Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-20-1315 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1315 äriühingute puhul tuleb arvesse võtta üksnes töölepingulisi töötajaid. Seega ei kohelda neid teistega võrreldes erinevalt. Määruse nr 13 eesmärk oli toetada üksnes aktiivse töötajaskonnaga väikeettevõtjaid. Töölepinguliste isikutega väikeettevõtjatele toetuse suunamine on põhjendatud mh sellega, et tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised ka kriisi ajal. Juhatuse liikmete osas äriühingul sellist kohustust ei ole ja ka seadused on jätnud erinevad töötusega seotud riskid juhatuse liikme enda kanda. Äriühingul on võimalik kriisi perioodil ajutiselt vähendada juhatuse liikmega seotud kulutusi, juhatuse liige vabastada või tema tasu vähendada. Töötajatega äriühingud ei saanud COVID-19 kriisi ajal sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes seega tööjõu vaates suuremat vastutust ja kõrgemaid kulusid kui üksnes juhatuse liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette toetus.

3-20-1315 kohaldada üldise grupierandi määruse art 2 p 18 tingimusi. Seetõttu on Riigi Teatajas määruse nr 13 juures viide üldise grupierandi määrusele. Kuna üldise grupierandi määrus ei kohaldu, siis ei ole asjakohased etteheited, mille alusel tuleb töötajate arv kindlaks määrata ja millist perioodi arvestades. Määruses nr 13 on lähtutud TÖR-i andmetest 01.03.2020 seisuga, et määrata ettevõtte suurus enne COVID-19 viirusest põhjustatud piirangute mõju, mis võis tingida töötajate arvu vähenemise. Töötajate arvu pidi kontrollima 01.03.2020 seisuga, kuid kontrolli sai teha üksnes taotluse menetlemise ja otsuse tegemise hetkel. Seega puudub kaebaja väidetud vastuolu. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetusele. Määrus nr 13 ei ole vastuolus PS-ga. See, milliseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on siseriiklikult kujundatav poliitiline otsus. Kuna eelarvelised vahendid olid piiratud, ei olnud võimalik toetada kõiki ettevõtjaid, mistõttu määrati teatud kriteeriumid, millele vastavad ettevõtjad toetuse saamiseks kvalifitseeruvad. Toetusmeetme kujundamisel sooviti toetada ettevõtjaid, kes panustavad riigieelarvesse tööjõumaksude tasumisega. Seetõttu sätestati vähemalt ühe töölepinguga töötaja nõue äriühingutele, kuna üksnes juhatuse liikme olemasolu ei taga tööjõumaksude tasumist, kuna juhatuse liikmele ei ole kohustust tasu maksta. Küll aga on FIE-del kohustus tasuda sotsiaalmaksu ja tulumaksu ettevõtlustulult. Seega on FIE ise tööjõumaksude tasuja, mistõttu ei olnud vajalik sätestada FIEdele töölepingulise töötaja olemasolu tingimust. FIE-de ja äriühingute vahel on palju erisusi (sh seoses maksustamisega), mistõttu ei ole tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega ja neid ei peagi võrdselt kohtlema. Etteheited kontserni ettevõtjate ebavõrdsest kohtlemisest ei puutu asjasse, sest kaebaja puhul ei ole tegemist kontserni kuuluva äriühinguga. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud töötajate nõue kehtis kõigi taotlejate suhtes, sh kontserni kuuluvate ettevõtete suhtes. Määruse nr 13 § 4 lg 2 eesmärk oli tagada, et toetus (mis oli mõeldud mikro- ja väikeettevõtjatele) ei kanduks meetme sihtgruppi mittekuuluvatele (suur)ettevõtetele. Kriisimeetme väljatöötamisel pöörati tähelepanu sellele, et taotluste menetlus oleks võimalikult kiire, sest lühikese ajaga tuleb menetleda suurt hulka taotlusi ja toetuse kiire väljamaksmine on ettevõtjate jätkusuutlikkuse huvides oluline. Seetõttu kehtestati tingimused, mille kontrollimine võtaks võimalikult vähe aega, kuid samas vastaks riigiabi tingimustele ja oleks suunatud õigele sihtgrupile. Kuna kontserni kõigi liikmete osas MTA-le päringute tegemine TÖR-i andmete saamiseks oleks osutunud liiga aja- ja ressursimahukaks, siis otsustati kontsernide puhul tugineda avalikest registritest kättesaadavale infole ehk äriregistris kajastuvatele majandusaasta aruannetele. Võimaliku ebavõrdse kohtlemise kaalus üles taotluste kiire menetlus ning toetuste kiire jagamine, mis aitab ettevõtjate likviidsusprobleeme leevendada, st toetusmeetme (mõnevõrra ebavõrdsena tunduvad) tingimused olid kooskõlas toetusmeetme eesmärgiga.

3-20-1315 vahetult enne COVID-19 kriisi puhkemist ehk 01.03.2020 seisuga. Selle seisuga korrastatud andmed on kättesaadavad MTA peetavas TÖR-is. Määrus nr 13 on antud riigieelarve seaduse (RES) § 531 lg 1 alusel, mis volitab ministrit kehtestama määrusega toetuse tingimused. Seega oli ministril volitus määrata, millistele ettevõtjatele toetust makstakse. Isikul ei ole õigust nõuda, et riik annaks talle riigiabi. See on riigi vabatahtlik otsus, mitte põhiseadusejärgne kohustus. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on kooskõlas PS-ga. Võrdsuspõhiõiguse kohaselt tuleb võrdses olukorras olevaid isikuid kohelda võrdselt. Juhatuse liige ja töölepinguline töötaja ei ole võrdses olukorras. Töölepinguline töötaja on sõltuva töö tegija, kuid juhatuse liige on omal vabal otsustusel tegutsev isik, keda mh ei kindlustata töötuse riski vastu. Samuti on ebavõrdseks kohtlemiseks olemas mõistlik ja asjakohane põhjus. Määruse andja eesmärk oli toetada üksnes aktiivse töötajaskonnaga väikeettevõtjaid, sest tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised ka COVID-19 kriisi ajal. Juhatuse liikmete osas ei ole äriühingul sellist kohustust. Äriühing võib igal ajal juhatuse liikmega lepingulise suhte lõpetada või tema tasu vähendada. COVID-19 kriisi ajal ei saanud töötajatega äriühingud sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes suuremat vastutust ja kõrgemaid kulusid kui üksnes juhatuse liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette toetus. Kontsernide osas on kaebaja määrust nr 13 valesti tõlgendanud. Kui kontserni kuuluv äriühing taotles toetust, siis pidi tal olema TÖR-i andmetel 01.03.2020 seisuga vähemalt üks täistööajale taandatud töötaja. Kui see töötaja puudus, jättis EAS taotluse rahuldamata. Määruse nr 13 § 4 lg-t 2 kohaldati üksnes siis, kui nõutav töötajate arv oli olemas, ja seda normi kohaldati selleks, et teha selgeks taotlejaga samasse kontserni kuuluvate äriühingute töötajate arv, sest sooviti välistada toetuse andmine seotud isikutele, kus on üle 49 töötaja. Seega ei kohtle määrus nr 13 erinevalt kontseri kuuluvaid ja mittekuuluvad ettevõtjaid. Vaideotsus ei ole vastuoluline. EAS pidi 12.06.2020 kontrollima, mis kanded olid ettevõtja suhtes TÖR-is 01.03.2020 seisuga, ega pidanud arvesse võtma hilisemaid andmeid.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Määrusega nr 13 antakse riigiabi Euroopa Komisjoni 21.04.2020 riigiabi loa alusel, mis on omakorda antud COVID-19 raamistiku alusel (vt määruse nr 13 § 1 lg-d 2 ja 5). Komisjoni loa alusel antav riigiabi ei pea vastama üldise grupierandi määruse tingimustele ning seega võivad selle riigiabi tingimused olla teistsugused. Üldise grupierandi määrus kuulub kohaldamisele juhul, kui sellele on viidatud, ja osas, millele on viidatud. Määruses nr 13 viidatakse üldise grupierandi määrusele vaid raskustes ettevõtja määratlemisel (määruse nr 13 § 8 lg 2 p 1). Samasuguse viite teeb ka COVID-19 raamistik (nt p 22 alap c) ja Euroopa Komisjoni luba (nt p 15). COVID-19 raamistik ja Euroopa Komisjoni luba kasutavad mõistet VKE, kuid ei defineeri seda. COVID-19 raamistik teeb osadel juhtudel VKE mõiste osas viite üldise grupierandi määruse I lisale. Sellest võib järeldada, et Euroopa Komisjon on soovinud VKE mõistet kasutada riigiabi valdkonnas ühtemoodi. Vastasel juhul oleks COVID-19 raamistikus näidatud, kuidas on soovitud selle riigiabi raames VKE mõistet defineerida, või antud liikmesriikidele volitus seda mõistet ise sisustada. Kuna seda pole tehtud, siis peab kohus põhjendatuks ka praegusel juhul lähtuda üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE määratlusest.

5(10)

3-20-1315 Üldise grupierandi määruse I lisa art 2 defineerib VKE ning sellesse kategooriasse kuuluvad väikeettevõtja ja mikroettevõtja. Eristamine toimub inimeste arvu ja aastakäibe/aastabilansi järgi. Isikkoosseisu arvataks art-s 5 nimetatud isikud. Art 6 sätestab, millise dokumendi alusel andmed kindlaks tehakse. Üldise grupierandi I lisa puhul tuleb lisaks eestikeelsele versioonile vaadata ka inglisekeelset versiooni. Kui eestikeelses versioonis kasutatakse vaid mõistet „töötaja“, siis inglisekeelses versioonis kasutatakse mitut erineva tähendusega sõna nagu „employee“, „staff“ ja „staff headcount“. Mõiste „employee“ tähistab töötajat kitsamas mõttes (alluvat palgalist töötajat), mõisted „staff“ ja „staff headcount“ tähistavad isikkooseisu, meeskonda või personali. Eestikeelses versioonis kasutatud mõistele „töötaja“ ei saa anda sellist tähendust nagu kaebaja soovib. Mitte kõik isikud, keda tuleb arvata personali hulka selleks, et teha kindlaks, kas tegemist on väike- või suurettevõtjaga, ei ole töötajad (employees) selle kitsamas mõttes. Sealhulgas ei ole töötajaks juhtorgani liige/tegevjuht (üldise grupierandi määruse I lisa art 5 p c). Kaebaja näol on tegemist VKE-ga, täpsemini mikroettevõtjaga üldise grupierandi määruse I lisa art 2 lg 3 tähenduses, sest tal on üks juhatuse liige ja tema 2019. a aastakäive/aastabilanss jäi alla 2 miljoni euro. Vaatamata sellele ei vasta ta määruses nr 13 esitatud täiendavatele nõuetele. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 seadis täiendavalt tingimuseks selle, et äriühingul oleks TÖR-i andmetel vähemalt üks täistööajale taandatud töötaja (ja mitte rohkem kui 49 töötajat). Silmas on peetud just töötajaid (employee), mitte teisi isikuid, keda saab üldise grupierandi määruse I lisa art 5 järgi VKE määratlemisel isikkoosseisu hulka arvata. Seda kinnitab Euroopa Komisjoni luba, mille p 14 alap b järgi on soodustatul kuni 49 töötajat (The final beneficiaries of Measure 1 are small companies which fulfil the following conditions: (b) have up to 49 employees). Kui töötajate hulka tuleks arvata ka juhatuse liige, puudunuks vajadus määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 eraldi tuua välja tingimust, et äriühingul peab olema vähemalt üks töötaja, sest igal äriühingul on juhatuse liige olemas. Seega on määruse andja teadlikult soovinud juhatuse liiget töötajatest eristada. Juhatuse liige ei ole äriühingu töötaja, vaid juhtorgani liige ja seaduslik esindaja. Asjakohatu on kaebaja etteheide selle kohta, millise kuupäeva seisuga tuli töötajate arv kindlaks teha. Ta ei ole väitnud ja ka tema majandusaasta aruanne ei kinnita, et tal oleks olnud enne taotluse esitamist mõni täistööajale taandatud töötaja (jättes juhatuse liikme arvesse võtmata). Seega ei sõltu praeguse asja lahendus sellest, kas lähtuda määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud kuupäevast (01.03.2020) või mõnest teisest kuupäevast. Kui taotlejale oli hiljem kui 01.03.2020 tekkinud töötajaid, ei saanud nendega taotluse lahendamisel arvestada. Asjakohatu on kaebaja etteheide selles osas, millistele andmetele tuginedes tuleb töötajate arv kindlaks teha. Olenemata sellest, kas lähtuda majandusaasta aruandest või TÖR-i andmetest, ei ole kaebajal peale juhatuse liikme töötajaid olnud. Põhjendatud ei ole etteheide ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes kontserni kuuluvate ettevõtjatega. Määruse nr 13 § 4 lg 2 järgi summeeritakse äriseadustiku (ÄS) § 6 mõistes kontserni kuuluvate väikeettevõtjate puhul lg 1 p-s 1 nimetatud töötajate arvu leidmisel kontserni väikeettevõtjate töötajate arvud lähtuvalt äriregistris kajastuvatest majandusaasta aruande andmetest. Selle eesmärk oli vältida toetuse maksmist kontsernile, kus oleks töötanud kokku rohkem kui 49 töötajat, mis tähendanuks, et tegemist pole väikeettevõtjaga. Toetuse taotleja pidi aga vastama määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud nõuetele, st tal pidi olema vähemalt üks töötaja. Kaebajal ei ole (sh PS-st tulenevat) subjektiivset õigust nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Koroonaviirusest tingitud mõjude leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki EL õigusaktist. 6(10)

3-20-1315 Tegemist on riigi poliitilise vaba valikuga. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Riigi poliitilised otsustused ei allu reeglina kohtulikule kontrollile. Olenemata seadusandja suurest kaalutlusõigusest toetusmeetmete kehtestamisel, tuleb sellegipoolest järgida võrdse kohtlemise põhimõtet (määruse nr 13 § 1 lg 4 ja määruse nr 31 § 5 lg 1 p 1). Määrusest nr 13 ega selle seletuskirjast ei nähtu ühtegi põhjendust, miks otsustati ilma töötajateta äriühingud toetuse sihtrühmast välja arvata. Ka riigiabi loas ei ole põhjendatud töötajateta ettevõtjate erinevat kohtlemist. Määruses nr 13, selle seletuskirjas, riigiabi loas ega COVID-19 raamistikus pole põhjendatud toetust töötajate tööl hoidmise vajadusega või tööjõukulude (sh tööjõumaksude) tasumise raskustega. Sellised põhjendused on välja toodud alles vastustajate täiendavalt esitatud seisukohtades. Samas tuleb nõustuda vastustajate seisukohaga, et töötajatega äriühingud ei ole võrdses olukorras töötajateta äriühingutega. Töötajate olemasolu korral tuleb äriühingul tasuda töötajatele töötasu ja riigile tööjõumakse, olenemata sissetulekust või selle vähenemisest. See vähendab äriühingu likviidseid rahalisi vahendeid ning võib tekitada talle täiendavaid raskusi tehingute tegemisel ja muude arvete tasumisel. Sissetulekute ja olemasolevate rahaliste vahendite vähenemine muudab raskemaks ka töötasude ja tööjõumaksude maksmise, mis toob kaasa töötajate koondamise ja raskused ettevõtte majandustegevuses. Kõik see võib põhjustada äriühingu maksejõuetuse ja tegevuse lõpetamise (pankrot, likvideerimine). Töötajateta äriühing tegeleb majandustegevusega, milles ta ei vaja töötajaid peale juhatuse liikme. Seega ei kaasne talle koroonaviirusest tingituna sedavõrd kiiresti või vältimatult likviidsusprobleeme ja majanduslikke raskusi. Juhatuse liikmele tasu maksmine otsustatakse osanike või nõukogu otsusega (ÄS § 1801 lg 1 ja § 314 lg 1). Seega ei ole välistatud, et juhatuse liikmele tasu ei makstagi (nt kui osanik on ise ka juhatuse liige ja saab tasu dividendidena). Majandusliku olukorra halvenedes on äriühingul võimalik juhatuse liikme tasu vähendada (ÄS § 1801 lg 3 ja § 314 lg 3). Juhatuse liikme tasult makstavaid makse on võimalik vältida või vähendada, peatades juhatuse liikmele tasu maksmise või vähendades seda. Samuti on töötajateta äriühingul lihtsam oma tegevust ajutiselt ümber korraldada või vajadusel peatada, sest ta ei sõltu töötajate olemasolust või puudumisest. Seega on töötajateta äriühingul võimalik oma likviidseid vahendeid paremini hallata ja koroonakriisist tekkinud majanduslike raskustega paremini hakkama saada. Järelikult ei ole töötajatega ja töötajateta äriühingud võrdses olukorras ning neid ei pea kohtlema võrdselt. Toetuse ettenägemine töötajatega äriühingutele kohtleb küll selliseid äriühinguid erinevalt, võrreldes töötajateta äriühingutega, kuid sellist erinevat kohtlemist ei saa pidada PS-ga vastuolus olevaks. Vastustajad on põhjendanud erinevat kohtlemist sellega, et riigil on toetuste määramiseks piiratud vahendid ja kõiki ettevõtjaid ei ole vahendite nappuse tõttu võimalik toetada. Selline põhjendus on usutav ja asjakohane. Töötajateta äriühingutega võrreldes on erinevas olukorras ka FIE-d. Olenemata koroonakriisist põhjustatud tulu vähenemisest, on FIE-d kohustatud maksma tulu-, sotsiaal- ja kogumispensioni makseid (tulumaksuseaduse (TuMS) § 47 lg 1, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 3 p 1, kogumispensionide seaduse § 11 lg 2). FIE-l on küll võimalik oma tegevus ajutiselt peatada (ÄS § 3 lg 3), millise aja eest ta ei pea tulu- ja sotsiaalmaksu tasuma (TuMS § 47 lg 4, SMS § 9 lg 51), kuid see ei pruugi tema olukorda kuigivõrd parandada, sest tegevuse peatamise tõttu jääb ta ilma ka võimalikust sissetulekust, samuti ei vabane ta sel perioodil oma võlgade tasumise kohustusest. FIE-d vastutavad oma kohustuste eest kogu oma varaga. Seega võivad likviidsusprobleemid ja majandusraskused tuua neile kaasa palju raskemad ja isiklikku laadi tagajärjed. Järelikult ei ole ka FIE-d ja töötajateta äriühingud omavahel võrreldavas olukorras ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada õigusvastaseks.

7(10)

3-20-1315 Määrusega nr 13 antav toetus ei ole ebaseaduslik riigiabi. Kuna Euroopa Komisjonile olid toetuse andmise tingimused teada ja ta andis loa sellistel tingimustel riigiabi määramiseks, kinnitab Euroopa Komisjoni luba riigiabi õiguspärasust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

EAS palub 19.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE määratlus ei kohaldu määrusele nr 13. Seega ei pidanud EAS taotleja vastavuse hindamisel (VKE mõiste määratlemisel) tuginema üldise grupierandi määruse I lisas toodud määratlusele, vaid määruses nr 13 toodud määratlusele. Üldise grupierandi määruse sätetest tuli lähtuda üksnes vastavusnõude puhul raskustes oleva ettevõtja hindamisel, mida EAS ka tegi. TÖR-i andmetel ei ole õiguslikku tähendust selles mõttes, et vastav kanne ei loo, muuda ega lõpeta töösuhet. Samas ei ole keeldu haldusakti tegemisel TÖR-i andmetele tugineda, seda enam, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 seda sõnaselgelt sätestab. Haldusmenetluses tekitab õigusi ja kohustusi kehtiv haldusakt, mitte selle aluseks olev fakt või tõend iseenesest. MTA edastas EAS-ile vajalikud andmed kriisimeetmete (sh määruse nr 13) taotluste menetlemiseks, sh ka TÖR-i andmed. Selline korraldus tagas kriisimeetmete kiire ja efektiivse menetluse. Määrus nr 13 ei ole vastuolus ELTL-ga ega PS-ga. Kaebaja viidatud määrus nr 31 ei muuda määrust nr 13, vaid sätestab üldtingimused riigieelarvest eraldatud kriisimeetmetele. Määrus nr 13 on kooskõlas määrusega nr 31. Olenemata FIE-de maksukohustuste avansilisest iseloomust on siiski tegemist konkreetse seadusest tuleneva regulaarse kohustusega, mistõttu ei ole asjakohatu FIE-dest toetuse sihtgruppi kohelda äriühingutest erinevalt (töötaja nõude osas). Väikeettevõtjate kolme gruppi jagamine on kohtu poolt kohtuotsuse parema arusaadavuse huvides väljatoodud jaotus, mis on määruse nr 13 seletuskirjast õigesti tuletatud. Õige on kohtu järeldus, et määruse nr 13 sihtrühmaks on esimene ja teine grupp (ehk FIE-d ja äriühingud, kellel on 1–49 töötajat).

3-20-1315 Väär on kaebaja väide, et määrus nr 13 on vastuolus EL õigusega. Määruse nr 13 alusel antav toetus ei ole üldise grupierandi määruse alusel antav riigiabi, vaid riigiabi loa alusel antav riigiabi, mistõttu kohalduvad sellele riigiabi loas sätestatud nõuded. Komisjoni määrustest tuleb riigiabi loa puhul antava abi osas lähtuda üksnes ulatuses, milles sellele riigiabi loas selgelt viidatakse. Määruse nr 13 alusel antav riigiabi on kooskõlas EL õigusega, sh riigiabi loa ja üldise grupierandi määrusega ning võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebaja viited, et toetuse määramisel ei oleks tohtinud kasutada TÖR-i andmeid, on asjakohatud. Kaebajal ei olnud seisuga 01.03.2020 tööl töölepingulist töötajat, mistõttu ei kvalifitseeru ta ühelgi juhul toetusele. Seega ei ole vaja üldse hinnata, kas EAS võis äriühingu töötaja tuvastamiseks kasutada TÖR-i andmeid. Riigiabi luba ega COVID-19 raamistik ei reguleerinud, milliste tõendite alusel riik peab kontrollima ettevõtja töötajate olemasolu, see jäeti riigisiseseks küsimuseks. Seetõttu ei olnud MKM-il kohustust määruses reguleerida, et aluseks võetakse majandusaasta aruanded. Määrus ei andnud TÖR-i kandele õiguslikku tähendust, see oli lihtsalt kiireim viis, kuidas määruses sätestatud tingimuse täitmist oli võimalik tuvastada ja toetus välja maksta. Kaebaja ei selgita, kas ja kuidas on määruse nr 31 muudatus seotud tema mais 2020 esitatud ja 12.06.2020 lahendatud toetuse taotlusega. Kaebaja suhtes tehtud otsusest hiljem tehtud määruse nr 31 muudatus ei saa kuidagi puudutada kaebaja õigusi. Kaebaja märkused, et riik võiks muuta FIE-de maksusüsteemi, on asjakohatud ja väljuvad vaidluse raamidest. Seejuures ei ole MKM toetuse kriteeriumide põhiseaduspärasuse hindamise võrdlusbaasiks võtnud vaid FIE-sid. FIE-de teemale pööras tähelepanu halduskohus oma 04.01.2021 määruses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(10)

3-20-1315

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.