Korrakaitse › Vanglad

täiendavate

1.2 12.06.2016 laekus kohtusse R. Ainsare vastus Tartu Halduskohtu 06.06.2016 määrusele (kaebuse käiguta jätmise ja puuduste kõrvaldamise kohustuse osas).

1.3 29.06.2016 määrusega rahuldas kohus R. Ainsare menetlusabi taotluse ning vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel osas, milles R. Ainsar taotles Tartu Vangla 17.02.2016 käskkirja nr 6-2/265 õigusvastasuse tuvastamist. Sama määrusega võttis kohus kaebuse eespoolnimetatud osas menetlusse, määras vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. 1.4 18.07.2016 saabus kohtusse vastustaja vastus R. Ainsare kaebusele osas, mis võeti 29.06.2016 määrusega menetlusse, so Tartu Vangla 17.02.2016 käskkirja nr 6-2/265 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlus

siiski, et tegemist oleks HMS § 63 lg 2 punktis 3 mainitud olukorraga, s.t ei ole ilmselge, et korraldused, mille eiramise tõttu kaebajat distsiplinaarkorras karistati, oleksid andnud selleks pädevust mitteomavad isikud. Võib eeldada, et vanglateenistuse ametnikul on õigus julgeoleku tagamiseks vanglas korraldusi anda ning nõuda korraldustele allumist. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja vanglaametnike poolt seoses julgeolekuabinõude kohaldamisega antud selgitustes kahtles, ei tähenda, et ta oli õigustatud vanglaametnike korraldustele mitte alluma. Vastupidisele järeldusele jõudmist ei tingi ka see, et kaebaja sõnutsi ütles üks ametnik, et tegemist on peavalve korraldusega ja teine, et tegemist on üksuse juhi korraldusega. Nagu nähtub kaebaja 10.02.2016 esitatud kirjalikest selgitustest (distsiplinaarmenetluse protokolli lisa nr 6), oli kaebaja teadlik nii üksuse juhi kui ka kõrgema kohalviibiva ametniku pädevusest täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, mistõttu ei saanud ta pidada tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist pädevuse puudumise tõttu ilmselgelt tühiseks. 3.3 Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohtu seisukoht

5.2 VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise või juba kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise otsus on diskretsiooniline haldusakt (RKHKo 3-3-1-88-14; 3-31-18-12), mis peab vastama haldusmenetluse seaduse § 4 lg-le 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetav kavatseb toime panna uusi rikkumisi (RKHKo 3-3-1-63-09, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuleb vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega (RKHKo 3-3-1-33-10, p 13). Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (RKHKo p 3-3-1-88-14, p 17). 5.3 Kaebaja väidab, et Tartu Vangla 09.03.2016 käskkirja väljaandmise aluseks olid vaid kaebaja poolt varem toime pandud distsiplinaarrikkumised. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ning väidab, et kaebaja pani kontrollitava perioodi jooksul (vastavalt Tartu Vangla 18.01.2016 käskkirjale nr 6-1/65 kontrollitavaks perioodiks oli ühekuine periood pärast täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist) toime uue rikkumise. 5.4 Kohus tuvastas, et vaidlusaluses käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõuete kohaldamise jätkamise aluseks oli võetud nii varasem kaebaja käitumine kui ka kaebaja käitumine kontrollitava perioodi jooksul. Kohus märgib, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise või kohaldamise jätkamise kaalutlemisel ei peeta kaalutlusveaks seda, et võetakse muu hulgas arvesse kinnipeetava varasemat käitumist (enne kontrollitavat perioodi), kuigi ainult kinnipeetava varasema käitumise põhjal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise või kohaldamise jätkamine ei ole siiski lubatud. Igal juhul peab olema tuvastatud kinnipeetava konkreetne tegu või teave, mis osutab kavandatavale teole (Vangistusseadustiku kommenteeritud väljaanne § 69 p 2, lk 168). Vaidlustatavas käskkirjas on välja toodud, et 10.11.2015 Tartu Vangla käskkirjaga nr 6-1/1407 ja 18.01.2016 Tartu Vangla käskkirjaga nr 61/65 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna lähtudes tema käitumisest, peeti teda kõrgohtlikuks vangla julgeolekule (ähvardas ja ründas vanglaametnikke). Samas vaidlusaluses käskkirjas on mainitud, et 09.03.2016 seisuga oli kaebajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, aga samuti see, et 10.02.2016 pani kaebaja toime distsipliinirikkumise. Selgitatud on, et 10.02.2016 tagus kaebaja vastu trellvõret ja ei allunud vanglaametniku poolt antud korduvale korraldusele lõpetada vanglavara lõhkumine. Seoses 10.02.2016 juhtunuga viidi läbi distsiplinaarmenetlus ning tunnistati kaebaja süüdi. Sellest tulenevalt ei vasta tõele

kaebaja väide selle kohta, et julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamist põhjendati vaid kaebaja poolt toime pandud varasemate rikkumistega. Kohus leiab, et vaidlustatavas käskkirjas puuduvad diskretsioonivead ning on põhjendatud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajadust. Vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et 05.03.2016 ehk kontrollitava perioodi jooksul samuti toimus intsident, mil kaebaja ei allunud korraldusele lõpetada valjuhäälne suhtlemine kõrval kambris asuva kinnipeetavaga. Võttes arvesse eespoolnimetatut, on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 09.03.2016 käskkiri vastab HMS § 4 lg-s 2 ja §-s 54 kehtestatud nõuetele ning on seetõttu õiguspärane. Tartu Vangla 17.02.2016 käskkiri nr 6-2/265

haldusorgani poolt välispädevuse ületamisest, ei too sisepädevuse rikkumine kaasa haldusakti automaatset tühisust. Tühisuse toob HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt kaasa vaid haldusakti andmine ebapädeva haldusorgani, mitte organi nimel tegutseva ametniku poolt. Seega arvestades VangS § 69 lg-s 4 ja § 701 lg-st 1 sätestatut, tegutsesid Tartu Vangla vanglaametnikud haldusorgani ehk vangla välispädevust rikkumata, kuna vangla on volitatud seadusandliku võimu poolt kohaldada nende kinnipeetavate suhtes, kes viibivad konkreetse vangla territooriumil, täiendavaid julgeolekuabinõusid sh kasutada ohjeldusmeetmena käeraudu. Kaebaja kui kinnipeetava jaoks oleks korraldus ilmselgelt õigustühine lähtudes HMS § 63 lg 2 p-st 3, kui korralduse oleks andnud näiteks mitte vanglaametnik, kes oma teenistuskohustust täites viibis tol hetkel vanglas. Järelikult, kui kaebajal oli kahtlus selles, kas käeraudade kasutamiseks on üldse õiguslik alus või kas seda teevad pädevad vanglaametnikud, oli tal vaatamata tekkinud kahtlusele VangS § 67 lg-st 1 tulenev kohustus alluda vanglaametniku korraldusele. Võttes arvesse eespoolnimetatut, on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 17.02.2016 käskkiri nr 6-2/265 vastab HMS §-s 54 kehtestatud nõuetele – on antud pädeva haldusorgani poolt hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutusvigadeta ja vastab vorminõuetele ning on seetõttu õiguspärane.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.