Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 9. jaanuar 2018, Tartu 3-16-1619
Haldusasi
Oleg Veresovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. juuni 2016. a otsuse nr 4.2-1/26737-2 tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2016. a otsus Oleg Veresovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Oleg Veresov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2016. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 7. juuni 2016. a otsus nr 4.2-1/26737-2 ja kohustada Politsei- ja Piirivalveametit Oleg Veresovi relvaloa vahetamise avaldust uuesti lahendama.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Oleg Veresovi kasuks välja menetluskulu 870 eurot.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 8. veebruar 2018).
1.Oleg Veresovi suhtes algatati 30. novembril 2013 kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 263 p 3 järgi (avaliku korra rikkumine relvaga ähvardades). Politsei- ja Piirivalveamet peatas 18. detsembril 2013 relvaloa kehtivuse relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel, kuna O. Veresov on kriminaalmenetluses kahtlustatav. Viru Maakohtu 18. aprilli 2016. a määrusega lõpetati Viru Maakohtu määrusega kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Määruses olevast kuriteo kirjeldusest nähtub, et O. Veresov tegi 30. novembril 2013 püstolist lasu õhku ning seejärel
kaks lasku inimeste jalgade lähedale. Laskude tagajärjel lendas asfaldist tükke, mis tabasid inimest kaela ja teist lauba piirkonda. Enne ja pärast laske suunas O. Veresov püstoliraua kordamööda nelja erineva isiku suunas. Kui need isikud istusid autosse, et ära sõita, tegi O. Veresov veel ühe lasu auto lähedale asfaldi suunas, mille tõttu lennanud asfalditükk kahjustas autot. Maakohtu määrusega otsustati O. Veresovile tagastada tema relvaluba, püstol ja padrunid, mis olid politsei käes hoiul. Samuti kohustati teda hüvitama kannatanule tekitatud kahju 162 eurot. O. Veresovi relvaloa kehtivus lõppes 9. detsembril 2015. Ta esitas 1. juunil 2016 relvaloa vahetamise taotluse. Politsei- ja Piirivalveameti 7. juuni 2016. a otsusega nr 4.2-1/267372 keelduti O. Veresovile relvaloa väljastamisest. Otsuse kohaselt on keeldumise aluseks RelvS § 36 lg 4 p 3, mille järgi võib relvaloa väljastamisest keelduda, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Antud juhul on tõendamist leidnud fakt, et O. Veresov on toime pannud KarS § 263 p-s 3 sätestatud kuriteo. See, et kohus kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumisel lõpetas, ei tähenda, et O. Veresov poleks kuritegu toime pannud. Arvestades seda, et O. Veresov on toime pannud kuriteo, milles ta kasutas relva, ei saa teda enam pidada usaldusväärseks isikuks relva omamiseks.
2.O. Veresov esitas kaebuse nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks. Kaebuse kohaselt taotles kaebaja relvaloa vahetamist selle kehtivuse lõppemise tõttu, mitte relvaloa vahetamist. Kaebaja relvaluba oli peatatud ning relvaloa kehtivus pikenes selle peatamise aja võrra. Otsus on paljasõnaline ja oletuslik.
3.Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja relvaloa kehtivus ei pikenenud selle aja võrra, mil selle kehtivus oli peatatud. RelvS § 34 lg 7 järgi on relvaloa kehtivusaeg kuni viis aastat, kaebajale oligi antud relvaluba maksimaalseks tähtajaks ning relvaseadus ega muud õigusaktid ei näe ette selle tähtaja pikenemist mistahes põhjusel.
3.2.RelvS § 41 lg 1 ja lg 6 p 1 sätestavad, et relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal muuhulgas loa kehtivuse lõppemise korral ning et sellekohane avaldus tuleb esitada politseile vähemalt üks kuu enne kehtivuse lõppemist. Seetõttu leidis vastustaja õigesti, et 1. juunil 2016, kui kaebaja esitas taotluse relvaloa vahetamiseks, oli kaebaja relvaloa kehtivus lõppenud ning kaebaja taotlust tuli käsitada relvaloa väljastamise taotlusena. Kaebajal oli võimalik esitada relvaloa vahetamise avaldus sätestatud tähtaega järgides ka siis, kui relv koos relvaloa ja laskemoonaga oli politseis hoiul. On küll võimalik, et politsei ei oleks saanud seda avaldust menetleda enne, kui selgub kriminaalasja tulemus, kuid avalduse esitamine ei olnud kuidagi takistatud.
3.3.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Vastustaja otsus on põhjendatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tuleneb, et kaebaja kasutas elulises olukorras relva viisil, mis oli ohtlik teiste isikute elule, tervisele ja varale. Neid fakte ei muuda asjaolu, et kohus kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetas. Kohtumäärusest tuleneb, et kirjeldatud teo toimepanemine kaebaja poolt on tõendamist leidnud, kuid kriminaalmenetluse jätkamiseks pole põhjust, kuna kaebaja süü ei ole suur ning kaebaja on nõus hüvitama tekitatud kahju.
3.4.Vastustaja on kasutanud vaidlustatud otsuses eksitavat sõnastust, märkides, et kaebaja on toime pannud kuriteo. Kui isiku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat otsust, ei saa teda käsitada kuriteo toime pannud isikuna. See ebatäpsus ei mõjuta aga vaidlustatud otsuse kui terviku õiguspärasust. Tugineda saab sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset ja selle pani toime kaebaja.
3.5.Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel kaalutlusvigu teinud. Põhjendatult on jõutud järeldusele, et kaebaja on muutunud ebausaldusväärseks ning võib relvaloa omamisel kujutada endast ohtu teistele isikutele. Kohus tõi eriti välja, et kaebaja seletuse kohaselt kasutas ta relva õues tõuklevate ja lärmavate võõraste hirmutamiseks ja ei näe oma tegevuses midagi kuritegelikku.
3.6.Ehkki piirkonnapolitseinik iseloomustas kaebaja käitumist ja eluviisi positiivselt, on vastustaja õigest leidnud, et see ei kaalu üles muid vaidlustatud otsuses toodud asjaolusid.
4.1.RelvS § 41 lg-st 9 ja § 36 lg 1 p-st 8 tuleneb, et relvaluba ei vahetata, kui isik on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav. Kuna kaebaja oli relvaloa kehtivuse lõppemise hetkel 9. detsembril 2015 veel kahtlustatav või süüdistatav, siis oleks relvaloa vahetamise avalduse esitamine kriminaalmenetluse vältel olnud ebamõistlik, sest vastustaja oleks pidanud selle eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamata jätma.
4.2.Relvaloa kehtivus oleks pidanud pärast kriminaalmenetluse lõppemist taastuma.
4.3.Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtus, et kaebaja oli varem kriminaalkorras karistamata, sündmustest oli möödunud 2,5 aastat, konflikt oli ühekordne, puudusid füüsilised tagajärjed, kaebaja süü ei olnud suur ning puudus eripreventiivne vajadus.
4.4.Vastustaja on relvaloa väljastamisest keeldumist RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel puudulikult põhjendanud ning keeldumine on liiga intensiivne meede. Kaebajat ei ole kuriteo toimepanemise eest karistatud. Ta tegi püstolist ühe lasu õhku ja kaks asfaldisse, mis näitab, et ta kasutas relva hoiatamise eesmärgil, st kasutas relva enese ja vara kaitseks.
4.5.Vastustaja lähtus ebaõigetest ning ebapiisavatest kaalutlustest. Kaebajat hinnati üksnes maakohtu määruse alusel. Sealjuures leiti ekslikult, et kaebaja on toime pannud kuriteo, sest kaebajat ei karistatud. Kaalumata jäeti kaebaja isikuomadused, sh tema varasemate karistuste puudumine ning piirkonnapolitseiniku iseloomustus ja arvamus, et kaebajale on võimalik relvaluba anda.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Vaidlustatud otsusest nähtuvad vastustaja kaalutlused.
5.2.Kaebajale oli väljastatud relvaluba ning ta võis relva omada enese ja vara kaitseks, mitte õues tõuklevate ja lärmavate võõraste hirmutamiseks. Eraisikul ei ole õigust asendada korrakaitseorganit.
5.3.Kaebaja käitumine (rahu või avaliku korra rikkumine relvaga ähvardades) on juba ühekordse teona relvaloa andmist välistav asjaolu. Kuna ta pani toime teo, milles kasutas relva, ei saa politsei pidada teda enam usaldusväärseks isikuks relva omamiseks. Sellist tegu peab politsei tulirelva omanikule sobimatuks. On alust arvata, et pingeolukorras võib kaebaja omanikuna panna toime teisi samalaadseid tegusid. Riik ei saa lubada relvaloa andmist isikule, kes võib kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. 5.4 Isikul on õigus omada relva seni, kuni ta ei ole seadnud ohtu teisi isikuid või iseennast.
5.5.Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kasutatavad haldusmenetluses.
5.6.Määravat kaalu omab kaebaja poolt relvaga toimepandud tegu, mitte piirkonnapolitseiniku arvamus.
5.7.Kaebaja kasutas elulises olukorras relva viisil, mis oli ohtlik teiste isikute elule, tervisele ja varale. Neid fakte ei muuda asjaolu, et kohus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetas.
5.8.Relvaloa kehtivus ei pikene aja võrra, mil selle kehtivus oli peatunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Vaidlustatud otsuses on relvaloa andmisest keeldumise õiguslikuks aluseks märgitud RelvS § 36 lg 4 p 3, mille järgi võib relvaloa väljastamisest keelduda isikule, kes on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Põhilise faktilise alusena on haldusaktis esitatud kriminaalasja lõpetamise määruses toodud sündmuste kirjeldus. Selle kohaselt tulistas 30. novembril 2013 kella 2.35 paiku kaebaja ühe lasu õhku ja kaks lasku maja juures seisvate isikute jalgade lähedale. Laskude tagajärjel lennanud asfalditükid tabasid üht isikut kaela piirkonda ja teist isikut lauba piirkonda. Enne ja pärast laske suunas kaebaja püstoliraua nelja erineva isiku suunas. Kui need isikud istusid autosse, et ära sõita, tegi kaebaja veel ühe lasu auto lähedale asfaldi suunas, mille tagajärjel lennanud asfalditükk vigastas sõiduautot. Kaebaja selgituste järgi nägi ta oma videokaamera pildist, et õues liikusid tundmatud inimesed koos tema naisega. Karjumise peale läks ta õue. Ta nägi, et tema naise ja võõraste meeste vahel toimus tõuklemine ja riidlemine. Seejärel läks ta tuppa, et hirmutada võõraid inimesi, st tulistada õhku. Kuna mehed hakkasid talle vastu rääkima, tegi ta lisaks kaks lasku asfaldisse (tl 8-8p). Nende selgituste suhtes antud politsei hinnangus leitakse, et sellest määrusest ei selgu, et kaebaja oleks tulirelva kasutanud hädakaitseseisundis ehk õigusvastase ründe tõrjumiseks, vaid ta kasutas tulirelva konflikti lahendamiseks. Relva omamine enese ja vara kaitse otstarbel ei tähenda, et seda võiks valimatult kasutada tülide lahendamiseks. Maakohtu määrustest ei selgu, et kaebajat või tema lähedasi oleks konflikti käigus rünnatud. Kaebaja sõnul tema abikaasat tõugati, kuid kellegi teise ütlused seda fakti ei kinnita. Ka maakohus ei käsitle sooritatud laskusid kaitsetegevusena hädakaitseseisundis. Kui kaebaja väidab, et ta kasutas relva õues lärmavate ja tõuklevate võõraste hirmutamiseks, on ta ilmselgelt ületanud hädakaitse piire. Lärmamine ja tõuklemine ei ole erinevalt tulirelva kasutamisest ohtlik elule ja tervisele. On alust järeldada, et pingeolukorras võib kaebaja relva omanikuna toime panna teisi samalaadseid tegusid (tl 9).
8.Peale selle on vaidlustatud otsuses märgitud, et tõendamist on leidnud fakt, et O. Veresov on toime pannud KarS § 263 p 3 sätestatud kuriteo. See, et kohus kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumisel lõpetas, ei tähenda, et O. Veresov poleks kuritegu toime pannud. Arvestades, et O. Veresov on toime pannud kuriteo, milles ta kasutas relva, ei saa teda enam pidada usaldusväärseks isikuks relva omama. Ringkonnakohus märgib, et tegelikult ei saa tõsikindlale seisukohale asuda, et sellise teo toimepanemine on kaebaja poolt tõendatud. Viru Maakohtu 18. aprilli 2016. a määrusega lõpetati menetlus kriminaalmenetluse seaduse § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Ehkki Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast on järeldatav, et selle sätte kohaldamise eelduseks on teo karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises (vt RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3; 3-1-1-84-10, p 34), ei ole selle sätte alusel menetlust lõpetav kohtumäärus siiski samastatav süüdimõistva kohtuotsusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on nentinud võimalust, et võib ilmneda, et süüdistusversioon, millele tuginedes on kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, ei pea paika ning tegelikult pole isiku käitumises karistatava teo tunnuseid (RKKKo 3-1-1-84-10, p 34). Lisaks viitab ringkonnakohus siinkohal Viru Maakohtu varasemale määrusele selles kriminaalasjas 21. aprillist 2015, kus maakohus ei nõustunud asjas lühimenetlusega, ning märkis ühtlasi, et asjas ei ole tuvastamist leidnud avaliku korra rikkumise fakt, kuna ei süüdistusaktist ega
asja materjalidest ei nähtu, et keegi kolmas kõrvaline isik oleks olnud häiritud tulistamise aset leidmisest. Samuti on kohtumäärusest järeldatav, et kohus ei leidnudki ühtegi kuriteokoosseisu, mille eest saaks kaebajat karistada. Erinevaid kohtumäärusi kõrvutades ei saa seega tegelikult sugugi väita, et kaebaja õigusvastane käitumine oleks üheselt tuvastatud maakohtu lahendiga.
9.Nagu eelnevalt märgitud, on sellest hoolimata asunud vastutaja seisukohale, et tõendamist on leidnud fakt, et kaebaja pani toime KarS § 263 p-s 3 sätestatud kuriteo. Erinevalt halduskohtust ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks ebatäpsusega, mis ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Järeldatav on, et vastustaja hinnangul on see kaalukas asjaolu, mida otsuse tegemisel arvesse võeti. Kuna sellist asjaolu tegelikult ei eksisteeri, st kaebajat ei ole karistusseadustiku § 263 p 3 alusel süüdi mõistetud ja järelikult ei saa teda ka käsitada seda kuritegu toime pannud isikuna, siis on vastustaja teinud olulise kaalutlusvea. Olematu asjaolu arvessevõtmine ning sellele kaaluka tähenduse andmine on ringkonnakohtu arvates selline oluline puudus vaidlustatud haldusaktis, mis tingib juba iseseisvalt selle tühistamise. Seda põhjusel, et ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et kui vastustaja ei oleks ekslikult pidanud kaebajat kuriteo toime pannud isikuks, oleks ka vaidlustatud otsus kui kaalutlusotsus võinud olla lõppkokkuvõttes teistsugune. Ringkonnakohus selgitab, et seda vastustaja poolt ekslikult arvesse võetud asjaolu ei saa pidada üksnes otsuse eksitavaks sõnastuseks või ebatäpsuseks, nagu on leidnud halduskohus. Tegemist ei ole kõigest tähtsusetu eksimusega mõnes sõnas või numbris, vaid vaidlustatud otsuses kahes lõigus lahti kirjutatud arutlusega, kus esitatakse selgelt muuhulgas ka järeldus, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei tähenda, et kaebaja poleks kuritegu toime pannud. See näitab, et relvaloa andmisest keeldunud ametnik ongi olnud kindlal veendumusel, et kaebaja on toime pannud kuriteo. Tegelikult see nii ei ole, sest kaebajat ei ole kuriteos süüdi mõistetud. Lihtsalt tegevuse kirjeldus menetlust lõpetavas kohtumääruses ei tähenda, et isik oleks kuriteos süüdi mõistetud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et juba üksi see on asjaolu, mis tingiks kaebuse rahuldamise ning vaidlustatud otsuse tühistamise.
10.Lisaks ei nõustu ringkonnakohus ka muude otsuse põhjendustega sellisel kujul, nagu vastustaja on need esitanud. Ebaselgeks jääb vastustaja järeldus, mille kohaselt nähtub kohtumäärusest, et kaebaja ei kasutanud relva enesekaitseks, vaid olukorras, kus oli konflikt tema ja teiste isikute vahel. RelvS § 28 lg 1 järgi võib füüsiline isik omada relva turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Maakohtu määruses ei analüüsita tegelikult üldse seda, kas kaebaja kasutas relva enesekaitseks või mitte. Seega ei saanudki vastustaja selles küsimuses tugineda üksnes maakohtu määrusele, vaid selles oleks tulnud politseil endal võtta olemasolevaid tõendeid kogumis arvestades ning neid vajadusel uurimisprintsiibist (haldusmenetluse seaduse § 6) juurde hankides oma seisukoht. Selles küsimuses ei saanud politsei rajada oma seisukohta üksnes maakohtu määrusele, sest maakohus seda küsimust ei käsitlenudki.
11.Enesekaitseküsimusega seoses viitab ringkonnakohus kaebaja kinnitusele, et ta nägi seda, kuidas öisel ajal toimus õues tema abikaasa ja võõraste meeste vahel tõuklemine ja riidlemine. Vastustaja on muuhulgas leidnud, et tõuklemine ei ole ohtlik elule ja tervisele (tl 9). Sellise väitega pole niisugusel kujul võimalik nõustuda. Teise isiku tõukamine on ilmselgelt rünne teise isiku vastu, mis võib asjaolude kokkusattumisel tekitada isikule valu või olla tema elule ja tervisele ohtlik – nt kui teist isikut tõugatakse kergesti kahjustatavast kehapiirkonnast (nt kõri või näopiirkond, iseäranis silmad, huuled jne) või kui isik tõuke tagajärjel kukub. Vastustaja on märkinud, et kellegi teise ütlused kaebaja ütlusi tema abikaasa tõukamise kohta ei kinnita. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et otsusest ei ole arusaadav, mille põhjal
vastustaja väidab, et kellegi teise ütlused tõukamist ei kinnita. Pole arusaadav, millistele teiste isikute ütlustele vastustaja viitab. Maakohtu 18. aprilli 2016. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (tl 5-6p) selliseid ütlusi ei nähtu. Maakohtu 21. aprilli 2015. a määrusest kriminaalasjas 1-15-2855, milles kohus ei nõustunud lühimenetlusega, on küll kirjeldatud kahe kannatanu ütlusi, kes ei ole tõuklemist otseselt maininud, kuid ei nähtu seda, mida ütlesid selles küsimuses kaks ülejäänud kannatanutega samas seltskonnas olnud isikut. Kaebaja väidete kasuks räägib aga see, et lisaks kaebajale on vähemalt kaks tunnistajat kinnitanud sõnavahetuse toimumist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka siin ei saanud vastustaja tugineda üksnes kohtumäärustele, vaid kui ta pidas seda küsimust niivõrd oluliseks (kas tõuklemine toimus või mitte), oleks ta pidanud koguma vastavalt uurimisprintsiibile selles küsimuses täiendavaid tõendeid.
12.Samuti jääb ebaselgeks, millel põhineb vastustaja vahetegu enesekaitsesituatsiooni ja lihtsalt konfliktiolukorra vahel (tl 9). Tegelikult on ju ilmne, et isikutevaheline konflikt ongi enesekaitsesituatsiooni esmaseks ja põhiliseks eelduseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa sugugi välistada, et olukorras, kus kaebaja õue ilmuvad novembri lõpus kell pool kolm öösel (seega pimedal ajal) neli võõrast meest (selle fakti üle vaidlust ei ole) ning neil tekib sõnavahetus või isegi riidlemine ja tõuklemine kaebajale lähedaste isikutega, sh abikaasaga (kaebaja selgitus, mille osas asja materjalidest lähemat uurimist ei nähtu), tajus kaebaja vajadust enese ja oma lähedaste kaitseks. Seega ei saa praeguste andmete põhjal välistada seda, et tegemist võis siiski olla hädakaitseseisundiga. Vaidlustatud otsuses on küll nenditud, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei selgu, et kaebaja oleks tulirelva kasutanud hädakaitseseisundis, kuid ringkonnakohus kordab veelkord, et tegemist oli menetluse lõpetamise määrusega, kus selle tuvastamine, kas tegemist oli hädakaitseseisundiga, ega veelgi enam, selle põhjalik motiveerimine, ei ole rangelt nõutav. Selline kriminaalasjas tehtud määrus võib olla küll haldusmenetluses relvaloa väljastamise üle otsustamisel üheks tõendiks, kuid see ei saa olla ainumääravaks tõendiks, millele rajab haldusorgan kõik oma põhjendused ja kaalutlused. Sellise tähenduse omistamine niisugusele kriminaalasja lõpetamise määrusele oleks meelevaldne, sest nagu märgitud, ei olnud seal määruses üldse analüüsitud seda, kas kaebaja tegutses hädakaitseseisundis või mitte. Määruses oli esitatud üksnes lühike kirjeldus sellest, milles kaebajat süüdistati. Sellisele määrusele põhilise tõendusliku jõu omistamine oleks väär ka seetõttu, et välistatud pole sugugi see, et kui kaebaja või prokurör poleks menetluse lõpetamisega kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel nõustunud, võinuks menetlus lõppeda kaebaja õigeksmõistmisega (vrd siinkohal iseäranis Viru Maakohtu 21. aprilli 2015. a määruse põhjendusi, mis sellisele lõpptulemusele viitavadki).
13.Olulist tähendust on vastustaja omistanud kaebaja selgitusele, et ta soovis kasutada relva õues lärmavate ja tõuklevate isikute hirmutamiseks. Selle põhjal väidab vastustaja, et kaebaja ületas hirmutamisega hädakaitse piire. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja siinkohal üle tähtsustanud sõna „hirmutama“. Kohus nõustub, et kui isik kasutab relva teiste isikute hirmutamiseks lihtsalt enda lõbustamise eesmärgil, on ta ilmselgelt kasutanud relva vastuolus relva omamise eesmärgiga (turvalisuse tagamiseks, RelvS § 28 lg 1 p 3). Kuid vaidlusaluses olukorras oli kaebaja eesmärk ilmselgelt eeskätt konfliktiolukorra (riidlemine ja tõuklemine tema lähedaste ning võõraste isikute vahel) lõpetamine. Ta kasutas selleks lasku õhku ning laske maha. Kas seda nimetada hirmutamiseks, hoiatamiseks või mingil kolmandal viisil, on teisejärguline. Oluline on see, et esines konfliktiolukord ning kaebaja eesmärk oli see lõpetada. Ringkonnakohtu arvates ei saa seda eesmärki kuidagi kaebajale ette heita.
14.Vaidlustatud otsuses märgib vastustaja, et tulirelv on ohtlik ese, mille käsitsemine peab toimuma äärmise ettevaatlikkusega ning selle kasutamine peab olema põhjendatud ja kaalutletud otsustus olukorras, kus ühegi teise vahendiga ennast ja oma vara kaitsta ei ole võimalik (tl 9). Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt selle seisukohaga. Lähtudes aga eeldusest, et konfliktiolukord esines, ei saa ringkonnakohus otsuse põhjendustest aru, milline oleks olnud see teine efektiivne vahend, millega kaebaja oleks saanud tagada enda ja oma lähedaste turvalisus öösel tema õuele ilmunud riidleva ja tõukava nelja võõra mehe vastu. Selliseid arusaadavaid kaalutlusi otsuses toodud ei ole, kaebajale heidetakse lihtsalt ette relva kasutamist.
15.Kokkuvõtvalt väljendudes pole ringkonnakohus veendunud selles, et vastustaja on õigesti kasutanud oma kaalutlusõigust. Ehkki vastustaja leiab, et kaebajale tuleb relvaloa andmisest keelduda RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel seetõttu, et ta on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama, põhineb tema arvamus eeskätt maakohtu poolt tehtud määrustes esitatud süüdistuse kirjeldusel. Vastustaja vaatab mööda esiteks sellest, et tema poolt oluliseks peetud asjaolud – et puudus hädakaitseseisund ja et kaebaja abikaasa tõukamist ei leidnud aset – ei ole olnud üldse nende määruste käsitlusesemeks. Teiseks vaatab vastustaja mööda sellest, et selline määrus saaks olla haldusmenetluses üksnes üheks tõendiks, mida tuleb uurimisprintsiibist lähtudes hinnata koos muude tõenditega ja neid vajadusel juurde koguda. Kolmandaks on ebaselged on ka juhtumi muud asjaolud – kas maa-ala, kuhu võõrad isikud tulid, oli kaebajale kuuluv kinnistu; kas sellisel juhul anti võõrastele korraldus lahkumiseks jne. Ning neljandaks, ehkki vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebajale anti võimalus oma arvamuse väljendamiseks, ei nähtu otsusest samas seda, et neid seletusi oleks arvesse võetud ja analüüsitud. Napisõnaline on ka piirkonnapolitseiniku poolt kaebaja suhtes antud positiivse arvamuse analüüs (tl 9), näiteks ei ole seal üldse kajastatud ega analüüsitud piirkonnapolitseiniku soovitust anda relvaluba kaebajale tagasi (relvatoimiku tl 36). Ringkonnakohus märgib samuti, et asja materjalidest nähtub praegu see, et kaebaja õue ilmusid öösel kell pool kolm neli võõrast meest, kellel tekkis sõnavahetus kaebaja abikaasaga. Juhtumi täpsed asjaolud on ebaselged küsimuses, kas esines ka tõuklemine, ent olukorra konteksti arvestades ei saa seda vähemalt praegu ilmselgelt välistada. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et kaebajale on sellises olukorras relva kasutamine etteheidetav. Lähtudes eeldusest, et konfliktiolukord tõepoolest esines, ei ole asja materjalide pinnalt võimalik aru saada, millised oleksid olnud alternatiivsed võimalused kaebajal konfliktiolukorra lõpetamiseks. Vaieldavad võivad olla üksikud etapid relva kasutamise episoodis (nt isikute lähedusse maha tulistamise vajadus), ent selle üle otsustamiseks on vajalik asjaolude lähem väljaselgitamine (nt kas isikud hakkasid kohe peale õhku tulistamist lahkuma või mitte), mida praegu tehtud ei ole ja mille osas seetõttu praegu seisukohta võtta ei saa. Vastustajal tuleb relvaloa väljastamise küsimus uuesti lahendada.
16.Relvaloa väljastamisega seotud menetluslike küsimuste suhtes märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja relvaloa kehtivus lõppes 9. detsembril 2015, st ajal, mil kestis kriminaalmenetlus ja relvaluba ja relv olid veel politseis hoiul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et ehkki relvaloa kehtivus oli politsei 18. detsembri 2013. a otsusega peatatud, ei tähenda see peatamise aluste äralangemisel, et relvaloa kehtivus automaatselt kehtivuse peatamise aja võrra pikeneb. Sellist võimalust seadusest ei tulene. Seega oli relvaloa kehtivus 9. detsembril 2015 lõppenud. Relvaloa kehtivuse lõppemisel tuleb RelvS § 41 lg 1 järgi relvaloa omanikul esitada avaldus selle vahetamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et miski ei takistanud kaebajal esitada relvaloa vahetamise avaldust siis, kui relvaluba oli politseis hoiul. Seda võis takistada juba asjaolu, et relvaloa kehtivuse
lõppkuupäev märgitakse relvaloal ning kui isikul ei ole relvaluba enda käes, ei pruugi ta teadagi, millal ta relvaloa kehtivus täpselt lõppeb, sest ta ei saa seda relvaloalt kontrollida. Ei saa eeldada, et isik on relvaloa kehtivuse lõppkuupäeva meelde jätnud või selle täiendavalt kuhugi mujale märkinud. Lisaks tuleb RelvS § 41 lg 3 p 2 järgi esitada politseile ka vahetamisele kuuluv relvaluba. Seda pole võimalik esitada, kui relvaluba on isikult hoiule võetud. Samuti nõustub ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et RelvS § 41 lg-st 9 ja § 36 lg 1 p-st 8 tulenevalt oleks kaebaja poolt relvaloa vahetamise avalduse esitamine olnud sisutu, sest neist sätetest tulenes kaebajale uue relvaloa väljastamise keeld seetõttu, et ta oli kriminaalmenetluses süüdistatav. Kuna kaebajale oli relvaluba väljastatud, siis tuleb kaebaja eesmärki mõista relvaloa vahetamise taotlusena. Seda kinnitab asjaolu, et ka kaebaja ise oli 1. juunil 2016 esitanud taotluse relvaloa vahetamiseks (tl 8p). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et seda taotlust tuleb käsitleda automaatselt mitte relvaloa vahetamise, vaid väljastamise taotlusena. Tõsi, rikutud oli relvaloa vahetamise taotluse esitamise tähtaega (RelvS § 41 lg 6 p 1 järgi tuleb relvaloa kehtivuse lõppemise korral esitada relvaloa vahetamise taotlus vähemalt üks kuu enne kehtivuse lõppemist), kuid ülaltoodud asjaolud, mis muutsid kaebaja jaoks relvaloa väljastamise taotluse esitamise võimatuks ja sisutuks, võivad kujutada endast menetlustähtaja ennistamise mõjuvat põhjust haldusmenetluse seaduse § 34 lg 1 mõttes. Vastustaja ei ole tähtaja ennistamise võimalust üldse kaalunud. Asja uuel läbivaatamisel peab vastustaja kaaluma ka relvaloa vahetamise avalduse esitamise tähtaja ennistamise võimalikkust ning kui ta loeb põhjendatuks tähtaja ennistamise, käsitama talle esitatud taotlust vastavalt kaebaja soovile, st relvaloa vahetamise avaldusena.
17.Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse ning kohustab vastustajat relvaloa vahetamise avaldust uuesti läbi vaatama.
18.Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud. Esimese astme kohtu menetluses tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. Muid menetluskulu kandmist kinnitavaid dokumente asja materjalides ei ole. Apellatsioonimenetlusega seoses taotleb kaebaja vastustajalt 855 euro väljamõistmist (riigilõiv 15 eurot ning õigusabikulud). Ringkonnakohus ei näe alust nende menetluskulude väljamõistmisest keeldumiseks. Seega kuuluvad need menetluskulud, kokku 870 eurot, vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele.
19.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p-st 2 juhindudes on võimalik lahendada käesolev asi kirjalikus menetluses. Asja materjalid sisaldavad kõike vaidluse lahendamiseks olulist, kaebajal on olnud kohtumenetluse kestel võimalik korduvalt väljendada oma seisukohta. Ringkonnakohus ei näe, et käesoleva vaidluse iseloomu ning vaidluse all olevaid küsimusi arvestades oleks asjas ringkonnakohtus uue istungi korraldamine vajalik. Seda enam, et istungil soovis asja lahendamist üksnes kaebaja ning ka kirjalikus menetluses saavutab kaebaja oma eesmärgi täielikult. Otsuse koostamine kirjalikus menetluses on võimalik ning lisaks aitab kirjalik menetlus lahendada asja märgatavalt kiiremini ning menetlusosaliste aega ja muid vahendeid säästvalt. Samuti aitab see jõuda kiiremini lõpplahenditeni teistes ringkonnakohtu menetlustes olevates asjades. Seega on asja lahendamine kirjalikus menetluses kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.