Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-1791 1. detsember 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld OÜ Kopra Karjamõis kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2. veebruari 2015. a otsuse tühistamiseks Kaebaja OÜ Kopra Karjamõis, esindaja Jüri Koppel Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Ave Paavel Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a otsus OÜ Kopra Karjamõis kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Arvata kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust 2009. aastal kokku 1001,66 hektarile, võttes endale sellel maal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse. 2010. aastal andis kaebaja mahetootmise kohustuse 71,3 ha ulatuses üle Kopra Sahver OÜ-le. Kaebaja võttis Kopra Sahver OÜlt 2013. aastal omakorda üle mahetootmise kohustuse 33,1 ha ulatuses.
2.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 2. veebruari 2015. a otsusega nr 12-6/138 kaebajale osaliselt 2014. aastal taotletud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse, kuid nõudis samas osaühingult tagasi 2009–2013 saadud 49 018 euro suuruse toetuse 97,41 ha eest, tasaarveldades alusetult saadud ja otsusega määratud toetused. Otsuse kohaselt on 97,41 ha ulatuses algse kohustuse aluse maa pindala vähendatud üle 30% (põllumajandusministri 8. aprilli 2010. a määruse nr 44 "Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 3, § 12 lg 1, § 16 lg 1, § 17 lg 6, Euroopa Ühenduse Komisjoni määruse nr 1974/2006 art 44 lg 1). Kaebaja esitas 2. veebruari 2015. a otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 12. juuni 2015. a otsusega rahuldamata järgmiste põhjendustega. a) Kopra Sahver OÜ suurendas 2010. aastal toetustaotluses kaebajalt üle võetud kohustuse ulatust 0,1 ha võrra. Seepärast algas Kopra Sahver OÜ-l 2010. aastal uus viieaastane kohustuseperiood. Uue perioodiga tekkis Kopra Sahver OÜ-l õigus muuta kohustust täiendavalt 30% ulatuses
3-15-1791 (põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3, § 11 lg-d 1 ja 3, § 12 lg 1 ja § 17 lg 6). Seda võimalust Kopra Sahver OÜ järgnevatel aastatel ka kasutas. Kopra Sahver OÜ pidi ilmselgelt olema teadlik, et 2010. aastal algas tal uus viieaastane kohustuseperiood kestusega 1. jaanuarist 2010 kuni
31.detsembrini 2014. b) Kuna kaebaja võttis 2013. aastal Kopra Sahver OÜ-lt üle mahekohustuse 33 ha-l, pikenes põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3 alusel ka kaebaja kohustuseperiood 31. detsembrini 2014. Kaebaja väide, et ta ei teadnud Kopra Sahver OÜ kohustuse pikenemisest, ei puutu asjasse. PRIA 2014. ja 2015. aasta trükistes oli kaebaja kohustuseperioodi lõpuks vääralt märgitud 20. mai 2014. Sellele vaatamata pidi kaebaja ise olema teadlik kohustuseperioodi pikenemisest. Trükistes kajastatu ei saanud mõjutada kaebaja rendilepingute pikendamata jätmist 2013. aastal 98 ha ulatuses. c) Asjakohatud on viited sellele, et 2014. aastal ei olnud võimalik võtta uue programmperioodi kohaseid kohustusi ning et 2009. aastal kohustuse võtnud toetusesaajad võisid 2014. aastal kohustuseperioodi pikendada 31. detsembrini 2014 (põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg 9). Kaebaja kohustus kestis ülevõtmise tõttu niigi 31. detsembrini 2014. Isegi juhtumil, mil taotlejatel oleks juba 2014. aastal lubatud asendada varasema perioodi (2007–2013) kohustus uue perioodi (2014–2020) kohustusega, oleks taotlejad olnud seotud varasema kohustuse ulatusega. Kohustusealuse pindala vähendamine üle lubatud piiri oleks ka siis toonud kaasa toetuse tagasinõudmise. d) Põllumajandusministri määruse nr 44 § 11 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tuleneb, et lubatud ei ole kohustusealuse maa asendamine. Kohustuse samaaegne vähendamine ja suurendamine omavahel ei kompenseeru. Kaebaja vähendas kohustusealust maad 97,41 ha võrra üle lubatud määra.
3.OÜ Kopra Karjamõis esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 2. veebruari 2015. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt eeldas kaebaja, et Kopra Sahver OÜ kohustus algas 2009. 2014 PRIA-lt saadud andmete kohaselt pidi kaebaja mahekohustus lõppema 20. mail 2014. Kaebaja jättis 2013. a lõpus mitmed viieaastased rendilepingud pikendamata. Seetõttu vähenes 2014. a taotlusperioodiks tema maaressurss. Vähenemise põhjuseks oli ka taotlusperioodi lõppemine ja esialgne info perioodil 2014–2020 uute kohustuste võtmise võimalikkuse kohta. Kaebaja ei oleks rendilepinguid lõpetanud, kui oleks teadnud, et 0,1 ha tingib kohustuse pikenemise. Kaebaja taotles toetust ka 2014, kuna siis oli tal haldusorgani andmete kohaselt kohustuse lõppkuupäevaks märgitud 31. detsember 2014. Tal polnud kogu pinna osas tagasinõude vältimiseks muud võimalust. Kokku kasutab kaebaja mahetootmiseks 690 ha põllu- ja rohumaid. Vaidlusalune 0,1 ha on kogu kohustuse mahu juures vaid murdosa. Lähtudes määrusest (EL) nr 65/2011, nõutakse toetus tagasi kindlakstehtud kohustuse täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja püsivuse põhjal. Kohaldatud sanktsioon ei ole põhjendatud ega proportsionaalne (vt määrus (EL) nr 1306/2013).
4.Tartu Halduskohus rahuldas 14. jaanuari 2016. a otsusega kaebuse, tühistas PRIA 2. veebruari 2015. a otsuse osas, millega kaebajalt nõuti aastatel 2009–2013 makstud toetus osaliselt tagasi ja tasaarvestati määratud toetusega. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 759 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. a) Kopra Sahver OÜ tagastas kaebajale 2013. aastal kaks maatükki. 2009. aastal toetuse taotlemisel olid mõlemad maatükid hõlmatud kaebaja algse mahetootmise kohustusega. Pole vaidlust, et enne põllumaa tagasisaamist 2013. aastal ei teinud kaebaja toiminguid, mis oleksid toonud kaasa algse mahekohustuse perioodi pikenemise. b) Riigisisene ega Euroopa õigus ei reguleeri üleantud mahekohustuse tagasiloovutamisel kohustuseperioodi kestvust. Mahekohustuse tagasisaamisel ei tule lähtuda põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg-st 3. Kui toetuse saaja annab kohustuse üle teisele isikule, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg-t 1 (põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 1). c) Silmas tuleb pidada toetusmeetme eesmärke ja proportsionaalsust. Määrustes (EL) nr 65/2011 ja 1306/2013 sätestatud toetuse tagasinõudmise ja halduskaristuse määramise kriteeriumid on asjakohased ka põllumajandusministri määruse nr 44 tõlgendamisel. Põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3 peab tagama, et sõltumata üleandmisest kehtiks mahetootmise kohustus iga algse 2(7)
3-15-1791 kohustusega hõlmatud maatüki suhtes viie aasta jooksul. See eesmärk on kaebaja 2013. aastal üle võetud kohustuse suhtes täidetud ka juhul, kui kohustuse lõpptähtajaks lugeda 20. mai 2014. Põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3 järgi loetakse ülevõetud ja algne kohustus üheks kohustuseks üksnes ülevõtja suhtes. Normist ei tulene, et üleantud kohustusel oleks samasugune toime üleandja suhtes. Kaebaja poolt Kopra Sahver OÜ kasutusse antud maatükkide tagasisaamisel tuleb nende maatükkidega seotud mahetootmise kohustuse perioodiks lugeda algse kohustuse periood. Kaebaja mahetootmise kohustuse pikenemine Kopra Sahver OÜ perioodi pikenemise tõttu oleks ülemäärane. Kopra Sahver OÜ toimingud ei olnud kaebaja kontrolli all ega talle ettenähtavad.
5.PRIA palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. märtsi 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Kohustusaluse maa suurendamise tõttu algas Kopra Sahver OÜ-l 2010. aastal uus viieaastane kohustusperiood. Sellest sõltumata oleks uus periood alanud 2011. aastal. Siis taotles Kopra Sahver OÜ taas toetust algse kohustusega hõlmamata maale. b) Põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 ei räägi kohustuse tagasivõtmisest. Kaebaja pidi Kopra Sahver OÜ kohustuse ülevõtmisel olema teadlik sellest, et kohustus lõpeb 31. detsembril 2014. Kaebaja on tegutsenud pikemat aega põllumajanduse valdkonnas. Ta on ka varem toetusi taotlenud. Kuigi vastustaja teatis kajastas aprillis 2014 kaebaja kohustuse lõppu ekslikult (20. mai 2014), oleks kaebaja saanud kohustuse lõppemise aega kontrollida vastustaja andmebaasidest. c) Põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg 9 sätestas, et 2009. aastal kohustuse võtnud toetuse saaja võis § 3 lg-s 3 nimetatud kohustuseperioodi pikendada ühe kohustuseaasta võrra (21. maist
31.detsembrini 2014). Enne 2. maid 2012 kohustuse võtnud toetuse saaja võis vähendada algse kohustuse aluse maa pindala kuni 30% (põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg 6). Kaebaja oli 2013. aastal maa pindala vähendanud lubatust rohkem 97,41 ha võrra, s.o 32,43%-ni. Kaebajalt nõuti eelmistel aastatel makstud toetus tagasi ainult 97,41 ha eest. 2015. aastal oli taotlejatel võimalik asendada programmperioodi 2007–2013 kohustus uue perioodi (2014–2020) kohustusega. Seetõttu ei olnud taotlejatel õigust vähendada kehtivat programmperioodi 2007–2013 kohustust üle lubatud määra. Taotlejad on kohustuse asendamisel seotud varem kohustuse all olnud pindala suurusega. Seega isegi juhul, kui kaebajal oleks 2014. aastal lubatud asendada kohustus perioodi 2014–2020 kohustusega, oleks talt toetus tagasi nõutud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.OÜ Kopra Karjamõis palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus järgmistel põhjustel. a) Kaebaja kasutas põllumajandusministri määruse nr 44 §-s 11 antud õigust suurendada ja vähendada kohustusealust pinda 30% ulatuses. Algse kohustuse võttis kaebaja 2009. aastal. Väide, et uus kohustuseperiood oleks alanud igal juhul hiljemalt 2011. aastal, ei tugine seega õigusele. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et kohustuseperiood ei saanud lõppeda enne
31.detsembrit 2014. b) Vastustaja andis kaebajale valeteavet kohustusperioodi lõppemise kohta. Vastustaja andmebaasides kohustuse lõppemise kohta sisaldunud teave poleks tõenäoliselt erinenud teatisest. Kaebaja oli kursis õigusliku regulatsiooniga, kuid ta järgis heauskselt vastustaja teatist. Alles uue taotluse esitamisel sai kaebaja teada kohustusperioodi pikendamisest. c) Viieaastaste rendilepingute lõppemise tõttu vähenes kohustusealuse maa pindala igal juhul üle lubatud 30%. Ilma erandliku lisa-aastata poleks kaebaja 2014. aastal toetust taotlenud. Perioodi 2014– 2020 kohustuse võtmisel polnud taotlejad seotud perioodi 2007–2014 kohustustega. Seega poleks kaebajalt toetust tagasi nõutud, kui tal oleks olnud võimalus uue perioodi kohustustega alustada 2014. aastal. 3(7)
3-15-1791 d) Kaebajale rakendatud sanktsioonid on ebaproportsionaalsed. 0,01%-lise pinnaerinevuse tõttu nõutakse tagasi 50 000 eurot, kuigi toetuse eesmärk on sisuliselt saavutatud.
8.PRIA palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et põllumajandusministri määrus nr 44 ei tunne kohustuse tagasivõtmise mõistet. Tegemist saab olla üksnes kohustuse üleminekuga sõltumata sellest, kellele kohustus antakse. Aprillis 2014 trükises kajastatu ei saanud mõjutada 2013. aastal rendilepingute pikendamata jätmist, mis tõi kaasa kohustusealuse pindala vähenemise. Perioodi 2014–2020 kohustuste võtmisel ei võinud taotlejad vähendada eelmise perioodi kohustusi üle lubatud määra (põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg-d 6 ja 9). Sanktsioonid on proportsionaalsed, sest kaebajalt nõutakse toetus tagasi üksnes lubatud määra ületavas osas. Vastustajal puudub kaalutlusõigus põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg-s 6 sätestatud juhtudel. Kohustuste esialgne täitmine ei välista toetuste tagasinõudmist. Abi saajate hulgast väljaarvamiseks piisab ühe tingimuse eiramisest (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-273/15 ja
C-454/11).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
9.Kaebaja vaidlustab PRIA otsust, millega talt nõuti tagasi 2009–2013 saadud 49 018 euro suurune mahepõllumajandusliku tootmise toetus 97,41 ha põllumaa eest. PRIA väidab, et selles ulatuses jäi kaebajal ajavahemikul 21. maist kuni 31. detsembrini 2014 mahetootmise kohustus õigusvastaselt täitmata ning see muudab vastava maa eest varasematel perioodidel saadud toetused abikõlbmatuks.
10.Asjas ei vaielda selle üle, et kaebaja võttis 2009. aastal toetust taotledes endale viieks aastaks mahetootmise kohustuse 1001,66 ha-l ning algselt oleks kohustus põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg 1 järgi pidanud lõppema 20. mail 2014. Vaidluse all ei ole ka see, et pärast 20. maid 2014 polnud kaebaja kasutuses nõutaval määral maad, et täita mahetootmise kohustust seni ettenähtud mahus. Esmane vaidlusküsimus selles asjas on kaebaja kohustuste lõppemise hetk. PRIA väitel pikenesid kaebaja kohustused 31. detsembrini 2014 tulenevalt Kopra Sahver OÜ-lt kohustuste ülevõtmisest 2013. aastal. Kaebaja hinnangul lõppesid tema kohustused ülevõtmisele vaatamata 20. mail 2014. Lisaks leiab kaebaja, et toetuse tagasinõudmine on praegusel juhul ebaproportsionaalne. II
11.Kolleegium peatub esmalt kaebaja kohustuste pikenemisel.
12.Vastutaja otsusest ja asjakohastest õigusaktidest nähtub, et mahepõllumajandusliku tootmise toetus on Euroopa Liidu eelarvest maaelu arengu poliitika raames Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) kaudu rahastatav ja Eesti riigieelarvest kaasrahastatav Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 ettenähtud põllumajandusliku keskkonnatoetuse alameede. Tegemist on maaelu arengu toetuste keskkonna ja paikkonna parandamise telje ühe meetmega. Maaelu arengu poliitika kaasneb Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika turukorraldus- ja tulutoetuspoliitikaga ja täiendab seda. Mahetoetust maksti Euroopa Liidu nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 ja ELÜPS v.r 6. ptk
2.jao alusel. Täpsemad nõuded toetuse saamiseks sätestas põllumajandusministri 8. aprilli 2010. a määrus nr 44. Lisaks reguleeriti toetusega seotut Euroopa (Ühenduste) Komisjoni määrustega (EÜ)
4(7)
3-15-1791 nr 1122/2009, (EÜ) nr 1974/2006 ja (EL) nr 65/2011 ning põllumajandusministri 17. veebruari 2010. a määrusega nr 11 ja 21. veebruari 2014. a määrusega nr 14.
13.Määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg 2 kohaselt antakse põllumajanduslikku keskkonnatoetust põllumajandustootjatele, kes võtavad vabatahtlikult põllumajanduse keskkonnakohustusi. Kui see on keskkonnaeesmärkide saavutamiseks põhjendatud, võib põllumajanduslikku keskkonnatoetust anda ka teistele maa valdajatele. Sama artikli 3. lõike 2. lõigu 1. lause järgi võetakse põllumajandusliku keskkonnatoetusega hõlmatud kohustused tavaliselt viieks kuni seitsmeks aastaks. Põllumajandusministri määruse nr 44 § 3 lg 3 kohaselt on taotleja kohustatud tegelema ettevõtte põllumajandusmaal mahepõllumajandusliku tootmisega viie kalendriaasta jooksul.
14.Halduskohus tegi kindlaks, et 19. mail 2010 andis kaebaja osa mahetootmise kohustusega hõlmatud põllumaid Kopra Sahver OÜ kasutusse. Ühes sellega võttis Kopra Sahver OÜ põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 1 ja määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg 1 kohaselt 71,3 ha ulatuses üle kaebaja mahetootmise kohustuse. Kopra Sahver OÜ-l endal varasemat mahetootmise kohustust ei olnud. Ei vaielda, et muuhulgas võttis Kopra Sahver OÜ üle kohustuse 18,2 ha ulatuses põllumassiivil nr 63441017621, kuid taotles samas toetust sellele massiivile 18,3 ha ulatuses.
15.Kolleegium nõustub vastustaja ja ringkonnakohtuga, et nimetatud massiivil mahekohustuse suurendamine 0,1 ha võrra tingis Kopra Sahver OÜ-l uue viieaastase kohustuseperioodi käivitumise kestusega kuni 31. detsember 2014. Põllumajandusministri määruse nr 44 § 11 lg 2 kohaselt algab kogu maa kohta uus viieaastane kohustus, kui toetuse saaja suurendab kohustusealuse maa pindala üle sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra. Lõige 1 võimaldab üldjuhul toetuse saajal kohustust suurendada algse kohustuse aluse maa pindala kuni 30% või kuni 2 ha kohustusega hõlmamata maa arvel, ilma et sellega kaasneks kohustuse kestuse pikenemine. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohustuse ülevõtja suurendada kohustusealuse maa pindala erandina üksnes algse kohustuse arvel. Kuna Kopra Sahver OÜ-l algne kohustus üldse puudus, ületas ka kohustuse suurenemine kõigest 0,1 ha võrra talle § 11 lg-s 1 lubatud suurendamise 30%-list määra.
16.Kopra Sahver OÜ esitas 19. mail 2010 põllumajandusministri 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 lisale 3 vastava põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise kinnituse (vorm MT60, kuni
24.aprillini 2011 kehtinud sõnastuses). Põllumajandusministri määruse nr 44 § 6 lg 2 p 6 ja lg 4 ning § 14 lg-te 1–3 järgi tuli see kinnitus esitada uue kohustuse võtmisel, mitte kohustuse suurendamise, vähendamise või ülevõtmise korral. Lisaks märkis ringkonnakohus põhjendatult, et isegi kui Kopra Sahver OÜ kohustus ei pikenenud 2010. aastal, oleks see vaieldamatult toimunud 2011. aastal. Siis laiendas Kopra Sahver OÜ oma kohustust 4 ha võrra.
17.Tuleb eeldada, et Kopra Sahver OÜ toimis kohustust suurendades ja uue kohustuse võtmist kinnitades teadlikult. Selle eelduse tõttu ei pea kohus omal initsiatiivil või pelgalt kaebaja kahtluse tõttu asuma välja selgitama Kopra Sahver OÜ tegelikku tahet. Eksimusele tuginedes oleks kaebaja pidanud tõendama sellele viitavaid asjaolusid. Vastustaja on selgitanud asjakohaselt, et uue kohustuse alustamine 2010. aastal andis Kopra Sahver OÜ-le võimaluse kohustust suurendada järgmisel aastal.
18.2013 läksid Kopra Sahver OÜ-lt kaebaja kasutusse tagasi kaks põllumassiivi kokku pindalaga 33,1 ha ning kaebaja võttis üle nende maadega seotud mahekohustuse.
5(7)
3-15-1791 Põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3 sätestab, et kohustuse ülevõtmise korral loetakse ülevõetud kohustus ja § 3 lg-s 3 nimetatud algne kohustus üheks kohustuseks, mille kestus arvestatakse lühemat aega kestnud kohustuse järgi. Kuna lühemat aega oli kestnud Kopra Sahver OÜ-lt ülevõetud kohustus, tuleb selle kestus lugeda kaebaja edasise kohustuse kestuseks. Kaebaja kohustus kestis seega 31. detsembrini 2014 ning vajaliku maa puudumise tõttu jäi tal see alates
21.maist 2014 vajalikus ulatuses täitmata.
19.Kolleegium ei nõustu halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt kohustuse üleandmise sätted ei laiene kohustuse algsele tootjale tagasiloovutamisele. Sellise järelduse tegemiseks puudub asjakohastes õigusaktides alus. Õigusaktid ei näe ette üleantava kohustuse perioodi lühenemist üleandmise tulemusena, seda ka siis, kui kohustus antakse uuesti üle tootjale, kellel see algselt oli. III
20.Järgnevalt peatub kolleegium kaebaja väitel, et toetuse tagasinõudmine on ebaproportsionaalne. Esiteks märgib kaebaja, et põldudel, mida tagasinõue puudutab, tegeles kaebaja viis aastat nõuetekohase mahetootmisega. Teiseks tingis tagasinõude 97,41 ha eest kõigest 0,1 ha suurune muudatus. Kolmandaks väidab kaebaja, et ta ei olnud teadlik Kopra Sahver OÜ kohustuse pikenemisest, kusjuures ka vastustaja ise märkis 2014. aastal oma teatistes kaebaja kohustuse kestuse lõppkuupäevaks 20. mai 2014. Neljandaks viitab kaebaja 2014. aastal kehtinud erilistele toetuse saamise tingimustele.
21.Määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg 1 sätestab, et kui abisaaja annab toetuse määramise tingimusena võetud kohustuse kehtivusajal kogu oma põllumajandusettevõtte või selle osa üle teisele isikule, võib kõnealune teine isik kohustuse ülejäänud ajaks üle võtta. Kui kohustust üle ei võeta, tagastab abisaaja talle antud toetuse. Põllumajandusettevõtte osaks on ka abisaaja kasutatav põllumaa. Seega peab abisaaja tagastama toetuse, kui tema valdus mahekohustuse aluse maa suhtes kohustuseperioodi kestel lõppeb, ilma et uus valdaja võtaks mahekohustuse üle.
22.Määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg-d 2 ja 3 ning sama määruse artikkel 47 sätestavad juhtumid, mil liikmesriikidele jääb võimalus loobuda toetuse tagasinõudmisest. Praegusel juhul ei esine olukorda, mil Eesti õigusaktide kohaselt võiks abi jääda tagasi nõudmata. Kaebaja on ületanud põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg-s 6 sätestatud 30%-list kohustuse vähendamise piirmäära.
23.Maaelu arengu programmides peavad liikmesriigid tagama tõhusa kontrolli (määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 74). Siiski ei tohi liikmesriigi kaalutlusõiguse raames võetud meetmed maaelu arengu toetuse taotluste kontrollimisel kahjustada EL määruste kasulikku mõju ega liidu õiguse üldpõhimõtteid, eriti proportsionaalsuse põhimõtet ja õiguskindlust (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C330/14, p 42; kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-85-14, p 14). Kolleegium ei näe praegusel juhul asjaolusid, mis annaks alust kahelda tagasinõude proportsionaalsuses ja selle vastavuses muudele õiguspõhimõtetele. Samuti pole alust väita, et tagasinõudmine ei vastaks praegusel juhul rikkumise tõsidusele, ulatusele ja muudele asjaoludele (vrd määruse (EL) nr 65/2011 art 18 lg 2). Kolleegium osutab seejuures järgnevale.
24.Tähtust pole ulatusel, mille võrra suurenes Kopra Sahver OÜ kohustus 2010. aastal võrreldes ülevõetud kohustusega. See asjaolu seostub tagasinõudega vaid kaudselt. Tagasinõue pole kaebajale esitatud sanktsioonina Kopra Sahver OÜ kohustuse suurenemise eest, vaid tema enda kohustuse täitmata jätmise eest 97,41 ha-l. 6(7)
3-15-1791
25.Asjakohane pole selles asjas väide, et kaebaja täitis vaidlusalusel maal mahekohustust viie aasta jooksul, mis on üldjuhul kohustuseperioodi pikkuseks. Praegusel juhul polnud oluline tavapärane kohustuseperioodi pikkus. Tegemist oli kohustuse ülevõtmisega kaasneva erijuhtumiga, mida reguleeris põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg 3. Määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg 1 eesmärk on tagada, et põllumaa üleandmisel täidetaks kohustust kogu ettenähtud perioodi vältel. See norm sätestab täpse reegli, kuidas toimida, kui põllumaa antakse üle ilma kohustuseta – varasem toetus tuleb tagastada, välja arvatud art 44 lg-te 2 ja 3 alusel liikmesriigi tehtud erandid. Eesti asjakohaseid õigusakte, sh põllumajandusministri määruse nr 44 § 10 lg-t 3 ei ole praegusel juhul põhjust pidada ebaproportsionaalseks ega ebaselgeks. Kohustuse ülevõtjal on võimalik ülevõtmist kaaludes arvestada sellest sättest tuleneva kohustuse pikenemisega. Kohustuse ülevõtjal on selleks võimalik saada teavet esmajoones kohustuse üleandjalt. See, et üleandja ei pruugi vajalikku teavet esitada, ei anna ülevõtjale alust eeldada, et ülevõtmine ei mõjuta kohustuse kestust.
26.Arvestades käesoleva otsuse p-des 15–17 märgitut, pidi Kopra Sahver OÜ teadma, et üleantav kohustus kehtib 31. detsembrini 2014. Kaebaja pole vaielnud ka vastu vastustaja väitele, et vastustaja saatis aastatel 2011–2013 Kopra Sahver OÜ-le teatised selle kohta, et tema mahekohustus kestab kuni
31.detsembrini 2014. Kaebajal oli seega võimalik asjakohaseid nõudeid mõislikel tingimustel täita, sh kontrollida olulisi fakte. Asjaolud ei olnud ebatavalised ja ettenägematud või sellised, mille tagajärgi ei olnud ka piisava hoolsuse juures võimalik vältida.
27.Kolleegium ei näe põhjuslikku seost vastustaja 2014. aastal kaebajale saadetud valeandmete ja kaebaja kohustuste täitmata jäämise vahel. Toimingud, mis viisid kohustuse täitmata jäämiseni 97,41 ha-l (kohustuse ülevõtmine Kopra Sahver OÜ-lt ning rendilepingute lõpetamine), tegi kaebaja juba varem, 2013. aastal. Enne ülevõtmist vastustajalt kaebajale saadetud info ei saanud ülevõtmisega kaasnenud kohustuse pikenemist kajastada.
28.Põllumajandusministri määruse nr 44 § 17 lg 9 ja sellest tuleneva kohustuse lisa-aastaga seotud asjaolud küll selgitavad, miks kaebaja ei pikendanud 2014. aastal rendilepinguid, kuid ei anna alust pidada tagasinõuet ebaproportsionaalseks ei eraldi ega koosmõjus teiste praeguse juhtumi asjaoludega. Ilma Kopra Sahver OÜ-lt kohustuse ülevõtmiseta ei oleks lisa-aasta tingimused tagasinõuet põhjustanud. IV
29.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja kanda. Kautsjon tuleb kanda riigituludesse (HKMS § 230 lg 5 p 1, § 108 lg 1, § 107 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.