Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-16-1399 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

3-16-1399 Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020 koostamist. Euroopa Liidu (EL) toetuse kasutamise aluseks sõlmisid Eesti ja Euroopa Komisjon 20.06.2014 viit fondi, sh Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) hõlmava partnerlusleppe, milles on kokku lepitud rahastamisprioriteedid, eesmärgid ja oodatavad tulemused, eurorahade kasutamise eeltingimused ja vahendite administreerimise üldine korraldus. Partnerlusleppe alusel koostati rakenduskava, mille Euroopa Komisjon kinnitas 10.12.2014. Rakenduskavas kirjeldatakse rahastatavate valdkondade lõikes konkreetsemad EL vahendite kasutamise eesmärgid ja oodatavad tulemused, meetmed ning nende rahastamine. Eesti peab tagama rakenduskava rakendamise, st andma toetust projektidele vastavalt rakenduskavas kokkulepitule. Määruse nr 4 abil viiakse ellu rakenduskava prioriteetse suuna „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arendamine ja piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ tegevuste „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade loomine)“ ja „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade ja teenuste kättesaadavus)“ eesmärke. Määrus nr 4 kehtestati perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014_2020) § 14 alusel ning toetuse andmisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 20.03.2014 korraldusega nr 107 kinnitatud “Eesti regionaalarengu strateegiast 2014–2020”. Määrus nr 4 on kooskõlas rakenduskava ja partnerlusleppega, samuti EL ja riigisisese õigusega. Määruse nr 1301/2013 art 5 p 8 alapunktis b sätestatud investeerimisprioriteedi raames võib toetada projekte vaid osana konkreetsete piirkondade territoriaalsest strateegiast. Sellest tulenevalt alustasid maakonnad juba 2014. a kevadel oma arengukavade (strateegiate) uuendamisega, et paika panna põhisuunad, millised valdkonnad on just nende maakonnas töökohtade loomise ning töökohtade ja teenuste füüsilise kättesaadavuse seisukohast kõige perspektiivsemad. Tegemist oli pikaajalise ning avatud ja läbipaistva protsessiga, kuhu maavalitsused kaasasid avaliku, mittetulundusning erasektorite esindajaid. Rahandusministeerium kooskõlastas maakondade PKT tegevuskavad valdkondade eest vastutavate ministeeriumidega. Harjumaa PKT tegevuskava kinnitas riigihalduse minister 26.10.2015 käskkirjaga ning see on kättesaadav nii Rahandusministeeriumi kui EAS veebilehtedel. Seega määruse nr 4 § 13 lg 1 p 1 nõue, et toetust võib taotleda vaid tegevuskavas sisalduvale objektile ja tegevusele, tuleneb määrusest nr 1301/2013 ja rakenduskavast. Maakonna PKT tegevuskavasse kuulumine ei garanteeri projektikavandi automaatset rahastamist, vaid võimaldab esitada taotluse EAS-le, kus toimub taotluse sisuline hindamine. Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkondade spetsiifiliste probleemide lahendamiseks on olemas selleks spetsiaalselt ellu kutsutud linnapiirkondade jätkusuutliku arengu meede. PKT toetusskeem on aga ellu kutsutud aitamaks väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi paiknevaid piirkondi, mille võime panustada riigi majanduskasvu on väike, mis takistab riigi regionaalarengu ühtlasema konkurentsivõime ja elutasemeni jõudmist. Tallinna linnapiirkond on oluliselt tugevamas positsioonis töökohtade loomisel ning ettevõtlusaktiivsuse poolest, seetõttu töökohtade loomisele suunatud tegevustest (määruse nr 4 § 6 lg 1 p-d 1-4) on Tallinna linnapiirkond toetuse saajana välistatud. PKT toetusskeemi tingimused on õiglased ja läbipaistvad, seatud erandid on õigustatud ja põhjendatud. Kõik toetuse tingimused on varakult enne taotlusvooru avamist avalikustatud ning toetuse sihtgrupile ja avalikkusele laiemalt tutvustatud. Taotleja on enne otsuse tegemist ära kuulatud. EAS teavitas enne otsuse tegemist kaebajat taotluse mittevastavusest ja andis kolmel korral võimaluse vastuväidete esitamiseks. Taotleja ei esitanud vastuväiteid. EAS otsuse vormivead ei mõjutanud asja sisulist otsustamist.

3-16-1399 13.8.2/06279 tervikuna tühistamiseks ning EAS kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Liipa Talu projekt vastab enam ootustele ja eesmärkidele, mis on sätestatud määruse nr 1303/2013 preambulas ja artiklites 9 ja 18, kui Harju maakonna PKT tegevuskava näidisloetelus toodud projektid (bussiterminali rekonstrueerimine, parklate ja kergliiklusteede rajamine jne). Seega minnakse näidisloetelus toodud projekte eelistades vastuollu määrusega nr 1303/2013. Kuna määrus nr 4 on vastuolus EL õigusega, tuleb juhinduda EL õigusest. Kaebaja taotlust ei saa menetlusest välistada. Määrus nr 4 on koostatud selliselt, et EL toetusi oleks võimalik kasutada vaid avaliku sektori projektide elluviimiseks. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt, sest nt Harjumaa ühistranspordi projekt on seotud Tallinna ja selle linnapiirkonnaga. Ka Liipa Talu projekt on oma tegevuslikus mõttes üle Jõelähtme valla piiride ulatuv ja ka väljapoole Eestit ulatuv. Liipa Talu projekti mõju aitab areneda paljudel piirkondadel ja viib Eesti majandust edasi rahvusvahelises plaanis. Seejuures ei ole õige võrdsustada omavahel Tallinna linna ja Jõelähtme valda. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, milline teave oli taotluste esitamisel EAS veebilehel üleval. Igal juhul ei olnud taotlusankeedis kirjas, et lähtuda tuleb maakonna PKT tegevuskavast. Taotlusankeedis räägitakse maakondlikust arengukavast. Selleks on antud juhul „Harju maakonna arengustrateegia 2025. Harjumaa konkurentsivõime tugevdamise kava valdkondade prioriseerimise alused“. Kaebaja on analüüsinud enda projekti vastavust nimetatud arengukava ja Harju maakonna PKT tegevuskavaga. EAS ei ole sellele tähelepanu pööranud. Isegi kui viited EAS veebilehel olid olemas, ei muuda see EL õigusega vastuolus olevaid siseriiklikke õigustühiseid norme kehtivateks. Samuti puudub teave selle kohta, kuidas tuleks konkureerida PKT tegevuskavasse. EAS eksitab avalikkust, lastes oma veebilehe kaudu esitada taotlusi, kuid selgitades hiljem, et taotlusi võisid esitada vaid eelnevalt kokkulepitud nimekirjades olevad projektid. EAS lõi õiguspärase ootuse ja kallutas isikuid taotlusi esitama, mis on vastuolus hea haldustavaga. Kuna taotlusvooru tulemusena antakse kasutusse oluline avalik ressurss, peab see võimaldama võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Põhjendatud nõuded peavad olema defineeritud EL asjakohastes õigusaktides. Parimad projektid ei ole automaatselt need, mida keegi oli kunagi õiges kohas mingisse nimekirja sokutanud. Arusaamatuks jääb, kuidas saab tunnistada kaebaja toetuse saamiseks vastavaks, kuid tema taotluse mittevastavaks, seda enam, et taotlust sisulist ei hinnatud. Kuna e-keskkond võimaldas taotluse esitada, kinnitas see, et taotlus on nõuetekohane ja kaebajal tekkis põhjendatud ootus, et tema taotlust ka menetletakse. Taotluse koostamine on suur töö. Kui taotluse esitajal lastakse eksitavalt taotlus esitada ja suur töö ära teha, siis on see käsitatav erasektori ressursside raiskamisena. EAS rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kolme e-kirja saatmine teavitusega, et kavatsetakse teha otsus taotluse mitterahuldamise kohta, ei ole taotleja ärakuulamine. Kaebaja seisukohad, miks taotlus vastab nõuetele, olid kirjas taotluses, mida EAS sisuliselt ei hinnanud.

EAS palus jätta kaebus rahuldamata.

Määrus nr 1303/2013 on üldsätete määrus, mis sisaldab hulgaliselt volitusnorme, mille alusel on Eestis vastu võetud STS2014_2020 ja selle rakendusmäärused ning toetuse andmise määrused. Kõik need on kooskõlas määrusega nr 1303/2013. Kaebaja viited määruse nr 4(11)

3-16-1399 1303/2013 preambula punktidele on asjakohatud. Preambula ei sisalda õigusnorme, vaid selgitab artiklites antud õigusnormide sisu. Kohus ei saa hinnata projektide vastavust või mittevastavust struktuuritoetuse eesmärkidele ja prioriteetidele, vaid üksnes kontrollida, kas EAS otsus oli antud kooskõlas õigusaktidega ja kas määrus nr 4 on kooskõlas kohalduva EL õigusega. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebaja argumentatsioon enda projekti vastavuse kohta struktuuritoetuse eesmärkidele. Arusaamatuks jääb, mil viisil ja mis põhjusel oleks EAS pidanud takistama kaebajal taotlust esitada. E-teenindus on veebikeskkond taotluste esitamiseks, mida saavad kasutada kõik isikud, kes identifitseerivad end ID-kaardiga või mobiil-ID-ga ning sõlmivad e-teeninduse kasutamise lepingu. E-teenindus on vaid tehniline vahend taotluste esitamiseks, mis teostab tehnilist automaatkontrolli – st kas kõik nõutud lahtrid on tekstiga täidetud ning nõutud kohtades kinnitused ja failid lisatud, kuid e-teenindus ei kontrolli esitatud informatsiooni sisu ja sellist kontrolli ei saagi tehniliselt lahenduselt eeldada. Taotluse esitamise kinnitusega tekib taotlejal õiguspärane ootus vaid sellele, et haldusorgan on taotluse kätte saanud ja alustab selle menetlust. Taotluse ja taotleja nõuetele vastavuse kontroll on taotluse menetlemise esimene etapp, mille viib läbi EAS töötaja ja seda on kaebaja taotluse puhul ka tehtud. Toetuse saamine ei ole taotleja subjektiivne õigus, vaid võimalus, mis eeldab taotleja poolt kõigi kohalduvate regulatsioonide järgimist. Sealhulgas on taotlejal hoolsuskohustus viia end kurssi konkreetses meetme määruses taotlejale ja taotlusele esitatavate nõuetega. Määruses nr 4 sätestatud tingimused olid leitavad ka EAS veebilehelt ja seda edastati taotlusvooru infopäevadel. Vastavalt määruse nr 4 § 12 lg-le 4 oli taotlejatel õigus saada oma projektile tasuta eelnõustamist. Taotlusvormi märgitakse andmed, mis on vajalikud taotluse hindamiseks. Taotlusvormis ei loetleta isikuid, kellel ei ole õigust taotlust esitada, mitteabikõlblikke kulusid jne, sest sellise info jaoks on olemas meetme määrus ja haldusorgani veebileht. Maakondlik tegevuskava ja maakonna arengukava on erinevad dokumendid. Tegevuskava on valitsuse korraldusega kinnitatud loetelu projektidest, mille kohta võib piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmes esitada taotluse. Maakonna arengukava on strateegiadokument, millega on paika pandud maakonna arengusuunad. Taotleja ei pidanud taotlusvormi märkima, et tegemist on maakondlikku tegevuskavasse kantud projektiga, sest tegevuskavad on avalikult kättesaadavad ja seda on EAS-l võimalik ise kontrollida. Kuigi ka arengukavad on avalikult kättesaadavad, on nende arv suurem ja seal leiduva info poolest rohke, mistõttu EAS ei pruugi ise leida sealt projekti kohta käivat. Seetõttu on põhjendatud maakonna arengukavale vastavuse info esitamine taotlusvormis. Taotlusvormi lahter, kus küsiti infot maakonna arengukavaga kooskõla kohta, ei saanud mingil viisil tekitada kaebajas õiguspärast ootust, et tema taotlus vastab määruse nr 4 nõuetele. Nõuded taotlejale ja taotlusele on erinevad ning mõlemad on iseseisvad taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemise alused. Nõuded taotlejale on sätestatud määruse nr 4 §-s 10. Kuna kaebaja vastas neile nõuetele, siis tunnistas EAS kaebaja nõuetele vastavaks. Nõuded taotlusele on kehtestatud määruse nr 4 §-s 13. Kaebaja taotlus neile ei vastanud ja EAS-l tuli taotlus rahuldamata jätta, sest edasi menetleda (sisuliselt hinnata) on võimalik vaid selliseid taotlusi, kus nõuetele vastavad nii taotleja kui taotlus. EAS saatis kaebajale 3 e-kirja, millega andis tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. EAS selgitas e-kirjas kaebajale, et tema taotlus ei vastanud määruse nr 4 nõuetele. Kaebaja ignoreeris kirju. Kuna kaebaja taotluse sisu ei olnud EAS otsuse aluseks, ei pidanud seda ka ärakuulamiskirjas käsitlema. Vorminõuete rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ega too kaasa otsuse tühistamist. 5(11)

3-16-1399

Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

EAS on õigesti leidnud, et kaebaja taotlus ei vasta määruse nr 4 tingimustele. Õigus piiritleda toetuse andmine teatud piirkonnaga tuleneb STS2014_2020 § 14 p-st 9. Nõue, et taotluse võib esitada maakonna tegevuskavas sisalduvate objektide ja tegevuste kohta, on kirjas määruse nr 4 § 6 lg-s 1, § 12 lg-s 2 ja § 13 lg 1 p-s 1 ning sellise tingimuse kehtestamise õigus tuli STS2014_2020 § 14 p-st 2. Õigusaktidega kursis olemise kohustus on kaebajal endal. Kaebaja on taotluses Harju maakonna PKT tegevuskavale viidanud, seega oli ta teadlik viidatud nõudest. Kaebaja projekti ja tegevusi ei sisaldu Harju maakonna PKT tegevuskavas. Harju maakonna PKT tegevuskavas on tõepoolest viidatud vajadusele arendada Harjumaa mõisakomplekse, kuid ilmselgelt ei jätku avalikke ressursse kõikide vajaduste rahuldamiseks, mistõttu on tegevuskavas tehtud valik ja määratud kindlaks objektid/tegevuskompleksid, mida asutakse arendama. Tegevuskavast nähtuvalt on objektide pingerida koostatud koostöös Harjumaa Omavalitsuste Liidu ja Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskusega. Seega on tegemist laiapõhjalise avalikke ja erahuve arvestava kokkuleppega. Tegevuskava ei näe ette Maardu mõisakompleksi arendamist. Samuti ei saa Liipa talu väljaehitamist turismiobjektina käsitleda Maardu mõisakompleksi arendamisena, nagu kaebaja taotluses leiab. Määruse nr 4 § 14 lg-st 9 ja § 15 lg-st 1 nähtuvalt hinnatakse vaid taotlusi, mis vastavad nõuetele. Kuna kaebaja taotlus ei vastanud eeltoodud tingimustele, tuli EAS-l teha taotluse rahuldamata jätmise otsus (määruse nr 4 § 14 lg 9) ja kaebaja taotluse menetlus lõpetada. Ei ole mõistlik ega eesmärgipärane hinnata taotlusi, mis ei vasta ettenähtud tingimustele ja mida ei saa seetõttu nagunii rahuldada. Kaebajal oli enne taotluse esitamist kohustus viia end kurssi toetuse andmise tingimustega. Vastustajad on teinud piisavalt, et toetuse taotlejaid toetuse andmise tingimustest eelnevalt teavitada. EAS-l oli määruse nr 4 § 14 lg 5 järgi kohustus kontrollida nii taotluse kui taotleja vastavust määruse nr 4 §-des 6-10 ja 13-14 esitatud nõuetele. Määrus nr 4 esitab taotlejale ja taotlusele erinevaid nõudeid, seega saab hinnang taotleja vastavusele ja taotluse vastavusele olla erinev. Kaebaja vastas äriühinguna määruse nr 4 § 10 lg 1 p-s 2 toodud tingimusele. Määruse nr 4 § 10 lg-s 1 toodud täpsustav tingimus, et projekti raames elluviidavad tegevused peavad toimuma üksnes väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi, seondub taotlusega, mitte taotlejaga, kuigi selline tingimus on kehtestatud taotlejale esitatavate nõuete all. Seega tunnistas EAS põhjendatult kaebaja nõuetele vastavaks, kuid kaebaja taotluse nõuetele mittevastavaks. Kaebaja viited määruse nr 1303/2013 preambula punktidele on asjakohatud. EL õigusaktide preambulad ei sisalda õigusnorme, seega ei saa neist tuleneda kellelegi ka subjektiivseid õigusi. Preambula aitab vaid selgitada õigusnormide kehtestamise eesmärke. Kaebaja arusaam struktuuritoetuste jagamise loogikast on ebaõige. Toetusi ei jagata toetusesaajatele otse EL õigusaktide alusel. EL õigusaktid on raamistik, mis näevad ette üldisemad toetuste jagamise reeglid ja eesmärgid, milleks EL vahenditest toetusi jagatakse. Kuna ERF toetusi reguleerivad määrused nr 1303/2013 ja nr 1301/2013 on liiga üldsõnalised ja suunatud liikmesriikidele, siis ei saa kaebaja tuletada neist endale õigust konkreetse toetuse saamiseks. Määruse nr 1303/2013 art 9 sätestab valdkondlikud eesmärgid, mida püütakse struktuurifondidest makstavate toetustega saavutada, kuid nende eesmärkide saavutamise täpsemad meetmed ja nende eesmärkide sisse jäävad kitsamad investeerimisprioriteedid peab kehtestama iga liikmesriik ise, arvestades tema riigisiseseid eripärasid, vajadusi ja kitsaskohti (määruse nr 1303/2013 art 18). Selleks peab liikmesriik koostama koostöös määruse nr 1303/2013 art-s 5 sätestatud partneritega partnerluslepingu (määruse nr 1303/2013 art 2 p 20, art 14), milles on 6(11)

3-16-1399 mh toodud välja, milliseid valdkondlikke eesmärke hakatakse fondide kaudu ellu viima (määruse nr 1303/2013 art 15). Partnerluslepingu kooskõla EL õigusaktidega hindab Euroopa Komisjon (määruse nr 1303/2013 art 16). Praegusel juhul on Rahandusministeeriumi koostatud „Partnerluslepe Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks“ heaks kiidetud Euroopa Komisjoni 20.06.2014 rakendusotsusega. Kooskõlas partnerluslepinguga koostab liikmesriik programmid/rakenduskavad fondide kasutamiseks (määruse nr 1303/2013 art 2 p 6, art 26). Ka rakenduskava kooskõla EL õigusega on Euroopa Komisjoni järelevalve all (määruse nr 1303/2013 art 29). Rakenduskava sisaldab juba täpsemaid prioriteete ja erieesmärke (määruse nr 1303/2013 art 27, art 96). Praegusel juhul on Rahandusministeeriumi koostatud ja Vabariigi Valitsuse 04.12.2014 otsusega heaks kiidetud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020“ kiidetud heaks Euroopa Komisjoni 09.12.2014 rakendusotsusega. Seega on Euroopa Komisjon tunnistanud Eesti partnerluslepingu ja rakenduskava vastavust määruse nr 1303/2013 ja määruse nr 1301/2013 alusel jagatava ERF toetuse eesmärkidega. Nimetatud rakenduskava elluviimiseks on kehtestatud STS2014_2020 (§ 1 lg 1 p 1) ja määrus nr 4 (§ 1 lg 1). Kaebaja arvates on EL õigusaktidega vastuolus struktuuritoetuste mittejagamine Tallinna linnapiirkonnas elluviidavatele projektidele. Määruse nr 4 § 1 lg-st 1 nähtuvalt viiakse selle määruse alusel ellu „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020“ prioriteetse suuna „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arendamine ja piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ tegevuste „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade loomine)“ ja „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringud (töökohtade ja teenuste kättesaadavuse parandamine)“ eesmärke. Määruse nr 4 § 3 lg 1 järgi on toetuse andmise eesmärk majandusaktiivsuse, sh tööhõive ja ettevõtlusaktiivsuse kasv väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi. „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020“ kohaselt koosneb väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arendamise ja piirkondade konkurentsivõime tugevdamise prioriteetne suund temaatilise eesmärgi nr 3 „VKE-de konkurentsivõime suurendamine“ ja temaatilise eesmärgi nr 8 „jätkusuutliku ja kvaliteetse tööhõive edendamine ja tööjõu liikuvuse toetamine“ investeerimisprioriteedist. Kahe temaatilise eesmärgi kombineerimise põhjuseks on vajadus terviklikult arendada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust, mis on kriitilise tähtsusega regionaalse tasakaalustatuse toetamiseks ja töökohtade tekkeks piirkondlikul tasandil (lk 100-101). Sellest tulenevalt on prioriteetse sunna investeerimisprioriteedina nr 2 sõnastatud tööhõivesõbraliku majanduskasvu toetamine sisemise potentsiaali arendamise kaudu osana konkreetsete piirkondade territoriaalsest strateegiast, sh taandarenevate tööstuspiirkondade ümberkorraldamine ning konkreetsetele loodus- ja kultuurivaradele juurdepääsu tõhustamine ja sellise vara arendamine (lk 105-106). EL vahendite kasutamise eesmärgina on välja toodud väljaspool Harju- ja Tartumaad asuvates piirkondades parema ettevõtluskeskkonna ja uute, sh kõrgema lisandväärtusega, töökohtade tekkimine, samuti avalike teenuste kättesaadavuse paranemine piirkondades (lk 106). Toimepiirkondades (maakondades) toetatakse tegevusi majanduselu elavdamiseks, ettevõtluse ja tööhõive edendamiseks ning töökohtade ja teenuste kättesaadavuse tagamiseks. Kavandatavad tegevused lepitakse kokku tegevuskavades, mille aluseks on maakonna arengukavad. Kavandatavad tegevused peavad lähtuma partnerlusleppest (lk 107). Toetatakse ettevõtluse seisukohast olulise avaliku tugitaristu kaasajastamist ja loomist olemasolevate ja uute tööstus- ja ettevõtlusalade juurde, samuti kasutusest väljalangenud militaar- ja tootmishoonete ettevalmistamist uueks ettevõtluseks ning inkubatsioonivõimaluste väljaarendamist; toetatakse tegevusi külastusobjektide kasutuse elavdamiseks ja mitmekesistamiseks, samuti ühtsete piirkondlike võrgustike väljakujundamiseks; toetatakse investeeringuid avaliku linnaruumi kaasajastamiseks ning ühistransporti ja kergliiklusteedesse; toetatakse piirkondlikke algatusi tööhõive ja 7(11)

3-16-1399 ettevõtlikkuse suurendamiseks (lk 107-108). Määrus nr 4, millega välistatakse toetuse andmine Tallinna linnapiirkonnale ning toetatakse mh ühistranspordi- ja kergliiklusteede projekte, on seega rakenduskavaga kooskõlas. „Partnerluslepe Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks“ seab prioriteedi „väikese ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime suurendamine“ eesmärgiks tõsta Eesti elanike ettevõtlikkust, Eesti ettevõtete ekspordi- ja konkurentsivõimet, kasvupotentsiaali, loodavat lisanduväärtust, suurendada tööhõivet, vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust (lk 60-61). Prioriteedi „tööhõive edendamine ja tööjõu liikuvuse toetamine“ eesmärgiks on tõsta tööhõivet (lk 65). Otsustatakse panustada majandusarengusse, töökohtade loomisse ja vaesuse leevendamisse väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkonda, et vähendada nende tõmbejõudu ja tööjõu väljavoolu (lk 67), samuti teenuste kättesaadavuse parandamiseks toimepiirkondades. Partnerlusleppest nähtuvalt on Eestis riigi väiksust arvestades üsna suured riigisisesed regionaalsed arenguerinevused võrreldes teiste Euroopa ja muude arenenud riikidega. Valdav osa (ligi 60%) riigi sisemajanduse kogutoodangust toodetakse Harjumaal, ligi 10% Tartumaal ja vaid 30% ülejäänud 13 maakonnas kokku. SKT elaniku kohta ületab 2012. a seisuga riigi keskmise taseme vaid Tallinnas ja Harjumaal (vastavalt 160% ja 141%). Ettevõtete juurdekasvu tempo on kõrgeim Harjumaal (lk 41). Samuti on suured erinevused elanikkonna kaasatuses hõivesse ja sissetulekute osas (lk 42). Toimub rahvastiku ja aktiivsema majandustegevuse koondumine suurematesse linnapiirkondadesse (lk 43). Selle tulemusel ei ole väiksemad maakonnakeskused võimelised toimima tõmbekeskusena oma toimepiirkonna arengu vedamisel ja uute töökohtade tekkeks eelduste loomisel. Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate piirkondade tööjõu, loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt uue ettevõtluse loomiseks pole olnud piisav. Lisaks tasuvate töökohtade nappusele on väiksemates maakonnakeskustes pakutavad teenused ja vaba aja veetmise võimalused võrreldes suuremate linnadega piiratud. Ka on ebaühtlased keskus-tagamaa vahelised transpordiühendused, mis on olnud takistuseks kohapealse tööjõu ja inimressurssi rakendamisel toimepiirkonna siseselt. Hõreneva rahvaarvu tingimustes on töökohtade ja teenuste kättesaadavus piiratud. Kõik väljaspool Tallinna ja Tartu linnaregiooni asuvad piirkonnad vajavad täiendavat tähelepanu vastavalt nende spetsiifilistele probleemidele (lk 44). Seetõttu on peetud oluliseks panustada väljaspool suuremaid linnapiirkondi ettevõtluse ja selle lisandväärtuse kasvu ning uute töökohtade tekkesse, samuti maakonnakeskuste tugevdamisse tõmbekeskustena ja keskus-tagamaa ühenduste tugevdamisse (lk 47-48). Kohtu hinnangul on partnerlusleppes piisavalt selgitatud, miks on otsustatud suunata ettevõtluse toetamise meetmed väljapoole Tallinna ja Tartu linnapiirkondi ning miks toetatakse ühistransporti ja teedeehitust. Rakenduskava on kooskõlas partnerlusleppega. Eespool kirjeldatud partnerlusleppes toodud riigisisesed eesmärgid viivad ellu määruse nr 1303/2013 art 9 p-des 3 ja 8 ning määruse nr 1301/2013 art 5 p-des 3 ja 8 toodud valdkondlikke eesmärke. Määruse nr 1301/2013 art-st 2 nähtuvalt on ERF ülesandeks rahastada meetmeid, mille eesmärk on tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, korvates olulisemat piirkondlikku ebavõrdsust liidus piirkondade majanduse jätkusuutliku arengu ja struktuurilise kohandamise kaudu, sh taandarenevate tööstuspiirkondade ja mahajäävate piirkondade ümberkorraldamise kaudu. Seega on partnerluslepe kooskõlas nende määruste alusel jagatavate toetuste eesmärkidega. Kuna kaebaja soovib projektitegevusi viia ellu Jõelähtme vallas, s.o Tallinna linnapiirkonnas, kus niigi on ülejäänud Eesti piirkondadega võrreldes paremad võimalused ettevõtlusega tegelemiseks ja suurem tööhõive tase, ei ole kaebaja projektile toetuse andmata jätmine vastuolus eelviidatud EL ega Eesti õigusaktidega.

8(11)

3-16-1399 EAS ei ole rikkunud kaebaja õigust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. EAS teavitas enne taotluse rahuldamata jätmist kaebajat taotluses esinevatest puudustest ja andis kaebajale enne otsuse tegemist kolmel korral võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, määruse nr 4 § 14 lg 8). Kaebaja on kinnitanud nende teavituskirjade kättesaamist. Seega oli tal võimalik oma arvamus ja vastuväited avaldada. Kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. EAS otsuses olevad vormivead ei saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist, seetõttu ei saa sellele tuginedes haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda (HMS § 58). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-1399 hindamismetoodika alusel ja eksperte nõuetekohaseid taotlusi (§ 15 lg 1).

kaasates

asutakse

sisuliselt

hindama

vaid

3-16-1399 rahastada üksnes eelnevalt konkreetse maakonna PKT tegevuskavas kindlaks määratud projekte ning uute projektide lisandumine ei ole pärast maakonna PKT tegevuskava koostamist enam võimalik. Tuleb aga arvestada, et EL eelarvet planeeritakse seitsme aasta kaupa ja kehtiv finantsraamistik hõlmab perioodi 2014-2020. Selles raamistikus määravad EL ja liikmesriigid omavahelises koostöös kindlaks, kuidas nimetatud perioodil EL eelarve vahendeid, sh struktuuritoetusi kasutatakse. See tagab ühelt poolt, et EL eelarvest tehtavad kulutused on ettenähtavad ja jäävad kokkulepitud piiridesse. Teisalt võimaldab see kavandada ja ellu viia pikemaajalisi tegevusi eelnevalt kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks. Ka kohalikul tasandil tuleb seetõttu EL raha kasutamise eesmärgid ja selleks kavandatavad tegevused pikaajaliselt ette läbi mõelda ja kokku leppida. Toetuse taotleja jaoks peab samuti olema eelnevalt teada, milliseid projekte ja millistel tingimustel konkreetsel perioodil EL vahenditest toetatakse. Liikmesriigi kohustus selline õigusakt koostada ja toetuse taotlejale avaldada tuleneb määruse nr 1303/2013 art 125 lg-st 3 ja XII lisa p-st 3.1.2. Määruse nr 4 alusel antava toetuse puhul tuleneb kohustus arvestada konkreetse piirkonna strateegiaga määruse nr 1301/2013 art 5 p 8 alapunktist b ning sellest lähtuvalt ongi koostatud maakondlikud PKT tegevuskavad. Siseministri õigus määruses nr 4 sellise tingimuse kehtestamiseks tuleneb STS2014_2014 § 14 p-st 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.