Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. september 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2373
Haldusasi
XX avaldus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. mai 2017. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 29. mai 2017. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-2373 rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. oktoobril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada soodustingimustel pensioniõigusliku staaži olemasolu. Kaebaja isa YY viibis asumisel Vene NFSV-s Irkutski oblastis Irkutski linnas 25.03.1949– 23.06.1958. Seejärel puudus perekonnal luba Eestisse tagasi pöörduda. Pärast 04.04.1960 otsuse andmist tagasipöördumiseks esines riigi poolt õigusvastaseid takistusi tagasipöördumiseks Eestisse. Kaebaja sündis YY asumisel oleku ajal 04.05.1958 Irkutskis. Kaebajal avanes reaalne võimalus Eestisse naasmiseks 20.04.1961, mil pere tuli tagasi. Kaebaja Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvata vanema asumisel oleku kohas elatud aeg kuni ajani, mil anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, s.o 9 aastat ja 9 päeva. Kaebaja ema ütluste järgi oli tagasipöördumise takistuseks see, et kaebaja vanematel ei lubatud asumiselt lahkuda enne, kui oli Eestis olemas elukoht, kuhu lubati elama asuda. Naasmine varasemasse elukohta oli keelatud, elukoht tuli leida mujale ja ilma passita ei lubatud elukohast lahkuda. Kaebaja vanematel õnnestus elamispind vahetada alles 1961. aastal sõjaväelase perekonnaga, kes suunati teenistusse Irkutski linna. Vanemate tööandja ei soovinud nende lahkumist ja hoidis neid kinni kuni elamispinna vahetuse loa saamiseni.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.
Kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka on arvestatud asumisel oleku aeg sünnist kuni 04.04.1960, millal ENSV Ministrite Nõukogu (MN) otsusega anti tema isale luba tagasipöördumiseks Eestisse. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 13 lg 1 p 5 tuleb mõista nii, et üldjuhul kuulub staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamisel oleku aeg, kuid see aeg võib erineda juhtudel, mil lapsele anti luba ja võimalus Eestisse naasta vanematest eraldi. Kaebaja saabus Eestisse koos vanematega ja tal ei olnud oma vanuse tõttu võimalik iseseisvalt varem Eestisse tulla. Järelikult on tal õigus asumisel oleku aeg arvata pensioniõigusliku staaži hulka sama ajani kui tema isal. ReprS alusel annab soodustingimustel pensioni õiguse üksnes ajavahemik, mil isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Kui isik oli vabastatud asumiselt ilma okupatsioonivõimu piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud (Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-12-1483 ja 3-15-1486). Puuduvad andmed, et kaebaja isalt oleks võetud õigus asuda elama Eestisse alates 04.04.1960.
3.Tallinna Halduskohtu 29.05.2017 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tuvastati, et kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvestada lisaks seni Sotsiaalkindlustusameti poolt arvestatud pensioniõiguslikule staažile täiendavalt perioodil 05.04.1960–05.05.1960 (1 kuu) koos vanematega asumisel oldud aeg, ja jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. YY vabastati asumiselt 23.06.1958, kuid tal puudus kuni 04.04.1960 tulenevalt okupatsioonivõimude tegevusest õigus tagasi tulla Eestisse. Vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas on tõendatud, et pere ei saanud pärast ENSV MN 04.04.1960 määruse jõustumist lahkuda Irkutskist (asumisel oleku koht) reaalselt Eestisse okupatsioonivõimude õigusvastase käitumise tõttu. Kohtupraktikas on seni üldiselt asutud seisukohale, et ENSV MN 04.04.1960 määruse andmine kõrvaldas õiguslikud takistused nende represseeritute Eestisse tagasi tulemiseks, kel tulenevalt asumisele saatmise otsusest ja vaatamata tema asumiselt vabastamisele, ei olnud õigust Eestisse tagasipöördumiseks.
2(4)
3-16-2373 Puuduvad dokumentaalsed tõendid, et kaebaja perekonnal ei lubatud õigusvastaselt pärast 04.04.1960 Eestisse naasta. Tunnistaja QQ (sünd XX.XX.XXXX) selgitas, et oli 1960. aastal 8-aastane ning isa ja ema juttude järgi oli neid Irkutskis kinni hoitud seoses tööga ning alles korterivahetuse tõttu saadi dokumendid korda ja pere sai pöörduda Eestisse. Korterivahetuse võimaluse otsimisest tunnistaja midagi muud rääkida ei osanud. Ka ei osanud tunnistaja selgitada, milliseid dokumente ja kelle poolt kinni hoiti ning milliseid dokumente ja millal vanemad taotlesid. Ei saa lugeda tõendatuks, et okupatsioonivõimud tegid takistusi kogu kaebuses märgitud aja jooksul kaebaja perekonna tagasitulekuks Eestisse. Tunnistaja on kaebaja lähisugulane ja tema tunnistus põhineb vanematelt kuuldul. Pole selge, millist dokumenti ja kelle poolt õigusvastaselt kinni hoiti. Puuduvad mistahes dokumentaalsed tõendid kaebaja väidete tõendamiseks. Ainuüksi tööraamatu kinnihoidmine ei oleks olnud piisav, et takistada kaebaja perel Eestisse naasta. Kaebuse osalist rahuldamist õigustab asjaolu, et kaebaja perekonnal oli asumiselt Eesti naasmiseks vajalik reisidokumendi olemasolu, mida sai kaebaja isa taotlema asuda alles pärast 04.04.1960 määruse avaldamist. On tõenäoline, et teatava aja võttis ka vastavast määrusest teadasaamine ja dokumendi kättesaamine ja on võimalik, et mingi aeg oli passe või reisidokumente väljastavalt võimuorganil võimalik dokumente kinni pidada sõltuvalt taotleja isikust, ilma et viimane oleks saanud reaalselt midagi ette võtta nende koheseks kättesaamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 29.05.2017 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg 1 p 5 koostoimes tuleb vanemate asumise ajal sündinud isiku pensioniõigusliku staaži hulka arvestada kolmekordne aeg sünnist kuni ajani, mil lapse vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse tagasitulekuks. Lähtuda tuleb seega sellest, millal kaebaja perel oli reaalne võimalus Eestisse naasta. 2) Halduskohus oleks pidanud nõudma arhiividest andmeid, et veenduda kaebaja väidete õigsuses. Kohus oleks saanud välja selgitada, kas kaebaja vanemad vahetasid elamispinna sõjaväelase perekonnaga. Halduskohus ei lükanud ka ümber kaebaja väiteid, et reaalne tagasipöördumine sai võimalikuks alles aprillis 1961. 3) Halduskohus on õigesti tuvastanud põhjused, mis tõid kaasa viivituse 04.04.1960 määruse kehtestamise järel tagasipöördumisel. Põhjendamatu on halduskohtu järeldus, et viivitus ei saanud kesta aga üle ühe kuu. Ei saa eeldada, et Irkutski linna ametnikud tegid kõik endast oleneva, et suurte tööoskustega inimesed saaksid vähemalt kuu aja jooksul Eestisse tagasi pöörduda. Selline põhjendus on asumisel olnud isikutele solvav. 4) Sarnastes kohtuasjades on tuginetud 30.11.1961 määrusele, mis andis võimudele juhiseid vajalike isikute koju pöördumise takistamiseks.
5.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(4)
3-16-2373
6.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.ReprS § 2 lg 1 sätestab loetelu isikutest, keda peetakse õigusvastaselt represseeritud isikuteks. ReprS § 2 lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka selle seaduse § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. ReprS § 13 lg 1 p 5 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lgs 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lgs 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.
8.HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
9.Seda, et pärast ENSV MN 04.04.1960 akti kehtestamist oli Irkutski oblastist Eestisse tagasipöördumiseks võimaluste leidmine sedavõrd aeganõudev, et see sai toimuda üle aasta hiljem, ei saa pidada üldtuntud asjaoluks HKMS § 60 lg 1 tähenduses. YY asumiselt vabastamine ilma tagasipöördumise õiguseta toimus 23.06.1958. Tagasipöördumiseks vajaliku otsuse saamine oli mitmel juhul aeganõudev, kuid enamasti tegid asumisele saadetud ettevalmistusi Eestisse tagasipöördumiseks juba enne loa saamist. Mõistagi oli küüditatute seas perekondi, kellele tehti takistusi Eestisse naasmisel ka pikemat aega, kuid praeguses asjas seda XX perekonna puhul tuvastatuks lugeda ei saa. Irkutskis edasielamise põhjuseks ei pruukinud olla reaalse võimaluse puudumine Eestisse tagasi pöörduda, vaid mõni muu põhjus, nt soov tasuval töökohal veel edasi töötada. Kohtuasjas ei ole esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit – ega näidatud, millistest arhiividest neid leida –, mis kinnitaksid, et kaebaja vanemad tegid jõupingutusi kiiremaks Eestisse naasmiseks.
10.ReprS § 13 lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud.
11.Tähtsust ei oma asja lahendamisel, kas eksisteerib mõni ENSV MN 30.11.1961 määrus, mille eesmärk oli takistada asumisele saadetud isikute tagasipöördumist. Kui selline õigusakt oligi antud, oli kaebaja pere selleks ajaks Eestisse juba tagasi tulnud. Sellele vaatamata ei ole Rahvusarhiivi andmetel sel kuupäeval sarnase sisuga määrust antud.
12.Menetlusosalised ei ole kohtule menetluskulude kandmise kohta väiteid ega tõendeid esitanud, mistõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.