Ander Sagadi taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seoses suitsetamise keelamisega Viru Vanglas
Resolutsioon
Jätta Ander Sagadi esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja Viru Vanglale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21.11.2017 saabus Tartu Halduskohtusse Ander Sagadi esialgse õiguskaitse taotlus seoses Viru Vanglas suitsetamise keelamisega. Taotleja palub esialgse õiguskaitse korras peatada Viru Vangla käskkirja nr 1-1/55 kehtivus vangla territooriumil suitsetamise keelu osas kuni asja lahendava otsuse jõustumiseni. Taotleja palub arvesse võtta, et ta on suitsetanud 34 aastat ning ei ole tahtnud ja tänaseni ei taha suitsetamisest loobuda. Taotleja sõnul on tal tubakatoodetest sõltuvus ja talle on iga päev oluline suitsetada ning see on tema isiklik valik. Taotleja on väidetavalt pöördunud Viru Vangla juhtkonna ja meditsiiniosakonna poole korduvalt ja taotlenud abi tulemusteta. Iga päev ilma sigarettideta on taotleja jaoks põhjendamatu kannatus ning põhjustab kahju ja piina. Esialgse õiguskaitse taotlemine on vajalik edasiste kannatuste ärahoidmiseks ja kahju vähendamiseks. Ühtlasi palub taotleja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata justiitsministri 06.10.2016 määrusega nr 21 tehtud muudatused justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. Samuti palub taotleja vabastada ta riigilõivu tasumisest.
2.Tartu Halduskohus palus 22.11.2017 kohtunõudega Viru Vanglal teatada, kas A. Sagadi on Viru Vanglale esitanud vaide seonduvalt suitsetamise korraldusega vanglas ning kui on, siis teatada, mis staadiumis on vaidemenetlus ja edastada kohtule vaidemenetluse materjalid..
3.Viru Vangla märgib 23.11.2017 kohtule esitatud vastuses, et kinnipeetav A. Sagadi esitas 27.10.2017 Viru Vanglale vaide (registreeritud 30.10.2017 nr-ga 6-12/464-1), milles juhtis tähelepanu Viru Vangla 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 väidetavale õigusvastasusele vangla territooriumil suitsetamist keelavas osas. Esitatud pöördumises taotles kinnipeetav, et viivitamatult lõpetatakse tema piinamine. Esitatud vaie sisaldas mitmeid puudusi ja 03.11.2017 vastuskirjaga nr 6-12/464-2 jättis Viru Vangla vaide käiguta ning andis kinnipeetavale 10-
päevase tähtaja vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 13.11.2017, 14.11.2017 ja 17.11.2017 täiendas kinnipeetav oma vaiet. 20.11.2017 vastuskirjaga nr 6-12/464-6 edastas Viru Vangla vaide suitsetamise keelu ja suitsetavate tubakatoodete osas Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Esialgse õiguskaitse taotlusega seonduvalt leidis Viru Vangla, et asjas puudub sisuline vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning sellist lähenemist toetab ka hiljutine kohtupraktika. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada võimalust, mille kohaselt esineksid suitsetamise lõpetamisel igal juhul võõrutusnähud. Kaebajal on olnud pikemat aega võimalik suitsetada vaid ühel korral päevas, septembris nt üks sigaret jalutuskäigu ajal, seega võib lugeda üldteadaolevaks, et sellise minimaalse suitsetatava tubakatoote tarbimine ei tekita nikotiinisõltuvust. Võib möönda, et suitsetamise ärajäämisega võib kaasneda teatud ebamugavus, kuid kergest ebamugavusest tõsisemad järelmid konkreetse kaebaja puhul puuduvad. Viru Vangla rõhutab, et vangla on kohustatud jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit ning meditsiiniosakonna hinnangu alusel võimaldatakse kinnipeetavale vajadusel ravi, sh psühholoogiline nõustamine, nikotiiniplaastrid vms. Viru Vangla rõhutab, et nikotiiniplaastrid on vanglas olemas. Sellega on viidud miinimumini ka kõikvõimalikud ebamugavused. Vanglates oli suitsetamine piiratud ka enne 01.10.2017. Viru Vangla kodukorra kohaselt oli vahemikul 16.05.2016 kuni 30.06.2017 kinnipeetavatel võimalik suitsetada kuni 3 sigaretti päevas ja seda vaid ajal, kui nad said viibida kohas, mis oli suitsetamiseks määratud. Alates 01.07.2017 lubati kinnipeetaval jalutuskäigule võtta 2 sigaretti ning alates 01.09.2017 1 sigaret. Praktikas tähendas see seda, et kinnipeetav, sh esialgse õiguskaitse taotleja, sai päevas lubatud arvu sigarette suitsetada ühe tunni jooksul, kui ta viibis värskes õhus jalutuskäigul. Olukorras, kus kaebajal oli võimalik suitsetada sedavõrd väike kogus sigarette päevas, on kaebajale suitsetamise korralduse muutusega kaasnevad ebamugavused minimaalsed ja ajutist laadi3. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole mõeldud igasuguste ebamugavuste vältimiseks, vaid üksnes juhuks, kui vastupidisel juhul saaksid taotleja õigused olulisel määral kahjustada. Kõikvõimalikud kõrvalnähud ei pruugi seostuda suitsetamise keeluga. Suitsetamise tervist kahjustav mõju on üldteada ning suitsetavate kinnipeetavate puhul võib esineda ka arvukalt muid tervisehädasid, mida ekslikult võib seostada nikotiinisõltuvusega. Konkreetseid põhjuseid on aga pädev hindama (iga kinnipeetava puhul eraldi) vaid arst. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Asjaolu, et kaebajal ei võimaldata teatud ajaperioodi jooksul, s.o kuni kohtuvaidluses tehtud otsuse jõustumiseni suitsetada, ei saa iseenesest pidada sedavõrd tõsiseks tagajärjeks, mis tingiks taotluse rahuldamise.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 alusel saab kohus kohaldada esialgset õiguskaitset eeldusel, et kohtu menetluses on kaebus. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetluse ajal. Kohtu hinnangul taotleb A. Sagadi esialgse õiguskaitse korras sisuliselt Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra suitsetamist keelava sätte kehtivuse peatamist. Viru Vangla kodukorra vastavaid sätteid täiendati viimati Viru Vangla 24.04.2017 käskkirjaga nr 1-1/55. A. Sagadi on ka 27.10.2017 Viru Vangla kaudu Justiitsministeeriumile esitatud vaides vaidlustanud kodukorras kehtestatud suitsetamiskeeldu, seega saab esialgse õiguskaitse taotluse põhivaidluse esemest tulenevalt lubatavaks lugeda.
5.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või
võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse äralangemisel läbi vaatamata. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks on seega ka esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad HKMS § 249 lg 1 ls-s 1 nimetatud alused. See tähendab, et kaebaja peab vajama esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist selleks, et põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
6.Kohus märgib, et kuigi esialgse õiguskaitse taotlusele ei laiene samad tõendatuse kriteeriumid nagu vaidele või kaebusele, peavad kohtule esitatavad väited olema usutavad ning HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb taotlejal esialgse õiguskaitse taotlust põhistada. Taotleja põhjendab oma esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et kuna tal on tubakatoodetest sõltuvus, siis iga päev ilma sigarettideta põhjustab tema jaoks kannatusi ja piina. Kohus märgib, et kahtlemata võib suitsetamise keelamine põhjustada kaebajale mõningaid ebamugavusi, kuid teatud ebamugavuste talumine vaidemenetluse või kohtuvaidluse ajal ei ole piisav, et pidada esialgse õiguskaitse kohaldamist asjakohaseks. Nagu kohus juba ka eelnevalt märkis, on esialgse õiguskaitse kohaldamise üheks esmaseks eelduseks see, et vastasel korral saaksid taotleja õigused pöördumatult kahjustatud ning tekkinud tagajärgi oleks raske või võimatu kõrvaldada. Viru Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt arvestab vangla suitsetamispiirangu kehtestamisel ka suitsetamise kui sõltuvushaiguse eripäradest tulenevalt sellega, et vanglas viibiv ja tubakatooteid tarvitav kinnipeetav vajab nõustamist ja ravi. Suitsetamisest loobumisel tagab vangla nõustamist ja tuge: individuaalne või grupinõustamine, võimalus laenutada vastavat kirjandust, vangla kaupluse nimekirja täiendamine tervislike toodetega jne. Vajaduse korral tagab vangla ka nikotiinasendusravi. Viru Vangla on ka 23.11.2017 kohtule esitatud vastuses rõhutanud, et vangla on kohustatud jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit ning meditsiiniosakonna hinnangu alusel võimaldatakse kinnipeetavale vajadusel ravi, sh psühholoogiline nõustamine, nikotiiniplaastrid vms. Samuti on Viru Vangla oma vastuses rõhutanud, et nikotiiniplaastrid on vanglas olemas. Seega kui taotlejal on nikotiinisõltuvus, siis saab ta sellest tingitud vaevuste ja ebamugavuste vähendamiseks pöörduda Viru Vangla meditsiiniosakonna poole.
7.Seonduvalt taotleja väidetega, et ta on tulemusteta pöördunud abi saamiseks vangla meditsiiniosakonna poole, märgib kohus järgnevat. Viru Vangla arsti tegevus taotlejale nikotiinisõltuvuse korral võimaliku ravi määramise osas liigitub tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 lg-st 1 tulenevalt tervishoiuteenuse osutamise alla. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsustusega. Riigikohtu erikogu on 07.04.2011 otsuses asjas nr 3-3-4-1-11 selgitanud järgmist: „Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega (VangS §-d 49, 491, 52, 53, 93 lg 6; Vabariigi Valitsuse
19.detsembri 2003. a määrus nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“), reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat (VÕS §-d 758-773, tervishoiuteenuste korraldamise seadus). Vangla arsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Samale seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9, ja 21.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 9).“ Seega kui taotleja väidab, et talle ei ole vangla meditsiinitöötajate poolt vaatamata korduvatele pöördumistele ravi osutatud, siis on taotlejal oma
õiguste kaitseks võimalik pöörduda vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le 1 hagiavaldusega maakohtu poole.
8.Seega eelnevat arvestades nõustub kohus Viru Vangla seisukohaga, et A. Sagadil puudub esialgse õiguskaitse vajadus, Kohus jätab HKMS § 249 lg 3 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu.