Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
04.04.2018, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-16-2503 XX kaebus Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 tühisuse tuvastamiseks ja 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks Kaebaja – XX, volitatud esindaja Aleksei Smelov Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja UP
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus haldusasjas nr 3-16-2503 osas, milles halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata sunniraha rakendamise keelamise nõudes.
3.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada XX 22.09.2017 taotlus kaebuse muutmiseks, lubada muuta kohtule esitatud keelamisnõue nõudeks kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks ning lõpetada kohustamisnõudes menetlus.
Tagastada XX poolt 13.01.2017 kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 120 (sada kakskümmend) euro ulatuses ning kanda see XX arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS SEB Pank).
5.Jätta XX määruskaebus muus osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus haldusasjas nr 3-16-2503 vastavas osas muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-16-2503
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keila Linnavalitsus kohustas 18.05.2016 ettekirjutusega nr 4.1-1.3/634-6 (tl 32‒33) XX kui Keila linnas aadressil XXX asuva kinnistu kaasomanikku (20/100 osas) korrastama kinnistul asuva elamu fassaad, rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, korrastama majandushoone, tagama kinnistul asuva majandushoone ohutus või vajadusel lammutama lagunenud majandushoone seadusega sätestatud korras. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 04.07.2016. Ettekirjutuses sisaldus sunniraha rakendamise hoiatus.
2.Keila Linnavalitsus rakendas 11.10.2016 korralduse nr 4.1-1.3/634-10 (tl 10‒10p) alusel XX suhtes sunniraha 4500 eurot Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/6346 täitmata jätmise eest.
3.Kohtutäitur edastas 29.10.2016 XX-le täitmisteate (tl 17‒17p), milles teatas, et algatas Keila Linnavalitsuse avalduse alusel XX vastu täitemenetluse täiteasjas nr 048/2016/1709 sunniraha 4500 eurot sissenõudmiseks. Täitedokumendiks on Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 haldusakt nr 4.1-1.3/634-6 avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Nõude suurus koos kohtutäituri kuludega on 5176,76 eurot.
4.XX esitas 05.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 või tuvastada selle tühisus, tühistada Keila Linnavalitsuse 11.10.2016 korraldus nr 4.1-1.3/634-1 ning keelata täitekorralduse ja ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamine ja sissenõudmine. Täitekorraldus ja täitmisavalduse esitamine on õigusvastased. Kaebajal puudub võimalus täita ettekirjutus tagasiulatavalt tähtajaks 04.07.2016, seega ei ole sunniraha rakendamisega võimalik kallutada kaebajat ettekirjutuse täitmisele. Ettekirjutus täitmiseks antud aeg on ettekirjutuses loetletud ülesannete täitmiseks ebamõistlikult lühike. Sunniraha suurus on ebaproportsionaalselt suur. Kinnistul on seitse kaasomanikku, kaebaja kaasomandis on üksnes 20/100 vaidlusalusest hoonest, mistõttu ei saa kaebaja ainuisikuliselt otsustada kinnisasja valdamise ja kasutamisega seotud küsimusi. Sunniraha on põhjendamatult rakendatud üksnes kaebaja suhtes. Ettekirjutus on vastuolus Keila linna heakorraeeskirjaga, kuna see ei sätesta sunniraha rakendamist heakorraeeskirja rikkumise eest.
5.Tallinna Halduskohus keelas 06.12.2016 määrusega (tl 25‒26) Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 alusel sunniraha rakendamise 30 päevaks (06.12.2016‒05.01.2017). Menetlusosalised ei vaidlustanud nimetatud määrust ning esialgne õiguskaitse rakendus HKMS § 252 lg 4 alusel kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.
6.Kohtutäitur peatas 04.01.2017 otsusega (tl 52) Tallinna Halduskohtu 06.12.2016 määruse alusel täitemenetluse täiteasjas nr 048/2016/1709.
7.Keila Linnavalitsus lõpetas 23.01.2017 kirjaga nr 4.1-1.3/364-23 (tl 92) XX suhtes algatatud järelevalvemenetluse nr 4.1-1.3/634-10 seoses kinnistu omaniku vahetusega. Keila Linnavalitsus kinnitas 13.06.2017 kirjas (tl 94) XX-le, et tema suhtes ei toimu järelevalvemenetlust ning tema suhtes ei ole ühtegi kehtivat haldusakti.
8.Tallinna Halduskohus võttis 08.02.2017 määrusega XX kaebuse menetlusse, lõpetas tähtaja rikkumise tõttu menetluse Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 tühistamise nõudes (resolutsiooni p 5) ning jätkas menetlust ettekirjutuse tühisuse tuvastamise ja ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise keelamise nõuete osas. Tallinna Halduskohtu 08.02.2017 määruse resolutsiooni p 5 jõustus 03.08.2017.
9.Keila linn leidis 12.09.2017 kaebusele esitatud vastuses, et kaebuse arutamine ei ole põhjendatud, sest kaebaja suhtes on kõik menetlused lõpetatud. Kaebaja on võõrandanud talle 2(6)
3-16-2503 kuulunud kinnistuosa, mille suhtes viidi menetlust läbi. Kaebaja suhtes ei kehti enam ükski haldusakt ning täitemenetlus sunniraha rakendamiseks peatati 04.01.2017.
10.Kaebaja esitas 22.09.2017 halduskohtule esitatud seisukohtades taotluse nõude muutmiseks (tl 98‒99p), paludes muuta sunniraha rakendamise keelamise nõue nõudeks kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile täiteasjas nr 048/016/1709 täitemenetluse lõpetamise avaldus. Keila Linnavalitsuse 11.10.2016 täitekorraldus on olnud algusest peale õigusvastane, sest see oli tehtud olukorras, kus Keila Linnavalitsus oli kinnistu kaasomanike taotluse alusel järelevalvemenetluse juba peatanud.
11.Keila linn leidis 02.10.2017 ja 09.10.2017 seisukohtades, et kaebajale järelevalvemenetluses 18.05.2016 koostatud ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 ei ole kehtiv, sest menetluse adressaat on muutunud ning kaebaja ei ole enam menetlusosaline. Ettekirjutus on tunnistatud kehtetuks kaebajale 23.01.2017 edastatud kirjaga, milles teavitati kaebajat järelevalvemenetluse lõpetamisest. Sunniraha rakendamine ei ole eraldi haldusakt, vaid järelevalvemenetluse käigus tehtud menetlustoiming. Täitemenetlus on olnud peatatud alates 04.01.2017 (tl 95) ning Keila Linnavalitsuse avalduse alusel on täitemenetlus lõpetatud. Kohtutäitur on teinud 26.09.2017 otsuse sissenõudjalt kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta (tl 114‒114p), mis kinnitab täitemenetluse lõpetamist.
12.Tallinna Halduskohus edastas 18.10.2017 kaebajale kohtunõude (tl 115‒116), milles leidis, et kuna vaidlustatud Keila linna 18.05.2016 ettekirjutus ei ole kehtiv ning nii kaebaja suhtes algatatud järelevalvemenetlus kui ka sunniraha rakendamiseks algatatud täitemenetlus on lõpetatud, esineb alus asja menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus palus esitada kaebajal seisukoht menetluse lõpetamise suhtes ning selgitada tuvastamisnõude menetlusega jätkamise soovi korral põhjendatud huvi menetluse jätkamiseks (HKMS § 152 lg 2).
13.Kaebaja leidis 02.11.2017 seisukohas, et haldusasja menetluse lõpetamiseks ei ole alust, sest puudub otsus ettekirjutuse tühisuse tuvastamise kohta ning Keila linn ei ole esitanud tõendit, millest nähtuks ettekirjutuse kehtetus. Keila linnapea 23.01.2017 kiri nr 4.1-1.3/634-23 ei ole haldusakt ning ei tõenda seda, et 18.05.2016 ettekirjutus oleks tühine või ei kehtiks. Vastustaja ei ole esitanud kohtule haldusakti, millega ettekirjutus oleks kehtetuks tunnistatud. Ettekirjutus on tühine, kuna on tehtud selleks pädevust mitteomava isiku poolt. Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialistil UP-l ei ole õigust ja pädevust Keila Linnavalitsuse nimel riikliku järelevalve ülesannete täitmiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, sest teda ei ole linnavalitsuse määrusega selleks volitatud.
14.Keila linn kinnitas kohtule 20.11.2017 esitatud seisukohas, et menetlus haldusasjas nr 4.1-1.3/634-6 on kaebaja suhtes lõpetatud ning haldusakt tunnistati kehtetuks linnapea allkirjastatud ja kaebajale 23.01.2017 saadetud teatega 4.1-1.3/634-10, mis oli seotud kinnistu omaniku muutusega. 23.01.2017 teade on puudustega haldusakt. Vastustaja ei vaidle vastu sellele, kui kohus soovib tuvastada Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisust. Kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse on koostanud selleks mittepädev ametnik, on ekslik.
15.Kaebaja ei nõustunud 29.11.2017 seisukohtades menetluse lõpetamisega ning palus kohtul tuvastada Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisus. Vastustaja on oma õigusvastase tegevusega tekitanud kaebajale menetluskulusid.
16.Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2017 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-6 tühisuse tuvastamine ei ole põhjendatud, sest kaebajal puudub tühisuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kaebaja on kinnistu võõrandanud, mistõttu ei tulene kinnistul asuvate hoonete ja ehitiste seisukorrast 3(6)
3-16-2503 kaebajale kohustusi ning ta ei saa olla kinnistul asuvate hoonete seisukorra suhtes läbiviidava järelevalvemenetluse kohustatud subjektiks. Vastustaja on kinnitanud, et nii kaebaja suhtes algatatud järelevalvemenetlus kui ka täitemenetlus sunniraha sissenõudmiseks on lõpetatud. Seega ei ole ka kaebajalt sunniraha sissenõudmine enam võimalik ning Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-6 ei riku kaebaja õigusi. Kohtumenetlus on muutunud perspektiivituks ning kaebusega ei ole enam võimalik saavutada selle eesmärki.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2017 määrus, lõpetada menetlus osaliselt (kohustamisnõude osas) HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning jätkata menetlust Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes. Kuna vastustaja esitas kohtutäiturile 25.09.2017 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks ja kohtutäitur tegi 26.09.2017 otsuse täitemenetluse lõpetamiseks, täitis vastustaja kaebaja 22.09.2017 nõude ning kohus pidi selle nõude osas menetluse lõpetama HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus on ebaõigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kohtul oleks tulnud jätkata menetlust ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes. Ettekirjutus on kehtiv ning kaebajale tuleneb sellest kohustus toimingute tegemiseks. Kaebajal on kaebeõigus nõuda ettekirjutuse tühisuse tuvastamist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks puudub alus, kuna kaebaja ei ole kinnistu kaasomanik. Ettekirjutus on tühine, kuna selle on teinud Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialist, kelle pädevuses ei ole selliste ettekirjutuste tegemine.
18.Keila linn palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on määruskaebuses ekslikult seisukohal, et temale koostatud ettekirjutus on kehtiv. Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialisti 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamine ei ole põhjendatud, kuna kaebaja on kinnistu võõrandanud. Ettekirjutus on koostatud uuele omanikule ja kaebaja suhtes on kõik menetlused lõpetatud. Kaebaja suhtes ei ole ühtegi kehtivat haldusakti ja täitemenetlus on tema suhtes lõpetatud. Tõele ei vasta kaebaja väide, et täitemenetlus lõpetati pärast kaebuse esitamist. Täitemenetlus peatati kaebaja suhtes juba 04.01.2017 läbi kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja süsteemi. Kaebaja suhtes oli koostatud ainult üks haldusakt, s.o ettekirjutus. Täitekorraldus on järelevalvemenetluse toiming. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda kehtetu haldusakt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Esmalt kontrollib ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata jätmise õigsust sunniraha rakendamisega seotud nõude osas. Kohus võttis 08.02.2017 määrusega ühe nõudena menetlusse kaebaja nõude Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise keelamiseks. Kaebaja esitas 22.09.2017 kohtule taotluse keelamisnõude asendamiseks nõudega kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus kaebajalt sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamiseks (tl 99). Praeguses menetlusstaadiumis ei vaidle pooled selle üle, et vastustaja on vastava avalduse kohtutäiturile esitanud ning täitemenetlus on lõpetatud (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 1). Selle tõendamiseks on vastustaja kohtule esitanud kohtutäituri 26.09.2017 otsuse vastustajalt kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta (tl 114‒114p), millest nähtub, et Keila Linnavalitsus on taotlenud täitemenetluse lõpetamist enne kohtutäituri poolt nõude täielikku sissenõudmist. Kuigi täitemenetlus oli Tallinna Halduskohtu 06.12.2016 esialgse õiguskaitse määruse ja TMS § 46 lg 1 p 2 alusel alates 04.01.2017 peatatud, puuduvad kohtul andmed, et täitemenetlus oleks lõpetatud enne kaebaja poolt kaebuse muutmise avalduse esitamist. Täitemenetluse peatamisel ning lõpetamisel on erinevad õiguslikud tagajärjed (vrd TMS §-d 47 ja 49). Seega, kui 4(6)
3-16-2503 kohustamisnõude saab lugeda esitatuks enne vastustaja poolt täitemenetluse lõpetamiseks avalduse esitamist, esineks kohustamisnõude puhul alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
20.Menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning kaebuse läbi vaatamata jätmisel HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel on kaebajale erinevad õiguslikud tagajärjed. Praeguse vaidluse asjaoludel saab peamiseks erisuseks pidada seda, et HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisel tagastatakse tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4), kuid kaebuse läbi vaatamata jätmisel HKMS § 151 lg 2 alusel riigilõivu ei tagastata (HKMS § 104 lg 5 p 3). Kaebajalt on nõutud riigilõivu tasumist sunniraha rakendamise keelamise nõude esitamiselt kui esitatud nõuetest suurima riigilõivuga nõude eest. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 135 eurot. Sama riigilõiv oleks kuulunud tasumisele täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks kohustamise nõude esitamisel, sest ka see nõue oli suunatud vastustaja tegevuse vaidlustamisele kaebajalt sunniraha sissenõudmisel (riigilõivuseaduse § 60 lg 4). Olukorras, kus vastutaja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (kaebaja sõnul 25.09.2017, millisele väitele ei ole vastustaja vastu vaielnud) ning kaebaja oli enne seda esitanud kohtule vastavasisulise kohustamisnõude, oleks kohtul tulnud lubada kaebajal muuta kaebust 22.09.2017 taotluses märgitud viisil, lõpetada selle nõude osas menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning tagastada kaebajale sellest nõudest tingitud riigilõiv, s.o 120 eurot (üksnes tuvastamiskaebuse esitamisel oleks kaebajal tulnud tasuda riigilõiv 15 eurot).
21.Kuigi halduskohus eeltoodut ei teinud, peab ringkonnakohus võimalikuks võtta kaebuse muutmise avaldus vastu määruskaebemenetluses, lubada muuta keelamisnõue kohustamisnõudeks ning lõpetada menetlus selles nõudes HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Puudub vaidlus, et kohtutäitur oli 29.10.2016 alustanud vastustaja avalduse alusel kaebaja suhtes täitemenetlust sunniraha sissenõudmiseks (tl 17‒17p), mida ei olnud kaebaja 22.09.2017 taotluse esitamise ajaks lõpetatud. Seega sai pidada kaebuse muutmist 22.09.2017 seisuga kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekaks ning kohustamisnõuet lubatavaks. Ka Riigikohus on oma praktikas kinnitanud, et olukorras, kus kohtutäitur on juba alustanud isikult sunniraha sissenõudmist, on üheks võimalikuks nõudeks haldusorgani kohustamise nõue täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 16; 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Seega puudusid takistused kaebuse muutmise vastuvõtmiseks HKMS § 49 lg 1 alusel.
22.Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud määruse osas, millega halduskohus tagastas kaebuse sunniraha rakendamise keelamise nõudes ning teeb selles osas uue määruse, millega lubab muuta kaebaja esitatud keelamisnõude kohustamisnõudeks, lõpetab kohustamisnõudes menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning tagastab HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel nõude esitamisel tasutud täiendava riigilõivu 120 eurot. Kaebaja on tasunud kohtu nõudmisel nimetatud suuruses riigilõivu 13.01.2017 (maksekorraldus tl 57). Kohus peab võimalikuks tagastada riigilõiv 13.01.2017 maksekorraldusest nähtuvale arveldusarvele.
23.Järgmisena kontrollib kohus, kas halduskohus on õigesti tagastanud Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude HKMS (kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Nende sätete alusel võis kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnes, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul on pärast kaebuse menetlusse võtmist selgunud, et kaebaja kui 18.05.2016 ettekirjutusega kinnistu kordategemiseks kohustatud isik on võõrandanud talle kuulunud kinnistuosa (09.01.2017). Kohus on pidanud seda asjaolu koosmõjus vastutaja kinnitustega 18.05.2016 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamisest ja täitemenetluse lõpetamisest piisavaks, et pidada edasist kohtumenetlust perspektiivituks.
5(6)
3-16-2503
24.Olukorras, kus kohus on 08.02.2017 määrusega lõpetanud menetluse 18.05.2016 ettekirjutuse tühistamise nõudes (kaebetähtaja rikkumise tõttu) ning menetlus on jätkunud üksnes ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes, ei sõltu menetluse jätkumine otseselt sellest, kas Keila Linnavalitsus on oma 23.01.2017 kirjaga nr 4.1-1.3/364-23 (tl 92) haldusakti kehtetuks tunnistanud või mitte. Ka juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamist nimetatud kirjaga jaatada, ei muudaks see vaidlustatud ettekirjutust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 tähenduses tühiseks. Eeltoodust hoolimata leiab ringkonnakohus, et halduskohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et tuvastamiskaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.
25.Haldusakti tühisuse alused on loetletud HMS § 63 lg-s 2. Selle sätte kohaselt on haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Seega on haldusakti tühisuse tuvastamine põhjendatud vaid juhul, kui HMS § 63 lg-s 2 nimetatud aluste esinemine on ilmselge (Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13; Riigikohtu 04.04.2003 määrus nr 3-3-1-32-03, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2017 otsus nr 3-16-827, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 otsus nr 3-15-1317, p 15).
26.Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud väidetest ei nähtu, et Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse puhul esineks ilmselgelt mõni HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühisuse alus. Kaebaja peamine argument on see, et Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutus on tühine, sest selle on teinud selleks pädevust mitteomav linnavalitsuse ametnik. See asjaolu ei annaks alust ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks HKMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Nimetatud säte saab tuua haldusakti tühisuse kaasa vaid juhul, kui haldusakt on antud ebapädeva haldusorgani, mitte organi nimel tegutseva ebapädeva ametniku poolt. Nn sisepädevuse rikkumine ei too üldjuhul kaasa haldusakti automaatset tühisust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 31.10.2017 otsus nr 3-16-511, p 17). Kuna Keila linnas asuva kinnistu korrastamiseks 18.05.2016 tehtud ettekirjutust andvaks haldusorganiks oli Keila Linnavalitsus, ei saanud olla ilmselge, et haldusorganil puudus pädevus haldusakti andmiseks HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses.
27.Lisaks eeltoodule tuleb halduskohtuga nõustuda selles, et vastutaja poolt kohtule esitatud kinnitustest ning kaebaja suhtes järelevalvemenetluse lõpetamisest saab järeldada, et kaebajal puudub reaalne vajadus tuvastamiskaebusega enda õiguste jätkuvaks kaitsmiseks.
28.Seega on halduskohus jätnud kaebuse Keila Linnavalitsuse 18.05.2016 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõudes õigesti läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata ja halduskohtu määrus vastavas osas muutmata, kuid halduskohtu põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse vastavate põhjendustega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.