T. A. kaebus Harju maavanema 20. oktoobri 2016 korralduse nr 2558-k tühistamise nõudes.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja: T. A. Esindaja: v.adv Indrek Lillo Vastustaja: Harju maavanem Esindaja: Eino Tamm Kolmas isik: Tallinna linn Esindaja: Indrek Keis
RESOLUTSIOON
1.Jätta T. A. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. märtsil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.T. A. on tunnistatud 13,12 ha suuruse endise kinnistu nr 66 maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ning on taotlenud selle maa tagastamist. Harju maavanema 20. oktoobri 2016 korraldusega nr 2558-k otsustati anda Tallinnas Ehitajate tee 84a asuv 10 396 m2 suurune maatükk maareformi seaduse (edaspidi MaarS) § 28 lg 1 p 4 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse. Nimetatud maa jääb osaliselt endise kinnistu nr 66 maale. Käesoleva kohtumenetluse ajal, 8. veebruaril 2017 andis Harju maavanem korralduse nr 216-k, millega täiendas 20. oktoobri 2016 korralduse nr 2558-k põhjendavat osa kokkuvõttes järgmiste põhjendustega: • tegu on kortermajade vahelise haljastatud puhkeotstarbelise õuealaga, mis on sellisena kasutuses 1960ndate teisest poolest; • kõnealune hooviala kuulus 1992. aastal Riigivaraameti poolt Tallinna linnale üle antud Tallinna Teedevalitsuse vara hulka, mis 1997. aastal anti Tallinna Kommunaalameti bilanssi; • Tallinna linnal on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 6 lõikest 3 tulenevalt kohustus tagada selle maa avalik kasutus; • Ehitajate tee 84a maa diagonaalsuunas tükeldamine ei ole maakorralduslikult mõistlik; • T. A. poolt tagasi taotletaval maa-alal asuvad liivakast, korvpalliplats ja õueala läbivad teed, mille ehitusmaterjal ja seisukord ei jäta kahtlust, et need on rajatud enne maareformi seaduse jõustumist; • Ehitajate tee 84a maaüksus täidab käesoleval ajal sotsiaalmaa funktsioone, arvestades, et Mustamäe linnaosa üldplaneeringu kohaselt on mikrorajoonide ja linnaosa mikrotasandi rohevõrgustiku aluseks suuremad haljasmaad ja ühendused mikrorajoonide sisemusse jäävatel aladel.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.T. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Harju maavanema 20. oktoobri 2016 korralduse nr 2558-k tühistamist. Viidates kohtuasjas nr 3-3-1-44-05 tehtud Riigikohtu otsuses avaldatud seisukohtadele, leiab kaebaja, et käesolevas asjas vaidluse all olev maatükk ei täida sotsiaalmaa funktsiooni ja seda kasutatakse parkimiseks, samuti pole kaebaja hinnangul tõendatud, et see maa oleks MaaRS vastuvõtmise ajal täitnud sotsiaalmaa funktsiooni. Kaebaja heidab vaidlustatud korraldusele ette, et selles pole esitatud ühtki kaalutlust, miks on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele antud juhul eelistatud selle munitsipaalomandisse andmist ega ka seda, miks maavanem ei ole otsuse tegemisel arvestanud kaebaja poolt varem esitatud kirjalikke seisukohti. Kaebaja hinnangul ei oma korralduse täiendav muutmine tähtsust, kuna haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle vastuvõtmise aja seisuga. Kaebaja märgib, et maavanem on juba varem samasisulise haldusakti vastu võtnud, mille aga halduskohus kohtuasjas nr 3-11-2446 tehtud otsusega tühistas.
3.Kaebaja peab asjakohatuteks vastustaja viiteid õuealal paiknevatele rajatistele, tuues välja, et esiteks pole teada, millal need püstitati ning vastustaja paljasõnalised väited nõukogudeaegsete ehitusmaterjalide kasutamise kohta või viited vanadele plaanidele, millel kajastatust rajatiste tegelik asukoht erineb, ei tõenda nende rajamise aega. Samuti toob kaebaja
välja, et kõnealused rajatised on käesoleval ajal väga kehvas seisukorras: mänguväljak on veega üle ujutatud, liivakast lagunenud ning kogu maa-alal pole ühtki viidet sellele, et see võiks olla kasutuses elanike puhkealana.
4.Kaebaja hinnangul saaks ta maa tagastamise korral rajada sinna parkla ning lahendada seeläbi ümbruskonnas valitseva parkimisprobleemi. Kaebaja toob ka välja, et linnal on vaidlusaluse maatüki lähedal, st. Ehitajate tee 86 maja põhja- ja lääneküljel võimalik täiesti vabale maale rajada nii mänguväljak, liivakast kui ka täiendada haljastust. Kaebaja leiab, et isegi kui maaala osaliselt korrusmaja elanike huvides kasutamine on avaliku huviga põhjendatud, on selle tagastamata jätmine ebaproportsionaalne, ning piisav oleks maa tagastada ning piisava avaliku huvi korral määrata maa kasutamisega seoses kindlaks perioodiks vajalikud tingimused ja kitsendused.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Harju maavanem vaidleb T. A. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul on tõendatud, et maa oli kasutuses sotsiaalmaana enne maareformi seaduse kehtestamist, on seda käesoleval ajal ja on vajadus maa avalikuks kasutuseks ka tulevikus. Vastustaja hinnangul on kaebaja huvi maa tagastamise vastu kantud paljuski soovist panna korrusmajade elanikud olukorda, kus nad on sunnitud ostma maa eraomanikult parkimisteenust. Vastustaja märgib, et sõidukite parkimiseks kasutatakse tagasitaotletavast maast vaid väikest osa, mis on kvartalisisestele majadele juurdepääsutee laiendus, ent tervikuna on tegemist korrusmajade vahelise haljastatud puhkeotstarbelise õuealaga, millele on rajatud teed ja vaba aja veetmiseks mõeldud rajatised (mänguväljak, liivakast, puhkeala jms), paigaldatud vaibakloppimise ja pesukuivatuskohad. Vastustaja hinnangul kinnitab maa sotsiaalmaa funktsiooni ka piirkonna 1981. aasta plaan, samuti on kohapealsel vaatlusel üheselt näha, et see on sotsiaalmaana kasutuses ka praegu.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik selgitab, et Ehitajate tee 84a maaüksus on osa Mustamäe IV mikrorajoonist, mille 1965 koostatud ehitusprojekti toimiku joonis näeb ette haljastuse, juurdepääsuteede, mänguväljakute jms rajamise samaaegselt elamute ehitamisega, samuti nähakse sellele maale sotsiaalmaa funktsioon ette Mustamäe linnaosa üldplaneeringus. Kolmas isik möönab, et palliplats ja liivakast ei asu täpselt plaanidel näidatud asukohtades, ent joonistelt nähtub tervikliku roheala ulatus. Kolmas isik peab üldteadaolevaks asjaolu, et Lasnamäe, Õismäe ja Mustamäe mikrorajoonides võeti korterelamute valmimisel elamute vahele jäävad maa-alad kasutusele rohe- ja puhkealadena. Kolmas isik rõhutab, et Ehitajate tee 84a munitsipaalomandisse andmiseks esinev avalik huvi on ülekaalukas ning maa andmine munitsipaalomandisse on kooskõlas MaaRS eesmärgiga luua eeldused maa efektiivseks kasutamiseks, sest alternatiiviks on maaüksuse diagonaalis poolitamine, mis planeeritud maakasutamise jätkumise ning avalike huvide tagamine aspektist ei ole praktiline.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, T. A. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.
8.Esiteks on menetlusosaliste vahel vaidlus küsimuses, kas või mil määral tuleks kaebuse lahendamisel arvestada maavanema 8. veebruari 2017 korralduses nr 216-k esitatud põhjendusi ja kaalutlusi. Nõustun kaebaja seisukohaga, et esialgsel kujul ei vastanud maavanema 20. oktoobri 2016 korraldus nr 2558-k haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s
sätestatud põhjendamisnõudele, kuna tegelikult ühtki põhjendust, miks otsustati maa munitsipaalomandisse anda, korralduse tekst ei sisaldanud. Kuigi maavanema 8. veebruari 2017 korralduses viidatakse sellel andmise õigusliku alusena HMS § 64 lõikele 1 ja §-le 67, ei ole tegelikult tegemist haldusakti muutmisega. Haldusakti muutmine HMS §-de 64 jj tähenduses on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele ehk teisisõnu on viidatud sätete mõttes haldusakti muutmisega tegemist siis, kui muudetakse haldusakti resolutiivosa. Haldusakti põhjendustel eraldiseisvat õiguslikku tähendust ei ole ning põhjenduste muutmine või täiendamine, nagu maavanem seda antud juhul 8. veebruari 2017 korraldusega tegi, ei mõjuta haldusaktist isikutele tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega ei ole viimati nimetatud korraldusel, milles maavanem 20. oktoobri 2016 korralduse põhjendused avaldas, tegelikult HMS §-i 51 tähenduses haldusakti iseloomu, sest see ei ole suunatud õiguste tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele. Seetõttu saab maavanema 8. veebruari 2017 korralduses esitatud põhjendusi käsitada sarnaselt haldusakti põhjenduste täiendamisega kohtumenetluse käigus. Kohtupraktikas on peetud iseäranis kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide täiendava hilisema põhjendamise võimalusi pigem vähesteks, seda eeskätt põhjusel, et hilisemate kaalutluste esitamise korral jääb alati küsimus, kas otsustuspädev organ neist kaalutlustest ka tegelikult lähtus, eriti küsitav on see olukorras, kus otsustuspädev organ kasutab kohtumenetluses esindajat. Käesoleval juhul on usutav, et maavanem lähtus juba 20. oktoobri 2016 korralduse andmisel faktilisest asjaolust, et munitsipaalomandisse taotletava maatüki näol on tegemist korruselamute vahel paikneva haljasalaga, mis on selle rajamisest saati täitnud sotsiaalmaa funktsiooni ning kaalutlusest, et kohaliku omavalitsuse huvi selle haljasala avaliku kasutuse jätkuva tagamise vastu on kaalukam õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti huvist maa tagastamise vastu. Kuigi 20. oktoobri 2016 korralduses vastavat põhjendust esitatud ei olnud, on selle andmise alusena viidatud Tallinna Linnavaraameti 14. juuni 2016 maa munitsipaalomandisse andmise taotlusele (tl. 43) ning kuivõrd maavanem taotluse rahuldas ning omalt poolt mingeid põhjendusi ei esitanud, saab lugeda, et maavanem nõustus taotluses esitatud põhjenduste ja kaalutlustega. Haldusakti selline vormistamine pole küll lubatav, sest otsesõnu pole neile põhjendustele maavanema korralduses viidatud, ent tegemist on antud juhul siiski vaid vormiveaga, mille parandamine kohtumenetluses on võimalik. Täiendavas põhjenduses, mille maavanem on esitanud 8. veebruari 2017 korralduses, on viidatud küll mõnele uuele tõendile, ent seal ei ole tuginetud asjaoludele, mis ei saanud olla maavanemale teada algse korralduse andmisel, samuti pole seal esitatud selliseid kaalutlusargumente, mille puhul võiks kahelda, kas maavanem nendest
algse otsuse tegemisel lähtus. Seega leian, et vaidlustatud korraldust saab hinnata koos maavanema 8. veebruari 2017 korralduses nr 216-k esitatud põhjendustega.
9.MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, mis antakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Sotsiaalmaa mõistet ei ole MaaRS-is sisustatud. Õiguse analoogia korras saab sotsiaalmaa mõiste sisustamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008 määruse nr 155 "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord" § 6 punktist 13, mille kohaselt on sotsiaalmaa näol tegemist maaga, millelt ei taotleta kasumit, kusjuures sotsiaalmaaks on ka üldkasutatav, see maa, sealhulgas avalikult kasutatava haljasala ja pargi maa. Leian, et kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil oleva avalikult kasutatava haljasala maa saab kohaliku omavalitsuse sellekohase soovi korral anda sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, kui selle eesmärk on haljasala senise avaliku kasutuse jätkamine.
10.Kohtuasjas 3-3-1-44-05 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Leian, et avalikult kasutatava haljasala puhul saab sotsiaalmaa funktsioonist rääkida juhul, kui tegemist oli enne MaaRS jõustumist haljasalana rajatud ning sellisena avalikkusele kasutatavaks (ligipääsetavaks) tehtud haljastatud territooriumiga ning hiljem ei ole selle maa funktsioon olulisel määral muutunud. Haljasala puhul ei eelda sotsiaalmaa funktsioon selle ala iseäranis aktiivset kasutamist ning selline funktsioon võib haljasalal olla ja pelgalt siis, kui tegemist on inimtegevuse tulemusel haljastatud territooriumiga, kus igaühel on võimalik soovi korral viibida, seal läbi jalutada jms. Haljasala olemasolu ei eelda, et seal oleks võimalik tegeleda või et seal faktiliselt tegeletaks mingisuguste eriliste puhketegevustega, et sinna oleksid rajatud mingisugused puhke või vaba aja veetmist soodustavad rajatised või seadmed.
11.Leian, et antud juhul on maavanem õigesti leidnud, et vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud maatüki näol on tegemist sotsiaalmaa tunnustele vastava maaga, kusjuures see täitis sotsiaalmaa funktsiooni MaaRS jõustumise ajal ja täidab seda ka praegu. Tegemist on korruselamute vahel paikneva ning juba elamurajooni kavandamisel ja ehitamisel sellisena ette nähtud haljasalaga. Seda kinnitab selgelt vastustaja poolt esitatud 1965. aasta projektjoonis (tl. 52), kust nähtub, et praeguste Ehitajate tee 84, 86 ja 88 vahele kavandati haljasala rajamine koos kõnealuste korterelamutega. Nimetatud projektjoonise pinnalt on usutav, et selline haljasala moodustas osa terviklikust elamukvartalist ning oli algusest peale kavandatud rajatava kvartali elukeskkonna osana ning avalikult kasutatavana. Tegemist ei ole nö juhuslikult tühjaks jäänud maatükiga, mille avalik kasutus on olnud pelgalt vastavate piirangute puudumise paratamatu tagajärg, vaid eelnimetatud joonis ja Tallinna linna TSN TK korraldus (57), millega kinnitati Mustamäe IV mikrorajooni hoonestuse projektülesanne kinnitavad üheselt, et praegune Ehitajate tee 84a maatükk oli kavandatud kvartalisisese avalikult kasutatava haljasalana. Kuigi konkreetseid tõendeid selle haljasala rajamise aja kohta ei ole, ei saa mõistlikku kahtlust olla selles, et kõnealune haljasala rajati enne MaaRS jõustumist. Ehitajate tee 84 ja 88 hooned võeti ehitisregistri andmetel esmakordselt kasutusele 1967. aastal, usutav on, et umbes samal ajal rajati ka nendevaheline haljasala ning sestpeale on see haljasala seal olnud. Vastustaja
ja kolmas isik on põhjendatult viidanud ka sellele, et sellise haljastatud platsi olemasolu nähtub ka 1981. aastal koostatud kaardilt (tl. 89). Arvestades seda, et haljasala umbes praegustes piirides rajamine oli kavas koos ümbritsevate elamute ehitamisega ning pidades silmas, et ka käesoleval ajal see haljastatud ala seal on, ei saa ka haljasala rajamist puudutavate otseste tõendite puudumise korral pidada usutavaks võimalust, et see on rajatud pärast MaaRS jõustumist.
12.Mis puudutab vaidlusalusel maal paiknevaid korvpalliväljaku rajatisi ja liivakasti, siis nende rajamise täpne aeg ei ole maa sotsiaalmaa funktsiooni seisukohast oluline. Haljasala avalik kasutus ja sotsiaalmaa funktsioon ei sõltunud ei enne MaaRS jõustumist ega sõltu ka praegu nende rajatiste olemasolust või tehnilisest seisukorrast. Kõnealuse haljasala põhiolemus ei seisne ega ole kunagi seisnenud liivakasti ja korvpalliväljaku olemasolus, vaid selles, et tegemist on linnakeskkonnas oleva avalikkusele ligipääsetava eesmärgipäraselt haljastatud territooriumiga. Eelnimetatud rajatiste näol ei ole tegemist ehitistega MaaRS tähenduses, mis iseenesest takistaks maa tagastamist või mis õigustaks maa munitsipaalomandisse andmist MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Samamoodi ei takista nende ehitiste puudumine või halb tehniline seisukord maa munitsipaalomandisse andmist sotsiaalmaana. Isegi kui korvpalliväljaku rajatisi ja liivakasti seal praegu üldse (enam) poleks, ei saaks väita, et tegemist pole avalikult kasutatava haljasalaga, mis on juba ilmselt 1960-ndate lõpus, aga kindlasti enne MaaRS jõustumist sellisena rajatud ning mida on olnud sestpeale igaühel võimalik kasutada mistahes tegevusteks, mis avalikult kasutatavatel haljasaladel lubatud on.
13.Menetlusosaliste selgituste ja esitatud fotode, samuti avalikult kättesaadava Maa-ameti kaardiserveri ortofoto 12 ning rakenduse Google Maps Street View 3 pildimaterjali põhjal ei saa väita, et vaidlusaluses kohas haljasala enam ei asu või et tegemist pole sotsiaalmaa funktsiooniga maaga. Haljasala sotsiaalmaa funktsiooni lõppemisest saaks rääkida juhul, kui selline haljasala oleks kas kasutusele võetud mingil muul otstarbel või on hooldamatuse vms. põhjusel muutunud selliseks, et seda ei saa enam pidada haljasalaks. Kõnealusel juhul see nii ei ole. Toimikus olevatelt fotodelt nähtub, et tegemist on jätkuvalt enam-vähem hooldatud muruga kaetud väljakuga, kus kasvavad mõned puud. Kuigi poolte esitatud fotode (tl. 62-63 ja 103-105) pinnalt on usutav, et liivakast ja palliplats on kehvas olukorras, on need siiski olemas ning teatud vaba aja tegevusteks kasutatavad. Samuti nähtub nii neilt fotodelt, aga ka Maa-ameti kaardiserveri ortofotolt, et seda haljasala läbivad teed, mida inimesed saavad kasutada haljasala läbimiseks. Asjaolu, et aja jooksul on ümberkaudsete majade elanikud üht osa haljasalast asunud kasutama mootorsõidukite parkimiseks, ei anna samuti alust väita, et tegemist oleks sotsiaalmaa funktsiooni minetanud maatükiga. Kindlasti pole aga esitatud tõendite pinnalt võimalik väita, et haljasala tervikuna või olulises osas oleks saanud mingisuguse teise funktsiooni või oleks sellises seisukorras, et selle haljasalana käsitamine ei oleks mõeldav.
14.Leian, et vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmine on kooskõlas ka MaaRS § 2 sätestatud eesmärgiga. Kaebajal on õigus selles, et maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Küll aga leian, et antud juhul on tegemist üheselt mõistetavalt sellise erandi tegemist õigustava olukorraga. Kõnealune haljasala on ilmselgelt rajatud osana terviklikust korterelamute rajoonist ehk tänapäevases mõistes lahutamatu osana kunagisest ühtsest kinnisvaraarendusprojektist. Maareformi käigus ei olnud ilmselt alust selle haljasala või selle osa erastamiseks seda ümbritsevate hoonete juurde, sest kitsas tähenduses ehitiste teenindamiseks vajaliku maa tunnustele see ei vastanud ning krundina see ühegi elamu juurde ei kuulunud. Samas olid ümberkaudsed korterelamud ning kogu mikrorajoon tervikuna välja arendatud n-ö lähtudes sellest, et elamute vahel on avalikult kasutatavad haljasalad ning seega moodustavad sellised haljasalad ühtse terviku ümberkaudsete korterelamutega. Seda silmas pidades olen seisukohal, et MaaRS §-s 2 nimetatud "praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvid" ei piirdu pelgalt nõukogude ajal maakasutusõiguse saanud konkreetsete isikute huvidega, vaid hõlmavad ka konkreetselt määratlemata isikute või avalikkuse huvi selle vastu, et maa, mis nõukogude ajal loodud mingisuguse elukeskkonna osana oli määratud avalikuks kasutamiseks, jääks avalikult kasutatavaks ka pärast maareformi. Seega kaitseb MaaRS § 2 Mustamäe-taolise linnaosa elanike huvi selle vastu, et korterelamute vahele jäävad muruplatsid jms haljasalad jääksid ümbritsevate korterelamute elanike ja teiste ümbruskonna inimeste avalikku kasutusse.
15.Selleks, et tagada vaidlusaluse maa senine sotsiaalmaa funktsioon, tuleks tagada sealse haljasala oluliste piiranguteta avalik kasutus, nagu see avalike haljasalade ja parkide puhul on. Maa eraomandis oleku korral ei oleks see võimalik ilma omaniku omandiõiguse väga olulise piiramiseta. Tegemist ei ole selliste piirangutega, mis oleksid võrreldavad näiteks eramaal oleva tee avalikuks kasutamiseks määramisega või kohustusega taluda näiteks talviti oma maast pindalaliselt mingit väikest osa hõlmavaid avalikult kasutatavaid suusaradasid. Kõnealusel juhul tähendaks vaidlusaluse maa senise avaliku kasutuse tagamine seda, et omanikul ei oleks isiklikel eesmärkidel maa kasutamine sisuliselt võimalik. Samuti ei saa väita, et vajadus senise avaliku kasutuse järgi mingis ettenähtavas tulevikus kaoks, mis andnuks aluse kaaluda maa tagastamist ning tähtajaliselt teatud avalikust kasutusest tulenevate omandiõiguse piirangute seadmist. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita seda, et pole kaalutud võimalust tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa kaebajale koos avalikes huvides teatud piirangute seadmisega.
16.Avalikult kasutatava maa puhul tuleb arvestada ka avaliku kasutuse vajaduste muutumisega. On näiteks üldteada, et võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga mängivad tänapäeval selliste elamurajoonide lapsed õues oluliselt vähem, samas nende elamurajoonide ehitamise ajaga võrreldes oluliselt kasvanud sõidukite hulk ning tõenäoliselt kasvab edaspidi veelgi. See tähendab, et normaalse elukeskkonna tagamiseks on selliste korterelamute ümbruses vajalik avalikult kasutatava maa olemasolu, mille avaliku kasutuse võimalusi saab vajaduste muutumisel ka muuta. Seetõttu on maavanem põhimõtteliselt õigesti leidnud, et ümbruskonna elanike parkimisprobleemi kõige mõistlikum lahendus tulevikus oleks avalike parkimisvõimaluste loomine, mida oleks omakorda kõige mõistlikum teha tegelikult nendesamade korterelamutega juba nende püstitamise ajal ühtse terviku moodustanud avalikus kasutuses olnud maadel.
Kaebaja seisukohaga, et maa tagastamise korral oleks tal paremad võimalused ümbruskonna elanikele vajalike parkimisvõimaluste pakkumiseks, ei saa nõustuda.
17.Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta, et vaidlusaluse maa lähiümbruses on vaba maad, kuhu oleks võimalik rajada mänguväljak, täiendada haljastust. MaarS § 28 lg 1 p 4 alusel maa munitsipaalomandisse andmise aluseks on asjaolu, et tegemist on juba sotsiaalmaa funktsiooniga maaga (antud juhul avalikult kasutatava haljasalaga) ning selle aluse olemasolul ei takista maa munitsipaalomandisse jätmist see, et lähiümbruses võib olla muid maid, millele sarnase eesmärgi omistada saaks. Viimane argument tuleks kõne alla juhul, kui maad taotletaks munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 2 alusel, millega käesoleval juhul pole tegu.
18.Kaebaja on haldusasjas nr 3-11-2446 tehtud kohtuotsuse põhjendustest teinud liialt kaugeleulatuvad järeldused. Nimetatud otsusega tühistati maavanema varasem maa munitsipaalomandisse andmise otsus põhjusel, et selle tegemisel oli maavanem sootuks eiranud asjaolu, et kaebaja on taotlenud maa tagastamist ning seega polnud maavanem tegelikult üldse midagi kaalunud. Viidatud varasemas kohtuotsuses võetud seisukohast, et maavanema kaalutlusõigus ei olnud nullini vähenenud, ei saa järeldada vajadust anda kaebaja huvile suurem kaal, kui maavanem asja uuel otsustamisel teinud on. Käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse tegemisel on maavanem maa tagastamise taotlusega arvestanud, ent kokkuvõttes õigesti leidnud, et maal juba olemas oleva ning enne MaaRS jõustumist rajatud haljasala avaliku kasutuse tagamiseks tuleb maa munitsipaalomandisse anda.
19.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.