Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla 09.03.2016. a tegevuse (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine) ning Tartu Vangla 17.02.2016. a käskkirja nr 6-2/265 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 09.08.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus Remo Ainsare apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellatsioonkaebuse esitaja Remo Ainsar Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.08.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.11.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja on Tartu Vangla kinnipeetav. Laupäeval, 16.01.2016 eiras ta madratsite kätteandmise ajal vanglaametniku korraldust jääda seisma oma kambri juurde ning liikus mööda koridori edasi. Samuti eiras ta vanglaametniku korraldust minna oma kambri juurde tagasi. Kuna kaebaja ründas ametnikku, paigaldati talle käerauad, mis samal päeval eemaldati.
2.Kaebaja keeldus 17.–18.01.2016 täitmast erinevaid korraldusi seoses käeraudade paigaldamisega ametnike sisenemiseks kambrisse või kaebaja viibimiseks väljaspool kambrit.
3.Tartu Vangla kohaldas 18.01.2016. a käskkirjaga nr 6-1/65 (tl 9-10) alates 18.01.2016 kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-te 1 ja 2 p 5 ning VangS § 701 lg 1 p 1 alusel (ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine kinnipeetava isiku viibimisel väljaspool kambrit ja vanglaametnike sisenemisel kambrisse v.a. jalutuskäigu ajal värskes õhus), täpsemalt käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit (v.a VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse.
4.Tartu Vangla parandas 03.02.2016. a käskkirjaga nr 6-1/126 (tl 85-85p) käskkirjas nr 6-1/65 esinenud ilmse ebatäpsuse. Tartu Vangla asendas sõnad „Kohaldan alates 18.01.2016“ sõnadega „Kohaldan alates 16.01.2016 tagasiulatuvalt“. Tartu Vangla selgitas, et korraldus kohaldada kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid anti 16.01.2016, vahetult pärast intsidendi toimumist. Kuna intsident toimus nädalavahetusel, anti haldusakt välja tagasiulatuvalt esimesel võimalusel, st esmaspäeval, 18.01.2016.
5.Tartu Vangla määras 17.02.2016. a käskkirjaga nr 6-2/265 (tl 4-4p) kaebajale selle eest, et ta keeldus 17.–18.01.2016 täitmast ametnike korraldusi seoses käeraudade paigaldamisega ametnike sisenemiseks kambrisse või kaebaja viibimiseks väljaspool kambrit, karistuseks kartserisse paigutamise 10-ks ööpäevaks.
6.Tartu Vangla otsustas 10.02.2016. a ja 09.03.2016. a käskkirjade (tl 55-55p, 3-3p) alusel kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist jätkata. Vangla märkis, et 09.03.2016 seisuga oli kaebajal seitse distsiplinaarkaristust. Vangla selgitas, et kaebaja kujutab oma tegevusega ohtu vangla üldisele julgeolekule ning kuna kaebaja negatiivne suhtumine vanglas kehtivasse õiguskorda ei ole muutunud, ei ole võimalik tema suhtes anda sellist hinnangut, et tema ohtlikkus on langenud.
7.Tartu Vangla lõpetas 14.04.2016. a käskkirjaga nr 6-1/380 (tl 25) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alates 14.04.2016 seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisega.
8.Kaebaja esitas 14.03.2016 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-2p, 18-18p, 24-24p, 37-37p, 61-61p) Tartu Vangla 09.03.2016. a tegevuse (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise) ning Tartu Vangla 17.02.2016. a käskkirja nr 6-2/265 õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamisnõuete esitamisel lähtus kaebaja preventiivsest eesmärgist, aga samuti eesmärgist esitada hiljem kahjunõue.
Kaebaja väitis, et 18.01.2016 otsustatud käeraudade paigaldamise alused olid märtsiks ära langenud ning seega oleks vangla pidanud käeraudade kasutamise 09.03.2016 lõpetama. Kaebaja möönis, et iseenesest on õige, et ta keeldus 17.–18.01.2016 allumast ametniku korraldusele, aga vanglaametniku tegevus ei olnud kooskõlas õigusaktidega, kuna tol hetkel ei olnud kehtivat käskkirja ja seetõttu ei olnud kaebaja kohustatud täitma vanglaametniku poolt antud õigustühist korraldust.
9.Tartu Vangla palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 29, 53-54, 72-72p) jätta kaebus rahuldamata. Arvestades kaebaja varasemat käitumist ja tema suhtes registreeritud intsidente, ei olnud vanglal 09.03.2016 veendumust, et kaebaja ohtlikkus on ära langenud. Ajavahemikul 10.02.–09.03.2016 registreeriti kaebaja suhtes kaks uut intsidenti. Kaebaja oleks saanud 17.–18.01.2016 õiguspäraselt vanglaametnike korralduste täitmisest keelduda vaid siis, kui talle antud korralduste tühisus oleks olnud ilmselge.
10.Tartu Halduskohus jättis 09.08.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Tartu Vangla 09.03.2016. a käskkiri, mis on vormistatud protokollina täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamise üle, on haldusakt. Kaebaja vaidlustas Tartu Vangla 09.03.2016. a käskkirja vaid osas, milles jätkati ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist VangS § 69 lg 1 ja lg 2 p 5 ning VangS § 701 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus leidis, et käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõuete kohaldamise jätkamise aluseks oli võetud nii varasem kaebaja käitumine kui ka kaebaja käitumine kontrollitava perioodi jooksul. Vaidlusaluses käskkirjas oli mainitud, et 09.03.2016 seisuga oli kaebajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, aga samuti see, et 10.02.2016 pani kaebaja toime distsipliinirikkumise. Seoses 10.02.2016 juhtunuga viidi läbi distsiplinaarmenetlus ning kaebaja tunnistati süüdi. Sellest tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamist põhjendati vaid kaebaja poolt toime pandud varasemate rikkumistega. Vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et 05.03.2016 ehk kontrollitava perioodi jooksul toimus intsident, mil kaebaja ei allunud korraldusele lõpetada valjuhäälne suhtlemine kõrval kambris asuva kinnipeetavaga. Halduskohus oli seisukohal, et Tartu Vangla 09.03.2016. a käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2 ja §-s 54 kehtestatud nõuetele ning on seetõttu õiguspärane. Halduskohus märkis, et vaidlusalusest Tartu Vangla 17.02.2016. a käskkirjast nr 6-2/265 nähtub, et kaebaja suhtes käeraudade kasutamise käskkirja andis üksuse juht esmalt välja 18.01.2016, mis oli vormistatud tagasiulatuvalt alates 16.01.2016 ehk kaebaja poolt vanglaametnike ründamise ajast. Seega iseenesest on õige kaebaja seisukoht, et ajavahemikul 17.–18.01.2016 (kuni kella 16:00) ei olnud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise kohta kehtivat käskkirja. Samuti ei tulene haldusasja materjalidest, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 17.–18.01.2016 oleks esinenud VangS § 69 lg-s 4 mainitud edasilükkamatu juhus ning julgeolekuabinõude kohaldamine oleks vanglaametnikule üle läinud. Halduskohus leidis aga, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase korralduse kui tühise haldusakti. Selleks peab korraldus vastama HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja selle tühisus peab olema isikule ilmselge (RKHKo 3-3-1-103-06, p 14). Halduskohus selgitas, et erinevalt haldusorgani poolt välispädevuse ületamisest, ei too sisepädevuse rikkumine kaasa haldusakti
automaatset tühisust. Tühisuse toob HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt kaasa vaid haldusakti andmine ebapädeva haldusorgani, mitte organi nimel tegutseva ametniku poolt. Seega arvestades VangS § 69 lg-s 4 ja § 701 lg-st 1 sätestatut, tegutsesid Tartu Vangla vanglaametnikud haldusorgani ehk vangla välispädevust rikkumata, kuna vangla on volitatud seadusandliku võimu poolt kohaldada nende kinnipeetavate suhtes, kes viibivad konkreetse vangla territooriumil, täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh kasutada ohjeldusmeetmena käeraudu. Kaebaja kui kinnipeetava jaoks oleks korraldus ilmselgelt õigustühine lähtudes HMS § 63 lg 2 p-st 3 siis, kui korralduse oleks andnud näiteks mitte vanglaametnik, kes oma teenistuskohustust täites viibis tol hetkel vanglas. Järelikult, kui kaebajal oli kahtlus selles, kas käeraudade kasutamiseks on üldse õiguslik alus või kas seda teevad pädevad vanglaametnikud, oli tal vaatamata tekkinud kahtlusele VangS § 67 lg-st 1 tulenev kohustus alluda vanglaametniku korraldusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.Kaebaja esitas 05.09.2016. a apellatsioonkaebuse (tl 100-100p), milles palub Tartu Halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Tavaametnik ei saa anda haldusakti ega korraldust, mis käsitleb VangS § 69 lg-t 4. Haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Seega vanglaametniku korraldus ei olnud seaduslik, puudus haldusakt. Kaebaja leiab, et ta ei ole kohustatud täitma tühiseid korraldusi. Tartu Vangla 09.03.2016. a käskkiri on põhjendamata. Sellest ei nähtu täiendavate julgeoleku abinõude pikendamise põhjendused ning vangla oleks pidanud lõpetama täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise.
12.Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 110-110p) jätta see rahuldamata. Käeraudade kasutamise eesmärk oli vältida võimalikke ametnike vastaseid füüsilisi ründeid. Vastavalt 09.03.2016. a protokollile ei olnud vanglal võimalik anda seisukohta, et kaebaja ohtlikkus on ära langenud. Kuivõrd kaebaja käitumist on vangistuse ajal iseloomustanud impulsiivsus ja ettearvamatus ning kaebaja on ka varasemalt vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud, ei ole vanglal pärast järjekordse tõsisema ründe toimumist niivõrd lühikese ajavahemiku möödudes võimalik olla veendunud, et kaebajast tulenev oht on ära langenud ja kaebaja on endale oma teo tõsisust teadvustanud. Tartu Vangla jäi 17.02.2016. a käskkirja nr 6-2/265 osas varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.08.2016. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et Tartu Vangla pikendas 09.03.2016 üldsõnaliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja täpselt sama üldsõnaliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ka aprillis lõpetas. Ringkonnakohus leiab, et asjaolust, et pärast kolme kuud lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, ei saa järeldada seda, et täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks oleks alust olnud 09.03.2016. Tartu Vangla otsustas 14.04.2016. a käskkirjaga nr 6-1/380 (tl 25) täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade
kohaldamise lõpetada, kuna kaebaja suhtes käeraudade kohaldamise alused olid ära langenud. Tartu Vangla on 14.04.2017. a protokollis selgitanud (tl 57), et ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist on kohaldatud kolm kuud ning selle aja jooksul on fikseeritud hulganisti intsidente, kuid ei midagi sellist, mis viitaks, et kaebaja meelestatus oleks üldiselt negatiivne ning võimaluse korral asuks ametnikke taas ründama. Vangla leidis, et üldiselt on kaebaja käitumine olnud rahulik ja ametnikega suhtlemisel viisakas. Seega leidis vangla kolme kuu möödumisel asjaolusid kogumis hinnates, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb lõpetada.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal Tartu Vangla jätkas kaebajale 09.03.2016 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, on käskkirjas küll toodud üldsõnaliselt, aga nendest põhjendustest nähtub ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise jätkamise vajadus. Käskkirjas on viidatud täiendavate julgeolekuabinõude esialgse kohaldamise põhjendustele, aga ka 10.02.2016 toimunud uuele intsidendile ning kaebaja ettearvamatule käitumisele. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et olukorras, kus kaebaja käitumine on olnud ettearvamatu, ta on ka varasemalt vanglaametnikke rünnanud ning 16.01.2016 aset leidnud intsidendist oli möödas vähem kui kaks kuud, ei olnud vanglal võimalik olla veendunud, et kaebajast tulenev oht on ära langenud. Kaaludes ühelt poolt kaebajale üksnes teatud toiminguteks või olukordadeks (ametnike kambrisse sisenemine ja viibimine väljaspool kambrit) seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek ja vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist sh võimalikke ametnike vastaseid füüsilisi ründeid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga. Käskkirja põhjendused on piisavad, et veenduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise õiguspärasuses.
16.Tartu Vangla määras 17.02.2016. a käskkirjaga nr 6-2/265 kaebajale seoses VangS § 67 lg 1 p 1 süülise rikkumisega karistuseks kartserisse paigutamise 10 ööpäevaks. Kaebaja palub käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemist põhjendusel, et ta ei pidanud alluma ametniku korraldusele. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 67 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduste täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldus tuleb täita või mitte (nt RKHKo 29.09.2015, 3-3-2-1-15, p 18). Riigikohus on samas leidnud, et isegi kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
17.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg 4 ning vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 kohaselt üksuse juhi pädevuses ning vaid edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgeim kohalviibiv vanglateenistuse ametnik.
HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Vastavalt HMS § 63 lg-le 1 on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa üksnes sellest, et haldusakt vastaks HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele, vaid korralduse tühisus peab olema ka ilmselge. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 63 lg 2 p 3 tähendab üksnes haldusakti andmist ebapädeva haldusorgani poolt, mitte haldusorgani nimel tegutseva ebapädeva ametniku poolt ning seega ei too nn sisepädevuse rikkumine kaasa haldusakti automaatset tühisust. Vanglaametniku poolt antud korraldus käeraudade paigaldamiseks võib küll olla antud sisepädevust rikkudes, kuid see ei tähenda, et haldusakt oleks tühine ja kinnipeetaval oleks õigus mitte täita VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Üksuse juht on hiljem teinud kirjaliku käskkirja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning on seega käeraudade kohaldamise ka heaks kiitnud. Asjaolu, et kaebaja kahtles vanglaametniku poolt seoses julgeolekuabinõude kohaldamisega antud selgitustes, ei anna kinnipeetavale õigust vanglaametniku korraldusele mitteallumiseks.
18.Lähtuvalt eelnevast leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.08.2016. a otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 13.09.2016. a määrusega kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.