Rahvastik › Välismaalased

Vastustaja seisukohad ja põhjendused Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt esitatud seisukohtadega ja märgib, et kaevatav otsus on igati õiguspärane ja põhjendatud. Tegemist on välismaalasega ning tema Eestis viibimine võib ohustada riigi julgeolekut, kõlblust ja teiste isikute tervist kui arvestada, et tegemist on isikuga, keda on karistatud Eesti Vabariigis kolmel korral kriminaalkorras tahtliku tapmise, pantvangi võtmise ja narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. Käesoleva otsuse tegemise ajal kannab isik karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2). Vastustaja viitab kaebaja poolt läbitud programmidele, et pärast nende läbimist on kaebaja toime pannud uue kuriteo. Vastustaja märgib, et riigil on õigus hinnata, kas isik pärast kinnipidamisasutusest naasemist on ohtlik avalikule korrale või mitte. Kuriteo toimepanemine isiku minevikus on olulise tähtsusega selleks, et tema käitumist hinnata. Vastustaja märgib, et kaebaja head suhted perekonnaga ei ole takistuseks sissesõidukeelu kohaldamisel, samas ei pea vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevat perekonna- ja eraelu riivet intensiivseks. Vastustaja märgib, et kaebaja on võtnud Vene Föderatsiooni passi ja kodakondsuse. Kuna sissesõidukeeld on kohaldatud Schengeni riikidesse kümneks aastaks, on võimalus pärast selle tähtaja möödumist naasta Eestisse. Vastustaja leiab, et kaevatav otsus on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja kooskõlas kehtiva õigusega, vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaasatud isik- Tartu Vangla on esitanud kohtule kaebaja iseloomustuse ning kaasatud isik Justiitsministeerium on seisukohal, et Siseministeeriumi otsus 01.11.2016 sissesõidukeelu kohaldamiseks on õiguspärane. Märgitud on ka, et kaebajat seob Venemaaga kodakondsus. Mis puudutab kaebaja perekonda, siis kaebajal ei ole abivajavat perekonnaliiget, et oleks sõltuvussuhe. Täisealiste laste ja vanemate suhe ei ole käsitletav EIÕK artikli 8 tähenduses ning kaebaja emakeeleks on vene keel. Justiitsministeerium viitab ka Euroopa Nõukogu direktiivile 2003/109 EÜ artikkel 12, mille kohaselt võib liikmesriik välja saata isiku siis, kui isik kujutab endast tegelikku ja püsivat tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule riigis. Narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine on süütegu, mis kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale. Nii vastustaja kui kaasatud isik (Justiitsministeerium) paluvad jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus on tutvunud asja materjalidega ning asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Antud asjas on Justiitsministeerium teinud 19.09.2016 siseministrile ettepaneku avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks kohaldada S.S. sissesõidukeeldu. Asja materjalide kohaselt on tegemist Venemaa kodanikuga (Vene Föderatsiooni pass nr 530678266 kehtiv kuni 09.07.2024, asukoht teadmata), kellel on Vene Föderatsiooni kodakondsus ja emakeeleks on vene keel. Hetkel kannab S. S. Tartu Vanglas karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest – KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 alusel ning Harju Maakohtu otsusega 15.09.2015 on mõistetud talle karistuseks neli aastat vangistust. Kaebajal oli elamisluba Eestis kuni 26.11.2015. Karistusaja algus 26.02.2015 ja lõpp 26.02.2019. Kaebaja tuli Eestisse 1986.aastal täisealisena õppima. 2.Isik on kriminaalkorras karistatud kokku kolmel korral, kaks eelmist karistust kandis kaebaja samuti Eesti Vabariigi kinnipidamisasutuses , karistatud on kaebajat varasemalt tahtliku tapmise ja tahtlike kehavigastuste tekitamise ja pantvangi võtmise eest. Lisaks on kaebajat karistatud väärteo toimepanemise eest 10 korral.

Kaebaja on selgitanud kohtule, et ta asub paranemisteele ning tal on olemas Eestis abikaasa, kelle juurde saab elama asuda ning samuti on talle vabanemisel töökohta pakutud. Asja materjalide kohaselt on kaebaja enne viimast vangistust elanud koos abikaasa O.S. Maardus ning asja materjalide kohaselt on ta kuriteo toime pannud koos abikaasa O., kes on sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Kaebaja on soovinud ka ennetähtaegset vabanemist taotleda, mis peaks kaebaja arvates reaalseks osutuma 26.02.2017. 3.Kohus on vanglalt küsinud kinnipeetava kohta iseloomustust, mille kohaselt on ohtlikkus ja risk olemas , vangla on hinnanud kaebajat kõrgohtlikuks ning märgib, et toetab kaebaja tingimisi enne tähtaegselt vabastamist tingimusel, et isik saadetakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)§ 426 alusel Eestist välja. Seega hindab kohus kaebaja edu-väljavaateid ennetähtaegseks vabastamiseks kasinaks, kuna kaebaja soovib Eestisse jääda ning seega on tõenäoline, et kaebaja karistuse kandmine lõppeks alles 26.02.2019, ja elamisloa pikendamise taotlus kaebaja poolt on esitatud ennatlikult. 4.Kaebaja on märkinud, et kaebaja sissesõidu kehtivusaeg tuleb seada sõltuvusse tema vanglast vabanemisega või tema karistuse jätkamise üleandmisega päritoluriigile. Kohus märgib, et antud juhul ei ole kaebaja esitanud taotlust tema üleviimiseks karistuse kandmiseks Vene Föderatsiooni ning samuti on vangla toetus ennetähtaegseks vabanemiseks tingimuslik. 5.Kaebaja on märkinud, et temast on saanud usklik ning ta on läbinud elutaastamise õppeprogrammi 2009. aastal ja ALFA 45-tunnise õppekursuse 2010 aastal. Kohus märgib, et viimase kuriteo on kaebaja toime pannud pärast nende kursuste läbimist , see on ajavahemikul 2014.a. augustist kuni 26.02.2015, ning seega võib märkida, et kaebajat ei ole aidanud õiguskuulekuse teele viidatud programmide läbimine ja hoolimata programmide läbimisele ja usku pööramisel on siiski kaebaja ühiskonnale ohtlik. Seega on usku pööramine kaebaja suhtes kaheldav. 6.Lähtudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 punktid 1 ja 7 kohaselt on sissesõidu keeluks kohaldamise aluseks see, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist, samuti kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Tulenevalt sama seaduse § 271 lg 1 kohaselt on fikseeritud sissesõidukeelu kehtivusaeg, mis võib olla alaline või tähtajaline. Tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kuni 10 aastat. Sissesõidukeeld algab ajast mil isik vabaneb kinnipidamiskohast või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks. 7.Kohus märgib, et kuna antud juhul on kohaldatud S.S. sissesõidukeeldu 10 aastaks, mis on maksimumaeg, peab olema haldusakt hästi põhjendatud ja kaalutletud selliseks piiranguks. 8.Kohus märgib, et S. S. on tunnistatud Eesti riigile ohtlikuks ja S. S. kui välismaalane on toime pannud Eesti Vabariigi territooriumil kuritegusid ja teda on karistatud Eestis kokku kolmel korral. Kaebaja on pannud toime rasked isikuvastased kuriteod - tahtliku tapmise, tahtlike kehavigastuste tekitamise ja pantvangi võtmise. Isikuvastased kuriteod on toime pandud alkoholijoobes, mis on raskendav asjaolu. Käesoleval hetkel kannab kaebaja karistust narkootilise aine suures koguses grupiviisilise käitlemise eest. Lisaks on kaebaja pannud toime ka 10 väärtegu. 9.Siseministeerium on hinnanud kuritegude toimepanemist ja selle asjaolusid üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva ohu olemasolu üle

otsustamisel. Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi nagu avalik kord ja ühiskonna turvalisus, on piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskonda ning tegemist on välismaalasega, kes ei austa Eesti õiguskorda. Vastustaja on arvamusel, et S.S. jääb avalikule korrale ohtlikuks ka pärast vanglast vabanemist. Kaebaja kaks varasemat kuritegu olid vägivaldsed ning viimane kuritegu on vähemvägivaldne kuid on ühiskonnaohtlikum. Riigikohus on lahendis 3-3-1-1-14 leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et ta jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Oht peab olema reaalne ja piisavalt tõsine. 10.Kohus märgib, et sissesõidukeelu kohaldamine on selleks, et tagada riigi julgeolek ja avaliku korra kaitse ning riigil on õigus otsustada tulenevalt õigusaktidest välismaalase viibimise üle oma riigi territooriumil. Kohtu arvates on vastustaja selgelt vaidlustatud otsuses näidanud, miks ta leiab, et vaatamata karistuse ärakandmisele ja pärast vabanemist tavaellu tagasipöördumisele kujutab kaebaja jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebaja on oma käitumisega ja toimepandud kuritegudega näidanud, et ohustab avalikku korda ja riigi julgeolekut. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109EÜ artikkel 12 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse ja isiku välja saata siis kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Riigikohus on märkinud, et , nimetatud artikkel on asjakohane eelkõige väljasaatmisotsuse ehk lahkumisettekirjutuse tegemisel. Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel kaotab isik Eestis viibimiseks seadusliku aluse, on eeltoodud säte asjakohane ka VMS § 241 lg 1 p 2 tõlgendamisel. Kohus leiab, et nimetatud direktiivi artikkel 12 võib kohaldada ka antud juhul. 11.Kohus märgib, et õigusaktidest ei tulene reegleid selleks, mida pidada välismaalasest riigi julgeolekule, avalikule korrale ja muule sarnasele tulenevaks ohuks ning kuidas täpselt hinnata selle tõsidust. Seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega, mille sisustamisel on haldusorganil väga laia ulatusega kaalutlusõigus ning kohtul piiratud pädevus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-s 3 sätestatust tulenevalt võib ta kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas otsustamisel järgiti kaalutlusõiguse piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja esinenud kaalutlusvigu, kuid ei saa kontrollida otsustuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. 12.Kuna VSS § 29 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võidakse välismaalasele, kelle Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist, kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu, seega pole kaebajale määratud 10 aasta pikkune sissesõidukeeld ebaproportsionaalse pikkusega. VSS § 31 lg 3 kohaselt peab sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja kehtivusaja määramisel kogumis arvestama välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, vanust, tervislikku seisundit, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sidemeid päritoluriigiga ning sissesõidukeelu tagajärgi perekonnaliikmetele. 13.Antud juhul on kaebaja enne käesolevat vangistust elanud Maardus abikaasa O.S. abikaasale kuulunud korteris, tegemist on kaebaja puhul kolmanda abieluga ning ka kaebaja

praegune abikaasa osales kuriteos. O. S. on Eesti Vabariigi kodakondsus. Esimesest abielust on kaebajal täiskasvanud tütar, kelle elukoht on Tallinnas. Kaebajal on tunnistus eesti keele oskamise kohta A2 tasemel ning kaebaja on märkinud, et on teinud jõupingutusi eesti keele õppimisel. Kohus ei saa siinjuures jätta märkimata, et kaebaja pool on taotlenud kohtuistungit tõlgi vahendusel ja esitanud oma vande-selgituse (tl 130), mille on kirjutanud valmis teine isik eesti keeles, seetõttu seab kohus kahtluse alla kaebaja eesti keele oskused. Samas on Justiitsministeerium välja toonud, et kaebaja on elanud Eestis 30 aastat ja pole selle aja jooksul suutnud eesti keelt ära õppida. See viitab sellele, et kaebaja püüe eesti keelt õppida on hiline ning integreerumine Eesti ühiskonda on raskendatud. 14.Asja materjalide kohaselt on kaebajat toetanud vanglas abikaasa, kes on kaebajat külastanud ning kõneeristuste järgi on näha, et kaebaja on pidevalt telefonitsi olnud ühenduses abikaasaga. Kaebaja esindajad on esitanud hulganisti materjale (õnnitluskaardid, kirjad, fotod ja muud tõendid) selle kohta, et kaebajal on abikaasaga siirad ja soojad suhted ning et nad on perekond. Kaebaja soovib sellega tõendada seda, et tal on perekond Eestis, samuti on kaebajal koht kuhu ta elama asub pärast vabanemist ja olemas on ka kinnipidamisasutusest vabanemisel saadav töökoht. Kuigi kaebaja on märkinud, et tal on kõik sidemed Venemaaga katkenud, märgib kohus, et kaebajal on siiski Vene Föderatsiooni kodakondsus ja Vene Föderatsiooni kodaniku pass ning tema emakeel on vene keel ning kaebaja on sündinud Venemaal ja asunud Eestisse elama 24-aastaselt, mis tähendab, et sidemed Venemaaga ei ole päriselt katkenud. Kohus märgib, et ei vastustaja ega kohus sea kahtluse alla kaebaja häid suhteid oma seadusliku abikaasaga, kuid välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis ühes perekonnas elavat abikaasat ja alaealist last või vanemat, antud juhul on kaebajal ainult abikaasa, mis ei ole takistuseks piirangu seadmisel. Kaebajal on võimalik oma täiskasvanud tütrega, kes elab Tallinnas ja samuti abikaasaga suhelda ka erinevates riikides elades. Samas kui lugeda 15.09.2015 kohtuotsust, nähtub, et kaebaja abikaasa O. on süüdi tunnistatud koos S.S. , kuna nad on pärast narkootilise aine omandamist ebaseaduslikult vedanud nende valduses oleva suure koguse narkootilist ainet – 529 grammi metamfetamiinipulbrit, mis sisaldas 111 grammi puhast metamfetamiini – nende kasutuses oleva sõiduautoga Ida-Virumaalt Narvast Harjumaale Maardu linna, kus neid kinni peeti. O.S. oli paigutanud narkootikumid nende kasutuses olnud sõiduauto Opel Vectra uksetaskusse. Seega märgib kohus, et S.S.il koos abikaasa O. taaskooselu elades võib kaebaja kalduda uuesti kuritegelikule teele. 15.Kaebaja karistus lõppeb 26.02.2019, mistõttu on kaebajal võimalik peaaegu kaks aastat uuesti esitada vastav taotlus elamisloa pikendamise menetlemiseks ja on piisavalt aega planeerida oma elu korraldamist. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 lg 1 kohaselt on igaühe õigus perekonna puutumatusele, kuid artikli teise lõike kohaselt võib sellesse sekkuda kooskõlas seadusega, kui see on demokraatlikus riigis vajalik julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks. Kohus märgib, et antud asjas kaalub toimepandud kuritegude raskus üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Ühiskonna huvi on võidelda tõhusalt ühiskonnakahjuliku narkokuritegevuse vastu, seega kuigi kaebajal on Eestis abikaasa ja võimalik tulevane kodu ja töö, on teda siiski kolmel korral karistatud raskete kuritegude toimepanemise eest. 16.VSS § 1 lg 2 tulenevalt ei rakendu sissesõidukeelu menetluses haldusmenetluse seaduse (HMS) sätted, kuid vaidlusalune otsus vastab HMS-st tulenevatele haldusakti nõuetele, sest toetub kehtivale

õiguslikule alusele, on sellega kooskõlas, antud pädeva haldusorgani poolt ja vastab vorminõuetele. Olemas on ka asjakohased, arusaadavad ja piisavad põhjendused selle kohta, miks peab vastustaja kaebajat Eesti julgeolekut ja avalikku korda ohustavaks isikuks, millisel põhjusel oli sissesõidukeelu kohaldamine vajalik ja võimalik ning miks ei välista seda tema ja ta lähedastega seonduvad asjaolud. Asja menetlemisel ei nähtu ka kaalutlusreeglite või õiguse üldtunnustatud põhimõtete ega Põhiseaduse sätete rikkumist. 17.Täiendavalt lisab kohus, et kaebaja on soovinud kohtuistungit selleks, et kohtul tekiks teda nähes arusaam sellest, et kaebaja on asunud paranemise teele ja kaebaja soovis esitada vande, et ta kunagi ei riku enam seadusi ja et ta armastab Eestit. Kohus tegi selle kohta põhjendatud kohtumääruse 23.02.2017 ja määras asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse. Kaebaja on esitanud oma vande kirjalikult (tl130) ning kohus võttis selle asja juurde. Kohus märgib, et ainuüksi sellepärast, et kaebajat visuaalselt vaadata ja lasta kaebajal läbi tõlgi ette lugeda vandetekst, mis kohtu hinnangul ei oleks muutnud asja otsustamist, oleks olnud põhjendamatu pidada kohtuistungit. Kohus viitas 23.02.2017 kohtumääruses ka sellele, et õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Olukorras, kus istungi korraldamiseks vajadust ei ole, on sellest põhimõttest tulenevalt põhjendatud asja lahendamine vähem ressurssi nõudvas kirjalikus menetluses (Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-293, p 7). 18.Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse täielikult rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 19.Menetluskuludest: Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.