3-17-1485 Igor Božko kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas) Kaebaja – Igor Božko Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Igor Božko kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 22 eurot 50 senti, mille tasumisest on kaebaja menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Kuulutada haldusasja nr 3-17-1485 menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (tl 47-49).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09. novembril 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Igor Božko esitas 07.05.2017 (registreeritud 09.05.2017 nr 5-37/17/75-1; tl 8-9) Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis on tekitatud väärikust alandavate kinnipidamistingimustega (ebapiisav põrandapind; palavus suvel, halb ventilatsioon
3-17-1485
ja mitteavatavad aknad, metallplaadist kate aknal, kardinate keelamine; ebapiisav päevavalgus ning lambid põlevad ka päevasel ajal (sellest olid silmad vesised ja valutasid); kambris nr 357 oli väiksem laud, mis võimaldas korraga süüa vaid kahel kinnipeetaval (ajavahemikus 11.08.2014–18.08.2015, kokku 371 päeva). Taotleja märkis, et tal võimaldati päevas vaid üks tund töötada ja jalutuskäiguks vaid üks tund ning spordisaali kasutamise võimalust ei olnud. Taotluse kohaselt oli taotlejal masendus, ärevus, ärritus, palavus, õhupuudus, peavalu, solvumis- ja hirmutunne
2.Tallinna Vangla jättis 05.07.2017 vastusega nr 5-37/17/75-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 10-13). Tallinna Vangla märkis, et I. Božkole on kogu taotlusega hõlmatud ajavahemikus tagatud minimaalselt õigusaktides ette nähtud ulatuses põrandapinda ning valdav osa ajast tagatud suurem isiklik ruum, kui kehtiv õigus ette näeb. Tallinna Vangla on ka selgitanud, et valgustatus on tagatud vastavalt kehtivale õigusele loomuliku ja kunstliku valgustusega ning piisav õhuvahetus loomuliku ja sundventilatsiooniga, sh on võimalus õhutusavade kaudu õhutamiseks, kuumal suveajal on kohaldatud täiendavaid abinõusid. Kambris nr 357 väiksema laua ja istepingi olemasolu pole võimalik enam aastaid hiljem tuvastada. Taotleja on saanud jalutada igapäevaselt värskes õhus ja töötanud osa aega abitöölisena. Taotleja liikumispiirangud on tulenenud tema staatusest vahistatuna ning ta pole vangla poole varem pöördunud kaebustega, et pidevalt põlev laevalgustus kurnab silmi, kurtnud ebapiisavate istumisvõimaluste üle ega ole oma emotsionaalsete ilmingutega kordagi pöördunud psühholoogi või psühhiaatri poole. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei peeta mitte iga üleelamist või ebamugavust kannatuseks, mis toob kaasa väärikuse alandamise ja seeläbi hüvitamisele kuuluva kahju.
3.Tartu Halduskohtule saabus 17.07.2017 Igor Božko kaebus, milles ta palub hüvitada talle Tallinna Vangla poolt ajavahemikus 13.08.2014-18.08.2015 väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju summas 750 eurot.
4.Tallinna Vangla esitas 29.08.2017 kaebusele vastuse ning täiendavad tõendid 04.09.2017. Kaebaja on esitanud täiendava tõendi ja taotluse tõendi väljanõudmiseks 15.09.2017 Vastustaja on esitanud täiendavad seisukohad ja kohtu nõutud tõendid (kambri nr 357 fotod) 29.09.2017. Kohus on määranud 30.08.2017 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas viibimisel. Kaebaja leiab, et vangla on jätnud tema kahju hüvitamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kaebuse kohaselt on mittevaraline kahju tekkinud järgmistel põhjustel: ebapiisav põrandapind; halb ventilatsioon ja mitteavatavad aknad, metallplaadist kate aknal ning õhutusava mõõtudega 0,15x1,1 m, kardinate keelamine; ebapiisav päevavalgus ning lambid põlevad ka päevasel ajal; kambris nr 357 oli väiksem laud, mis võimaldab korraga süüa vaid kahel kinnipeetaval. Kaebaja märgib, et töötamine ja jalutuskäik toimusid vaid 1 tund päevas ning tema väitel koges ta vahistatuna Tallinna Vanglas viibides masendust, ärevust, ärritust, palavust, õhupuudust, valu, solvatust ja hirmu.
2(11)
3-17-1485
Täiendavalt on kaebaja kirjalikus menetluses rõhutanud, et kambri nr 357 mööbli paigutus erines ülejäänud kambritest, mistõttu juurdepääs lauale oli piiratum, st laud asus pikema küljega vastu seina.
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning palub lisaks kohtumenetluses esitatule arvestada ka kohtueelse menetluse seisukohtadega.
6.1.Kaebaja paigutamiste kohta koostatud tabelist nähtuvalt oli kaebuse esitajale 371 päevast kõikidel päevadel tagatud põrandapinda vähemalt 3 m2 ja 21 päeval vähemalt 4 m2.
6.2.Tulenevalt vahistatu staatusest (11.08.2014-24.07.2015) ja kinnipeetavana vastuvõturežiimil viibimisest (25.07.2015-15.08.2015), oli kaebajal liikumispiirang. Kaebajale oli tagatud vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-st 5 ja § 55 lg-st 2 tulenevalt igapäevaselt tunni aja pikkune jalutuskäik värskes õhus. Perioodidel 24.11.2014-23.12.2014, 24.01.201523.03.2015 ja 09.07.2015-08.08.2015 töötas kaebaja Tallinna Vanglas majandustöödel. Kaebaja väide, et ta töötas iga päev vaid tund aega, ei ole tõene. Tööaja arvestuse tabelitest nähtub, et töötatud tundide arv oli erinev - 30 minutist kuni 8,5 tunnini päevas.
6.3.Kinnipeeturegistri andmetel toimus ka kohtumisi ametnikega, mis võimaldas täiendavalt olla kambrist väljas. Spordisaali kaebuse esitaja liikumispiirangute tõttu külastada ei saanud, kuid sportida oli tal soovi korral võimalik jalutusboksis ja kambris.
6.4.Kambrites on aken (0,9 m2), millel on metallplaadiga kaetud õhutusava (0,22 m2). Õhutusava kaudu on kaebuse esitajal võimalik õhuhulka reguleerida. Akna suurus tagab ka piisavalt päevavalgust.
6.5.Akendele on paigaldatud perforeeritud metallplaadid julgeolekukaalutlustel. Vangla ülesanne on korraldada vangistuse täideviimist. Vangla teostab järelevalvet, mis kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhu liikumist.
6.6.Kambrites, kus kaebaja paiknes, on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Kõikides hoonetes teostatakse regulaarselt ventilatsioonisüsteemide hooldust, mida kinnitab Riigi Kinnisvara AS 05.08.2015 õiend. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. VSkE § 7 lg 1 järgi kardinad kambri sisutuse kohustuslike elementide hulka ei kuulu
6.7.Õhu paremaks liikumiseks eemaldati suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoiti toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, igasse kinnisesse kambrisse anti ventilaator, õhutati kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas õhtusel ajal, võimaldati üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubati võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), 2014. a anti üks kord nädalas igale kinnise kambri kinnipeetavale 1,5 liitrit mineraalvett. Riigi ilmateenistuse andmetel jäi 2014. ja 2015. a suvekuudel (juuni, juuli, august) keskmine temperatuur vahemikku +13,2-19,6 0C.
3(11)
3-17-1485
6.8.Täpsemaid laua mõõtmeid vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta. Kambris on laud mõõtudega 1300x510 mm. Vaidlusalusel perioodil oli kambris nr 357 maksimaalselt neli kinni peetavat isikut. Laud on piisav, et neli isikut korraga laua taha sööma mahuvad. Kaebuse esitaja väide, nagu oleks kambris nr 357 väiksemate mõõtmetega laud, ei ole tõene. Samasuguste mõõtmetega laud on kõikides E2 hoone esimese korruse kambrites, sh kambrites nr 332, 344 ja
6.9.I. Božko ei ole pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole kaebusega seoses silmade kurnatusega vm taolise probleemiga. Vangla meditsiiniosakonnas töötab silmaarst, kes vajadusel määrab ravi ja teostab kontrolli vastavalt isiku kaebustele. Kui kaebajal tegelikkuses probleem esinenuks, saanuks ta vajalikku ravi. Kuna ta ei ole vanglat probleemist seoses silmadega teavitanud, on alust arvata, et probleemi tegelikkuses ei esinenud ning tegemist on hiljem esitatud paljasõnalise väitega. Kaebusi, mida saaks otseselt seostada negatiivsete tunnetega, stressiga vms vaevustega ei ole kaebuse esitaja avaldanud. Kaebajal ei ole tekkinud tervisekahju seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.
6.10.Vastustaja on täiendavalt vastuses kohtunõudele märkinud järgmist.
6.10.1.Kambris nr 357 on laud mõõtudega 130 x 50 cm (varasemas menetlusdokumendis ekslikult märgitud 150 x 30 cm).
6.10.2.Ajal, mil I. Božko kambris nr 357 paiknes, oli kambris neli kohta ja kaks narivoodit. Seoses kohtade arvu vähendamisega kambrites eemaldati kambris nr 357 hiljem ühel narivoodil ülemine osa. Muid muudatusi mööbli osas ei ole kambris nr 357 vaidlusalusel perioodil ega hiljem tehtud. Mööbel ei ole hõlpsasti teisaldatav. Kuna kaks narivoodit on omavahel ühenduses, ei ole võimalik voodeid üksteisest eraldi paigutada. Laud ja selle juures asetsev istepink on poltidega põranda külge kinnitatud ja nende paiknemist kambris ei ole muudetud. Kuna laud on vajalik kirjatöö tegemiseks, on oluline, et see paikneb akna lähedal, et oleks võimalikult palju lisaks kunstlikule valgusele ka päevavalgust.
6.10.3.Kaebaja viibis kambris nr 357 ajavahemikel 20.01.2015-14.07.2015 ja 18.07.201528.07.2015. Sel ajal on ta esitanud ühe teabenõude (registreeritud 20.03.2015 nr 5-18/15/9006), kuid ühtegi pöördumist seoses kambris paikneva mööbliga ja liiga väikese lauaga ei ole ta vanglale esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja taotleb talle Tallinna Vanglas viibitud ajal väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (kaebaja väidab, et koges masendust, ärevust, ärritust, palavust, õhupuudust, valu, solvatust ja hirmu). Kaebaja väitel, oli talle kaebusega hõlmatud ajavahemikul tagatud kambri põrandapinda õigusvastaselt väikeses ulatuses. Lisaks väidab kaebaja ebapiisavat ventilatsiooni ja akende avamise võimatust, ebapiisavat päevavalgust (mistõttu pidi pidevalt põlema ka lamp) ning et kambris nr 357 puudus kambris viibijatel võimalus üheaegselt laua taga istuda ja süüa. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja väited, et töötamiseks ja jalutamiseks oli päevas vaid üks tund, kahju hüvitamise nõude iseseisvaks aluseks, vaid need väited on esitatud kinnitamaks kaebaja arvates ebapiisavaid liikumisvõimalusi.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt 4(11)
3-17-1485
võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega. Kaebuses kohtule ei väida kaebaja enam silmade vesisust ega valulikkust, st tervisekahju.
9.Kaebaja väidab esmalt kahju tekitamist talle ebapiisava isikliku ruumi võimaldamise tõttu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud inimväärikust alandavates tingimustes isikute kinnipidamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. EIÕK art 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. EIK on asunud välja kujundama praktikat selles osas, mida pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks, sh piisava isikliku ruumi (kambripind ühe inimese kohta) suuruse osas. Riigisiseselt kehtib alates 01.01.2014 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 redaktsioonis, mis näeb kinnipeetavale kambris ette vähemalt 3 m2 põrandapinda.
10.EIK on leidnud suurkoja 20. oktoobri 2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13), et kinnipeetava ebapiisava kambripinna tingimustes hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb lähtuda minimaalse põrandapinna standardist, mille kohaselt peab mitmekohalistes kambrites inimese kohta olema minimaalselt 3m2 põrandapinda (vt p 110). ) Ühe inimese kasutada oleva põrandapinna arvutamisel tuleb enne kogupindala jagamist kambris viibinud isikute arvuga kambri pindalast maha arvata kambri koosseisus asuva tualettruumi pindala (viidatud otsuse p 114). Samas on märgitud, et maha ei tule arvata mööblialust pinda, kuid kinnipeetavatel peab siiski olema võimalik mööbliesemete vahel normaalselt liikuda. Viidatud lahendi p-s 124 leidis EIK, et kui põrandapinda on eeltoodud kriteeriume silmas pidades alla 3m2 inimese kohta, võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kuid ka see eeldus ei ole absoluutne, vaid igakordselt tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis (viidatud lahendi p 125, 132 ja seal viidatud varasem praktika).
11.Nii EIK kui ka siseriiklik kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, p 139, Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 11), on leidnud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaarja hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku ruumi on üle 4 m2, siis kambripinna vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt ülejäänud asjaoludest (viidatud EIK lahend p 140).
12.Vastustaja selgituste kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses (11.08.2014-24.07.2015) ja seejärel kinnipeetavana vastuvõturežiimil. Vastustaja on kohtule esitanud kokkuvõtva tabeli kaebaja viibimise kohta Tallinna Vanglas kambrites nr 124, 332, 344, 357, 358, 428 ja 431, kus on märgitud kaebaja paiknemise kuupäevad, kambri number, suurus, kambris viibinud isikute arv ning kambri pindala ühe inimese kohta, sh ilma tualeti pinda arvesse võtmata (tl 30-36).
5(11)
3-17-1485
Kuigi vastustaja 29.08.2017 vastuse (p 9) kohaselt lõppes kaebaja kinnipidamine vastuvõturežiimil 15.08.2015, ilmneb, esitatud tabelist et on ta samas kambris nr 344 viibinud siiski kuni 18.08.2015 (kaasa arvatud). Ka kohtueelses menetluses on kaebaja oma taotluses märkinud, et soovib kahju hüvitamist ajavahemiku eest kuni 18.08.2015 (tl 8). Samuti on vastustaja kohtueelselt kahju hüvitamise nõuet lahendades käsitlenud ajavahemikku kuni 18.08.2015.
13.Kohtule esitatud kokkuvõttest kaebaja paigutamiste kohta nähtub, et kaebaja on viibinud kogu kaebusega hõlmatud aja (371 päeva) tingimustes, kus talle on võimaldatud isiklikku ruumi vähemalt kehtiva riigisisese miinimumnõude osas, st 3 m2 (ilma tualettruumi pinda arvesse võtmata). Seejuures on kaebaja viibinud olukorras, kus täidetud oli miinimumnõue, 178 päeva vältel, seega umbes poole ajast. Ülejäänud ajal oli talle, sõltuvalt kambrite varieeruvast pindalast ja isikute arvust kambris, tagatud 3,17-4,95 m2. Kaebaja ja vastustaja esitatud seisukohtadest ning tõenditest tervikuna ei saa välja lugeda, et kambris asunud mööbel teinuks võimatuks kambris liikumise. Seega ei ole kohtu arvates praegusel juhul vajadust kaebajale võimaldatud isikliku ruumi arvutamisel teha kambri üldpinnast mahaarvamisi. Seega ei ole kaebajat ühelgi päeval kinni peetud oludes, kus inimese kohta poleks tagatud põrandapinda vähemalt riigisisese miinimumnõude ulatuses ning EIK praktikas väljakujunenud standardeid arvestades.
14.Viidatud kohtupraktika on pidanud lisaks kambri pindalale ja sellest tuleneva isikliku ruumi suurusele määravaks arvesse võtta nii kinnipidamise kestust, kinnipeetava kambriväliseid liikumis- ja tegutsemisvõimalusi kui ka olmetingimusi üldisemalt. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.
15.Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri 6(11)
3-17-1485
suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4).
16.Muudest kinnipidamistingimuste tervikut mõjutavatest tingimustest on kaebaja nii kohtueelselt kui ka kohtumenetluses välja toonud ebapiisava ventilatsiooni ja värske õhu juurdepääsu takistavad plaadid akende ees.
16.1.Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja vastus kaebusele, et kambrites, kus kaebaja paiknes, on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhutusavade, mida on kambris viibijatel endal on võimalik avada ja sulgeda, olemasolu kambrites nr 124, 344, 357, 358, 428 ja 431 kinnitavad vastustaja esitatud fotod (tl 60-65). Vastustaja selgituste kohaselt on õhuringluse efektiivseks toimimiseks võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Ka senine kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-2658, p 16) ei ole pidanud ventilatsioonitingimusi Tallinna Vangla eluosakonnas õigusvastaseks. Samas on leitud, et ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Ajas oluliselt hiljem esitatud sellekohaseid väiteid on äärmiselt keeruline kontrollida ning tõendada. Praegusel juhul kinnitab Tallinna Vanglas nii sund- kui ka loomuliku ventilatsiooni toimimist Riigi Kinnisvara AS Põhja piirkonna halduri Gert Rahneli 05.08.2015 õiend (tl 44-45), millest nähtuvalt toimub Tallinnas Magasini 35 (Tallinna Vangla asukoht) regulaarne ventilastioonisüsteemi kontroll ja hooldus.
16.2.Kinnise osakonna kambrite akendele on vastustaja selgituste kohaselt küll paigaldatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Vastustaja on selgitanud, et akende avamist ei saa lubada julgeolekukaalutlustel ning sealhulgas omavahelise sidepidamise ja keelatud esemete vahetamise piiramise eesmärgil. Vastustaja viitab põhjendatult vangistusseaduse erinevatele sätetele, millest tuleneb vangla kohustus vangistuse täideviimise korraldamisel tagada vanglas julgeolek (nt § 41 lg 2, § 19 lg 1, § 24 lg 11 p 2, § 25 lg 11 p 2, § 251 lg 1, § 28 lg 3, § 30 lg 2, § 38 lg 22). Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Järelevalve korraldatakse ning seejuures julgeolek tagatakse erinevate abinõudega kogumis (vt ka L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 161). Kohtu hinnangul õigustab julgeoleku ja vangla eesmärgipärase toimimise tagamise eesmärk mõistlikke abinõusid ning eelnevalt kirjeldatud ventilatsioonivõimalusi ei saa sellel taustal pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaselt halvendavaks.
17.Kaebaja on väitnud palavuse kannatamist suveperioodil. Kaebaja on esitanud tõendi, millest nähtub, et 2014. ja 2015. aasta suveperioodil on esinenud päevi, mil õhutemperatuuri maksimum Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmetel küündis üle 27oC (tl 69-70). Seejuures rõhutab kaebaja, et juulis 2014 oli selline temperatuur üheksal päeva järjest ja augustis 2014 7(11)
3-17-1485
viis päeva järjest Vastustaja esitatud riigi ilmateenistuse andmetel jäi 2014. ja 2015. a suvekuudel (juuni, juuli, august) keskmine temperatuur vahemikku 13,2 kuni 19,6 0C, eitamata seejuures, et üksikutel päevadel võis maksimumtemperatuur olla kõrge. Vastustaja on kirjeldanud kahju hüvitamise taotlust lahendades ja vastuses kaebusele abinõusid, mida vangla on täiendavalt tarvitusele võtnud õhutus- ja temperatuuriprobleemide lahendamiseks kuumal suvisel ajal. Paremaks õhuvahetuseks on Tallinna Vangla eemaldanud kuumal suvisel ajal üldkasutatavates ruumides aknaklaase, kasutanud täiendavat õhutamisvõimalust toiduluukide kaudu, andnud kinnise osakonna kambritesse ventilaatorid, võimaldanud lisajalutuskäiku ja täiendavalt pudelis joogivett jalutuskäigule kaasa võtmiseks ning 2014. aastal anti kinnise osakonna kambritesse kord nädalas 1,5 liitrit mineraalvett. Suvekuudel palavuse leevenduseks kasutusele võetud abinõusid kajastavad ka Tallinna Vangla koostatud teabelehed „I ja II üksuse eluolust suvekuudel“ (tl 50-51). Kui ka kaebaja arvates pole need leevendust pakkunud, viitavad kirjeldatud tegevused siiski sellele, et vastustaja on püüdnud vältida õigusvastast kohtlemist ja kinnipidamistingimustest tulenevaid negatiivseid mõjutusi olukorras, kus tal puudub võimalus muuta Tallinna Vangla amortiseerunud hoonetes ehitustehnilisi või arhitektuurilisi puudujääke. Kardina puudumise väite osas nõustub kohus vastustajaga, et kardin ei kuulu VSkE § 7 lg 1 järgi kambri kohustuslike sisustuselementide hulka. Kuigi kardin pakuks kuumal ajal päikese eest kaitset, on vastustaja kuumusest tekkivaid ebamugavusi püüdnud leevendada eelpool kirjeldatud abinõudega.
18.Kaebaja väidab ka ebapiisavat loomulikku valgustust, mistõttu põleb kambrites pidevalt lamp.
18.1.VangS § 45 lg 1 ls 2 sätestab: „Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.“ Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus asjas nr 3-14-53031, p 8).
18.2.Riigikohus on leidnud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-10 (p 8), et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5 („Eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nende piisava loomuliku valgustatuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8“). Riigikohus märkis samas, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Hoolimata nende soovituslikust iseloomust on kohtupraktika leidnud, et vanglareeglistiku sätteid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (viidatud otsus, p 8).
18.3.Kohtupraktikas (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-14-53031, p 9) on tuginedes Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määrusele nr 176 (töökohale esitatavad valgustatuse nõuded), rahvatervise seaduse § 4 p-le 11 ja erialakirjandusele leitud, et üheks elukeskkonna- ja
8(11)
3-17-1485
tervisekaitse põhinõudeks on, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Akna olemasolu üle vaidlus puudub. Kaebaja ei ole kurtnud et kambrite valgustatus poleks tagatud loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus (nagu seda näeb ette riigisisene õigus) või et tal oleks olnud takistatud kambrites lugemine või igapäevaselt vajalike toimingute tegemine. Haldusasja toimikust ei ilmne, et kaebajal olnuks töö- või õppeülesandeid, mida ta ei saanud täita.
18.4.Kaebuses kohtule ei ole kaebaja (erinevalt kahju hüvitamise taotlusest vastustajale) enam väitnud, et pidev kunstlik valgustus oleks tinginud tema silmade vesisuse ja valulikkuse. Seega ei taotle kaebaja kohtult kahju hüvitamist tervise kahjustamisega. Kohus märgib siiski, et kahju hüvitamise taotlust kohtueelselt lahendades tuvastas vastustaja, et kaebaja pole pöördunud vangla poole ega silmaarsti vastuvõtule kaebusega silmade kurnatusest või sarnaste probleemidega. Seda kinnitab ka väljavõte kaebaja raviloost (tl 47-49).
18.5.Mis puutub kambrite valgustatusesse kinnipidamistingimuste kui terviku kontekstis, ei ole ilmnenud, et kambrites, kus kaebaja viibis, olnuks valgustatus loomuliku ja kunstliku valgustuse koostoimes ebapiisav. Seega ei ole kohtu hinnangul ka valgustustingimused Tallinna Vanglas olnud õigusvastased.
19.Kaebaja väitel on kambris nr 357 olnud sedavõrd väike laud, et selle juurde ei ole istuma mahtunud rohkem kui kaks inimest. Kaebaja märgib laua pikkuseks 1,5 m ning et laud paiknes üht külge pidi seina ääres. Süüa tuli järjekorras ning seetõttu jahtus toit ära.
19.1.VSkE § 7 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt kuulub kambri sisustusse laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Kehtiv õigus ei täpsusta mööbli mõõtmeid.
19.2.Vastuseks kaebaja väitele ebapiisava suurusega laua osas kambris nr 357, on vastustaja kohtueelses menetluses leidnud, et tagantjärele on aastaid hiljem võimatu välja selgitada, kuidas oli vaidlusalusel ajavahemikul korraldatud istumisvõimalus konkreetses kambris. Vastustaja on selgitanud, et Tallinna Vangla elukambrites oli istumisvõimalus korraldatud kõikides kambrites samasuguste pinkidega ning puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks varem (enne kahjunõude esitamist) avaldanud vanglale rahulolematust istumisvõimalus osas. Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonna spetsialisti Elmo Lepiku 28.08.2017 e-kirjas (tl 49p) on esitatud 28.08.2017 mõõtmistulemused, mille kohaselt on kambris nr 357 laud mõõtudega 1300x510 mm, kokku 0,66m2. Laua mõõtusid kinnitavad ka kohtule esitatud fotod (tl 80-81). Vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et kõnealusel ajavahemikul oli kambris neli kinnipeetavat ning laua suurus oli piisav, et neljakesi sööma mahtuda. Samasuguste mõõtmetega lauad on vastustaja selgituste kohaselt kõikides E2 hoone esimese korruse kambrites, sh kambrites 332, 344 ja 358. Vastustaja on täiendavalt 04.09.2017 vastuses (tl 59) selgitanud, et kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on ühesugused lauad mõõtmetega, mis on seal olnud kogu aeg. Teistsuguste mõõtmetega laudu on Tallinna Vangla neljandas ja viiendas üksuses (avatud eluosakonnad) kambrites, kus kohti kambris on rohkem, ning kartserihoone kambrites, kus kinnipeetavad paiknevad üksi kambris. Vastustaja selgitustest ja fotodelt (tl 80-81) leiab kinnitust, et laud kambris nr 357 ei olnud väiksem muude kambrite laudadest. Vastustaja on ka selgitanud 29.09.2017 vastuses
9(11)
3-17-1485
kohtunõudele (tl 75), et seoses kohtade arvu vähendamisega kambrites eemaldati kambris nr 357 hiljem ühel narivoodil ülemine osa. Muid muudatusi mööbli osas ei ole kambris nr 357 vaidlusalusel perioodil ega hiljem tehtud. Mööbel ei ole hõlpsasti teisaldatav. Laud ja selle juures asetsev istepink on poltidega põranda külge kinnitatud ja nende paiknemist kambris ei ole muudetud. Kambri fotodelt (tl 77) järeldub kaebaja väite õigsus, et laud asub pikemat serva pidi vastu seina, mis tõepoolest vähendab võimalust laua ääres istudes süüa või ka näiteks kirjatööd teha.
19.3.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga kohtueelses menetluses, et aastaid hiljem võib osutuda võimatuks välja selgitada tegelikke asjaolusid, sh kas kaebaja kirjeldatud probleem tegelikult eksisteeris ning kas seda võis tekitada mööbli suurus või selle ebamõistlik paigutus või hoopis kambris viibinud isikute omavahelised suhted, mille tõttu toimus söömiseks laua ääres istumine järjekorra alusel. Kuigi kambris nr 357 on kaebaja viibinud küllalt pikka aega (187 päeva), viitab varasemate kaebuste või pöördumiste puudumine pigem sellele, et vähemalt üksikult võttes ei olnud tegemist kaebajale kaebuses kirjeldatud üleelamisi tekitanud probleemiga. Kambris nr 357 viibimise ajal ei ole kaebaja esitanud ühtegi pöördumist seoses kambris paikneva mööbliga ja liiga väikese lauaga (vt dokumendihaldussüsteemi Delta väljavõte, tl 82-82p).
19.4.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kinnipidamistingimuste kogumi mõttes ei olnud tegemist ebamugavusega, mis piisava isikliku ruumi puhul saaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti märkimisväärselt halvendada ja anda neile väärikust alandava mõõtme. Asjakohane on vastustaja selgitus, et samas oli oluline, et laud paikneks akna lähedal ja võimaldaks võimalikult palju päevavalgust lisaks kunstlikule valgusele, kuna laud on vajalik ka kirjatööde tegemiseks.
20.Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas vahistatu režiimil 13.08.2014–15.07.2015 ning süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel rakendati tema suhtes 16.07.2015–15.08.2015 VangS § 14 lg 3 alusel vastuvõturežiimi, mistõttu ta viibis vastavalt VSkE § 8 lg-le 4 kuni eluosakonda paigutamiseni lukustatud kambris.
20.1.VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused.
20.2.Vanglas kinni peetava isiku liikumisõigust piiratakse ka vastuvõturežiimi ajal (VSkE § 8 lg 4).
20.3.Kaebaja ei eita, et ta sai kasutada igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust vastavalt VangS § 93 lg-le 5. Kohus möönab, et igapäevane jalutuskäik väikeses jalutusboksis ei kujutaks endast leevendust piiratud liikumisvõimaluste korral, kuid seejuures on Tallinna Vangla täitnud vähemalt VangS § 93 lg-s 5 sätestatud nõude ning praegusel juhul ei ole kaebaja pidanud viibima õigusvastase ruuminappuse tingimustes.
10(11)
3-17-1485
Lisaks sellele ilmneb vastustaja viidatud kinnipeeturegistri andmetest, et kaebaja on kaebusega hõlmatud ajast nelja kuu vältel osalenud abitöölisena vangla majandustöödel, millega on olnud tagatud täiendav kambriväline liikumisvõimalus. Vastustaja esitatud kinnipeeturegistri väljavõttest (tl 37p) ilmneb, et kaebaja on töötanud ajavahemikel 24.11.2014-23.12.2014, 24.01.2015-23.03.2015 ja 09.07.2015-08.08.2015 abining majandustöödel. Seejuures märgib vastustaja põhjendatult, et kaebaja väide, nagu saanuks ta töötada üksnes ühe tunni vältel päevas, ei ole tõene. Vastustaja esitatud tööaja arvestuse tabelist (tl 38-43p) nähtub, et kaebaja tööaeg on olnud erineval ajal erineva pikkusega, kuid sageli kauem kui üks tund, sagedasti on tööaeg olnud pikem kui kuus tundi ja üksikutel päevadel isegi kaheksa tundi. Seega on võimalus töötada pakkunud kohtu hinnangul oluliselt täiendavat liikumisvõimalust ning kambrivälist tegevust.
20.4.Vastustaja esitatud kinnipeeturegistri väljavõttest (tl 37) ilmneb, et kaebaja on kaebusega hõlmatud ajavahemikul seitsmel korral kohtunud Kristina Šuvalovaga, kes kohtule teadaolevalt on vandeadvokaat (https://www.advokatuur.ee/est/advokaadid/eesti-advokaadid.a/kristinasuvalova). Ka sellised kohtumised tähendavad vahistatu jaoks mõnevõrra täiendavat liikumisja suhtlemisvõimalust.
21.Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis võiksid kinnipidamise muuta õigusvastaseks hoolimata põrandapinna nõuetekohasest suurusest. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid tegureid, ning silmas pidades kaebajale kambriväliseks liikumise ja suhtlemiseks tagatud võimalusi, ei pea kohus kaebaja kinnipidamist kaebusega hõlmatud perioodil õigusvastaseks. Seetõttu ei ole vastustaja oma tegevusega kaebajale ka tekitanud kahju riigivastutuse seaduse tähenduses.
Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus jätab praeguses asjas kaebuse rahuldamata.
24.Kohus on kaebaja 01.08.2017 määrusega vabastanud kaebuse esitamisel nõutud riigilõivu (22,50 eurot) tasumisest Seega jääb riigilõiv riigi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.