Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.01.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2520
Haldusasi
XX kaebus Harju maavanema 20.10.2016 korralduse nr 2558-k tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja – Maa-amet (Harju maavanema õigusjärglane), volitatud esindaja Toomas Kutti ja Marili Lehtmets Kolmas isik – Tallinna linn, volitatud esindaja Indrek Keis
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.02.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
12.12.2017 kohtuistungil
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-2520 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(6)
3-16-2520 andmise taotlusele ja võib eeldada, et maavanem lähtus selles taotluses esitatud põhjendustest ja kaalutlustest. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, mis antakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sätte alusel antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Sotsiaalmaa mõistet MaaRS ei sisusta. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 13 kohaselt on sotsiaalmaa näol tegemist maaga, millelt ei taotleta kasumit, kusjuures sotsiaalmaaks on ka üldkasutatav maa, sh avalikult kasutatava haljasala ja pargi maa. Seega saab kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil oleva avalikult kasutatava haljasala maa anda sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, kui eesmärgiks on haljasala senise avaliku kasutuse jätkamine. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-05). Avalikult kasutatava haljasala puhul saab sotsiaalmaa funktsioonist rääkida juhul, kui tegemist oli enne MaaRS jõustumist haljasalana rajatud või sellisena avalikkusele kasutatavaks tehtud haljastatud territooriumiga ning hiljem ei ole selle maa funktsioon olulisel määral muutunud. Eeldama ei pea selle ala iseäranis aktiivset kasutamist. Sotsiaalmaa funktsioon võib haljasalal olla, kui igaühel on võimalik soovi korral seal viibida, läbi jalutada jms. Seal ei pea faktiliselt tegelema mingisuguste eriliste puhketegevustega. Maavanem leidis õigesti, et tegemist on sotsiaalmaa tunnustele vastava maaga. Tegemist on korruselamute vahel paikneva ja juba elamurajooni kavandamisel ja ehitamisel sellisena ette nähtud haljasalaga. Vastustaja esitatud 1965. aasta projektjoonis näitab, et praeguste Ehitajate tee 84, 86 ja 88 vahele kavandati haljasala rajamine koos kõnealuste korterelamutega. Joonise pinnalt on usutav, et haljasala moodustas osa terviklikust elamukvartalist ning oli algusest peale kavandatud rajatava elukeskkonna osana ning avalikult kasutatavana. Tegemist ei ole juhuslikult tühjaks jäänud maatükiga. Kuigi konkreetseid tõendeid haljasala rajamise aja kohta ei ole, ei saa olla kahtlust selles, et see rajati enne MaaRS jõustumist. Ehitajate tee 84 ja 88 hooned võeti esmakordselt kasutusele 1967. aastal ning usutavasti rajati umbes samal ajal ka nende hoonete vahel olev haljasala. Maal asuvate korvpalliväljaku rajatise ja liivakasti valmimise aeg ei ole sotsiaalmaa funktsiooni seisukohast oluline. Haljasala põhiolemus ei sõltu liivakasti ja korvpalliväljaku olemasolust, vaid sellest, et tegemist on linnakeskkonnas oleva avalikkusele ligipääsetava eesmärgipäraselt haljastatud territooriumiga. Pole alust väita, et vaidlusaluses kohas haljasala enam ei asu või tegemist pole sotsiaalmaa funktsiooniga maaga. Toimikus olevatelt fotodelt nähtub, et tegemist on jätkuvalt enam-vähem hooldatud muruga kaetud väljakuga, kus kasvavad mõned puud. Kuigi fotode pinnalt on usutav, et liivakast ja palliplats on kehvas olukorras, on need siiski olemas ning teatud vaba aja tegevusteks kasutatavad. Haljasala läbivad teed, mida inimesed saavad kasutada. Asjaolu, et aja jooksul on ümberkaudsete majade elanikud asunud üht osa haljasalast kasutama mootorsõidukite parkimiseks, ei anna alust väita, et tegemist on sotsiaalmaa funktsiooni minetanud maatükiga. Maa munitsipaalomandisse andmine oli kooskõlas MaaRS §-s 2 sätestatud eesmärgiga. Kuigi maareformi eesmärgiks on eelkõige maa tagastamine, on antud juhul tegemist erandiga, mis õigustab maa munitsipaalomandisse jätmist. Haljasala on ilmselgelt rajatud osana terviklikust korterelamute rajoonist. MaaRS §-s 2 nimetatud „praeguste maakasutajate seadustega kaitstud huvid“ ei piirdu pelgalt nõukogude ajal maakasutusõiguse saanud konkreetsete isikute huvidega, vaid hõlmavad ka konkreetselt määratlemata isikute või avalikkuse huvi selle vastu, et maa jääks avalikult kasutatavaks ka pärast maareformi. 3(6)
3-16-2520 Selleks, et tagada vaidlusaluse maa senine sotsiaalmaa funktsioon, tuleb tagada sealse haljasala oluliste piiranguteta avalik kasutus. Maa eraomandis oleku korral ei ole see võimalik ilma omaniku omandiõiguse väga olulise piiramiseta. Kaebajal ei ole võimalik maad isiklikel eesmärkidel kasutada. Pole alust väita, et huvi maa avaliku kasutamise vastu tulevikus kaoks. Seega ei saa vastustajale ette heita, et ta ei kaalunud võimalust tagastada maa kaebajale koos avalikes huvides piirangute seadmisega. Vastustaja on põhimõtteliselt õigesti leidnud ka seda, et maa arvelt saaks tulevikus luua avalikke parkimisvõimalusi. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et maa tagastamise korral oleks tal paremad võimalused ümbruskonna elanikele vajalike parkimisvõimaluste pakkumiseks. Kohtuotsusega asjas nr 3-11-2446 tühistati maavanema varasem maa munitsipaalomandisse andmise otsus põhjusel, et maavanem oli eiranud asjaolu, et kaebaja on taotlenud maa tagastamist. Kohtuotsuses võetud seisukohast, et maavanema kaalutlusõigus ei olnud vähenenud nullini, ei saa järeldada vajadust anda kaebaja huvile suurem kaal, kui maavanem on uue haldusaktiga teinud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-16-2520 Näiteks oleks saanud seada avalikes huvides maa-ala kasutamiseks tingimusi või kitsendusi. Linn on pidevas muutumises. Ei saa olla kindel, et aastakümne pärast on maa-ala ümber jätkuvalt samasugused kortermajad. Kaebajal on eraomanikuna võimalus rajada maa-alale korralik parkla ja sellest võidaksid kõik korrusmajade elanikud. Seega on maa tagastamine avalikes huvides. Vaidlustatud korralduses puuduvad põhjendused. Kohus on möönnud, et korraldus ei vasta HMS § 56 nõuetele. Kohus ei põhjendanud, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt ta järeldas, et hiljem esitatud põhjendused on samad, millest lähtuti korralduse andmisel. Asjaolu, et kohus aktsepteeris põhjendamispuuduste kõrvaldamist, ei ole HMS §-ga 56 kooskõlas. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Haldusakti ei saa kohtumenetluse ajal muuta. Korraldus tuleb formaalse õigusvastasuse tõttu tühistada.
3-16-2520 andmise ajal faktiliselt kasutuses avaliku haljasalana. Asjaolu, et kortermajade vaheline ala on korrastamata, ei tähenda, et see on faktilisest kasutusest välja langenud. Kaebaja ei ole väitnud, et maad kasutatakse mingil muul eesmärgil. Suurte korrusmajade vahelisel rohealal on oluline tähendus ümberkaudsete elanike elukeskkonna tasakaalustamisele ka siis, kui lapsed seal igapäevaselt ei mängi või elanikud seda muul viisil aktiivse puhkuse veetmise kohana ei kasuta. Kaebaja tõlgendus, mille kohaselt peab haljasala esinema pargina või olema esteetiliselt kujundatud, ei tugine õigusnormile. Halduskohus on sotsiaalmaa olemust, samuti küsimust, kas sotsiaalmaa oli olemas nii MaaRS jõustumise kui ka korralduse andmise ajal, ammendavalt analüüsinud ning ringkonnakohus ei pea sellekohaste põhjenduste kordamist vajalikuks.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.