Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel 20.12.2017, Tartu 3-16-1804 A.A. kaebus Päästeameti 11.08.2016. a käskkirja nr 374P õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ja hüvitise määramise nõudes Tartu Halduskohtu 20.06.2017. a otsus Päästeameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.A. Volitatud esindaja v.adv. Siret Saks Vastustaja Päästeamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2017. a otsuse resolutsiooni p-d 1-5 ja 8. Teha uus otsus, millega jätta A.A. kaebus rahuldamata. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada halduskohtu otsuse avaldamisel isikute nimed tähemärkidega.
2.Jätta A.A. riigiõigusabi kulud ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada ringkonnakohtu otsuse avaldamisel isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.01.2018 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Päästeamet vabastas 11.08.2016. a käskkirjaga nr 374P teenistusest Ida päästekeskuse Narva-Jõesuu päästekomando meeskonnavanema A.A. vääritu käitumise eest ning luges A.A. teenistussuhte viimaseks päevaks 16.08.2016. Käskkirja aluseks on märgitud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 2 lg 2, § 43 lg 1, § 56, § 69, § 70 p 3, § 76 lg 1, § 94, § 104 lg 1, siseministri
03.10.2014. a määruse nr 42 „Päästeameti põhimäärus“ § 10 lg 1 p 8 ning Päästeameti peadirektori 02.06.2016. a käskkirjaga nr 212 moodustatud komisjoni poolt 08.07.2016 esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte nr 4-4/16. Käskkirja kohaselt kinnitavad A.A. suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid, et A.A. juba 20.05.2016 valvevahetuse üleandmisel provotseeris tüli M. G, käitudes kolleegi suhtes lugupidamatult. 26.05.2016 toimunud sündmuses on tuvastatud A.A. süü ebaväärikas käitumises, mis seisnes vägivallategude toimepanemises meeskonnavanema M. G suhtes, kus ta lõi teda algul komandoruumis rusikaga näkku ning seejärel jätkas õues peksmist käte ja jalgadega, millega kaasnesid viimasel kehavigastused. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus A.A. ATS § 51 lg-ga 4 talle pandud kohustusi, samuti Päästeameti peadirektori 29.08.2014. a käskkirjaga nr 370 kinnitatud Päästeameti sisekorraeeskirja (p-d 71, 72) ja 23.10.2008. a käskkirjaga nr 199 kinnitatud Päästeteenistuse eetikakoodeksit (p-d 4, 8, 18). Veel eiras A.A. meeskonnavanema ametijuhendi p-s 6.6 esitatud nõudeid. Kuigi A.A. peab meeskonnavanemana olema teenistuses eeskujuks alluvatele, pani ta 26.05.2016 vägivallategudega ning ka 20. ja 26.05.2016 sõnalise konfliktiga alluvate juuresolekul toime olulise rikkumise, mille eest ta väärib kõige rangemat distsiplinaarkaristust – teenistusest vabastamist. Tema poolt 26.05.2016 M. G tekitatud kehavigastused eraldi võetuna on nii oluline ja raske rikkumine, mille toimepanemise eest ta väärib distsiplinaarkorras karistamist teenistusest vabastamisega.
2.A.A. esitas 11.09.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, 12.12.2016 kaebuse täienduse ning 07.04.2017 ja 24.05.2017 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tunnistada Päästeameti 11.08.2016. a käskkiri nr 374P õigusvastaseks; muuta teenistusest vabastamise õiguslik alus teenistusest vabastamiseks ametniku soovil; mõista kaebajale välja hüvitis 6 kuu töötasu ulatuses ning alternatiivselt mõista kaebajale välja hüvitis kohtu määratud summas. Kaebaja põhjendused: 1) Käskkiri sisaldab kaalutlusvigu ja on olulises osas põhjendamata. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja on teenistuskohustusi rikkunud süüliselt (ATS § 69). Vastustaja ei saa kaebajale ette heita tegevusi, mis väidetavalt toimusid 20.05.2016. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ja käskkirjast nähtub, et distsiplinaarmenetlus algatati 02.06.2016. a käskkirjaga nr 212. Toimikus oleva info kohaselt on distsiplinaarmenetlus algatatud ka 08.07.2016. a käskkirja nr 16 alusel. Distsiplinaarmenetlus on algatatud 26.05.2016 toimunud intsidendi osas, kuid teenistusest on kaebaja vabastatud nii 20.05.2016 kui ka 26.05.2016 toimunud intsidentide osas. Tõendatud ei ole, kes oli väidetavate konfliktide initsiaator ega asjaolu, et kaebaja oleks M. G tekitanud kehavigastusi. Ebaõige on vastustaja poolt lugeda „sõna-sõna“ vastu olukorras usaldusväärsemaks M. G ütlused. I.E. seletuskiri ei tõenda, et kaebaja oleks tüli algatanud. I. E ei viibinud tüli alguse hetkel töökohal. Ei ole ühtegi tõendit, et kaebaja oleks tüli provotseerinud või et mõni kolmas isik oleks näinud tüli algust. Tervisekahjustuse (s.h väidetava kehavigastuse) olemasolu tuleb tõendada ekspertiisiaktiga, mida aga ei ole. Vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. 20.07.2016 esitatud kaebaja arvamust distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta ei ole käskkirjas arvesse võetud. 2) Teenistusest vabastamine ei ole proportsionaalne karistus. Käskkirja koostamise hetkel puudus kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Puuduvad tõendid, et kaebajal oleks olnud viimase 4 aasta jooksul konflikte. Vastustaja on põhjendamatult viidanud negatiivsele iseloomustusele. Kaebaja teenistusest vabastamise näol on tegemist võrdse kohtlemise rikkumisega PS § 12 lg 1 ja ATS § 13 mõistes, mistõttu tuleb kaebajale hüvitada 6 kuu keskmine palk ATS § 105 lg 3 alusel.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 20.06.2017. a otsusega kaebuse; tunnistas Päästeameti 11.08.2016. a käskkirja nr 374P õigusvastaseks; muutis A.A. teenistusest vabastamise alust ja luges A.A. teenistussuhte Päästeametiga lõppenuks alates 17.08.2016 ametniku soovil; mõistis Päästeametilt A.A. kasuks välja hüvitise 6 kuu keskmise palga ulatuses; tegi Päästeametile
ettekirjutuse A.A. hüvitise suuruse väljaselgitamiseks ja maksmiseks; tagastas kaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot A.A. kontole; jättis riigi õigusabikulud riigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Epikriisist ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.05.2016. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest (I kd, tl 35) ei nähtu 26.05.2016. a juhtumi kohta, et A.A. oleks rünnanud M. G. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kaebaja oleks 26.05.2016 tüli provotseerinud. Kui teenistuskohustuste rikkumine on tuvastatud „sõna-sõna“ vastu olukorras, tuli vastustajal põhjendada, miks on M. G ütlused eelisseisus. Vastustaja seda teinud ei ole. Käskkirjas puuduvad piisavad põhjendused, mis tõendaks ja veenaks, et kaebaja on toime pannud olulise teenistuskohustuse rikkumise vastavalt ATS § 75 lg-le 5. Käskkirjast ei saa tuletada ametiasutuse maine tegelikku kahjustamist ega ka seda, et 26.05.2016. a rikkumine on tekitanud ametiasutuse teistele ametnikele, töötajatele või kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile olulise kahju. Asja materjalide järgi on hoopis kaebaja olnud 27.05.17.06.2016 töövõimetu. Asjas esitatud tõenditele tuginedes ei saa väita, et tegemist oleks teenistuskohustuse rikkumisega kaebaja poolt. 2) Asja materjalides on kaks sama sisuga, kuid erinevatel aegadel antud distsiplinaarmenetluse algatamise ja komisjoni moodustamise käskkirja. 02.06.2016. a käskkirjal on kaebaja 20.06.2016 antud allkiri sellega tutvumise kohta (I kd, tl 148). Ärakuulamisõiguse rikkumise kohta on kaebaja väide alusetu. 3) Käskkirjast ei nähtu, et karistust määrates oleks arvestatud A.A. eelneva käitumisega. Ametiasutus pidanuks arvestama, et A.A. puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Kohtupraktikaga pole kooskõlas, et asjas käsitletakse 2012. a juhtumit, kus kaebaja väitel ründas V.K. (kes on M. G sõber) kaebajat (I kd, tl 14jj). Ametiasutus ei ole käskkirjas toonud kaalutlusi, miks karistati A.A. t teenistusest vabastamisega. Nii vaidlusalusest käskkirjast kui ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest jääb ebaselgeks, miks on nendes käsitletud 20.05.2016. a intsidenti, kui selle intsidendi osas pole distsiplinaarmenetlust algatatud. Kuna käskkirjas puuduvad karistuse liigi valikut põhjendavad kaalutlused, ei ole tehtud viga võimalik vaadelda vormiveana. Kui lähtuda eeldusest, et vastustaja viis karistuse liigi valikul kaalumise faktiliselt läbi, jättes selle üksnes käskkirjas kirjalikult fikseerimata, siis oleks tegemist vormiveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrolli võimatuks. Kaalutlusotsuste põhjendamine kohtumenetluses ei ole distsiplinaarasjade puhul lubatav. Käskkiri ei sisalda süütegude toimepanemise aega ega võimalda määratleda süüdistuse konkreetset sisu ning kontrollida, kas määratud karistus vastab eesmärgile, on proportsionaalne ja järgib muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käskkiri on õigusvastane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Päästeamet esitas 10.07.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta A.A. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-29-16 p-le 10 viitamine on asjakohatu, kuna kolleegi peksmine on vaieldamatult tegu, mis ametnikku diskrediteerib. Kohus on jätnud tähelepanuta samas lahendis märgitu, et ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, s.h hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-70-03 p-dele 15-16 viitamine on asjakohatu, kuna antud juhul ei ole tegemist sellise juhtumiga, kui viidatud lahendis (diskrediteerimise hindamisel lähtuti ajakirjanduses avaldatud kriitilistest artiklitest). Kohus ei ole viidanud ühelegi õigusaktile ega Riigikohtu lahendile, millega oleks vastuolus 20.05.2016. a sündmuse käsitlemine distsiplinaarmenetluses. 2) Kohus ei ole põhjendanud, millised käskkirja põhjendused ei ole selged. Kohtul oli võimalus küsitleda Päästeameti esindajat 06.03.2017. a kohtuistungil, mida kohus ei teinud. Seega rikkus
kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-t 4. Käskkirjast nähtub, et otsus A.A. teenistusest vabastamiseks tehti tema poolt tahtlikult toimepandud raske rikkumise eest. 26.05.2016 M.G. le tekitatud kehavigastused on eraldi võetuna nii raske rikkumine, mille toimepanemise eest kaebaja väärib distsiplinaarkorras karistamist teenistusest vabastamisega. Karistuse määramisel ei ole aluseks võetud 2012. a sündmust, vaid see iseloomustab A.A. eelnevat teenistuskäiku ja tema isikuomadusi. Kokkuvõttes ega käskkirjas ei ole sõnelemist käsitletud distsiplinaarsüüteona, vaid kolleegi suhtes lugupidamatu käitumisena. Täpse kellaaja fikseerimine ei oma antud asjas sisulist tähtsust. 3) Kohus on jätnud tähelepanuta, et 26.05.2016 valvevahetuse lõppedes ootas tänaval M.G. autoga vastusõitnud isa, kes nägi, kuidas A.A. tema poega ründas, lüües käte ja jalgadega. Tähelepanuta ei saa jätta M.G. le tekitatud kehavigastusi, mis fikseeriti SA Narva Haiglas ja PPA 27.05.2016. a teatist. M.G. vigastused olid tekitatud A.A. poolt mitmete löökide tulemusena. A.A. vigastuste puudumine kinnitab tema poolt M.G. peksmist, kes oli kaitseseisundis. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud V.G. seletust. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale I.E. seletuskirja väited, et nii 20.05.2016. a kui 26.05.2016. a sündmusest teatas talle M.G. , mitte A.A. . Nii A.K. kui P.T. seletustest nähtub, et juba 20.05.2016 kutsus A.A. M.G. õue „asju klaarima“, kuid viimane hoidis end vaos. Kaebaja väidete ebausaldusväärsusele viitavad 07.04.2017 kohtule esitatud fotod kõverdatud väikesest sõrmest ja A.K. digiallkirjastamata suunavate küsimustega küsitlusleht. Kohus ei ole kummagi tõendi osas seisukohta võtnud. Fotosid tulnuks hinnata koostoimes vastutaja poolt 25.04.2017 esitatud tõenditega, mis käsitlevad kaebajaga 27.05.2016 toimunud tööõnnetust, kus tema parem labakäsi sai vigastada. Sellest tulenevalt on kohus rikkunud HKMS § 62 lg 5 sätteid. 4) Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja tehnilised vead kohtule esitatud dokumentides. Kaebaja esindaja on adresseerinud 12.12.2016. a, 07.04.2017. a ja 24.05.2017. a vastused Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale, mitte Tartu Halduskohtule. Kaebaja esindaja on 24.05.2017 esitanud „vastuse kaebaja seisukohtadele“, justkui kaebaja vastab iseenda seisukohtadele. Otsuse resolutsiooni p-s 5 teeb kohus ettekirjutuse Päästeametile, kuid otsuse p-s 48 teeb ettekirjutuse Viru Vanglale.
5.A.A. esitas 01.08.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Päästeameti apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Väidetav diskrediteeriv tegu – kakluse initsieerimine – ei ole tõendatult toime pandud kaebaja poolt, mistõttu ei ole põhjendatud tema ametist vabastamine. Kaebaja kinnitusel tema kaklust ei algatanud. Puuduvad tõendeid, kes kakluse algatas. Mõlemad isikud väitsid, et kaklus algas puhkeruumis. Kuivõrd M.G. isa viibis autos, siis ei saa ta tõendada, kes alustas kaklust ja/või seda provotseeris. Tõendatud ei ole, et M.G. oleks pöördunud I.E. poole teatisega 20.05.2016. I.E. seletuskiri ei tundu usutav. I. E väidab, et ta teavitas 25.05.2016 tööl olles kõiki meeskonnaliikmeid sellest, et vältida otsest konflikti. Mitte ükski 25.05.2016 tööl olnud meeskonnaliikmetest ei kinnitanud sellise teavituse toimumist. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud I.E. poole, ei tähenda, et kaebaja oleks kakluse algatanud. 2) Kohtu viited Riigikohtu praktikale ja kohtupraktikas kinnitust leidnud ametniku teenistusest vabastamise eeldustele on õiged. Kohus ei saa puudusi käskkirjas kõrvaldada uurimiskohustuse täitmisega. Käskkirjast ei ole üheselt arusaadav, mis on etteheide. See on selgunud kohtumenetluse käigus. Kaalutlusotsuste põhjendamine kohtumenetluses ei ole distsiplinaarasjade puhul lubatav. 3) A.A. edastas A.K. ütlused tähtaegselt käsitsi allkirjastatud lehel (vene keeles). Seega on vastustaja etteheide põhjendamatu. Tõendi vastuvõtmisel ei ole kohtul kohustust teha põhjendatud määrust. Vastustaja on seisukoha tõendite osas saanud menetluses edastada, mistõttu on viited rikkumistele asjakohatud.
6.A.A. esitas 31.10.2017 lõplikud seisukohad, väites, et käskkirjast ei nähtu, miks on valitud just teenistusest vabastamine, aga mitte mõni muu ATS §-s 70 toodud järelm. Kaebaja väitel on käskkiri õigusvastane lähtuvalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 ning ta vabastati ametist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes, mistõttu on ta õigustatud suuremale hüvitisele tulenevalt ATS § 105 lg-lst 2.
7.Päästeamet esitas 03.11.2017 vastuse kaebaja lõplikele seisukohtadele, milles ta märgib, et kohus ei pidanud vajalikuks käsitleda võrdse kohtlemise põhimõtte probleeme (otsuse p 45) ning A.A. ei vaidlustanud kohtuotsust, seega tema võrdse kohtlemise põhimõttel seisnev nõudeõigus on alusetu. Päästeamet viitab, et riigi õigusabikulude hüvitamise taotluse kohaselt kaebaja esindaja tutvus 11.07.2017 ja 25.07.2017 apellatsioonkaebusega ja analüüsis seda. Jääb selgusetuks, kas esindaja kordas 25.07.2017 sama tegevust kui 11.07.2017 või on kahekordselt arvestatud tasu ekslik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Halduskohus rahuldas kaebuse kokkuvõtlikult järgmistel alustel: 1) käskkirjas faktilise ja õigusliku põhjenduse ning kaalutluste puudumine, sh süütegude toimepanemise aja puudumine (otsuse p-d 42-43) ning käskkirjast ei nähtu, mida täpselt ja kuidas on karistuse määraja kaalunud (otsuse p 29); 2) distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes käsitletakse 20.05.2016 toimunud intsidenti, samas kui vastavas osas distsiplinaarmenetlust ei algatatud, mis on oluline kaalutlusviga (otsuse p 40); 3) asjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks teenistuskohustusi rikkunud, 26.05.2016 tüli provotseerinud ja M.G. rünnanud (otsuse p-d 36, 38). Ringkonnakohus analüüsib halduskohtu otsuse põhjendatust viidatud küsimustes (I-III) ning peatub seejärel veel käsitlemata kaebaja väidetel (IV). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud (V). I
10.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuses märgitud seisukohaga käskkirjas faktilise ja õigusliku põhjenduse ning kaalutluste puudumise kohta. Käskkirja andmise aluseks on ATS § 2 lg 2, § 43 lg 1, § 56, § 69, § 70 p 3, § 76 lg 1, § 94, § 104 lg 1, siseministri 03.10.2014. a määruse nr 42 „Päästeameti põhimäärus“ § 10 lg 1 p 8 ning Päästeameti peadirektori 02.06.2016. a käskkirjaga nr 212 moodustatud komisjoni poolt 08.07.2016 esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte nr 4-4/16.
11.Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt vabastati kaebaja teenistusest tahtliku distsiplinaarsüüteo tõttu, kuna ta rikkus ATS § 51 lõikes 4 sätestatud kohustust, käituda ametnikuna väärikalt nii teenistuses kui väljaspool teenistust, sealhulgas kohustust hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Käskkirja kohaselt rikkus kaebaja ka Päästeameti peadirektori 29.08.2014. a käskkirjaga nr 370 kinnitatud „Päästeameti sisekorraeeskirja“ punkte 71 ja 72, eiras Päästeameti peadirektori 23.10.2008. a käskkirjaga nr 199 kinnitatud Päästeteenistuse eetikakoodeksi punkte 4, 8 ja 18 ning meeskonnavanema ametijuhendi punktis 6.6 esitatud nõudeid. Seega sisaldab käskkiri viiteid konkreetsete õigusnormide rikkumisele. Käskkirjas sisalduvast asjaolude kirjeldusest ilmneb, et kaebajale pandi süüks nii lugupidamatut käitumist ja tüli provotseerimist meeskonnavanema M. G suhtes 20.05.2016 kui ka sama isiku suhtes vägivallategude toimepanemist 26.05.2016, millega kaebaja tekitas viimasele kehavigastusi.
12.ATS § 75 lg 2 järgi võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Käskkirjas märgitakse, et A.A. pani toime tahtliku distsiplinaarsüüteo, mis on usaldusväärselt tõendamist leidnud (käskkirja lk 1). Sama nähtub ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, milles selgitatakse: „A.A. peksis käte ja jalgadega M. G, tekitades viimasele kehavigastusi, mis on hinnatav üksnes tahtliku tegevusena“ (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lk 4). Seega on vastustaja kaebaja süü vormi kindlaks teinud ja sellest lähtunud. Asjaolu, et süü vormi kujunemist põhjendatakse pikemalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja mitte käskkirjas, ei tähenda, et süü vormi ei hinnatud. Viidatud säte ei näe ette käskkirja andmise kohustuslikke motiive, vaid ainult seda, mida tuleb kaalumisotsuse tegemisel arvestada. Kuna käskkirja andmise aluseks oli muu hulgas distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, võib järeldada, et kokkuvõttes esitatud kaalutlustele tugineti ka käskkirja andmisel. Käskkirjas märgitakse, et A.A. poolt M.G. tekitatud kehavigastused eraldi võetuna on juba nii oluline ja raske rikkumine, mille toimepanemise eest väärib A.A. distsiplinaarkorras karistamist teenistusest vabastamisega (käskkirja lk 2). Seega ei saa väita, et vastustaja ei hinnanud süüteo tagajärgede raskust. Ametniku kehtivate distsiplinaarkaristuste analüüsi käskkiri ei sisalda, mis on ka mõistetav, sest vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi käskkirja andmisel ei olnud. Samas on käskkirjas analüüsitud kaebaja eelnevat teenistusalast käitumist, sh seda, et kaebaja on viimase 4 aasta jooksul olnud segatud erinevatesse konfliktidesse päästesüsteemis (käskkirja lk 2). Käskkirjast saab järeldada, et kuigi A.A. peab meeskonnavanemana näitama alluvatele teenistuses eeskuju, ta seda 20.05.2016 ja 26.05.2016 intsidentides ei teinud (käskkirja lk 2). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et käskkirjas viidatud Päästeteenistuja eetikakoodeksist, avaliku teenistuja eetikakoodeksist ning meeskonnavanema ametijuhendist tulenevad kohustused eeldasid kaebajalt kui päästeteenistujalt ja meeskonnavanemalt väärikust, usaldusväärsust, kolleegidele positiivse eeskuju andmist ning valmidust meeskonnatööks. Kaebajale süüks arvatud käitumine on ilmselgelt nende eeldustega vastuolus. Seega kokkuvõtlikult ei leia ringkonnakohus, et käskkirjas puuduks faktiline ja õiguslik põhjendus. Ka ei nähtu, et vastustaja oleks olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse määramisel kaalumata jätnud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt puudus käskkirjas süütegude toimepanemise aeg. Käskkirjas viidatakse konkreetselt kaebaja käitumisele 20.05.2016 ja 26.05.2016 ning ringkonnakohus ei leia, et viitama oleks pidanud kellaajalise täpsusega. Käskkirja ning distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte pinnalt ei jää kahtlust, millal kaebajale etteheidetav käitumine aset leidis ning milles see seisnes. II
13.Halduskohtu arvates seisnes vastustaja oluline kaalutlusviga selles, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes käsitletakse 20.05.2016 toimunud intsidenti, samas kui vastavas osas distsiplinaarmenetlust ei algatatud. Vastavalt ATS § 72 lõikele 1 võib distsiplinaarmenetluse algatada ametisse nimetamise õigust omav isik käskkirjaga või korraldusega, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ja kui on põhjendatud alus arvata, et distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline. ATS § 72 lõike 3 kohaselt määratakse distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg, kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid ning nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatav ametnik. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et eeltoodud sätetest tulenevalt ei tähenda distsiplinaarmenetluse algatamine ühe intsidendi suhtes seda, et juhtumi asjaolude uurimine ei võiks päädida isikule distsiplinaarkaristuse määramisega ka sellise
käitumise eest, mida distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas märgitud ei ole. Eriti kehtib see juhtumil, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajend tuleneb mõnest varasemast isikutevahelisest konfliktist; samuti olukorras, kus kaks süütegu on omavahel ajalises, põhjuslikus või muus seoses, mistõttu tuleb distsiplinaaruurimise all oleva isiku käitumise põhjuste selgitamiseks uurimise eset laiendada. Seda kinnitab ka ATS § 72 lõike 3 sõnastus, mille kohaselt kirjeldatakse distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas teadaolevaid asjaolusid. See ei välista, et distsiplinaarmenetluse käigus tõendite kogumisel ilmnevad täiendavad asjaolud, mida algatamise käskkirjas kirjeldatud ei ole. Veelgi enam, ATS eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et on võimalik jätta distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas ajutiselt märkimata ka kahtlustatav isik juhul, kui vastava isiku tuvastamiseks olevad asjaolud ei ole selleks piisavad (vt ATS eelnõu seletuskirja lk 50). Seega oli vastustaja tegevus distsiplinaarmenetluse algatamisel õiguspärane. III
14.Halduskohus leidis otsuses ka seda, et asjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks teenistuskohustusi rikkunud, 26.05.2016 tüli provotseerinud ja M.G. rünnanud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu poolt kogutud tõenditele antud hinnanguga.
15.Halduskohus leiab otsuses õigesti, et vaidlust ei ole selles, et M.G. ja kaebaja vahel toimus 26.05.2016 Narva-Jõesuu päästekomandos juhtum, kus teine meeskonnavanem M.G. sai pea piirkonda vigastusi ning pöördus ise 26.05.2016 Narva haiglasse (kohtuotsuse p 33). Ka võib järeldada halduskohtu nõustumist sellega, et Ida prefektuuris ei alustatud intsidendist tulenevalt kriminaalmenetlust, kuna M. G kasutas oma õigust kriminaalmenetlusest keelduda (kohtuotsuse p 34). Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa asjas esitatud tõendite põhjal üldse väita, et tegemist oleks kaebaja poolse teenistuskohustuse rikkumisega, tuginebki ainult eelviidatud kahele tõendile ning arvamusele, et tegemist on „sõna-sõna“ vastu olukorraga (kohtuotsuse p 38). Sellega eirab halduskohus kõiki teisi asjas kogutud tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on rikkunud HKMS § 61 lõikest 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Halduskohus pidanuks hindama koosmõjus kaebaja ja M.G. ütluste lahknevusi ja tõepära, samuti teiste päästekomando töötajate ning M.G. isa poolt antud seletusi. Ütluste tõeväärtuse hindamisel oli halduskohtul võimalik arvesse võtta ka 20.05.2016 toimunud intsidendi asjaolusid, samuti arvestada kaebaja varasemat käitumist ning käitumist käesolevas kohtumenetluses. Riigikohtu halduskolleegium on ka korduvalt leidnud, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.01.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 24 ning 19.05.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-32-09, p 19).
16.Ringkonnakohus märgib, et SA Narva Haigla 26.05.2016. a ambulatoorsest epikriisist nähtub, et haigla traumatoloog tegi M.G. 26.05.2016 kindlaks pea ja sääre pindmise vigastuse, mille põhjusena märgiti kehalise vägivallaga toimunud rünne (II kd, tl 20b). Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2016. a teatise nr 3.2-1.4/568-1 kohaselt saatis EMO eelviidatud andmed ka PPA-le ning kriminaalmenetlus jäi KarS § 121 järgi, mis käsitleb teise inimese kehalist väärkohtlemist, alustamata vaid tänu M.G. keeldumisele kehavigastuse asjaolude selgitamisest, mille tulemusena puudus kriminaalmenetluse alus (vt KrMS § 199 lg 1 p 1). Ida päästekeskuse Ida-Virumaa päästepiirkonna juhataja T.A. on 27.05.2016 ettekandes märkinud, et 26.05.2016 hommikul valvevahetust üle andes leidis aset kaklus Narva-Jõesuu päästekomando meeskonnavanemate A.A. ja M.G. vahel. Kakluse tulemusena sai kannatada peapiirkonda
M.G. , kes on pöördunud ka arsti poole talle tekitatud vigastusega (I kd, tl 24). M.G. 26.05.2016. a seletuskirjast võib samal päeval toimunud intsidendi kohta lugeda järgmist: „A.A. tuli töövahetusse 08:00 ja otse ütles, et ootab mind õues 08:05, et kakelda. Mina ütlesin, et ei kavatse reageerida antud provokatsioonile ja ei soovi temaga kakelda, tema aga tõukas mind ja ootamatult lõi rusikaga näkku – lõua piirkonda, see toimus tööruumis. Mina võtsin kaitse positsiooni ja hakkasin blokeerima tema lööki. Rüseluse käigus meie jõudsime õue. Väljas ta ründas mind eriti agressiivselt, lüües käte ja jalgadega, kusjuures mina vaevalt sain ennast kaitsta. Õnneks samal ajal õues autos mind ootas minu isa, kes ootas mind peale tööd, et viia koju. Nähes seda hirmsat pilti isa astus meie vahele, et peatada A.A. . Isa suutis veidi maha rahustada A.A. väites, et päästeteenistuse territoorium ei ole koht, kus kakelda ja niimoodi käituda. Mina kinnitan, et kakluse käigus mina kordagi ei löönud A.A. , kuid püüdsin end kaitsta tema löökide eest. Mina vahetasin riided ja olin sunnitud sõitma traumapunkti, sest minul läks paiste lõug ja vasak jalg (jalalaba piirkonnas) valutas“ (I kd, tl 19, tõlge tl 20). M.G. i isa, V.G. selgituste kohaselt istus ta autos, kui nägi, kuidas A.A. ründas tema poega käe- ja jalalöökidega ning M. kaitses end. Selgituse kohaselt püüdis V.G. A.’d maha rahustada, kuid viimane tõukas teda ja jätkas M. ründamist. Rünnak kestis umbes 5-8 minutit kuni A. väsis. M. paistes jala ja verevalumites näo tõttu otsustas V.G. sõita traumapunkti (I kd, tl 29). Narva-Jõesuu päästekomando komandopealik I.E. seletuskirja-ettekande kohaselt teavitas 26.05.2016 peale valvevahetust M.G. teda kaklemisest komando territooriumil. A.A. teda vastavast juhtumist ei teavitanud (I kd, tl 28). Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodud tõendite põhjal järeldada, et M.G. i ja A.A. vahel toimus 26.05.2016 päästekomando territooriumil kaklus, mille algatajaks ja ründavaks pooleks oli A.A. .
17.Ringkonnakohus möönab, et A.A. poolt Ida-Virumaa Päästepiirkonna juhatajale, T.A. antud seletus on M.G. i seletusele risti vastupidine, kuid eluliselt ebausutav. Nimelt selgitab A.A. , kuidas juba 26.05.2016 komandosse vahetusse saabudes võttis M.G. ta „raevuka pilguga vastu“, solvas teda mittenormatiivset sõnavara kasutades riietumise ajal ning kutsus endaga koos välja. Selgitusest võib lugeda: „Ma läksin tema järel, kuid ukseavas pööras ta järsult ümber, haaras mu riietest ja paiskas mu jalga taha pannes maha. Ma sain aru, et jutust ei tule midagi välja ja G tahab minuga sihikindlalt kakelda (kuna ta teab, et varem oli mul konflikt tema sõbra ja klassivenna V.K. iga ja korduv olukord võib minu jaoks olla halva tagajärjega). Mina tõusin maast üles ja siis ründas mind selja tagant M.G. isa – V.G.. G isa haaras mind riietest ja paremast käest, karjus, et ma olen „koputaja“ ja et nad õpetavad mind neid austama. G noorem püüdis anda lööke pähe. G vanem väänas mu paremat kätt ja karjus pidevalt midagi. Ma kaitsesin end vasaku käega ja lõpuks pääsesin haardest, väänates selle käigus välja oma parema käe väikese sõrme“ (I kd, tl 22, tõlge tl 23). Kaebuse täienduses 07.04.2017 esitas kaebaja esindaja fotod kaebaja vigastuse kohta kakluses M.G. iga (II kd, tl 28-29) ning kaebaja digiloo, millest nähtub, et 27.05.2016 pöördus kaebaja SA Narva Haigla erakorralise meditsiini vastuvõttu, kus tal tehti kindlaks sõrmedesirutajate ja nende kõõluste vigastus randme- ja käepiirkonnas (II kd, tl 33). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja selgituse enda kakluses saadud vigastuse kohta lükkab ümber vastustaja poolt esitatud tööõnnetuse raport, millest ilmneb, et 27.05.2016 toimunud väljakutsel sai vigastada A.A. parema käe pöial, mille tulemusena pöördus ta SA Narva Haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus tehti pöidlast röntgen, tuvastati luumurd, paigaldati käele kips ning suunati edasisele ravile perearsti juurde (II kd, tl 41). Kaebaja selgituste põhjal võiks samas järeldada, et haiglasse tuli minna vaid 26.05.2016 kaklusel saadud vigastuste, ja mitte 27.05.2016 väljakutsel saadud vigastuste tõttu. Seega on kaebaja esitanud käesoleva kohtuasjas menetluses teadvalt kohut eksitavaid väiteid, mis seab kahtluse alla ka kaebaja poolt juhtumi asjaolude kohta antud selgituse tõelevastavuse.
18.Ringkonnakohus märgib ka seda, et A.A. seletusest võiks järeldada, et komando ukseavast kaugemale kaklejad ei jõudnudki, sest juba ukseavas paiskas M.G. kaebaja maha ning sealt
püsti tõustes ründas kaebajat M.G. i isa. 01.07.2016 toimunud kohtumisel selgitab A.A. siiski, et intsident juhtus õues (I kd, tl 32). Seega on kaebaja ütlused vastuolulised. Kokkuvõtlikult jääb mulje, et kaebaja ei saanud teha muud, kui end kahe G löökide eest kaitsta. Selline versioon sündmustest ei anna aga vastust küsimusele, kuidas tekkisid M.G. i peale ja jalale sellised pindmised vigastused, mille puhul oli vaja pöörduda EMO-sse, kes tegi kindlaks pea ja sääre pindmised vigastused. A.A. seletusest jääb selgusetuks ka see, millest oli tingitud M.G. i ja tema isa viha kaebaja vastu. A.A. selgitus, mille kohaselt soovis M.G. temaga sihikindlalt kakelda A.A. varasema konflikti tõttu V.K, ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev. Ida päästekeskuse nõunik H. Olu 01.07.2016. a esildise kohaselt toimus tüli A.A. ja V.K. vahel juba aastal 2012 (I kd tl 41). Seega ei saanud nelja aasta tagune tüli olla 26.05.2016 toimunud kakluse põhjuseks. Ka siis päädis tüli käsikähmlusega Narva päästekomandos. Esildises selgitatakse, et „selleks, et viia võimalikult madalale tasemele järgmise intsidendi tõenäosus ning eeldused, viidi A.A. teise päästekomandosse (Narva-Jõesuu PK) meeskonnavanema ametikohale Narva operatiivkorrapidaja ametikohalt. Sellega kõrvaldati meeste vahelt ka alluvussuhted“ (I kd, tl 41). Samas on mitmed päästekomando päästjad andnud seletused, mille kohaselt kutsus paar päeva enne 26.05.2016 toimunud intsidenti, 20.05.2016, nimelt A.A. M.G. i õue „asju klaarima“, olles eelnevalt viimast ka sõnadega solvanud ja provotseerinud, kuid kaklus hoiti ära (vt A.K. seletuskiri I kd, tl 25; P.T. seletuskiri I kd, tl 27; I.E. seletuskiri I kd, tl 28). 20.05.2016 toimunud intsidendi kohta selgitas kaebaja vastuseks küsimusele „kes kutsus keda kaklema 20.05.2016“ järgmist: „Ei kutsunud keegi kedagi kaklema“ (I kd, tl 32). Seega on kaebaja seletused vastuolus asjas kogutud tõenditega ega ole ringkonnakohtu jaoks usaldusväärsed. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et vastustaja eksis kogutud tõendite põhjal järelduste tegemisel. Ringkonnakohus loeb M.G. i ütlused kaebaja ütlustes usaldusväärsemaks ning kaebaja poolt teenistuskohustuste rikkumise tõendatuks. IV
19.Vaidlustatud käskkirjas on rõhutatud, et 26.05.2016 M.G. le tekitatud kehavigastused eraldi võetuna on juba nii oluline ja raske rikkumine, mille toimepanemise eest väärib kaebaja distsiplinaarkorras karistamist teenistusest vabastamisega. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et käesoleval juhul saab rikkumist oluliseks pidada juba ainuüksi 26.05.2016 toimunud juhtumi pinnalt. Ringkonnakohtu hinnangul on Päästeameti teenistuses oleva meeskonnavanema tahtlik kehaline rünne kolleegi vastu eksimus, mida tuleb distsiplinaarsüüteo mõistes oluliseks pidada. ATS § 75 lg 4 võimaldab isiku olulise rikkumise tõttu teenistusest vabastada ka siis, kui tal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei ole. Sealjuures tuleb määravaks pidada ka vastustaja hinnangut sellele, kas toimepandud rikkumise laadi ja kaebaja varasemat käitumist arvestades oli alust arvata, et tulevikus suudab kaebaja tagada teenistuskohustuste nõuetekohase täitmise vastavalt päästeametnikule seadusega kehtestatud käitumisnõuetele. Käskkirjas leitakse, et on alust arvata, et kaebaja seda ei suuda (käskkirja lk 2). Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõendite pinnalt oleks raske järeldada vastupidist. Nimelt ilmneb Narva-Jõesuu päästekomando pealik I.E. 16.06.2016. a seletusest, et A.A. oli viimased 4 aastat segatud erinevatesse konfliktidesse päästesüsteemis (I kd, tl 37). Ringkonnakohus märgib, et isegi kui nõustuda kaebajaga selles, et I.E. mõjutati A.A. kohta negatiivse iseloomustuse kirjutamiseks, ei saa eirata asjaolu, et A.A. erinevad konfliktid tõi I.E. esile ka oma algselt antud iseloomustuses (vt II kd, tl 31p-32). Eirata ei saa ka seda, et pärast 2012. aastal V.K. toimunud konflikti kirjutas A.A. (tollal A.S.) oma 08.02.2012. a avalduses Päästeametile: „Luban mitte sattuda konflikti teiste kaastöötajatega, sh Narva päästekomando meeskonnavanema V.K.. Vastasel korral, olenemata süüdlasest, olen nõus minu üleviimisega teise struktuuriüksusesse ja teisele ametikohale või minu teenistusest vabastamisega“ (I kd, tl 43).
20.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tervisekahjustuse (väidetava kehavigastuse) olemasolu tuleb tõendada ekspertiisiaktiga. Vastavalt HKMS § 61 lõikele 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kui kaebaja kahtles SA Narva Haigla 26.05.2016. a ambulatoorses epikriisis, oli tal võimalik taotleda halduskohtult epikriisi koostanud arsti ülekuulamist kohtuistungil.
21.Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta (otsuse p 39). Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu seisukohaga. Haldusasja materjalidest nähtuvalt kuulati kaebajat distsiplinaarmenetluse käigus korduvalt üle (vt seletuskiri T. A., I kd tl 22p-23; 20.06.2016. a vestlus A.A. I kd, tl 30-31; 01.07.2016 läbi viidud vestlus A.A. ga, I kd, tl 32-33). Talle tutvustati distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet (I kd, tl 13p) ning ta sai esitada vastuväited enda teenistusest vabastamisele (I kd, tl 14-17). Seega ei ole kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. Asjaolu, et käskkiri ei olnud kaebaja jaoks soodne, ei tähenda kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist.
22.Kaebaja väitel on tema teenistusest vabastamise näol tegemist võrdse kohtlemise rikkumisega, sest M.G. teenistusest ei vabastatud. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus, nõuda enda distsiplinaarkorras teenistusest vabastamise käskkirja üle vaieldes M.G. distsiplinaarkorras karistamist. Seega on kaebaja väited asjakohatud. Ka ei kinnita haldusasjas kogutud tõendid M.G. süüd distsiplinaarrikkumise toimepanemises. V
23.Eeltoodud põhjendustel jääb A.A. kaebus kokkuvõtlikult rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab Päästeameti apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 20.06.2017. a otsuse resolutsiooni punktid 1-5. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab A.A. kaebuse rahuldamata. Muutmata jäävad halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 6 ja 7, millega halduskohus tagastas A.A. le kaebuselt tasutud riigilõivu ja jättis riigiõigusabi kulud riigi kanda. RLS § 22 lg 1 p 1 alusel ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Seega tagastas halduskohus kaebuselt tasutud riigilõivu õigesti. Kaebajat esindas nii haldus- kui ka ringkonnakohtus riigi õigusabi korras määratud esindaja. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 7, millega jäeti riigi õigusabi kulud riigi kanda. Päästeamet oli apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud ning ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega jäävad kaebaja riigiõigusabi kulud ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.
24.Halduskohus asendas HKMS § 175 lõikest 3 juhindudes avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema lapse nime tähemärgiga „X“. Ringkonnakohtus peab samast sättest juhindudes isikuandmete kaitse eesmärgil vajalikuks asendada avaldatavas kohtuotsuses kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei täidaks oma eesmärki olukorras, kus halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, muudab ringkonnakohus vastavas osas ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 8.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.