldes tegutsemisega võlaõigusliku lepingu alusel. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikmele (TLS § 1 lg 5). Äriühingu juhatuse liige ei ole isik, kellel oleks õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust TLS tähenduses, mida kinnitab ka RaKS § 51 lg 2 teine lause. XX ei töötanud töölepingu alusel, vaid oli Y OÜ juhatuse liige, kellele on makstud üksnes juhatuse liikme tasu, mitte töötasu. Juhatuse liige võib äriühingus teha ka muid tegevusi lisaks juhtimisele (nt raamatupidamine), kuid selle kohta on võimalik vormistada tööleping ja maksta töötasu. Juhatuse liige valib ise oma töö tegemise aja ja viisi ning lapseootel juhatuse liige saab ise otsustada, kuidas korraldada ülesanded vastavalt oma terviseseisundile. Seevastu töötajal on kohustus alluda tööandja juhtimisele ja kontrollile. EHK maksab hüvitisi üksnes RaKS-s sätestatud tingimustel ja korras ning lähtudes töötamise registrisse ja sealt ravikindlustuse andmekogusse kantud andmetest, mis omavad RaKS § 19 lg 2 kohaselt õiguslikku tähendust. RaKS § 51 lg 1 p-d 3 ja 4 on imperatiivsed sätted, millest ei tulene EHKle kaalutlusõigust. Kui sätetes nimetatud aluseid ei esine, puudub EHK-l õigus kaaluda ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist. Sellises olukorras ei saa rääkida ka EHK 29.04.2016 korralduse kaalutlusvigadest. XX on ravikindlustuse andmekogu andmetel kindlustatud RaKS § 5 lg 2 p 4 alusel juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena. Äriühingu juhatuse liikmena on kaebajal õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist kõikide arsti poolt kindlaks tehtud RaKS §-s 51 toodud kindlustusjuhtumite korral, v.a RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kindlustusjuhtumid (s.o töövõimetuslehtede alusel, mis on väljastatud põhjusega 17 ehk terviseseisundile vastava töö andmine). Juhatuse liiget ei ole võimalik viia üle kergemale tööle ja tal ei ole õigust loobuda oma töö tegemisest TLS §-le 18 tuginedes. Kuna RaKS § 51 lg 1 p-d 3 ja 4 on imperatiivsed sätted, siis ei saanud EHK otsustada kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmist kaalutlusõiguse alusel. Seetõttu puudus ka vajadus hinnata, kas juhatuse liikmena ravikindlustuskaitset omava kaebaja tehtud töö vastas sisuliselt töölepingu alusel tehtavale tööle. Halduskohus ei ole otsust põhjendanud vastavalt HKMS § 165 nõuetele. Põhjendamatu on seisukoht, et ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks piisab üksnes sotsiaalmaksu maksmisest. RaKS §-s 5 ja § 50 lg-s 2 sätestatud loetelude võrdlus kinnitab, et sugugi kõigil ravikindlustatud isikutel ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Kergemale tööle üleviimise korral tuleb sotsiaalmaksu maksmise ja ravikindlustuskaitse olemasolu kõrval arvestada ka ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärki, milleks on ema ja tulevase lapse tervise kaitse. Töötaja ei ole oma tööaja ja töötegemise viisi valikul vaba, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile ning vajab seetõttu seaduse kaitset, kuid juhatuse liige saab enda töö tegemise viisi ja aja ise valida ning samasugust kaitset seega ei vaja. Kui juhatuse liikmele ei ole seadusega nähtud ette teatud hüvitise maksmist, võib juhatuse liikme lepinguga soovi korral leppida kokku seda asendava hüvitise maksmise juhitava äriühingu vahenditest. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks ei ole ainult töölepingu formaalne olemasolu, sest nimetatud hüvitis on asendussissetulek, mis korvab osaliselt kindlustatud isikul terviserikke tõttu saamata jääva tulu. Erinevalt töötajast ei pruugi juhatuse liikme puhul saamata jäävat tulu mõnekuise töölt eemaloleku korral üldse tekkida, sest juhatuse liikmele makstakse tasu kokkuleppel. Halduskohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 11.09.2015 otsuse nr 3-3-1-25-15 (p 11), mille kohaselt ei ole juriidilise isiku juhtorgani liikmel keelatud olla sama juriidilise isikuga samal ajal ka töösuhtes, mille üheks eesmärgiks võib olla töötaja soov saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. Praegusel juhul ongi kaebaja soovinud saada töölepinguga töötamisel ettenähtud ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid tal puudub seda võimaldav töölepinguline suhe. Kohus on jätnud EHK analüüsi käsunduslepingu ja töölepingu erisustest tähelepanuta. XX on äriregistri andmetel Y OÜ ainus juhatuse liige ja ainuosanik, kes saab ise otsustada, millal ja mille eest ta endale juhatuse liikme tasu maksab. 5(11)
3-16-1446
7.XX vaidleb 10.04.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 16.11.2017) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohtu otsus vastab HKMS §-s 165 toodud nõuetele ja on vajalikul määral põhjendatud. Halduskohus ei ole tõlgendanud RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 ning TLS §-s 18 sätestatut ebaõigesti, vaid leidis põhjendatult, et õigus nõuda või saada ajutiselt terviseseisundile vastavat tööd on lisaks rasedus- ja sünnituspuhkusele õigust omavale töötajale ka „rasedal“, kelle puhul ei ole sätestatud, et ta peaks olema töölepingulises suhtes, mistõttu võib esineda ka muu lepinguline vorm (sh käsundussuhe) äriühinguga. Sellist tõlgendust toetavad ka Sotsiaalministeeriumi selgitused TLS § 18 juurde (vt https://www.sm.ee/sites/default/files/ content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Too/Toolepingu_seadus/selgitused_toolepingu_sead use_juurde.pdf, lk 51). Praegusel juhul ei olnud kaebaja sõlminud endaga töölepingut, kuid oli nii enne rasedaks jäämist kui ka pärast seda äriühingus faktilise (raamatupidaja) töö tegijaks. Vaidlust ei ole selles, et XX sai teha endale kuuluvas äriühingus tavapärast tööd ka ilma töölepingut sõlmimata ja töötasu maksmata, sest neid asendasid juhatuse liikme leping ja juhatuse liikme tasu. Juhatuse liikme tasu maksmisel on võimalik jätta maksmata vaid töötuskindlustusmakse, kuid selle ainsaks tagajärjeks on kindlustuskaitse puudumine töötuks jäämise korral. Kaebajal ei olnud põhjust endaga töölepingut sõlmida, sest see olnuks üksnes formaalne ja sisuliselt olnuks tal ikkagi õigus nõuda terviseseisundile vastavat tööd vaid iseendalt (st reaalset alluvussuhet ei esineks). Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et Y OÜ maksis talle tasu üksnes juhatuse liikme ülesannete täitmise eest, mitte aga töölepingu alusel tehtud töö eest. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-25-15 ei ole asjassepuutuv, sest sellega ei ole kuidagi välistatud juhatuse liikme poolt sisulise töö tegemist ka juhatuse liikme lepingu alusel. Seejuures ei ole TLS §-st 4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg-st 1 tulenevalt välistatud töölepingu sõlmimine ka suulises vormis, vaid määrav on üksnes aeg, millal töötaja asus tööd tegema. EHK ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis välistaks juhatuse liikme võimaluse olla tema enda äriühinguga faktilises töösuhtes suulise lepingu alusel. Y OÜ osutas igapäevaselt klientidele raamatupidamisteenuseid ja faktiliselt täitis neid ülesandeid kaebaja. Tegemist ei olnud juhatuse liikmena äriühingu juhtimise ega juhitava äriühingu tarbeks raamatupidamise tegemisega, vaid teenuse osutamisega. EHK pidanuks lähtuma äriühingu majandustegevuse sisust, mitte kaebaja tegutsemise vormist. Kergemale tööle ei viidud praegusel juhul üle kaebaja kui juhatuse liige, vaid kaebaja kui faktiline töötaja. Pelgalt kirjaliku töölepingu sõlmimata jätmist ei ole õige tõlgendada kaebaja kahjuks. EHK on õigusvastaselt võrdsustanud ajutise töövõimetuse (st tavapärase haiguslehel olemise) rasedus- ja sünnituspuhkusega ning välistanud seeläbi RaKS § 51 lg 1 p-s 4 nimetatud kindlustusjuhtumi. EHK märgib isegi, et ajutise töövõimetuse hüvitis on asendussissetulek saamata jääva tulu osaliseks korvamiseks, kuid pole arvestanud, et asendustöötaja võtmise ja temale töötasu maksmisega jäi ka kaebajal senine igakuine sissetulek saamata. Kuna kaebaja on ravikindlustatud isik, tulnuks see talle korvata. Kui RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatut tuleb tõlgendada viisil, et need ei laiene juhatuse liikmele, kellel puudub juriidilise isikuga töölepinguline suhe (st sellisel juhtorgani liikmel ei ole õigust saada hüvitist töövõimetuslehe alusel, mis on väljastatud põhjusega 17) ega võimalda EHK-le kaalutlusõigust, tuleb sätted jätta kohaldamata tulenevalt nende vastuolust PS §-dega 11, 12 ja 28 (s.o regulatsioon ei taga sellisel juhul neile piisavat tervise kaitset ega vajalikku abi töövõimetuse ja sellest tuleneva puuduse korral, kusjuures vastav piirang ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega proportsionaalne, ning juhtorgani liikmeid kui töötajatega samaväärselt kindlustatud isikuid koheldakse selles osas töötajatega võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt).
6(11)
3-16-1446
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Ajutise töövõimetuse hüvitis on RaKS § 50 lg 1 kohaselt rahaline kompensatsioon, mida EHK maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi on ajutise töövõimetuse hüvitise liikideks muu hulgas haigushüvitis ja sünnitushüvitis. Vaidlust ei ole selles, et RaKS § 50 lg-s 2 sätestatud erandid, kellele ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta, ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad. RaKS § 51 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt on võimalikeks kindlustusjuhtumiteks, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, kindlustatud isiku terviseseisundile vastava töö andmine TLS § 18 lg 1 alusel või teenistustingimuste ajutine kergendamine ATS § 48 lg 1 alusel (p 3) või kindlustatud isiku tööst keeldumine TLS § 18 lg 2 alusel või ajutiselt teenistuskohustuste täitmisest vabastamine ATS § 48 lg 2 alusel (p 4). RaKS § 5 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustatud isikuks muu hulgas juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kelle eest juriidiline isik maksab või juriidilised isikud maksavad sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 2 alusel ühes kuus kokku vähemalt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatuna. RaKS § 51 lg 2 näeb omakorda ette, et kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule sünnitushüvitist, on kindlustatud isiku rasedus- ja sünnituspuhkus, kuid muu hulgas RaKS § 5 lg 2 p-s 4 nimetatud isikutele makstakse sünnitushüvitist ilma rasedus- ja sünnituspuhkuseta. RaKS § 62 lg 3 kohaselt võib EHK alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada selle kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.
10.Vaidlusaluse EHK 29.04.2016 korraldusega nr 1.1-4/2205017 (tl 10-10p) keeldus vastustaja kaebajale haigushüvitise maksmisest töövõimetuslehe nr 577 (tl 37) alusel ning luges temale varasemalt töövõimetuslehtede nr 500, 532 ja 576 (tl 34-36) alusel töövabastuse perioodi 12.01.2016−10.04.2016 eest makstud haigushüvitise (kogusummas 2396,30 eurot) alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitiseks ning pidas selle kinni XX-le töövõimetuslehe nr 611 (tl 41) alusel makstud sünnitushüvitise summast. Vaidlust ei ole selles, et raviarsti poolt väljastatud töövõimetuslehtedele nr 500, 532, 576 ja 577 oli XX tööst vabastamise põhjuseks märgitud „P17 üleviimine teisele tööle“ (vt sotsiaalministri 26.09.2002 määruse nr 114 „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 10 lg 2 p 8).
11.Asja lahendamisel omab määravat tähtsust küsimus, kas RaKS § 5 lg 2 p-s 4 nimetatud kindlustatud isikul on või peaks olema õigus saada haigushüvitist RaKS § 51 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel (sarnaselt RaKS § 5 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud kindlustatud isikutele) või mitte. Ringkonnakohus märgib seejuures, et kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele sisalduv hüpoteetiline arutlus selle üle, kas XX-l võis olla Y OÜ-ga suuline tööleping, ei ole asjassepuutuv, sest kaebaja on ise selgelt ja korduvalt väljendanud, et kuigi ta täitis juhatuse liikme ülesannete kõrval äriühingus ka sisulisi tööülesandeid (st osutas ettevõtte nimel klientidele raamatupidamisteenuseid või maksualaseid konsultatsioone, mis on äriregistri andmetel Y OÜ põhitegevusalaks – tl 42-42p), oli kaebajal Y OÜ-ga sõlmitud siiski üksnes juhatuse liikme leping ja talle on makstud üksnes juhatuse liikme tasu (vt ka MTA andmed XX 7(11)
3-16-1446 isikustatud sotsiaalmaksu kohta, mille järgi on kaebajale Y OÜ poolt tehtud väljamaksete liigiks kõigil juhtudel märgitud 21 ehk juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstav tasu − tl 39-40p) ning XX ravikindlustatust üksnes juriidilise isiku juhtimisorgani liikmena kinnitavad ka ravikindlustuse andmekogu andmed (tl 38).
12.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 ei ole silmas peetud üksnes formaalselt töölepingu alusel töötavaid või avalikus teenistuses olevaid isikuid, vaid viited TLS §-le 18 ja ATS §-le 48 on pigem töist tegevust iseloomustavat laadi (s.o selliste ülesannete täitmine, mille puhul on üldse objektiivselt võimalik minna üle kergemale tööle või keelduda tööülesannete täitmisest). Kuigi kohtul tuleb iseenesest püüda norme tõlgendada nende koostoimes ja sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks pole alust siis, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlas oleval viisil ehk sellest mõistliku pingutusega leida põhiseaduspärane käitumisjuhis, ei tohiks grammatiliselt selge sätte sõnastus ja sättele kohtu poolse tõlgendamisega antud sisu teineteisest siiski oluliselt lahkneda, sest sellisel juhul poleks tagatud õigusselgus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus vaidlusaluseid sätteid saaks tõlgendada mitmeti. TLS § 1 lg-st 5 tuleneb üheselt, et töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule. Kaebaja seisukoht, et TLS § 18 lg-s 1 kasutatud sõnastuses „Rasedal ja töötajal, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, /.../“ on „raseda“ all peetud silmas kõiki rasedaid, mitte üksnes rasedaid töötajaid, on ilmselgelt ekslik ning teistsugust järeldust ei võimalda teha ka kaebaja viidatud TLS § 18 kommentaarid. Kuigi ATS § 48 lg-s 1 on samas kontekstis kasutusel mõnevõrra õnnestunum sõnastus („Ametnikul, kes on rase või kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, /.../“), reguleerivad need mõlemal juhul üksnes vastavalt töölepingulisi või teenistussuhteid, mistõttu ei saa sätteid laiendada kõigile rasedatele isikutele, kes tegutsevad muudes õigussuhetes (sh juhatuse liikme lepingu alusel). Seejuures on nii TLS § 18 lg-s 4 kui ka ATS § 48 lg-s 4 selgelt ette nähtud, et vastavalt TLS § 18 lg-tes 1 ja 2 ning ATS § 48 lg-tes 1 ja 2 sätestatud juhtudel makstakse „töötajale“ või „ametnikule“ hüvitist RaKS-s ettenähtud tingimustel ja korras. Järeldust, et RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kindlustusjuhtumid laienevad üksnes töötajatele (RaKS § 5 lg 2 p 1) ja ametnikele (RaKS § 5 lg 2 p 2), kuid mitte juriidilise isiku juhtorgani liikmetele (RaKS § 5 lg 2 p 4), kinnitavad ka RaKS § 56 lg-d 11 ja 12, mis reguleerivad ajahetke, millest alates tekib isikul õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist.
13.Riigikohus on 11.09.2015 otsuses nr 3-3-1-25-15 (p 11) märkinud järgmist: „Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga töölepingu seaduse reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt pooltel ka keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi.“ Seda, et äriühingu juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist, on kinnitatud ka varasemas kohtupraktikas (nt Riigikohtu 24.11.2005 otsus nr 3-2-1-108-05, p-d 25-26; 08.04.2004 otsus nr 3-2-1-39-04, p 9; 26.11.2002 otsus nr 3-2-1-134-02, p 10).
14.Eeltoodust tulenevalt olnuks XX-l võimalik sõlmida Y OÜ-ga lisaks juhatuse liikme lepingule ka tööleping nende ülesannete täitmiseks, mis ei olnud hõlmatud juhatuse liikme kohustustega. Arvestades, et RaKS § 6 lg-te 1, 3 ja 4 ning § 19 lg 11 kohaselt on töölepingu alusel töötava isiku (RaKS § 5 lg 2 p 1) kindlustuskaitse tekkimine, peatumine ja lõppemine seotud maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 251 sätestatud töötamise registri kandega ning MKS § 255 kohaselt ei ole EHK-l pädevust muuta töötamise registri kandeid, on ilmne, et vastustajal ei oleks olnud praegusel juhul võimalik kvalifitseerida XX juhatuse liikme
8(11)
3-16-1446 ametisuhet omal algatusel ega ka kaebaja taotlusel ümber töölepinguliseks suhteks ega laiendada temale RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 ettenähtud kindlustusjuhtumeid.
15.Kaebaja leiab, et kui RaKS § 51 lg 1 p-d 3 ja 4 ei võimalda EHK-l maksta ajutise töövõimetuse hüvitist juriidilise isiku juhtorgani liikmele, kellel puudub juriidilise isikuga töölepinguline suhe, on see regulatsioon vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 28. Vastustaja on rõhutanud töötaja ja juhtorgani liikme positsioonide erinevust ning tööandja juhtimisele ja kontrollile allutatud töötaja suuremat kaitsevajadust võrreldes juhatuse liikmega, kes saab oma töötingimusi ise kujundada ega vaja järelikult töötajaga samaväärset kaitset.
16.Õiguskirjanduse kohaselt sisaldab PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigus tervise kaitsele muu hulgas sotsiaalset põhiõigust asendussissetulekule puhuks, kui haigestumise või vigastuse tõttu pole inimesel tervist kahjustamata võimalik raha teenida (vt PS § 28 kommentaarid, p 4 – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017, lk 390). Sotsiaalsete põhiõiguste kujundamisel on seadusandjal küll avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb arvestada, et kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega ja järgitud on ka PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt (nt Riigikohtu 11.05.2017 otsus nr 3-4-1-17-16, p 52).
17.RaKS § 51 lg 1 p-dega 3 ja 4 samasisuline regulatsioon sisaldus juba kehtiva RaKS algtekstis ning ka kuni 30.09.2002 kehtinud Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse § 8 lg 1 p-s
5.Samas ei ole RaKS eelnõu (Riigikogu 9. koosseisu 914 SE) seletuskirjast võimalik leida selget põhjendust, miks on vastavad kindlustusjuhtumid nähtud ette üksnes töötajate ja ametnike, kuid mitte näiteks juriidilise isiku juhatuse liikmete puhul. 01.07.2009 jõustunud „Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ § 11 p 8, millega RaKS-i täiendati § 56 lg-tega 11 ja 12, osas on vastava eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 432 SE) seletuskirjas rõhutatud üksnes seda, et rasedate tööalane kaitse ja neile hüvitise maksmise kindlustamine ei ole iseenesest riigi kohustus, vaid see on üheks tööandja kohustuseks sarnaselt näiteks tööohutuse tagamisega. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab tööandja rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele looma sobivad töö- ja olmetingimused ning järgima nende töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid. TTOS § 10 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 95 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks“ § 3 käsitleb naistöötaja tervisele ohutu töökeskkonna tagamise abinõudena ajutiselt tema terviseseisundile vastava töö andmist (nt töötingimuste kergendamine; tööajakorralduse muutmine, sh tööpäeva lühendamine, sobiva puhkepausi võimaldamine, üleviimine päevasele tööle; tööülesannete muutmine) või kui see pole võimalik, siis naistöötaja ajutist keeldumist tööülesannete täitmisest. Määruse § 3 lg 2 viitab, et naistöötaja terviseseisundile vastava töö andmisel või tööülesannete täitmisest ajutisel keeldumisel makstakse naistöötajale hüvitist RaKS-s ettenähtud tingimustel ja korras. TTOS § 1 lg 3 p-st 3 tulenevalt kohaldatakse seda seadust ka juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle.
18.Eeltoodust võib järeldada, et ajutiselt terviseseisundile vastava töö andmine või selle võimatuse korral ajutine tööülesannete täitmisest keeldumine saavad põhimõtteliselt tulla kõne alla ka juriidilise isiku juhtorgani liikme puhul. Samuti on ravikindlustuskaitse olemasolu üldjuhul seotud isiku poolt või tema eest sotsiaalmaksu maksmisega (RaKS § 5 lg 1). Vaidlust ei ole selles, et XX eest on Y OÜ tasunud igakuiselt sotsiaalmaksu seaduses sätestatud miinimumkohustust ületavas ulatuses (sotsiaalmaksu miinimumkohustuse aluseks oli 2016. aastal kuumäär 390 eurot ehk minimaalne igakuine sotsiaalmaksukohustus 128,70 eurot − vt 2016. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 10). See ei tähenda siiski, et seadusandja peaks kohtlema 9(11)
3-16-1446 kõiki kindlustatud isikuid rangelt ühetaoliselt ega saaks näha ette täiendavaid sotsiaalseid tagatisi teatud gruppidele, kes vajavad tema hinnangul ulatuslikumat kaitset. Ringkonnakohus peab usutavaks EHK selgitust, et rasedate töötajate ja juhtorgani liikmete erineva kohtlemise põhjuseks on olnud nende oluliselt erinevad võimalused ise korraldada oma ametiülesannete täitmist ja kujundada töötingimusi vastavalt oma terviseseisundile. Olgugi, et kaebajaga võib nõustuda selles, et praeguse vaidluse asjaoludel oleks XX ka Y OÜ-ga töölepingu sõlmimise korral olnud üksnes iseenese juhtimise ja kontrolli all ning töölepingu vormistamine olnuks pigem formaalne, ei saa ebamõistlikuks pidada sellist regulatsiooni, mis nõuab töölepingu sõlmimist ja selle alusel töötamise registreerimist juhul, kui isik soovib kasutada seaduses töötajale ettenähtud soodustusi. Nagu eelnevalt märgitud, puudusid kaebajal seejuures õiguslikud ja faktilised takistused juhatuse liikme kohustustega hõlmamata ülesannete täitmise osas äriühinguga töölepingu sõlmimiseks. Ajutise töövõimetuse hüvitiste määramise ja maksmise süsteemi administreerimise lihtsuse ja tõhusa toimimise huvides on õigustatav, et EHK lähtub hüvitise määramise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel üksnes registriandmetest ega saa asuda neid ümber kvalifitseerima või asendama. Seejuures tuleb märkida, et XX on olnud Y OÜ ainus juhatuse liige alates äriühingu asutamisest (sh raseduse ajal) ning ta on seega saanud ka faktiliselt korraldada juhatuse liikme kohustuste täitmise oma terviseseisundit arvestaval viisil. Asjaolu, et Y OÜ ei ole pärast 2016. a jaanuari enam maksnud kaebajale juhatuse liikme tasu (kaebajale on selle asemel perioodil 12.01.2016−10.04.2016 makstud haigushüvitist), ei saa tähendada, et ta poleks täitnud juhatuse liikme ülesandeid, sest Y OÜ-l ei olnud teisi juhatuse liikmeid, kes oleksid võinud ise vastavaid ülesandeid täita. Isegi kui kaebajale makstud juhatuse liikme tasu oli sisuliselt mõeldud tervikuna töötasuna, puudub EHK-l pädevus äriühingu deklareeritud väljamakseid ümber kvalifitseerida ning kaebaja pidi arvestama oma töösuhte juhatuse liikme ametisuhtena vormistamisega kaasnevate tagajärgedega. Juriidilise isiku juhtorgani liikme õigus tervise kaitsele raseduse ajal on piisavalt tagatud sellega, et RaKS § 51 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel on talle tagatud nii haigushüvitise maksmine haigestumise või vigastuse korral kui ka sünnitushüvitise maksmine.
19.Vastustaja ei ole RaKS § 62 lg 3 kohaldamisel eksinud ning kaebajal on enne vaidlustatud korralduse tegemist olnud piisavalt võimalusi esitada kavandatavale haldusaktile omapoolsed vastuväited, mida ta on ka kasutanud. EHK 22.04.2016 e-kirjaga (tl 44-45) teavitati kaebajat, et kuna ta ei ole ravikindlustuse andmekogu andmetel töötaja ega avalik teenistuja, puudub tal õigus hüvitisele RaKS § 51 lg 1 p 4 alusel ning EHK on alustanud menetlust, et täiendavalt uurida alates 12.01.2016 väljastatud töövõimetuslehtedega seotud asjaolusid. XX vastas sellele 22.04.2016 e-kirjaga (tl 46p), milles märkis, et ta ei mõista tekkinud olukorda, sest sotsiaalmaksu maksavad kõik võrdselt. EHK teavitas 26.04.2016 e-kirjaga (tl 46) omakorda kaebajat, et kavatseb alusetult välja makstud hüvitise pidada RaKS § 62 lg 3 alusel kinni XXle makstavast sünnitushüvitise summast ning selle kohta koostatakse haldusakt. Ühtlasi anti kaebajale võimalus esitada soovi korral omapoolne täiendav seisukoht nädala lõpuks ehk kolme tööpäeva jooksul. EHK 17.06.2016 vaideotsusest (tl 20-21p) nähtuvalt vastas XX viimati nimetatud e-kirjale samal päeval ning temaga vesteldi 26.04.2016 täiendavalt telefoni teel. Isegi kui arvestada, et pärast esialgset vastust võinuks isikul tekkida hiljem soov oma seisukohti täpsustada ning RaKS § 62 lg 2 alusel oleks EHK pidanud andma kaebajale vähemalt viie kalendripäeva pikkuse tähtaja oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, puudub mõistlik põhjus arvata, et see menetlusviga saanuks praegusel juhul mõjutada asja sisulist otsustamist (vt haldusmenetluse seaduse § 58). XX ei ole ka oma 31.05.2016 vaides (tl 11-12p) toonud välja selliseid asjaolusid, mis poleks vastustajale olnud teada juba enne 29.04.2016 korralduse
10(11)
3-16-1446 andmist ja mis saanuks mõjutada EHK järeldust selle kohta, kas ajutise töövõimetuse hüvitist on makstud alusetult või mitte ning kas selle tagasinõudmine on õigustatud. Kuigi EHK 29.04.2016 korraldusest ei nähtu sisulisi kaalutlusi, miks otsustas vastustaja alusetult makstud hüvitise summa kaebajalt tervikuna tagasi nõuda, pidades selle kinni sünnitushüvitise väljamakselt, on selle kohta täiendavad põhjendused esitatud EHK 17.06.2016 vaideotsuses: ravikindlustuse vahendite eesmärgipärase ja üksnes seaduses sätestatud tingimustel kasutamise suhtes esineb oluline avalik huvi, mistõttu tuleb alusetult makstud hüvitised tagasi nõuda, ning nimetatud summa kinnipidamine isikule välja maksmisele kuuluvast teisest hüvitisest on tema jaoks menetluslikult vähem koormavam (ja majanduslikus mõttes sama koormav). Kuna vaide lahendas haldusakti andnud haldusorgan ise, siis on vastavad põhjendused laiendatavad ka algsele otsustusele. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi olulist asjaolu, mille EHK oleks jätnud vähemasti vaidemenetluse etapis kaalumata.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 31.01.2017 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab XX kaebuse tervikuna rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 59-63), kuid pole esitanud andmeid esimese astme kohtus muude menetluskulude kandmise kohta. Apellatsioonimenetluses on XX kandnud esindajakulusid kokku 720 eurot (tl 94-100). Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna XX kaebus jääb ringkonnakohtu otsuse tagajärjel tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EHK on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 76), kuid pole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja teeb asjas otsuse tema kasuks, tuleb kaebajalt mõista HKMS § 108 lg 1 alusel EHK menetluskulude katteks välja 15 eurot. EHK võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.