Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtusse Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määruse resolutsiooni p 2 peale on õigus esitada määruskaebus otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Muud selgitused
Saata kohtumäärus XXX, Rahandusministeeriumile.
Tartu
Vanglale
ning
Asjaolud ja menetluse käik
1.XXX esitas Tartu Halduskohtule 29.11.2017 kaebuse, milles palub, et kohus hindaks Tartu Vangla direktori käskkirja nr 1-1/49 õiguspärasust ja selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust. XXX leiab, et suitsetamise keelamine on vastuolus põhiseadusega. XXX arvab, et tema tervise ja nii vaimse kui füüsilise sõltuvusega manipuleerimine on teaduskatse. Tervishoiu kulud on taotleja teada sisse arvestatud tubaka hinda. XXX tahab, et tehtaks kindlaks, kas Tartu Vanglas direktori poolt keelatud suitsetamine ja Justiitsministeeriumi 06.10.2016 määrus nr 21 on põhiseadusega kooskõlas. XXX vaie Justiitsministeeriumile tagastati seda läbi vaatamata ja sama teeks järelikult ka Tartu Vangla. Tartu Vangla vastas XXX, et vangla asub Justiitsministeeriumi valitsemisalas ja ala valdajal puudub õiguslik alus suitsetamise lubamiseks. XXX palub põhiseadusevastasuse korral kõnealused aktid ja määrused tühistada ning 01.10.2017 eelnenud olukord taastada. XXX taotleb menetluse ajaks esialgset õiguskaitset. Samuti palub XXX riigilõivust vabastamist.
2.Tartu Halduskohus 07.12.2017 määruses tagastas XXX kaebuse, jättis XXX esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis taotluse puuduste kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest. Kohus palus XXX esialgse õiguskaitse taotlust põhistada.
3.11.12.2017 saabus kohtusse XXX puuduste kõrvaldamise avaldus, milles ta leiab, et suitsetamise keeld ületab vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebamugavuste piiri ning ei teeni vanglakaristuse põhilisi eesmärke. Taotleja on sõltlane ja ei kavatse nikotiini
tarbimisest loobuda. Taotleja on pöördunud psühhiaatri poole. Kuna tal on diagnoositud meeleoluhäired, siis saab ta juba ravimeid depressiooni vastu, mille ilmingud kattuvad suuresti nikotiini sõltuvuse võõrutusnähtudega. Taotleja vaegused tulevad nikotiini võõrutusnähtudest ja on võimalik, et tubakast loobumine algatas uue depressiooniperioodi. Taotlejale öeldakse, et ta sööks tablette ning talle keeldutakse nikotiiniplaastreid väljastamast. Taotleja elukvaliteet paraneks, kui ta saaks suitsetada. Taotleja ei näe oma õiguste kaitsmiseks ja taastamiseks muud varianti, kui võimalust läbi õiguskaitse tubaka suitsetamise võimaldamine.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 13.12.2017 seisukoha, milles palub esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. XXX on end määratlenud suitsetajana ning tal on isiklike asjade lattu paigutatud 23 sigaretti. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab esinema vajadus, kuid selleks ei saa olla üksnes asjaolu, et suitsetamise keeld on XXX vastumeelne ja esialgse õiguskaitse kohaldamine parandaks tema hinnangul ta elukvaliteeti. Kui hilisem kohtuvaidlus peakski lõppema XXX võiduga, saab ta pärast keelu tühistamist soovi korral uuesti suitsetama hakata. Seisukohale, et vahepealne suitsetamiskeeld võiks tuua talle kaasa pöördumatuid tagajärgi, asuda ei saa. XXX ei ole saanud vanglas piiramatult suitsetada ning ühe aasta ja kahe kuu jooksul enne suitsetamiskeeldu tuli tal piirduda kolme sigaretiga päevas. Mõistagi võib ka kolme suitsu suitsetamise võimaluse äravõtmine suitsetamisega harjunud inimese jaoks olla ebameeldiv ja põhjustada mõmingaid vaegusi. Võõrutusnähud mööduvad hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad muret vaid loobumisprotsessi alguses. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et käesolevaks hetkeks pole XXX saanud suitsetada juba peaaegu kaks ja pool kuud, on väheusutav, et mittesuitsetamine saaks talle talumatuid vaevusi põhjustada. XXX tervisekaardist ei nähtu, et ta oleks vastuvõttudel kurtnud suitsetamise keelamisest tingitud terviseprobleeme. XXX on ise kujundanud seisukoha, et depressiooni süvenemine on seotud suitsetamise keelamisega. Arvestades, et XXX tervisekaardi andmetel on psühhiaater Marika Mitt taotlejale meeleoluhäirete vastu ravi määranud ning tervisekaardi 16.11.2017 kande kohaselt on ravim taotleja enda hinnangul mõjunud väga hästi, puuduks põhjus heita vanglale vajaliku ravi andmata jätmist ette isegi juhul, kui meeleoluhäired oleksid tõepoolest kuidagi seotud suitsetamise keeluga. Nikotiiniplaaster ega nikotiininäts ei ole XXX varasemat suitsetamisharjumust arvestades talle meditsiiniliselt vajalikud. Tartu Ringkonnakohus 06.12.2017 määruses nr 3-17-1449 asus seisukohale, et suitsetamisest loobumise positiivsed küljed kaaluvad üles vabaduse suitsetada. Kohtu seisukoht
5.Kohus lahendab esmalt XXX riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 sätestab, et menetlusabi antakse juhul, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. XXX vanglasisese isikukonto väljavõttest taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta (29.07.2017 kuni 28.11.2017) nähtub, et tema laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016 kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Samuti ei saa lugeda esialgse õiguskaitse taotlust perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt vabastab kohus XXX HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
6.Kohus mõistab lähtudes HKMS § 2 lg-st 4, mille kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, et XXX palub esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel kohustada vanglat tegema suitsetamist võimaldavaid toiminguid. Tartu Vanglas on 01.12.2017 registreeritud XXX vaie nr 1-11/639-1 Tartu Vangla 20.11.2017 vastuse nr 6-24/9313-2 peale, milles jäeti XXX taotlus ostetud sigarettide tarbimise võimaluseks rahuldamata. Taotleja märgib vaides, et vangla peab võimaldama sigarettide ostmist, sigarettide tarbimiseks väljastamist ning määrama koha, kus sigarette tarbida. Samuti on Tartu Vanglas 01.12.2017 registreeritud XXX vaie nr 1-11/640-1 seoses suitsetamise keelamisega.
7.Kuna HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal, taotlus on HKMS §-st 250 lähtudes nõuetekohane ning kohus ei välista põhivaidluse eduväljavaateid, võtab kohus sisulise seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse osas ning kaalub vastanduvaid huve.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Kohus ei vaidle vastu, et kuna XXX on end määratlenud suitsetajana, siis võivad talle suitsetamisest loobumisel kaasneda teatud ebamugavused, kuid eeltoodu ei ole võrdsustatav pöördumatu tagajärje ohuga. Seda kinnitab ka Tartu Ringkonnakohus 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 23. Välistatud ei ole võõrutusnähtude esinemise võimalikkus, kuid need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada suitsetamisest loobumisel ja võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi.
10.XXX leiab, et suitsetamise keelamine on süvendanud tema depressiooni. Tartu Vangla poolt edastatud tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt ei ole taotleja varasemalt arsti vastuvõttudel depressiooni suitsetamisest loobumisega seostanud. Seega puuduvad tõendid XXX võõrutusnähtude ilmnemise kohta. Kohus nõustab aga vastustajaga, et arvestades XXX tervisekaardi 16.11.2017 sissekannet (ravilugu nr 117), mille kohaselt taotleja tunneb end ravivahetuse foonil tunduvalt paremini ning ravim on mõjunud väga hästi, puuduks põhjus vanglale vajaliku ravi andmata jätmist ette heita isegi juhul, kui meeleoluhäired oleksid seotud suitsetamise keeluga.
11.Tõepoolest, Tartu Vanglas on 10.11.2017 registreeritud XXX taotlus nr 6-24/9315-1 nikotiiniplaastrite või –nätsu võimaldamiseks, kuid vastavalt Tartu Vangla 04.12.2017 vastusele nr 6-24/9315-2 ei ole taotlejale nikotiiniasendusravi vajalik. Vastuse kohaselt on taotlejal võimalik pöörduda suitsetamise loobumise nõustaja vastuvõtule inspektor-kontaktisiku vahendusel või raskemal juhul psühhiaatri vastuvõtule, kes saab vajadusel määrata toetusravi.
12.Kohtu hinnangul ei saa väita, et vangla ei ole taotlejale suitsetamisest loobumisel tuge pakkunud. Samuti, XXX võib pärast keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib, arvestades, et suitsetamisest loobumine toob inimesele pikemas perspektiivis kasu.
13.Kui suitsetamisest loobumine võib põhjustada ajutisi ebameeldivusi, siis suitsetamine iseenesest põhjustab olulisi terviseprobleeme nii suitsetajatele kui ka neile kinnipeetavatele ja vanglaametnikele, kes ei suitseta, kuid on sunnitud viibima suitsetavate kinnipeetavate läheduses. Tartu Ringkonnakohus analüüsib 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 25 põhjalikult, kuidas suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu suitsetajate endi tervisele,
kahjustades südame-veresoonkonda, hingamis-, seede-, kuse-suguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Samuti peetakse tubakasuitsetamist ennast sõltuvushaiguseks, millest on ohustatud kõik suitsetajad ja mittesuitsetajad, kes tubakasuitsust saastatud õhku sisse hingavad, ning mida sooviksid 70% suitsetajatest maha jätta. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Tubakatarbimise levimuse vähendamine vähendab tervishoiukulutusi, tõstab inimeste elukvaliteeti ja seeläbi ka riigi majanduslikku jõukust.
14.Kohus nõustub ka eelviidatud määruse p-des 25-28 märgituga, et kuna kinnipeetav ei rahasta vajaminevaid tervishoiuteenuseid ise, ei saa tal olla ainuõigust langetada ainuisikuliselt suitsetamisest loobumise või suitsetamise jätkamise otsust. Suitsetamisest loobumine vähendab märkimisväärselt tubakasuitsust tingitud haigustesse suremuse riski nagu ka muid suitsetamisest tingitud terviseriske. Kuna suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, võimaldab suitsetamise keeld kasutada otstarbekamalt maksumaksja raha. Lisaks, olukord, kus vanglates kehtib kõigile suitsetamise keeld ning ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohtud kohaldanud esialgset õiguskaitset, tekitab vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2016 määruse nr 3-3-1-87-16 p 14 kohaselt igasugune riive, mis annab aluse halduskohtusse kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil.
15.XXX põhiõigus oma tervist suitsetamise teel kahjustada ning teatud ebamugavuste talumine vaidemenetluse või kohtuvaidluse ajal ei tingi esialgse õiguskaitse vajadust, mis kaaluks üle olulise avaliku huvi ja ettenähtavad tagajärjed Tartu Vangla jaoks. Seetõttu jätab kohus XXX esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.