LIISUPIIM OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30.05.2016. a otsuse nr 13-6/335 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 17.03.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
LIISUPIIM OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – LIISUPIIM OÜ, volitatud esindaja advokaat Kaspar Lind Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17.03.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.11.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.LIISUPIIM OÜ esitas 06.08.2013 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse avalduse, milles taotles toetust sõnnikuhoidla renoveerimiseks (tl-d 56-59).
2.PRIA määras ja maksis 19.11.2013. a otsusega nr 13-6/2055 LIISUPIIM OÜ-le Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 60 lg 5 p-i 2 ning põllumajandusministri 08.06.2010. a määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) § 10 ja § 11 lg 3 alusel toetuse summas 40 000 eurot sõnnikuhoidla renoveerimiseks (tl-d 128p-129p).
3.PRIA nõudis 30.05.2016. a otsusega nr 13-6/335 LIISUPIIM OÜ-lt tagasi toetuse summas 40 000 eurot, kuna äriplaanis kavandatud tegevused on täitmata ehk sõnnikuhoidla on jäetud renoveerimata. Toetusraha kasutati traktori liisingumakseteks, mida äriplaan ette ei näinud. Ainuüksi käibevahendite, s. o loomasööda ostmise läbi ei ole täidetud äriplaani ega ka meetme eesmärk. Investeeringuga seotud muudatustest ei ole PRIA-t õigeaegselt teavitatud ega ole muudatusteks nõusolekut küsitud. Seda tehti alles siis, kui sõnnikuhoidla renoveerimine oleks pidanud juba tehtud olema. Samuti on investeeringuga (traktori ost) alustatud enne taotluse esitamist, s. o 2013. a juunis (tl-d 4-6).
4.LIISUPIIM OÜ esitas 29.06.2016 PRIA 30.05.2016. a otsuse peale vaide (tl 130), mille PRIA jättis 19.07.2016. a vaideotsusega nr 13-4/16/9-1 (tl-d 7-8) rahuldamata.
5.LIISUPIIM OÜ esitas 17.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus PRIA 30.05.2016. a otsuse nr 13-6/335 tühistada. Kaebaja märkis, et ta on sõnnikuhoidla renoveerimise asemel kasutanud toetusraha traktori soetamiseks. See oli tingitud muutunud majanduslikust olukorrast, mille olid põhjustanud äärmiselt madalad piima kokkuostuhinnad. Piimatootmise lõpetamise vältimiseks lükati sõnnikuhoidla renoveerimine edasi ja käibevahendeid kasutati loomasööda ostuks ja osaliselt traktori maksete tegemiseks. Asjaolu, et kaebaja on lepingu alusel teinud makseid, ei tähenda, et reaalselt oleks investeering tehtud. Tegemist oli ettemaksuga. Kaebaja ei saa aru, miks on toetus tagasi nõutud olukorras, kus raha kasutati ikkagi taotleja majandustegevuses.
6.Tartu Halduskohus jättis 17.03.2017. a otsusega LIISUPIIM OÜ kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja on sõnnikuhoidla renoveerimise asemel kasutanud toetusraha traktori soetamiseks. Vastustaja leidis, et kuna äriplaanis kavandatud tegevused on täitmata, siis oli määruse nr 68 lg 1 p 5 kohaselt toetuse saaja kohustatud toetusraha tervikuna tagasi maksma. Määruse nr 68 § 12 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt oleks pidanud kaebaja PRIA-t viivitamatult teavitama, kui selgus, et ta peab sõnnikuhoidla renoveerimise asemel kasutama toetusraha muudeks investeeringuteks. Kaebaja äriplaani kohaselt oli investeering sõnnikuhoidla renoveerimisse ja suurendamisse kavandatud teha ajavahemikus 01.01.2014–01.06.2014. Kaebaja esitas 07.12.2015 PRIA-le taotluse muuta kavandatavat investeeringut ja pikendada investeeringu tegemise tähtaega kuni 31.08.2016. Seejuures märkis kaebaja, et muudatustes nimetatud tegevused on osaliselt juba teostatud. Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole 07.12.2015 PRIA-le taotlust esitades pidanud kinni määruse nr 68 § 12 lg-s 2 sätestatud kohustusest teavitada PRIA-t viivitamata. Halduskohus asus seisukohale, et ajatatud maksuvõlg ja üldine äärmiselt keeruline majanduslik olukord ei
ole põhjused eiramaks määruses nr 68 sätestatud kohustusi ja jätmaks äriplaanis kavandatud tegevused täitmata ning äriplaanis nimetatud tegevusega seotud muudatusest teavitamata. Kaebaja oli toetuse avaldust tehes kinnitanud, et viib äriplaanis kavandatud tegevused ellu taotluse esitamise aastale järgneva kahe majandusaasta jooksul. Halduskohus märkis, et talle jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei saanud juba 2014. a suvel teavitada PRIA-t planeeritava investeeringu tegemata jätmisest või miks ta ei näidanud taotlust esitades investeeringuna traktorit. PRIA oli teavitanud kaebajat 06.01.2016, et aktsepteerib kavandatud muudatusi juhul, kui tegevused on tehtud ja nende teostamist tõendavad dokumendid on väljastatud hiljemalt 31.12.2015. Kuludokumentide uurimisel 2016. a selgus, et investeeringuga oli alustatud enne taotluse esitamist. PRIA on tuvastanud, et traktor oli liisitud juba 2013. a juunis. Liisinguleping sõlmiti ja esimene sissemakse on tehtud 20.06.2013. Taotlus toetuse saamiseks esitati 06.08.2013. Määruse nr 68 § 3 lg 4 kohaselt ei või kavandatavate tegevuste elluviimist alustada varem ja tegevuste elluviimist tõendavad dokumendi ei või olla väljastatud varem kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. Kaebaja väitel anti küll traktori valdus üle alles 21.11.2013, kuid halduskohus luges 21.06.2013. a ettemaksuarvega, 03.07.2013. a arvega ning liisingulepingu lisa ning müügijuhi seletuskirjaga tõendatuks, et traktori valdus anti üle 20.06.2013 ning 21.11.2013 anti täiendavalt üle traktori esirippsüsteem koos jõuvõtuvõlliga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.LIISUPIIM OÜ esitas Tartu Halduskohtu 17.03.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja selgituse selle kohta, et traktor anti kaebajale üle 21.11.2013. Halduskohus on teinud esitatud tõenditest ebaõiged järeldused, et traktor anti üle 20.06.2013. Majandusliku olukorra muutus, sh üldine piimahinna langus tingis selle, et kaebaja pidi loobuma sõnnikuhoidla renoveerimisest. Kaebaja on kasutanud toetusraha enda majandustegevuses ja tegevuses, millele vastustaja ei ole põhimõtteliselt välistanud toetuse andmist. Kaebaja ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga PRIA asjade piiratud põhjendamiskohustuse kohta. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata, sest selles esitatud viited on vastuolulised ja ebaselged.
8.PRIA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud, et traktor anti üle 20.06.2013. Tehtud kulutusi sooviti sisustada traktori liisingumaksetega alles siis, kui tuli PRIA-le esitada kuludokumendid ning sõnnikuhoidla renoveerimisega ei olnud alustatudki. Kaebaja on viidanud majandusliku olukorra muutusele, kuid äriplaani muudatustest tuleb PRIA-t teavitada enne muudatuste tegemist. Kaebaja ei ole selgitanud, mis takistas tal soovitavast muudatusest teavitamist. Käesoleval juhul ei ole võimalik toetust osaliselt tagasi nõuda, sest äriplaan on täielikult täitmata. Toetust kasutati selleks, milleks seda ei taotletud. Mingeid erandlikke asjaolusid, mis toetuse tagasinõudmise välistaksid, ei esine. Määrusest nr 1306/2013 tuleb lähtuda seetõttu, et ELÜPS § 111 lg 1 viitab sellele. Ka siseriikliku meetme määruse kohaselt tuleb kaebajal toetus tagasi maksta, sest kaebaja on jätnud äriplaanis kavandatud tegevused täitmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades kohtumenetluse norme ja see oleks kaasa toonud ilmselgelt ebaõige lahendi tegemise. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Käesoleva vaidluse aluseks on asjaolu, et 30.05.2016. a otsusega nr 13-6/335 nõudis PRIA LIISUPIIM OÜ-lt tagasi toetuse summas 40 000 eurot, kuna kaebaja äriplaanis kavandatud tegevused olid täitmata, s. o sõnnikuhoidla oli renoveerimata ja saadud toetusraha kasutati hoopis traktori liisingumakseteks, mida äriplaan ette ei näinud. Kaebaja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et traktor anti toetuse saajale üle 21.11.2013, mitte aga 20.06.2013. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus teinud vaidlusaluses otsuses traktori üleandmise aja osas vale järeldust (otsuse p-d 31 ja 32). Traktori üleandmise aega ei saa mõista üksnes tekkiva kasutusvõimalusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et liisinguleping oli traktori soetamise osas sõlmitud 20.06.2013 ja esimese sissemakse tasumine toimus samuti 20.06.2013. Seega on dokumentaalselt tõendatud traktori valduse üleandmine 20.06.2013. Taotlus toetuse saamiseks esitati PRIA-le 06.08.2013 ja toetust taotleti äriplaani kohaselt sõnnikuhoidla renoveerimiseks, mitte traktori ostuks. Traktor liisiti aga juba varem - 2013. a juunis. Kuna taotlus esitati 2013. a augustis, siis on arusaamatu, miks küsis kaebaja sellisel juhul toetust sõnnikuhoidla renoveerimiseks, mitte koheselt traktori ostuks. Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja arvamusega, et tehtud kulutusi sooviti sisustada traktori liisingumaksetega ilmselt alles siis, kui kaebaja pidi esitama PRIA-le toetuse sihipärast kasutamist tõendavad kuludokumendid ja sõnnikuhoidla renoveerimisega polnud kaebaja tegelikult alustanudki. Halduskohus on eeltooduga seoses põhjendatult viidanud ka sellele, et on arusaamatu, miks kaebaja ei saanud juba 2014. a suvel teavitada PRIA-t planeeritud investeeringu tegemata jätmisest ja miks PRIA-le toetuse saamise taotlust esitades ei näidatud kohe investeeringuna traktorit, vaid taotleti toetust sõnnikuhoidlale. Kaebaja viitas küll majandusliku olukorra muutusele kui erandlikule asjaolule, mis tingis sõnnikuhoidla renoveerimisest loobumise, kuid äriplaani muudatusest tuleb PRIA-t siiski teavitada enne muudatuse tegemist. Kaebaja selline põhjendus ei õigusta kuidagi PRIA teavitamata jätmist äriplaani soovitavast muudatusest ja PRIA-lt nõusoleku küsimata jätmist. Kuna tegemist oli meetmega, milles toetus (40 000 eurot) maksti toetuse saajale välja koheselt toetuse määramisel ja kuludokumendid tuli esitada hiljem, siis oleks toetuse saajal olnud võimalus toetus ka tagasi maksta. Seda oleks ta pidanud tegema ka juhul, kui PRIA ei oleks äriplaani muudatusega nõustunud. Määruse nr 68 § 3 lg 4 kohaselt ei või kavandatavate tegevuste elluviimist alustada varem ja tegevuste elluviimist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem, kui taotluse
esitamise päevale järgneval päeval. Seega isegi juhul, kui PRIA oleks saanud kaaluda äriplaani muutmise lubatavust, ei oleks traktori ostmine selle taotluse raames aktsepteeritav, sest traktori ostmisega seotud tegevuste elluviimist oli alustatud enne taotluse esitamist 06.08.2013. Halduskohtu ja PRIA sellekohast arvamust toetab muuhulgas ka uuel programmperioodil (MAK 2014-2020) kohalduva Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 17.06.2014 art 2 p 23, mis sätestab, mida loetakse tööde või tegevuste alustamiseks – esimene õiguslikult siduv kohustus tellida seadmeid või muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks.
11.Kaebaja väitel ei ole tagasinõudmine õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et antud juhul on kaebajalt toetusraha tagasinõudmine õiguslikult põhjendatud. PRIA on 30.05.2016. a otsuses selgelt märkinud, et nõuab toetuse tagasi kahel põhjusel ja haldusakti põhjenduses on olemas ka haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Halduskohus on samuti vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul polnud võimalik toetust osaliselt tagasi nõuda, sest kaebaja poolt esitatud äriplaan oli täielikult täitmata ning kaalumist võimaldavad kriteeriumid PRIA-l puudusid. Osalist tagasinõuet saanuks rakendada vaid määruse nr 68 § 13 lg 1 p 6 sätestatud juhtudel (müügitulu ja äriplaani osaline täitmata jätmine). Muudel juhtudel kriteeriumid osaliseks tagasinõudeks puuduvad ning PRIA ei saanud rakendada subjektiivseid või meelevaldseid kriteeriume tagasinõuete osas. Antud juhul ei olnud PRIA-l isegi võimalik kaaluda osalist tagasinõuet, sest saadud toetust kasutati selleks, milleks seda tegelikult ei taotletud. Mingeid erandlikke asjaolusid, mis toetuse tagasinõudmise välistaksid, ei esinenud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakti viited on vastuolulised ning haldusakt on motiveerimata. ELÜPS (alates 01.01.2015 kehtiv redaktsioon) § 131 kohaselt nõutakse enne 2015. a 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha tagasi alates 1.jaanuarist 2015 jõustunud ELÜPS-s sätestatud korras. ELÜPS § 111 lõige 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, s. h, kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Kaebaja ei ole toetusraha kasutanud sihipäraselt, s. o selleks, milleks ta toetust taotles. Kuna ELÜPS § 111 lg 1 viitab määrusele nr 1306/2013, siis tuli PRIA-l ka sellest lähtuda. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 63 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et juhul kui leitakse, et toetuse saaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ning väljamakstud summad nõutakse tagasi. Kaebaja ei ole toetuse saajana täitnud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi ja väljamakstud toetussumma tuli temalt seetõttu tagasi nõuda. Rikkumisi käsitleb ka Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014, 17.07.2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuete vastavusega (vt 809/2014 art 7). Lisaks reguleerib siseriiklikult toetuse tagasinõudmist veel ka meetme
määrus ning määruse nr 68 § 13 lg 1 p 5 kohaselt tuleb saadud toetusraha äriplaanis kavandatud tegevuste täitmata jätmise korral tagasi maksta. Määruse nr 68 § 13 lg 1 p 5 võimaldab saadud toetusraha osalist tagasimakset, kui toetuse saaja on osaliselt täitnud sama määruse § 4 p-des 1, 2 ja 5 sätestatud nõudeid, kuid käesoleval juhul sellist olukorda ei esine.
13.HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Ka Ringkonnakohus leiab, et PRIA vaidlustatud otsus, millega kaebajalt toetus tagasi nõuti, on piisaval määral põhjendatud. Otsusest nähtub toetuse tagasinõudmise faktiline alus koos viitega asjakohasele määruse sättele, ELÜPS-ile ning ka VÕS-ile. Kuna PRIA-l ei olnud määruses toodud toetuse tagasinõudmise aluse puhul võimalik kaaluda kaebajalt toetuse osalist tagasinõudmist, ei olnud tegemist ka kaalutlusotsusega, mida tulnuks veelgi põhjalikumalt põhjendada. Kohtupraktikas on haldusakti motiveerimise vajalikkust rõhutatud eelkõige isiku õiguste hilisema kohtuliku kaitse kontekstis. Nimelt peab haldusakti põhjendamine tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt RKHK 05.11.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11, 14.10.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36 ning 22.05.2000. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Ringkonnakohus leiab, et PRIA otsuse põhjendus kaebaja kohtulikku kaebeõigust käesoleval juhul kuidagi ei takistanud. Samuti ei kurda kaebaja PRIA vaideotsuse põhjenduste ebapiisavuse üle. Kõike eelnevat arvestades puudusid kaebajal igasugused takistused kohtuliku kaebeõiguse teostamiseks, mistõttu ei saa ringkonnakohus kaebajaga nõustuda PRIA 30.05.2016. a otsuse ebapiisava motiveerituse osas.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.
Tiina Pappel
Madis Ernits
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.