Rahvastik › Välismaalased

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 21.12.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kohaselt võib sissesõidukeelu kehtivusaeg olla alaline või tähtajaline ning tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kuni 10 aastat. Kaebaja on tunnistatud Eesti riigile ohtlikuks ja kaebaja kui välismaalane on toime pannud Eesti Vabariigi territooriumil kuritegusid ja teda on karistatud Eestis kokku kolmel korral. Kaebaja on pannud toime rasked isikuvastased kuriteod. Isikuvastased kuriteod on toime pandud alkoholijoobes, mis on raskendav asjaolu. Käesoleval hetkel kannab kaebaja karistust narkootilise aine suures koguses grupiviisilise käitlemise eest. Lisaks on kaebaja pannud toime ka 10 väärtegu. Halduskohus märkis, et sissesõidukeelu kohaldamine on selleks, et tagada riigi julgeolek ja avaliku korra kaitse ning riigil on õigus otsustada tulenevalt õigusaktidest välismaalase viibimise üle oma riigi territooriumil. Halduskohtu arvates on vastustaja vaidlustatud otsuses selgelt näidanud, miks ta leiab, et vaatamata karistuse ärakandmisele ja pärast vabanemist tavaellu tagasipöördumisele kujutab kaebaja jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Halduskohus märkis, et õigusaktidest ei tulene reegleid selleks, mida pidada välismaalasest riigi julgeolekule, avalikule korrale ja muule sarnasele tulenevaks ohuks ning kuidas täpselt hinnata selle tõsidust. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamisel on haldusorganil lai kaalutlusõigus ning kohtulik kontroll on sellest tulenevalt piiratud. Halduskohus leidis, et kuna VSS § 29 lg-te 1 ja 2 kohaselt võidakse välismaalasele, kelle Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist, ka alalist sissesõidukeeldu, siis pole kaebajale määratud 10 aasta pikkune sissesõidukeeld ebaproportsionaalse pikkusega. VSS § 31 lg 3 kohaselt peab sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja kehtivusaja määramisel kogumis arvestama välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, vanust, tervislikku seisundit, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sidemeid päritoluriigiga ning sissesõidukeelu tagajärgi perekonnaliikmetele. Halduskohus märkis, et kaebaja on enne käesolevat vangistust elanud Maardus abikaasa O. S abikaasale kuulunud korteris. Tegemist on kaebaja puhul kolmanda abieluga ning ka kaebaja praegune abikaasa osales kuriteos. Kaebaja abikaasal on Eesti Vabariigi kodakondsus. Esimesest abielust on kaebajal täiskasvanud tütar, kelle elukoht on Tallinnas. Kaebajal on tunnistus eesti keele oskamise kohta A2 tasemel ning kaebaja on märkinud, et ta on teinud jõupingutusi eesti keele õppimisel. Halduskohtu hinnangul viitavad asjaolud sellele, et kaebaja püüe eesti keelt õppida on hiline ning integreerumine Eesti ühiskonda on raskendatud. Halduskohus asus seisukohale, et kuigi kaebaja väitel on tal kõik sidemed Venemaaga katkenud, on kaebajal siiski Vene Föderatsiooni kodakondsus ja Vene Föderatsiooni kodaniku pass ning tema emakeel on vene keel, kaebaja on sündinud Venemaal ja asunud elama Eestisse 24-aastaselt, mis tähendab, et sidemed Venemaaga ei ole päriselt katkenud. Halduskohus märkis, et ei vastustaja ega kohus sea kahtluse alla kaebaja häid suhteid oma seadusliku abikaasaga, kuid välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis ühes perekonnas elavat abikaasat ja alaealist last või vanemat, antud juhul on kaebajal ainult abikaasa, mis ei ole takistuseks piirangu seadmisel. Kaebajal on võimalik oma täiskasvanud tütrega, kes elab Tallinnas, samuti abikaasaga suhelda ka erinevates riikides elades. Kuna kaebaja abikaasa on koos kaebajaga süüdi tunnistatud narkootilise aine suures koguses grupiviisilise käitlemise eest, siis võib halduskohtu hinnangul kaebaja koos abikaasaga taas kooselu elades kalduda uuesti kuritegelikule teele.

Halduskohus märkis, et kuna kaebaja karistus lõpeb 26.02.2019, siis on tal võimalik peaaegu kaks aastat esitada uut taotlust elamisloa pikendamiseks ning on piisavalt aega planeerida oma elu korraldamist. Halduskohus asus seisukohale, et antud asjas kaalub toimepandud kuritegude raskus üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Kuigi kaebajal on Eestis abikaasa ja võimalik tulevane kodu ja töö, on teda siiski kolmel korral karistatud raskete kuritegude toimepanemise eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

asjaolusid. Halduskohus on kontrollinud kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevat era- ja perekonnaelu riivet, kaalunud asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele on kaalukam. Vastustaja hinnangul on halduskohus selgelt välja toonud, mis alusel ja kuidas on vastustaja otsustanud sissesõidukeelu kohaldamise kui ennetava meetme rakendamise vajalikkuse üle. Sissesõidukeelu kohaldamise alusteks on VSS § 29 lg 1 p-d 1 ja 7. Oluline on ka see, et kaebaja on kuritegusid ja väärtegusid toime pannud korduvalt. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja reaalsest käitumisest ei nähtu, et ta oleks ennast parandanud ja oma vigadest õppinud. Korduv väärtegude toimepanemine iseloomustab samuti selgelt isiku negatiivset suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning moodustab kogumis isiku käitumismudeli. Riigikeele oskuse osas märgib vastustaja, et ainuüksi see ei kohusta riiki lubama isikuid, kui esineb põhjusi, mis on selgelt seotud isikust tuleneva ohuga. Halduskohus on vastustaja poolt sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemisel perekonna- ja eraelu riive intensiivsuse tuvastamise asjaolusid kontrollinud ning leidnud, et avalik huvi kaalub üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive.

leiab,

et

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

paragrahvi lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu ka siis, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik nii avaliku korra kui ka õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isikute õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine, kaitsmiseks. Siseministeerium leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja vajalik ning märkis oma 01.11.2016. a otsuses, et kaebajat on Eestis karistatud kokku kolmel korral kriminaalkorras - tahtliku tapmise, pantvangi võtmise ja narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kandis kaebaja nelja aasta pikkust vanglakaristust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Lisaks eeltoodule on kaebajat kümnel korral karistatud väärteo toimepanemise eest. Seega viitas vastustaja arvates kaebaja käitumine, läbi mille on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid, kriminaalsetele hoiakutele ja negatiivsele suhtumisele ühiskonda. Vastustaja viitas ka sellele, et Euroopa Kohus on samuti leidnud, et liikmesriik võib selleks, et säilitada avalikku korda, võtta seisukoha, et narkootiliste ainete kasutamine kujutab endast ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete võtmist välismaalaste vastu, kes rikuvad narkootiliste ainete kohta antud õigusakte (vt 19.01.1999. a otsus kohtuasjas C 348/96: Calfa ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 17.01.2006. a otsus kohtuasjas Orfanopoulos ja Oliveri). Vastustaja leidis, et kaebaja kuriteod on käsitletavad üldohtlikuna ning seetõttu jääb ta avalikule korrale ohtlikuks ka pärast vanglast vabanemist. Samuti asus vastustaja seisukohale, et kuigi Eestis elavad S.S. abikaasa ja eelmisest abielust sündinud täisealine tütar, on S.S. poolt toimepandud süüteod sellised, mille puhul kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles kaebaja isiklikud huvid. Halduskohus nõustus 01.11.2016. a otsuses toodud põhjendustega, millega kohaldati kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks alates päevast, mil S.S. vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.

pööramine siiski ilmselt aidanud kaebajat õiguskuulekale teele, sest kaebaja pani uue kuriteo toime pärast usku pööramist ja viidatud programmide läbimist ning seega ei ole kaebaja poolt esitatud tunnistused asjakohaseks tõendusmaterjaliks väitele, et kaebaja hoiakud ja mõtlemine on vanglas ka tegelikult muutunud. Halduskohus on seega kohtuotsuses põhjendatult välja toonud kaebaja väite, et temast on saanud usklik ning viited sellele, ta on vanglas läbinud elutaastamise õppeprogrammi 2009. a ja ALFA õppekursuse 2010. a. Kuna viimase kuriteo pani kaebaja toime ajavahemikul 2014. a august kuni 26.02.2015, siis ei ole kuidagi alusetu ega ebaõige halduskohtu seisukoht, et hoolimata programmide läbimisest ja usku pööramisest on kaebaja siiski jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning kaebaja usklikkus ja tõendid koolitusprogrammide läbimise kohta ei tõenda tema mõtlemise ja hoiakute tegelikku muutumist. Samuti on halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 3 põhjendatult välja toonud, et ka vangla poolt kaebaja kohta koostatud iseloomustuse kohaselt on kaebajal endiselt ohtlikkus ja risk olemas ning vangla on hinnanud kaebajat kõrgohtlikuks, märkides, et toetab kaebaja tingimisi enne tähtaegselt vabastamist vaid tingimusel, et kaebaja saadetakse KrMS § 426 alusel Eestist välja. Kaebaja põhjenduse osas, et eksimine, s. o uue kuriteo toimepanemine 2014-2015. aastal, on inimlik ning sellest ei saa teha järeldust, nagu ei oleks ta teinud üldse või piisavalt edusamme enda käitumise, suhtumise ja meelsuse muutumisel, märgib ringkonnakohus, et kaebaja sellesisulised püüdlused on küll kiiduväärt, kuid ei lükka siiski ümber vastustaja otsuses ja ka halduskohtu otsuses tehtud järeldust, et Eesti riigil pole enam alust kaebajat usaldada. Samuti on vastustaja selgitanud, et just minevikusündmused on need asjaolud, mille pinnalt tegi vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise otsuse. Ka halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 9 öelnud, et Siseministeerium hindas põhjendatult kuritegude toimepanemist ja selle asjaolusid üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega kaebaja isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Sissesõidukeelu kohaldamine on teatavasti prognoosotsus, milles selle kohaldaja annab piiratud teabe pealt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus seonduvalt konkreetse isikuga on tõenäoline. Võttes arvesse kaebaja poolt toime pandud süütegusid ja ka asjaolu, et viimase süüteo pani ta toime pärast väidetavat hoiakute muutumist, on ka ringkonnakohtu hinnangul endiselt põhjendatud pidada kaebajat Eestis avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks.

emakeel on vene keel, ta on sündinud Venemaal ja asunud Eestisse elama 24-aastaselt, mis tähendab, et sidemed Venemaaga ei ole tal ilmselt päriselt katkenud. Seega saab eeltoodust järeldada, et tal ei teki keelelisi ega kultuurilisi raskusi kodakondsusjärgsesse riiki lõimumisel ja seal töökoha leidmisel. Võttes arvesse, et kaebaja saabus Eestisse täisealisena, pidi kaebajal nimetatud ajaks, lisaks sugulastele, olema siiski tekkinud juba ka muu suhtlusringkond ning seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kaebajal pole Vene Föderatsioonis ühtegi tuttavat inimest. Samuti märkis halduskohus õigesti, et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis ühes perekonnas elavat abikaasat ja alaealist last või vanemat ning seega saab kaebaja perekonnaliikmeks lugeda ainult tema abikaasat ja ka abikaasa elamine Eestis ei ole veel takistuseks isikule sissesõidupiirangu seadmisel. Nii vastustaja kui ka halduskohus leidsid, et kaebajal on võimalik oma täiskasvanud tütrega ja abikaasaga suhelda ka siis, kui nad elavad erinevates riikides. Ka EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust näiteks nii telefonitsi kui e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega koos ta ei ole elanud (vt 08.01.2009. a otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom nr. 10600/07 p 40). Vastustaja ega ka halduskohus pole seadnud kahtluse alla kaebaja ja tema abikaasa vahelist tihedat suhtlust kui sellist, kuid vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel põhjendatult arvesse võtnud asjaolu, et viimase kuriteo pani kaebaja toime koos abikaasaga. Eeltoodu nähtub Harju Maakohtu 15.09.2015. a kohtuotsusest, mille kohaselt kaebaja abikaasa Oksana on süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi koos S.S. ga, kuna nad on pärast narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist vedanud nende valduses olnud suure koguse narkootilist ainet – 529 grammi metamfetamiinipulbrit, mis sisaldas 111 grammi puhast metamfetamiini – ebaseaduslikult sõiduautoga Narvast Maardusse, kus nad kinni peeti. Asjaolu, et viidatud kohtuotsus tehti kokkuleppemenetluses, ei anna kuidagi alust kahelda otsuses kaebaja ja tema abikaasa poolt toime pandud tegude sisus, ohtlikkuses ja neile maakohtu poolt antud hinnangu õigsuses seda enam, et KIS-ist nähtuvalt jõustus viidatud otsus 17.10.2015. Eeltoodu tõttu on nii vastustaja kui ka halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja abikaasa peab samuti olema valmis kaebaja süüdimõistmisega kaasnevateks võimalikeks tagajärgedeks, milleks käesoleval juhul on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine. EIK on oma lahendites sarnases olukorras märkinud, et oluline on näiteks see, kas isiku partner on temaga ühist peret luues teadnud, et isik elab kuritegelikku elu. Kui partner on olnud sellest teadlik, siis on see üheks asjaoluks, mis tõendab, et partner peaks olema valmis teises riigis elama (vt lahend asjas Onur vs Ühendkuningriik, 17.02.2009). Kuna maakohtu 15.09.2015. a otsus on jõustunud, ei ole kaebaja väited tema abikaasa võimaliku ebaõige süüdimõistmise kohta asjakohased ning ei mõjuta kuidagi ka kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasust, sest sissesõidukeelu otsuse tegemisel on lähtutud konkreetselt kaebajast endast tulenevast ohust. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus perekonnaelu puutumatusele, kuid sama artikli teise lõike kohaselt võib sellesse õigusesse sekkuda kooskõlas seadusega, kui see on demokraatlikus riigis vajalik julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks. EIÕK ei taga samuti isikule õigust elada perekonnaelu konkreetses riigis, vaid tagab õiguse perekonnaelule riigipiiridest olenemata. Ringkonnakohus nõustub antud juhul halduskohtuga, et kaebaja poolt toime pandud kuritegude raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Ühiskonna huvi on võidelda tõhusalt ühiskonnakahjuliku, s. h narkokuritegevuse vastu ja kuigi kaebajal on Eestis abikaasa ja võimalik tulevane kodu, on teda siiski Eestis juba kolmel korral karistatud raskete kuritegude toimepanemise eest. Kaebaja on Eestiga seotuse tõendamiseks viidanud ka sellele, et tal on olemas tunnistus eesti keele oskamise kohta A2 tasemel ning ta tegi jõupingutusi eesti keele õppimiseks. Samas viitas halduskohus muuhulgas sellele, et olenemata keeleoskust tõendavast dokumendist soovis kaebaja kohtuistungit tõlgi vahendusel ja esitas selgituse (tl 130), mille on kirjutanud valmis

teine isik eesti keeles. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja on elanud Eestis 30 aastat ja pole selle aja jooksul eesti keelt ära õppinud. Eesti keele õpinguid alustas ta alles vangistuses 2016. a. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja püüdlus Eesti ühiskonda integreerumiseks läbi eesti keele omandamise on hiline ning see ei tõenda tema tihedat seost Eestiga ning Eesti keele ja kultuuriga. Käesoleval juhul ei ole kaebaja eesti keele oskus või oskamatus samas olnud ka selliseks asjaoluks, mis tingis talle sissesõidukeelu kohaldamise. Riigikeele võimalik oskus iseenesest ei kohusta riiki lubama isikut oma territooriumile, kui esineb põhjusi, mis on selgelt seotud isikust endast tuleneva ohuga. Kaebajal on olnud piisavalt aega Eesti ühiskonda integreeruda, kuid ta ei ole seda teinud ning Eestis elamiseks ei anna alust asjaolu, et tal on enda sõnul tulevikus kavatsus Eesti ühiskonda integreeruda. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on pikalt Eestis elanud, ei välista samuti sissesõidukeelu kohaldamist. Riigikohtu halduskolleegium märkis oma 13.04.2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16 näiteks, et EIK-i väljakujunenud praktika kohaselt ei ole välistatud ka selliste isikute väljasaatmine, kes on näiteks vastuvõtjariigis sündinud. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 08.12.2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-1-1-38-09 märkinud, et ka kuriteo toime pannud integreerunud välismaalaste riigist väljasaatmine pole välistatud. EIK on samuti korduvalt leidnud, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, 21.10.1997. a lahend; Baghli vs. Prantsusmaa, 30.11.1999. a lahend; El Boujaidi vs. Prantsusmaa, 27.09.1997. a lahend). Seega, kuigi kaebaja on elanud pikalt Eestis, on ta siiski Vene Föderatsiooni kodanik ning seetõttu tuleb teda käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on lubatud pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast Eesti riigi jaoks tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Eelpooltoodust tulenevalt nähtub, et vastustaja on VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaoludega oma otsuse tegemisel arvestanud, halduskohus on otsuses ja selles viidatud dokumentides esitatud asjaoludega tutvunud, vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ning ainuüksi see, et kaebaja vastustaja ja halduskohtu seisukohaga ei nõustu, ei ole alus haldusakti ega halduskohtu 08.05.2017. a otsuse tühistamiseks. Halduskohus on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevat era- ja perekonnaelu võimalikku riivet kontrollinud, asjaolusid kaalunud ning jõudnud järeldusele, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele on sellest kaalukam. Ringkonnakohtu hinnangul on ka halduskohus selgitanud välja kaebajat puudutavad asjaolud ning hinnanud nii kaebaja kui ka vastustaja poolt esitatud argumente.

ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arvamusega, et S.S. jääb avalikule korrale ohtlikuks ka pärast vanglast vabanemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka kaebaja poolt varasemalt toime pandud süütegude tagamaade ja põhjuste väljaselgitamine olla uurimispõhimõtte rikkumine, kuna sissesõidukeelu kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust süütegude toimepanemise ajend, vaid sissesõidukeelu kohaldamisel oli oluline kaebaja isikust lähtuv oht avalikule korrale. Nagu varem märgitud, on kaebaja Eestis nii kuritegusid kui ka väärtegusid toime pannud korduvalt. Arvestades asjaolu, et kaebaja on kõigi kuritegude osas läinud kokkuleppemenetlusele, oleks ta pidanud mõistma ka oma käitumise keelatust ja tagajärgi ning käitumist parandama. Kaebaja jätkuvast õigusvastasest käitumisest aga ei nähtu, et ta oleks ennast parandanud ja oma vigadest õppinud.

materjalid, mida kaebuse lisadena ei esitatud ja kaasanud vajalike asjaolude paremaks väljaselgitamiseks menetlusse Tartu Vangla ning Justiitsministeeriumi. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu seisukohaga, et kaebuses esitatud väidetest ei nähtunud sisulist vajadust asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 123) asus kaebaja oma esindajate kaudu istungisoovi sisuliselt põhjendama alles siis, kui halduskohus oli 23.02.2017. a määruses märkinud, et lahendab asja siiski kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka kaebaja 28.02.2017. a vastuväites toodud põhjendused ei andnud iseenesest alust kohtuistungi korraldamiseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajal oleks jäänud mõni tõend kaebuse kirjalikus menetluses läbivaatamise tõttu esitamata, mõni asjas tähtsust omav asjaolu välja selgitamata või asjakohane põhjendus esitamata. Vastusena kaebaja arvamusele, et kohus peaks käesolevas asjas suhtlema kaebajaga vahetult kohtuistungil, et näha objektiivselt kaebaja isiksuse arengut ning arvestada ka kaebaja enda poolt istungil antud selgituste ja põhjendustega, selgitas halduskohus on oma 02.03.2017. a määruses ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kohtuotsus, s. o vaidluse tulemus ei sõltu kuidagi sellest, kas asjas on läbi viidud kohtuistung või ei ning menetlusosalise kuulab kohus ära ka kirjalikus menetluses seeläbi, et hindab kõigi menetlusosaliste, s. h kaebaja poolt esitatud tõendeid ja kirjalikke selgitusi. Mis puudutab kaebaja võimalikke selgitusi ja põhjendusi, mida ta tahab anda just kohtuistungil isiklikult, siis HKMS § 56 ja TsMS § 229 kohaselt ei ole selline selgitus halduskohtumenetluses tõend.

Tiina Pappel

Einar Vene

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.