Korrakaitse › Vanglad

1(9)

kaebaja arestimajas KrMS-i § 217 alusel kahtlustatavana kinnipeetud isikuna, kellele ei tule VangSi § 93 lõikes 5 ja ASkE § 31 lg-s 2 sätestatud õigust tagada. 27.11 lahkus kaebaja arestimajast hommikul kell 9.00, mistõttu ilmselt ainuüksi arestimaja päevakavast tingituna ei avanenud tal jalutamiseks võimalust. Ülejäänud Tartu arestimajas viibitud päevadel kaebaja jalutada ei soovinud. Kaebaja väited, et tal ei võimaldatud ajalehti lugeda, ei vasta tõele. Tartu arestimajas on vahistatutel võimalus lugeda ajalehti ning seega on VangS § 93 lg 3 nõuded täidetud. Raadio ja televiisor ei kuulu arestimaja kambrite sisustuse koosseisu (ASkE § 13 lg 1). Vastavalt Raadio ja televiisori hoidmiseks kambris peab esmalt olema arestimaja juhi luba (ASkE § 31 lg 1 p 2). Puuduvad andmed, et kaebaja oleks Tartu arestimajas viibimise ajal taotlenud kambrisse raadiot ja televiisorit. Kaebaja väited selle kohta, et kambrikaaslased suitsetasid ning allkorrusel öörahu ajal joodikud lõhkusid ja tema ei saanud magada, on liialt üldsõnalised ning ca poolteist aastat hiljem esmakordselt esitatuna kontrollimatud. Tartu arestimaja kambri puudustega seoses ei ole kaebaja varem avalduste või taotlustega PPA poole pöördunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(9)

põrandapinda 3,1 m2 ning kambris nr 209 lausa 10,2 m2 (vaid 27.11.15 oli kambris nr 209 kaebaja kasutuses põrandapinda 5,1 m2). Seega ei ole vastustaja tegevus kaebajale tagatud põrandapinna osas õigusvastane.

Kaebaja väitel ei võimaldatud talle arestimajas helistamist.

ASkE § 31 lg 1 p 7 kohaselt on kinnipeetul õigus kasutada omal kulul telefoni, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. ASkE § 52 lg 1 kohaselt võib kinnipeetu kasutada helistamiseks selleks ettenähtud telefoni oma kulul. Telefoni kasutamise korral tagatakse kinnipeetule telefoni teel edastatava sõnumi saladuse kaitse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette arestimaja päevakavas. ASkE § 53 lg 1 kohaselt saab kinnipeetu telefoni kasutada taotluse alusel, kui seda õigust ei ole kriminaalmenetluse huvides piiranud prokurör või kohus. Telefoni kasutamise korraldus peab välistama eri kambritesse paigutatud kinnipeetute omavahelise sidepidamise või kokkusaamise. Kirjavahetust ja telefoni kasutamist ei piirata, kui kinnipeetu suhtleb õiguskantsleri, Politsei- ja Piirivalveameti, Presidendi Kantselei, prokuröri, uurija, kohtu, kaitsja või oma riigi konsulaartöötajaga (ASkE § 53 lg 3). Vastustaja on kinnitanud kohtule, et Tartu arestimajas on telefoni kasutamine tagatud kinnipeetutele vastavalt ASkE §-des 52 ja 53 sätestatule. Lisaks nähtub Tartu arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest (tl 20 pöördel), et kaebaja on 25.11. esitanud arestimajale taotluse helistamiseks ja pesemiseks. Tööraamatu kannetest ei nähtu, et kaebajale oleks helistamist keelatud. Muudel arestimajas viibitud päevadel ei ole tööraamatutesse kaebaja helistamissoovi puudutavaid kandeid tehtud. Vastavalt ASkE § 53 lg-le 1 on helistamise võimaldamise eelduseks kinnipeetu vastav taotlus. Kuna kaebaja ei ole täpsustanud, millisel kuupäeval ta helistamist taotles ja millal talle helistamist ei võimaldatud, ning puuduvad andmed, et talle helistamist keelati, ei saa pidada usutavaks kaebaja väiteid selle kohta, et talle helistamist ei võimaldatud. Ka ei nähtu asja materjalist, et kaebaja oleks helistamise keelamise osas kaebuse esitanud PPA-le kohtuväliselt. Seega ei ole helistamist puudutavas osas vastustaja tegevust õigusvastaseks pidada. Kohtul puudub asjas esitatu põhjal alus arvata, et helistamist puudutav ei vasta arestimajas ASkE §-ide 52 ja 53 nõuetele.

Kaebaja väitel ei võimaldatud talle arestimajas pesemist.

ASkE § 26 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul ennast pesta ja kasutada WC-d. Kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu (ASkE § 26 lg 2). Vastustaja on kinnitanud kohtule, et Tartu arestimajas võimaldatakse kinnipeetutel kasutada kord nädalas sauna või dušši vastavalt ASkE § 26 lg-le 1. Tartu arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest (tl 20 pöördel ja 21 pöördel) nähtub, et kaebaja on avaldanud soovi minna pesema 25.11. ning et kaebaja on käinud duši all 26.11. Tööraamatu kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi käia pesemas teistel arestimajas viibitud päevadel. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja rohkem avaldanud soovi pesemisvõimalust kasutada. Sellele vastustaja väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Arvestades eeltoodut ning asjaolusid, et kaebaja ei ole märkinud, millistel kuupäevadel talle pesemist ei võimaldatud ning et kohtuasja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks vastavasisulise kaebusega pöördunud vastustaja poole kohtuväliselt, ei saa pidada usutavaks kaebaja väiteid, et talle arestimajas pesemist ei võimaldatud. Seega ei ole vastustaja tegevus ka pesemise võimaldamist puudutavas osas õigusvastane.

Kaebaja väitel ei võimaldatud talle arestimajas jalutamist.

VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil tal 5(9)

vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebajale võimaldati jalutamist vastavalt viidatud sätetele. Kaebaja ei ole sellele vastustaja väitele vastu vaielnud. Ka Tartu arestimaja töö arvestuse raamatu kannete järgi on kaebaja käinud jalutamas 26.11.15 (tl 21 pöördel ja 22 pöördel) ning 02.01.16 (tl 32 pöördel ja 33 pöördel). Kaebaja ei ole kohtule selgitanud, millistel päevadel ta veel jalutada soovis ning millistel päevadel jalutamise võimaldamisest keelduti. Kuupäevade 31.12.2015, 01.01.2016, 03.01.2016, 04.01.2016 ja 05.01.2016 osas on Tartu arestimaja töö arvestuse raamatu kannetes eraldi ära märgitud, et kaebaja ei soovinud jalutama minna (tl 28 pöördel ja 29 pöördel, 30 pöördel ja 31 pöördel, 34 pöördel ja 35 pöördel, 36 pöördel ja 37 pöördel ning 38 pöördel ja 39 pöördel). 27.11.2015 oli kaebaja vastustaja selgituste kohaselt arestimajas kella 09:00-ni, mil ta etapeeriti vanglasse. Kuupäeva 30.12.2015 osas arestimaja töö arvestuse raamatus jalutamist puudutavad kanded kaebaja kohta puuduvad (sh puudub kanne ka selle kohta, et kaebaja ei soovinud jalutada). Küll aga ei ole kaebaja kohtule selgitanud, kas ta soovis sel päeval arestimajas jalutama minna või mitte. Kuupäeva 06.01.2016 osas puuduvad arestimaja töö arvestuse raamatus kaebaja kohta mistahes kanded (tl 40 pöördel-42), mistõttu võib eeldada, et kaebaja toimetati sama päeva hommikul arestimajast ära (viimane arestimajas viibimise päev). Kohus nõustub vastustajaga, et kuna perioodil 24.11.2015–25.11.2015 viibis kaebaja arestimajas KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinnipeetud isikuna, ei tulenenud temale sellel ajal vangistust reguleerivatest õigusaktidest õigust värskes õhus jalutada (KrMS § 217 lg 1 kohaselt saab isikut kahtlustatavana kinni pidada kuni 48 tundi ning kahtlustatavale ei ole õigusaktidega jalutamise võimalust ette nähtud). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja väited jalutamise mittevõimaldamist puudutavas osas usutavad. Ka ei ole kaebaja eraldi välja toonud, millistel kuupäevadel talle õigusvastaselt jalutamise võimaldamisest keelduti ning asja materjalist ei nähtu ka, et kaebaja oleks vastavasisulise kaebusega vastustaja poole kohtuväliselt pöördunud. Seega ei saa vastustaja tegevust kaebajale jalutamise võimaldamise osas õigusvastaseks pidada.

Kaebaja väitel olid vaidlusalusel perioodil Tartu arestimaja kambrid räpased ja pesemata. Kohus nõustub vastustajaga, et tagantjärgi (ca poolteist aastat hiljem) ei ole võimalik kaebaja vastavat väidet kontrollida. ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt on kinnipeetu kohustatud hoolitsema isikliku hügieeni eest, hoidma puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides. Kui kaebaja arvates olid kambrid seal viibimise ajal räpased ja pesemata, pidanuks ta pöörduma koheselt vastava märgukirjaga arestimaja ametnike poole. Asja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Seega ei ole kaebaja vastavad väited kontrollitavad ega usutavad ning kohus ei pea vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks.

Kaebaja heidab vastustajale ette, et kambrites puudusid nagid, kapid ja riiulid. Vastustaja on kinnitanud nende esemete puudumist kambrites. Kohus nõustub vastustajaga, et nagide, kappide ja riiulite mittevõimaldamine ei ole õigusvastane. Nimelt on nõuded arestimaja kambrite sisustusele sätestatud ASkE § 13 lg-s 1, mille kohaselt kuuluvad kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber) ning võimaluse korral laud, istekoht igale kinnipeetavale, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC ja isiklike asjade hoiukoht. Seega on arestimaja kambrite sisustuses kohustuslik vaid voodi olemasolu ning muud esemed, sh riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht vaid võimaluse korral. Nende esemete puudumine iseenesest ei ole ka selline intensiivne riive, mis annaks aluse jaatada inimväärikuse rikkumist.

6(9)

Kaebaja peab õigusvastaseks tingimusi, kus kambris asuv WC oli seinteta või puudus piire ning WC kasutamist nägi pealt valvur. Ka pidi kaebaja sööma haisva WC-poti kõrval.

ASkE § 26 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada WC-d. ASkE § 13 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Nõudeid WC-le eelvangistust reguleerivates õigusaktides kehtestatud ei ole. Samas tuleneb VangS § 90 lg-st 4 ja § 156 lg-st 2, et arestimajas peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Vastustaja on selgitanud kohtule, et vastava nõude täitmiseks ja julgeoleku kaalutlustel ei ole võimalik WC-d muust kambrist täielikult eraldada. Vastustajal on seega kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetute järelevalve, mistõttu ei saa tualeti eraldamata jätmist kambris pidada kohtu hinnangul kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Lisaks on kaebaja enamus kinnipidamise ajast viibinud kambrites üksinda. Kahekesi teise vahistatuga viibis kaebaja kambris üksnes ühel päeval (27.11.2015). Seega ei ole kohtu hinnangul kaebaja privaatsust rohkem riivatud, kui see on VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 järgi vajalik ja mõistlik. Ka praeguse kohtupraktika ja Riigikohtu 17.11.2008 otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt on selline jälgimise nõue sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgi suhtes proportsionaalne (p 16). Kohus märgib ka, et kambris, kus asub avatud WC, ei ole võimalik täielikult vältida ebameeldiva lõhna teket, kuid seda tuleb käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevat asjaolu. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal esitanud seoses haisva WC-ga kaebusi või taotlusi. Eeltoodu põhjal ei saa vastustaja tegevust WC tingimuste osas pidada õigusvastaseks.

Kaebaja heidab vastustajale ette, et novembris 2015 puudus kaebaja kasutuses olnud kambril aken ning detsembris 2015 ja jaanuaris 2016 kaebaja kasutuses olnud kambril oli aken liiga väike.

VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja on kinnitanud, et aken puudub Tartu arestimaja kambris nr 217. Kõnealuses kambris viibis kaebaja 24.11.15-25.11.15. Seda asjaolu ei ole kaebaja vaidlustanud ning see nähtub ka Tartu arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest (tl 17 pöördel-21). Vastustaja kinnitusel oli kaebaja viibimise aeg kambris nr 217 ca 24h ning seda asjaolu ei ole kaebaja vaidlustanud. Kuigi kaebaja pidi veetma kõnealuse perioodi aknata kambris, ei saa pidada vastustaja tegevust ka selles osas õigusvastaseks. Nimelt ei viibinud kaebaja kambris nr 217 24 h jooksul katkematult ning arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest nähtub, et 24.11.2015 on kaebaja viibinud kambrist väljas kell 13:45-14:20 ning 25.11.2015 kell 12:10-16:05 (mõlemal korral on toimunud konvoeerimine). Kuna kaebaja viibis aknata kambris lühiajaliselt (mõned tunnid), ei ole vastustaja tegevus kohtu hinnangul selles osas õigusvastane.

Kaebaja pidi enda väitel taluma kambris suitsuhaisu (kambrikaaslane suitsetas). Samuti oli tema öörahu ja uni häiritud, kuna alumisel korrusel lõhkusid joodikud.

ASkE § 28 lg 1 kohaselt võib kinnipeetu arestimajas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades, nende olemasolu korral, ja ajal, millal kinnipeetul on õigus seal viibida. Kinnipeetul ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid ega suitsetamistarbeid. Suitsetamistarvete 7(9)

all mõeldakse esemeid, millest saab kokku panna tubakatooteid või neid põlema süüdata (ASkE § 28 lg 2). Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võtab arestimaja ametnik tubakatooted ja suitsetamistarbed hoiule. Arestimaja ametnik väljastab tubakatooted ja suitsetamistarbed kinnipeetule vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Vastustaja kinnitusel viibis kaebaja Tartu arestimajas vaidlusalusel perioodil kambris koos kambrikaaslasega üksnes 27.11.2015 kuni hommikul kella 09:00-ni (kamber nr 209). Seda asjaolu ei ole kaebaja vaidlustanud. Kohus ei pea vastustaja väiteid kambris suitsuhaisu talumise kohta usutavaks. Nimelt on viidatud ASkE sätete kohaselt arestimaja kambrites suitsetamine keelatud ning asjakohase ASkE regulatsiooniga on välistatud sigarettide jõudmine kambritesse. Kui kaebaja vaatamata sellele nägi kambrikaaslast kambris suitsetamas, pidanuks ta koheselt konkreetse isiku suhtes pöörduma arestimaja ametniku poole. Seda kaebaja aga kohtule esitatud materjalist nähtuvalt teinud ei ole, mistõttu ei saa vastustaja tegevust suitsetamist puudutavas osas pidada õigusvastaseks. Seoses teiste arestimajas viibinud joobes isikute poolse väidetava lõhkumisega möönab kohus, et öösiti kambrisse kostuv lärm võib olla häiriv, kuid käesoleval juhul ei ole selle häirivust ega häirivuse määra võimalik tagantjärele kindlaks teha. Ka ei saa vastavat väidet pidada usutavaks, kuna asja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal vastavate kaebustega arestimaja ametnike poole pöördunud. Seega ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ka nende etteheidete osas.

Kaebaja väitel ei võimaldatud talle arestimajas ajalehti, raadiot ja televiisorit.

VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Vanglateenistus võib lubada vahistatu kambri valgustamist väljaspool ettenähtud aega. Vastustaja on kinnitanud kaebusele esitatud vastuses, et Tartu arestimajas on vahistatutel võimalus lugeda ajalehti ning sellega on VangS § 93 lg 3 nõuded täidetud. Vastavale väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Ka ei nähtu asja materjalist, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal avaldanud soovi tellida isiklike vahendite arvel endale ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust. ASkE § 31 lg 1 p 12 kohaselt on kinnipeetul õigus tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Vastustaja selgituste kohaselt ei taotlenud kaebaja arestimajas viibimise ajal kambrisse raadiot ja televiisorit. Ka asja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks vastava taotluse arestimajale esitanud. Seega ei saa vastustaja tegevust pidada ka nende etteheidete osas õigusvastaseks.

8(9)

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.