1.Jätta rahuldamata J.K.i taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-17-1963 menetlus.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada Tartu Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.K. esitas 07.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta väljendas rahulolematust tema vanglasisesele isikuarvele laekuvatest summadest kinnipidamiste tegemise üle ning seoses pensioni mittemaksmisega tema vanglas viibimise ajal. Kaebaja teatas kohtule 26.09.2017 avalduses (haldusasjas nr 3-16-1611), et „ei ole nõus sellega, et ei saa [---] invaliidsuspensioni“ ning kinnitas, et soovib esitada kaebust ka Sotsiaalkindlustusameti vastu.
Tartu Halduskohus eraldas 27.09.2017 määrusega haldusasjas nr 3-16-1611 kaebuse nõude Sotsiaalkindlustusameti (SKA) vastu seoses pensioni mittemaksmisega eraldi haldusasjaks (asja numbriks nr 3-17-1963).
3.SKA on vastuseks kohtunõudele 20.09.2017 teatanud, et Tartu Pensioniameti pensionikomisjoni 02.03.2009 otsusega nr 9571, peatati J.K.ile töövõimetuse tõttu määratud
3-17-1963
rahvapensioni maksmine alates 01.03.2009 seoses eeluurimise all viibimisega. Talle jätkati pensioni maksmist pärast kinnipidamise lõppemist. SKA Viljandi büroo 02.12.2013 otsusega nr 73765 peatati kaebajale pensioni maksmine alates 01.12.2013 seoses eeluurimise all viibimisega. SKA vastuse kohaselt on J.K. korduvalt pöördunud ka SKA poole sooviga, et määrataks ülalpeetava pension tema emale, vennale, või õe tütrele (06.07.2016, 29.08.2016, 15.11.2016, 08.12.2016, 19.05.2017). Vastuskirjades on isikule selgitatud, et kui kohus on pensionäri süüdi mõistnud ja karistanud vangistusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Samuti seda, et J.K. ei ole riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lg 2 p-s 1 loetletud ülalpeetavaid, kellele pensioni määrata. SKA esitas kohtule 06.10.2017 pensionitoimikus olevad otsused ja kirjavahetuse. Samas selgitas SKA 06.10.2017 vastuses kohtule (tl 28) järgmist: „Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi otsustega on J.K.il tuvastatud töövõimekaotused alljärgnevatel perioodidel: Nr 455206 27.10.2008 kuni 31.10.2009 40% Nr V1007 01.11.2009 kuni 30.06.2012 60% Nr 870143 04.05.2012 kuni 31.05.2014 50% Nr 899850 02.07.2012 kuni 31.07.2014 80% Nr 1154215 28.10.2014 kuni 31.10.2016 80% Nr 1395051 31.10.2016 kuni 31.10.2018 80% J.K.ile on rahvapensioni töövõimetuse korral makstud alates 27.10.2008 kuni 28.02.2009 ja alates 10.02.2012 kuni 30.11.2013.“
4.Kohus jättis 10.10.2017 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (Sotsiaalkindlustusameti vastu esitatud kaebuse nõude ja eesmärgi täpsustamiseks ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ning ennistamiseks mõjuvate põhjuste esitamiseks).
5.Kaebaja teatas 16.10.2017 kohtule saabunud avalduses (allkirjastatud 12.10.2017), et soovib vaidlustada SKA 02.12.2013 otsust 73765 talle pensioni maksmise lõpetamise kohta (tl 50, tõlge tl 53). Samas teeb kaebaja vastustaja esitatud dokumentide ja teabe põhjal järgmised järeldused: „SKA otsus 73765 laienes minu pensioni otsusele nr 899850, mis kehtis kuni 31.07.14. Pärast 31.07.14 lõppes pensioniotsuse nr 899850 kehtivus ja vastavalt lõppes otsuse 73765 kehtivus minule pensioni maksmise lõpetamise kohta. 28.10.14 määrati mulle uuesti – otsusega 1154215- töövõimetus 80% ja keskmine puue ja vastavalt pension kuni 31.10.16. Selle pensioniotsuse kohta 1154215 ei ole otsust minule pensioni mittemaksmise kohta. 31.10.16 pikendati mul uuesti pensionit kuni 31.10.18 otsusega nr 1395051 ja sellele otsusele ei ole otsust minule pensioni mittemaksmise kohta. See tähendab, et alates 28.10.14 on mul õigus saada oma pensionit kuni 31.10.18, [---] Sama puudutab ka 31.10.18 otsust nr 1395051 mulle pensioni määramise kohta. Seda otsust ei ole samuti keegi tühistanud ja ma pean saama pensionit kuni 31.10.18.“ Kohus selgitas 17.10.2017 määruses, et vastustaja poolt välja toodud otsused kaebaja töövõimekaotuse protsentide kohta ei anna alust tunnistada kehtetuks ega muuda SKA 02.12.2013 otsust nr 73765, millega pensioni maksmine peatati.
2(5)
3-17-1963
6.Kohus võttis 17.10.2017 määrusega menetlusse kaebuse SKA 02.12.2013 otsuse nr 73765 tühistamise nõudes. Sama määrusega andis kohus vastustajale tähtaja seisukoha esitamiseks kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse kohta.
7.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on kaebajale kätte toimetatud detsembris 2013 (vt edaspidi põhjenduste punkt 10) ning kaebus on esitatud tähtaega ületades
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus on asja senise menetluse põhjal jõudnud järeldusele, et 07.08.2016 Tartu halduskohtule esitatud kaebusega (tl 3-7; tõlge tl 8-9) on kaebaja soovinud ka vaidlustada, et talle vanglas viibimise ajal varem määratud pensioni ei maksta ning tal ei õnnestu seetõttu täita tema vastu esitatud nõudeid. SKA-lt saadud teabe ja kaebaja tahte täpsustamise tulemusena on kohus seisukohal, et kaebaja on soovinud tühistamisnõudega vaidlustada SKA 02.12.2013 otsust nr 73765. Põhimõtteliselt on tegemist kohase õiguskaitsevahendiga olukorras, kus kaebaja ei ole rahul pensioni maksmise peatamisega RPKS § 46 lg-te 1 või 2 alusel. Kaebaja ei ole kohtu hinnangul väljendanud tahet vaidlustada SKA vastuseid, milles talle selgitati, et tal puuduvad perekonnaliikmed RPKS § 20 lg 2 p 1 tähenduses, kellele määrata pensionit (kaebaja avaldus tl 50, tõlge tl 53). Kohtu arusaama kaebaja sellisest tahtest kinnitab ka kaebaja erinevates menetlusdokumentides esitatud seisukoht, et pensioni saamine on talle vajalik, et rahuldada tema vastu esitatud rahalisi nõudeid. Seda eesmärki ei teeniks pensioni määramine ülalpeetavatele RPKS § 20 lg 2 p 1 ja § 46 lg 4 koostoimes. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab samuti, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lõikele 2.
9.HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Seadus võib sätestada ka HKMS § 46 lg-tes 1–5 sätestatust erinevaid kaebetähtaegu (HKMS § 46 lg 6). Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud RPKS § 40 lg 1 sätestas: „Kui isik ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti haldusaktiga, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama, või vahetult pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse“. SKA esitatud tõenditest ei ilmne, et kaebaja oleks 02.12.2013 otsuse nr 73765 peale esitanud vaide. Seega pidi kaebaja kõnealuse otsuse peale esitama tühistamiskaebuse 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest (kättesaamisest). Kaebaja pöördus kohtusse käesolevas asjas 07.08.2016.
10.Vastustaja on segitanud, et 02.12.2013 otsus nr 73765 (tl 34p-35) edastati J.K.ile Lõuna Prefektuuri Viljandi arestikambrisse tähtkirjaga, mis anti adressaadile toimetamiseks üle Omnivale (sideettevõte). Juhul, kui tähtkirja ei õnnestu kohale toimetada, siis on Omniva senises praktikas kirja vastava märkega tagastanud. Samuti juhul, kui isik ei viibi enam arestikambris, on prefektuur keeldunud kirja vastu võtmast ja Omniva on kirja vastava märkega tagastanud. J.K. saadetud kirja Sotsiaalkindlustusametile ei tagastatud. Seega on J.K. otsuse nr 73765 vastustaja hinnangul eeldatavasti kätte saanud 2013 detsembris ega ole nimetatud otsust tähtaegselt vaidlustanud. 3(5)
3-17-1963
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on vastuseks kohtunõudele 01.11.2017 teatanud, et J.K. viibis ajavahemikul 07.11.2013–14.01.2014 Viljandi politseijaoskonna arestimajas vahistatuna. Kontrollides arhiivis olevat arestimaja tööraamatut ei leidnud PPA mitte ühtegi märget, et J.K. oleks sellel ajavahemikul saanud tähitud kirja Sotsiaalkindlustusametilt (tl 66-68). SKA esitas vastuseks kohtu täiendavale 02.11.2017 järelepärimisele Omniva vastuskirja, millest nähtub, et J.K.ile on Sotsiaalkindlustusameti otsus kätte toimetatud 04.12.2013. Omniva teatas, et tähitud saadetise number RR236389659EE on saajale J.K. aadressile Pargi tn 1, Viljandi, Lõuna Prefektuuri Viljandi kamber, Viljandi maakond 71020 kätte toimetatud 04.12.2013 kell 08:24. Kanderaamatu väljavõtet säilinud ei ole (tl 72-75).
11.Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et kaebus SKA 02.12.2013 otsuse nr 73765 tühistamiseks on esitatud tähtaega ületades. SKA ja Omniva selgitused on veenvad. Asjaolu, et tähtsaadetise kättesaamine ei ilmne arestimaja tööraamatust, ei lükka kohtu veendumust ümber. Isegi juhul, kui kõnealune kiri mingil põhjusel J. K. siiski ei jõudnud, pidi pensioni maksmise peatumine talle siiski teada olema või selles kahtlus tekkima oluliselt varem kui 2016. aasta augustis, kuna sarnases situatsioonis (eeluurimise ajaks) on peatatud talle pensioni maksmine ka juba 2009. aastal (tl 30p-31p). Kaebaja on tähtaja ennistamise taotluses (tl 51, tõlge tl 53p) märkinud: „Vajadus saada pensionit tekkis mul pärast seda, kui sai teatavaks, et vanglas ei saa ma tööd erinevate krooniliste haiguste ja traumade tõttu, aga SKA esitas mulle 10.12.15 kahju hüvitamise nõude nr 12-2/16696 summas 5322,27 eurot.“ Kohtupraktikas on leitud, et isik peab ka ise astuma mõistlikke samme tema kohta tehtud haldusakti väljanõudmiseks (Riigikohtu 21.12.2000 määrus asjas nr 3-3-1-52-00, p 2).
12.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.
13.Kaebaja ei ole vastuseks 10.10.2017 kohtumäärusele esitanud veenvaid põhjendusi, miks ta pöördus kohtusse seoses talle pensioni maksmise peatamisega alles 07.08.2016, st umbes 2 aastat ja 8 kuud pärast pensioni maksmise peatamise otsuse kättetoimetamist.
13.1.Tühistamisnõude esitamise tähtaeg ei hakka üldjuhul kulgema mitte vaidlustamise vajadusest arusaamisest, vaid haldusakti kättesaamisest (HKMS § 46 lg 1). Kohtupraktika on erandlikel juhtudel aktsepteerinud tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena ka subjektiivseid põhjuseid, nt kaebaja võimet aru saada haldusaktist ja selle vaidlustamise vajadusest (vt Riigikohtu 21.06.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-30-13, p 12 ja seal viidatud praktika). Vaidlustatud otsuses (tl 35) on vastustaja küll viidanud selgelt ja arusaadavalt 30päevasele vaide esitamise tähtajale, kuid kohtusse pöördumise osas on selgitanud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda „halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras“, neid tingimusi ja korda täpsustamata. Vastustaja ei saanud kohtu hinnangul eeldada, et haldusakti adressaadile on halduskohtusse pöördumise kord ja tingimused, sh vaidlustamistähtaeg, teada.
13.2.Kohtupraktika on vaidlustamisviite puudumist pidanud kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks (Riigikohtu 20.03.2006 määrus asjas nr 3-3-1-16-06, p 7), kuid on ka leidnud, et haldusaktist teada saades peab isik mõistliku aja jooksul astuma samme, et oma õigusi kaitsta ning ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (nt Riigikohtu 16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Kohtupraktika on pidanud kaebetähtaja ennistamisel määravaks oluliste ja kestvate takistuste olemasolu (19.04.2006 määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12).
13.3.Praeguses asjas vaidlustatud haldusakt ei ole oma sisult keeruline ning kaebaja pidi juba selle saamisel mõistma, et alates tema viibimisest kinnipidamisasutuses talle pensionit ei maksta. Kaebaja oli ka varem sarnases olukorras olnud (vt määruse põhjenduste p 11). 4(5)
3-17-1963
13.4.Seejuures ei oma tähtsust ka kaebaja arusaam, et põhjendamatu oli pensioni maksmise peatamine ajal, mil ta ei olnud veel süüdi mõistetud (kaebaja 19.10.2017 avaldus, tl 60, tõlge tl 62). Nagu vastustaja põhjendatult märgib, peatatakse RPKS § 46 lg-st 2 tulenevalt ka vahi all oleku ajaks riikliku pensioni maksmine, kui isiku suhtes on tõkendina kasutatud vahi alla võtmist. Kui isik mõistetakse õigeks või teda ei karistata vabaduskaotusega, makstakse pension isikule tagantjärele välja pärast kohtuotsuse jõustumist. J.K.i suhtes oli tõkendina kasutatud vahi alla võtmist. Samuti pole ilmnenud, et ta oleks mõistetud õigeks. Teda on karistatud vabadusekaotusega. Isegi juhul, kui kaebaja oleks hiljem vahi alt vabastatud, õigeks mõistetud või talle poleks mõistetud karistuseks vangistust, oli tema vahi alla võtmisest alates olemas alus pensioni maksmise peatamiseks. Ning isegi sellise aluse puudumise või vaieldavuse korral tulnuks kaebajal pensioni maksmise peatamise otsus selle kättesaamisest 30 päeva jooksul vaidlustada.
13.5.Kaebetähtaja ennistamise põhjused peavad olema seda kaalukamad, mida pikemalt on tähtaega ületatud (nt Riigikohtu 16.10.2002 otsus asjas nr 3-3-1-41-02, p 11).
14.Kohtu hinnangul ei õigusta oluliselt hilinenult kohtusse pöördumist praegusel juhul asjaolu, et kaebaja teadvustas endale vaidlustamise vajadust oluliselt hiljem selle kättesaamisest ning et vaidlustamisviide vaidlustatud otsuses ei olnud piisavalt täpne. Kaebetähtaja ennistamise taotlusest ega ka muudest haldusasja materjalidest ei nähtu, et varasem mittevaidlustamine oli tingitud põhjustest, mis annaksid aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud menetlusosaline. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus asjas nr 3-3-1-59-00). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks ning jätab taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. Seetõttu lõpetab kohus ka HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel menetluse.
15.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluskulud menetluse lõpetamise korral kaebaja, kui seadus ei sätestata teisiti. Kaebus on riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 järgi lõivuvaba ning muude menetluskulude olemasolul jäävad need kaebaja kanda. Kohus ei pea põhjendatuks anda vastustajale täiendavat tähtaega menetluskulude olemasolu selgitamiseks. Kuna vaidlus toimub vastustaja põhitegevuse raames, ei oleks tema menetluskulude väljamõistmine kaebajalt väljakujunenud kohtupraktika taustal ka tõenäoline (nt Riigikohtu 19.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-15, p 19 ja seal viidatud praktika; 13.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-34-15, p 9 ja viidatud praktika). Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud kulud nende enda kanda.