S.K.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 544-k tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: S.K., volitatud esindaja v-adv Martin Männik Vastustaja: Tallinna linn, volitatud esindaja Eva Vanamb Kolmas isik: OÜ Goldman, volitatud esindaja v-adv Kristi Rande Kolmas isik: Savikullaliivaaugu OÜ, volitatud esindaja vadv Kristi Rande Kolmas isik: OÜ Urban Management, volitatud esindaja v-adv Kristi Rande Kolmas isik: T.P., volitatud esindaja v-adv Kristi Rande Kolmas isik: Melius OÜ, volitatud esindaja v-adv Kristi Rande, seaduslik esindaja Martin Laasma
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil, 24.08.2017
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata kolmandate isikute taotlus jätta avalikes huvides esitatud kaebus läbi vaatamata.
2.Jätta avalikes huvides esitatud kaebus rahuldamata.
3.Jätta subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata.
4.Mõista S.K.ilt (ik xxxxxxxxxxx) Savikullaliivaaugu OÜ (reg kood 12184927) kasuks menetluskuluna välja 3408,60 eurot.
5.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tema menetluskulude väljamõistmiseks.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 25.10.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud
13.04.2016
1(15)
apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korraldusega nr 1397-k otsustati algatada OÜ Urban Management taotluse alusel Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu koostamine. Detailplaneering võeti vastu Tallinna Linnavalitsuse 12.11.2014 korraldusega nr 1728-k ning kehtestati Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016 korraldusega nr 544-k „Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu kehtestamine Haabersti linnaosas“ (edaspidi ka DP).
2.23.05.2016 saabus kohtule S.K.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016 korralduse nr 544k tühistamiseks.
3.25.05.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna linna ning kaasas kolmandate isikutena menetlusse OÜ Urban Management, Osaühingu Goldman, Savikullaliivaaugu OÜ, T. P. ning Keskkonnaministeeriumi.
4.Keskkonnaministeeriumi volitatud esindaja Maa-amet Keskkonnaministeerium haldusasja menetlusest kõrvaldamist.
taotles
20.06.2016
5.Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määrusega kõrvaldas kohus Keskkonnaministeeriumi haldusasja menetlusest ning kaasas kolmanda isikuna Melius OÜ.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016. a korraldus nr 544-k on õigusvastane ja riivab tema subjektiivseid õigusi. Samuti on kaebus esitatud avalikes huvides.
7.Praegusel ajal on Saviliiva tee tupiktänav ning seetõttu äärmiselt madala liikluskoormusega. Seega on ka liiklusega seonduv müratase madal ning liiklusohutusega suuri probleeme ei ole. Detailplaneeringu elluviimine, mille käigus ühendatakse Saviliiva tee rajatava Korese tänavaga, muudab eelnevalt kirjeldatud olukorda aga kardinaalselt ja Saviliiva teest saab intensiivse liikluskoormusega transiittänav. Saviliiva teed hakkavad kasutama nii rajatava elurajooni 36 perekonda kui ka teised inimesed, kuna teede ühendamisega hakkab kõige lühem ühendustee Vana-Rannamõisa tee ja Vabaõhumuuseumi tee vahel kulgema läbi Saviliiva tee. Transiittänavaks muutmine toob kaasa liiklusmüra taseme tõusu ning see omakorda halvendab kohalike elanike tervist ja elukeskkonda. Kuivõrd Saviliiva tee on transiittänavaks äärmiselt ebasobiv, kaob tänava elanikel, sh kaebajal, võimalus kodutänaval ohutult liigelda. Kaebaja hinnangul ei avalda vastustaja poolt kavandatud liiklusohutusmeetmed liiklejatele piisavalt mõju. Detailplaneeringu seletuskirjast (eelkõige punktist 4) järeldub, et isegi kui VanaRannamõisa teel ja tulevasel Korese tänaval on erinevaid liiklusohutusmeetmeid planeeritud, siis Saviliiva teele neid ette nähtud ei ole. Kuivõrd Saviliiva tee osas ei ole detailplaneeringu elluviimisel mingeid liiklusohtusmeetmeid ette nähtud, ei ole kahtlust, et see halvendab oluliselt
2(15)
ka liiklusohtust. Samuti on üldse kaheldav, millisel määral liiklusohutusmeetmed (nt piirkiiruse piiramine) linnakeskkonnas üldse reaalset mõju avaldavad. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt viidatud linnatänavate standard ei ole täitmiseks kohustuslik õigusakt, vaid pelgalt soovitus. Olukorras, kus Saviliiva tee on niigi alaliselt olnud 250 meetrit pikk, ületades sellega vastustaja poolt viidatud standardis soovitatud tupiktänava pikkust, puudus vastustajal mistahes takistus jätta Saviliiva tee ühendamata Korese tänavaga, nagu soovisid Saviliiva tee elanikud. Vastustaja väide selle kohta, et Saviliiva tee tuleb ühendada ümbritseva tänavavõrguga, kuna see on avalikult kasutatav tee, ei arvesta sellega, et Tallinna linna üldplaneeringu kohaselt ei olnud antud piirkonnas ette nähtud elamupiirkonna sellises mahus tihendamist, seega ka liikluskoormuse ulatuslikku suurendamist.
8.Korralduse p-s 7.6. esitatud väide, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist liikluskoormuse, õhusaaste ega müratasemete suurenemist, on väär. Liikluskoormuse suurenemisega kaasneb paratamatult ka õhusaaste ja üldise mürataseme märkimisväärne suurenemine.
9.Kaebaja hinnangul on vastustaja otsuse tegemisel teostanud kaalutlusõigust ebapiisavalt ja seetõttu on korraldus õigusvastane. Sisuliselt ainuke põhjendus juurdepääsu rajamiseks Saviliiva tee kaudu seisneb seletuskirja järgi selles, et kaotada ära senine tupiktänav ja ühendada see piirkonna ülejäänud tänavate võrgustikuga. Seda hoolimata asjaolust, et see toob kaasa negatiivse tagajärje Saviliiva tee elanikele, sh kaebajale. Kaebaja hinnangul on mitmeid võimalikke alternatiive, mis aitavad vältida Saviliiva tee transiittänavaks muutumist, kuid tagavad ühtlasi planeeringuala tulevaste elanike õigustatud huvi kodukohale juurdepääsuks. Nii oleks võimalik paigutada tulevase Korese tänava keskele teetamm, rajada uus tänav Vabaõhumuuseumi tee 63 piirnevale alale või lahendada juurdepääs Saviliiva tee 14c ja Vana-Rannamõisa tee 10c kinnistute kaudu.
10.Tallinna linna üldplaneeringust tuleneb, et avalikes huvides on Õismäe raba säilitamine puhke- ja virgestusalana, eesmärgiga säilitada raba ja sellega piirnev ala, kaitsta lindude ja loomade pesituskohti, luua õpilastele ja teistele loodushuvilistele võimalus tutvuda linnas tavapäratu looduskooslusega. Kuivõrd keskkonnamõju jäeti hindamata ning seetõttu võidakse eelnimetatud avalikku huvi kahjustada, rikub korraldus ka avalikke huve. Olukorras, kus kaitset vajava looduskeskkonna (Õismäe raba) kõrvale rajatakse elamurajoon 24 elamu ja 36 abihoonega ühes seda teenindava infrastruktuuriga, tekib põhjendatud kahtlus võimaliku olulise keskkonnamõju tekkeks. Algatamise korralduse punktis 7.4 on viidatud, et ekspertiisi kohaselt ei mõjuta elamuehitusega seotud ala kuivendamine Õismäe raba taimestikku ega veerežiimi, kuna raba kraavid ei ole otseselt seotud planeeringuala kuivendusvõrguga. Samas jääb ebaselgeks, millisele ekspertiisile viidatakse, kuna algatamise korraldusest otseselt ei nähtu, et läbi oleks viidud ekspertiis võimalike negatiivsete mõjude hindamiseks. Ülejäänud eelhinnangus toodud põhjendused on kaebaja arvates pealiskaudsed ning põhjalikumalt analüüsimata. Kaebaja leiab, et keskkonnamõju strateegilise hindamise alustamise korral oleks detailplaneeringu menetluse lõplik tulemus olnud erinev ning pole välistatud, et korraldus oleks jäänud andmata. Järelikult mõjutas keskkonnamõju strateegilise hindamise alustamata jätmine planeerimismenetluse lõplikku tulemust.
3(15)
11.Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduse nr 1397-k vastuvõtmise ajal, mille punktiga 7 otsustati mitte algatada keskkonnamõju strateeglist hindamist, kehtinud KeHJS § 3 p 1 ja § 5 kohaselt tulnuks keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) algatada. KeHJS § 33 lg 1 p 3 kohaselt tuleb KSH viia läbi, kui kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes KeHJS § 6 lõigetes 2–4 sätestatust. KeHJS § 6 lg 2 p 22 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga ka muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 kohaselt tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust elurajooni projektide arendamisel. Antud juhul ei ole detailplaneeringu puhul nõuetekohaselt kaalutud keskkonnamõju hindamise vajalikkust ja on jäetud põhjendamatult keskkonnamõju hindamata. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et KSH korraldamine ei olnud kohutuslik, tuleb vastavalt KeHJS § 33 lg 2 p-le 1 detailplaneeringu elluviimisega kaasnevat keskkonnamõju vajaduse korral hinnata ka siis, kui üldplaneeringus tehakse muudatusi. Antud juhul see vajadus esines.
12.Kaebaja leiab, et detailplaneering on vastuolus Tallinna linna üldplaneeringuga. Vaidlusaluse detailplaneeringu seletuskirja p-i 3 kohaselt on detailplaneeringu ala juhtotstarve väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamute, samuti üksikute väiksemate 3-4 korruselistele elamutele mõeldud ala. Olemasolevate väikeelamute piirkonna tihendamine korterelamutega ei ole soovitav. Arvestades, et detailplaneeringuga kavandatakse moodustada 24 elamumaa ja 6 transpordimaa krunti ning määrata ehitusõigus 12 kuni 2 maapealse korrusega üksikelamu, 12 kuni 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ja 36 abihoone ehitamiseks, on detailplaneering vastuolus kehtiva Tallinna linna üldplaneeringuga, kuna sellega ei nähta ette vaid üksikute elamute ehitamist, vaid olemasoleva elamupiirkonna olulist tihendamist. Olukorras, kus planeeringulahenduse kohaselt on kavas seni kasutuseta metsaala hoonestada ning planeeringu elluviimiseks on vaja likvideerida 2 II, 191 III väärtusklassi puud ja 129 IV väärtusklassi puud ja ohustatud on 6 II, 27 III ja 6 IV väärtusklassi puud, ei ole detailplaneeringuga tagatud vastuolus Tallinna linna üldplaneeringu nõuetega kõrghaljastuse säilitamine.
13.Vastustaja poolt viidatud Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2016-2014“ eesmärgiks on otstarbeka parkimispoliitika eesmärkide kindlaksmääramine, mis haakuksid linna transpordipoliitika eesmärkidega pikemaks ajaperioodiks ja meetmete tuvastamine, mis võimaldaksid realiseerida strateegilisi eesmärke, mitte „korterelamu“ defineerimine. Pelgalt see asjaolu, et detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuded ja Rahandusministeeriumi koostatud soovituslik juhend defineerivad korterelamu kui vähemalt kolme ja enama korteriga elamu, ei tähenda, et 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ei oleks Tallinna linna üldplaneeringu kui õigusakti mõttes korterelamu. Seega olukorras, kus Tallinna üldplaneering ei soovita väikeelamute piirkondade tihendamist korterelamutega, on detailplaneering vastuolus Tallinna linna üldplaneeringuga. Olukorras, kus detailplaneering on vastuolus Tallinna linna üldplaneeringu lahendusega ja selles ei ole üldse motiveeritud, millised ülekaalukad huvid
4(15)
tingivad detailplaneeringuga Tallinna üldplaneeringu lahenduse muutmise, on see õigusvastane ja tuleb juba ainuüksi seetõttu tühistada.
14.Kaebaja hinnangul ei saanud Tallinna linn detailplaneeringu kehtestamisel lähtuda Haabersti linnaosa üldplaneeringust. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-8815, et koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Seega pidi Tallinna linn detailplaneeringu menetlemisel lähtuma Tallinna üldplaneeringust kui õigusaktist, mitte kehtestamata Haabersti linnaosa üldplaneeringust. Samas tuleneb ka Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringu motiividest, et üldplaneering tagab väljakujunenud pereelamupiirkondade säilimise, võimaluse rajada nende lähiümbrusse kaubandus, teenindus- ja sotsiaalobjekte ning vältida pereelamupiirkondade tihendamist korterelamutega. Seega ei ole detailplaneering kooskõlas ka käesolevaks ajaks kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringuga. Vastustaja seisukoht
15.Vastustaja on seisukohal, et detailplaneering ja selle kehtestamise otsus on õiguspärane ning kaalutlusvigadeta. Kohalik omavalitsus ei ole otsuse tegemisel oma pädevuse piire detailplaneeringu menetluse käigus ületanud ning on arvestanud huvitatud isikute seisukohtade ja õigustega. Planeerimismenetlus on läbi viidud korrektselt ning seda kinnitas ka Harju maavanem planeeringule heakskiidu andmisel.
16.Avalikust huvist lähtudes on oluline, et uued kavandatud avalikult kasutavad teed ühendaksid olemasolevaid tänavavõrke, hajutaksid liikluskoormust kogu piirkonnas ja teenindaksid ka teisi piirkonna elanikke. Detailplaneeringu kehtestamisel on arvestatud kohalike elanike elukorraldusega ning vastustaja hinnangul ei saa elanikud eeldada, et liikluskoormus ja elukeskkond aja jooksul ei muutu. Menetluse käigus on liiklusest tulenevate mõjutustega eraldi tegeletud ning nähtud ette nende vähendamise meetmeid. Tulenevalt asjaolust, et Saviliiva tee on suhteliselt kitsas, detailplaneeringu alusel rajatav Korese tänav on kavandatud käänuline ning tõstetud ristmikega, ei ole tõenäoline, et olemasolevad piirkonna elanikud hakkaksid tänasest erinevalt, juurdepääsuna Veerise ja Loigu tänava asemel, kasutama Saviliiva teed. Tiheasustusalale maksimaalselt 36 perekonna ja nendega kaasnevate autode lisandumine, ei ole käsitletav ulatusliku liikluskoormuse kasvuna. Kui isik valib elukohaks linna või muu tiheasustusega asula, peab ta põhimõtteliselt leppima väiksema privaatsusega, suurema liikluse ja tihedama hoonestatud elukeskkonnaga. Detailplaneeringukohaste hoonete ehitamisel liikluskoormus Saviliiva teel tõuseb, kuid kaebuses toodud väide, mille kohaselt hoonete väljaehitamise tulemusena lisandub 500-600 autot on ilmselgelt liialdus ning väide on paljasõnaline.
17.Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ (edapidi ka Tallinna ÜP) kohaselt on antud ala juhtotstarve perspektiivne väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamutele, samuti üksikutele väiksematele 3-4-korruselistele elamutele mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda
5(15)
teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus-teenindusettevõtteid. Olemasolevate väikeelamute piirkondade tihendamine korterelamutega ei ole soovitatav. Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringuga nähakse ette kokku kaheteistkümne kuni 2 maapealse korrusega üksikelamu, kaheteistkümne kuni 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ja kolmekümne kuue abihoone ehitamiseks. Oma olemuselt on ka 2-korruseline kahe korteriga elamu ehk kahe korteriga pereelamu Tallinna ÜP mõistes väikeelamu. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014“ punkti 4.2.5 tabeli 2 kohaselt liigitatakse kahe korteriga elamu samuti väikeelamute kategooriasse. Selline on olnud ka Tallinna linna läbiv praktika ja tõlgendus Tallinna ÜP-le. Korterelamu tähistatakse detailplaneeringutes EK tähisega ja detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuetest tuleneb, et korterelamu on kahekorruseline enam kui 8 korteriga elamu või vähemalt kolmekorruseline mitme korteriga elamu. Rahandusministeeriumi koostatud soovitusliku juhendi „ruumilise planeerimise leppemärgid 2013 - DP leppemärgid“ kohaselt on korterelamu kolme ja enama korteriga, ühise sissepääsu ja trepikojaga elamu. Seega on korterelamu nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse käsitluse ja praktika kohaselt erinev mõiste kui kahe korteriga elamu. Ka Haabersti üldplaneeringu (Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud) järgi ei ole korterelamu pereelamu, kaksikelamu ega ridaelamu. DP seletuskirja punktis 3.1 on täpsustatud, et juurdepääsutee äärde on kavandatud kahe korteriga pereelamud ja planeeritud ala servadesse üksikelamud. Arvestades, et detailplaneeringu koostamise ajal oli Haabersti linnaosa üldplaneering juba vastuvõetud seisundis, on igati põhjendatud ja mõistlik arvestada detailplaneeringute koostamisel antud dokumendiga. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul tegemist Tallinna ÜP mõistes väikeelamute kavandamisega. Tallinna ÜP kohaselt ei ole väikeelamute piirkondade tihendamine üksnes korterelamutega soovitatav. Seega on detailplaneeringus määratud ehitusõigus nii Tallinna ÜP kui ka Haabersti linnaosa üldplaneeringuga kooskõlas ning korterelamuid alale ei ole kavandatud.
18.Kaebaja väitel sai ta tugineda Tallinna linna kehtivale üldplaneeringule, mille kohaselt kõrghaljastus säilitatakse ning väikeelamute piirkonda ei tihendata. Vastustaja antud seisukohaga ei nõustu. Perspektiivse väikeelamute ala all ei ole Tallinna ÜP-s mõeldud, et ala säilib hoonestamata. Tallinna ÜP ei määranud detailplaneeringu ala haljasalade alaks ega reservalaks, vaid selgelt väikeelamute alaks, seega ei saanud kaebaja sellest kuidagi järeldada, et ala kunagi ei hoonestata.
19.Vastustaja on detailplaneeringu menetluses nii kaebaja kui teiste isikute vastuväiteid põhjalikult analüüsinud ja kaalunud ning nendest lähtudes ka detailplaneeringu lahendust osaliselt muutnud. Näiteks lisati teede- ja tehnovõrkude lepingusse huvitatud isikule kohustus ehitada välja väljapoole planeeringuala jääv Saviliiva tee äärne kõnnitee. Lisaks muudeti detailplaneeringu realiseerimise järjekorda, et vähendada ehitusaegset transporti Saviliiva teel ning täpsustati nõudeid kõnnitee valmimise osas. Vastuväidetele tuginedes täiendati detailplaneeringu lahendust ja nähti ette transpordimaa (krunt pos 26), mis loob võimaluse perspektiivseks otseühenduseks Vana-Rannamõisa teele läbi Saviliiva tee 14c maaüksuse, millele koostatakse detailplaneering
6(15)
parima teekoridori lahendamiseks. Planeeringu muudatus ning piirkonda tekkiv paralleelne teedevõrgustik loob eeldused Saviliiva tee liikluse vähenemiseks. Ettepanekute osas, mida ei arvestatud, on antud vastustaja poolt põhjalikud selgitused. Vastavalt Eesti Standardile EVS 843:2003 „Linnatänavad“ (edaspidi standard) on juurdesõidutee soovitav rajada ringteena. Samuti on vastuskirjades viidatud, et elurajoonides on mõistlik ette näha juurdepääsud erinevatest külgedest, et liikluskoormust hajutada, st Tallinna linna jaoks on oluline luua terve piirkonna vajadusi rahuldav teedevõrgustik (st sõidu-ja kõnniteed). Umbtee puhul peab tee lõpus olema päästeteenistuse ja hooldeliikluse sõiduki ümberpööramise võimalus, mida antud juhul ei ole võimalik tagada ning umbtee suurim lubatud pikkus on 150 meetrit. Saviliiva tee pikkus hargnemiseni on umbes 250 meetrit ning kuni Saviliiva tee 6a kinnistuni umbes 450 meetrit. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et standardid on soovitusliku iseloomuga, kuid see ei tähenda, et kaalutlusotsuse tegemisel nendele tuginemine oleks keelatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-7-10 märkinud, et (30. juunini 2015 kehtinud) ehitusseaduse (EhS) § 3 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik, kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku tähendust omavates aktides. Eeltoodust tulenevalt saab öelda, et standardite järgmine on hea ehitustava, seega tuleb arvestada ka standardites toodud nõuetega.
20.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et detailplaneering ei näe ette liiklusohutusmeetmeid Saviliiva teel. Vastustaja selgitab, et liiklusohutusmeetmed Saviliiva teel puuduvad detailplaneeringus seetõttu, et Saviliiva tee ei jää detailplaneeringu alasse. Saviliiva tee ohutusmeetmeid käsitletakse tee ehitusprojekti koostamisel. Savikullaliivaaugu OÜ, Osaühing Goldman ja T.P. on võtnud 27.05. 2015 sõlmitud lepinguga nr 3-7/104 kohustuse muuhulgas rajada väljapool planeeringuala asuva Saviliiva tee äärde kõnnitee. Seega saavad jalakäijad ohutult rajatavat kõnniteed kasutada. Vastustaja leiab, et detailplaneeringust tulenev liikluskoormuse tõus ei riku detailplaneeringuga kavandatu realiseerimisel kaebajate subjektiivseid õigusi määral, mida oleks võimalik pidada õigusvastaseks. Kaebuse esitaja on saanud kasutada oma protsessiõigusi detailplaneeringu koostamisel ja seeläbi olnud planeeringu koostamisse kaasatud. Liiklusintensiivsusest tingitud probleemide tekkimisel on linnal erinevaid liikluskorraldust ja -koormust muutvaid võimalusi (liiklusmärgid, kiiruspiirangud, tõstetud ristmikud jms), millest mitmete kasutamise näeb ette ka juba kehtestatud detailplaneering. Linnakeskkonnas on elanikel suurem talumiskohustus ning isikud peavad arvestama suurema liikluskoormusega ja olukorraga, et liiklemine võib eriti tipptunnil võtta tavapärasest rohkem aega.
21.Vastustaja nõustub kaebuses toodud seisukohaga, et keskkonnamõju tuli kaaluda ja seda on Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduses nr 1397-k ka tehtud. Antud juhul ei kavandatud detailplaneeringus tegevusi, mis kuuluksid keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetellu. Tallinna Linnavalitsuse korralduse punktis 7 (st punktid 7.1-7.9) on välja toodud Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise põhjendused. Selles osas jääb vastustaja jätkuvalt nende seisukohtade juurde. 7(15)
Kolmandate isikute seisukoht
22.Kolmandad isikud leiavad, et kaebuses esitatud väited on paljasõnalised ega tugine tegelikele asjaoludele. Erinevalt kaebajast on detailplaneering kolmandate isikute hinnangul täielikult kooskõlas nii Tallinna ÜP kui ka Haabersti linnaosa üldplaneeringuga. Olukorras, kus üldplaneeringu järgi võiks alale põhimõtteliselt lisaks ühepere- ja ridaelamutele ehitada ka üksikuid väiksemaid 3-4-korruselisi elamuid, teenindavaid asutusi ja kaubandusteenindusettevõtteid, ei ole üksnes 24 maksimaalselt 2-korruselise ühe- ja kahepereelamu ehitamine vastuolus üldplaneeringuga ega tihenda olemasolevat elupiirkonda oluliselt ega muuda ka ala juhtotstarvet. Kuivõrd detailplaneeringus puuduvad vastuolud viidatud üldplaneeringutega, ei ole vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel kaebaja huvisid ega ka menetlusnorme rikutud.
23.Kaebaja põhiväited seonduvad peamiselt asjaoluga, et Saviliiva tee muutmisel umbtänavast transiittänavaks tõuseb liikluskoormus ning ei ole tagatud ohutu liiklemine just kõnnitee puudumise tõttu. Sama seisukohta väljendas kaebaja ka põhiargumendina 30.01.2015 avaliku väljapaneku tulemusi tutvustaval arutelul. Eeltoodust tulenevalt on planeerimismenetluse käigus arvestatud kaebaja vastuväidetega ning tagatud kõnnitee rajamine ka ülejäänud Saviliiva teele, sh sinna, kus asub kaebaja elukoht, mistõttu kaebaja väited tema isiklike õiguste rikkumise ja liiklusohu kohta on alusetud. Kolmandate isikute ja vastustaja vahel sõlmitud lepingu nr 3-7/104 kohaselt on kolmandad isikud kohustatud lisaks detailplaneeringu alal asuvate teede väljaehitamisele tagama ka väljapoole planeeringu ala jääva Saviliiva tee äärse kõnnitee väljaehitamise kuni Vana-Rannamõisa teeni ja osalema Mirta tn 43 kinnistule piirkonna mänguväljaku rajamises. Seega on kolmandad isikud võtnud lisakohustuse ca 265m ulatuses kõnnitee väljaehitamiseks väljapoole planeeringu ala.
24.Vastavalt elanike ettepanekutele on planeeringulahendust täiendatud ja ette on nähtud täiendav transpordimaa krunt, mis loob võimaluse perspektiivseks otseühenduseks VanaRannamõisa teele läbi Saviliiva tee 14c maaüksuse, millele koostatakse detailplaneeringut (detailplaneeringu seletuskiri, p. 7.7). Ühtlasi on põhjust eeldada, et põhiline liiklusvoog hakkab kulgema planeeritud ala ja Vabaõhumuuseumi tee vahel (mitte mööda Saviliiva tee läbimurret), kuna lasteaed ja kool ning parem juurdepääs linnakeskusele paiknevad nimetatud marsruudil.
25.Kaebaja järeldused, et liiklusohutusmeetmed ei avalda liiklejatele piisavat mõju, on äärmiselt meelevaldsed. Liikluseeskirjadest kinnipidamine on tagatav liiklusjärelevalvega ning kaebaja nägemus liikluse välistamisest tema elukohaga piirneval alal ei ole kohane meede isiklike õiguste ja huvide kaitseks. Kaebaja elukoha läheduses on liikluskiiruse maandamiseks planeeritud tõstetud ristmik. Lisaks on kaebajal võimalus väljuda elukohast ka n-ö teiselt poolt maja, kuna kaebaja omab enda krundilt väljapääsu mõlemale poole ehk kahe tänava kaudu. Seega juhul, kui kaebaja hoolimata kõigist meetmetest liiklusohutuse tagamiseks detailplaneeringu alal on siiski mures enda turvalisuse pärast, on tal võimalik väljuda ja liigelda ka teisel pool tema krunti asuva tänava kaudu.
26.Kaebaja väide arendaja ja kohalike elanike kokkuleppest tupiktänava säilitamiseks ei vasta tõele. Tegemist oli üksnes arutlusel olnud lahendusega, kuid kokkulepe jäi erinevatel objektiivsetel põhjustel (umbtee lõpus peab olema päästeteenistuse ja hooldeliikluse sõiduki ümberpööramise võimalus; suurim umbtee pikkus võib standardi kohaselt olla 150m, kuid
8(15)
kaebaja pakutud lahenduse kohaselt oleks see ca 450m, mistõttu sellise lahenduse korral ei oleks tagatud ei päästeautode parim ligipääs ega vastavus väljatöötatud standarditele) saavutamata.
27.Kokkuvõtvalt asuvad kolmandad isikud seisukohale, et kaebaja väited seoses väidetava liiklusohutuse ja liikluskoormuse suurenemisega on paljasõnalised ja alusetud ning detailplaneeringu kehtestamisel on vajalikul määral arvestatud esitatud vastuväidetega ning võetud kasutusele piisavalt meetmeid viidatud probleemide lahendamiseks. Korralduse seletuskirjas on piisavalt selgitatud ja põhjendatud detailplaneeringus ettenähtud lahenduste optimaalsust ning kõigi huvide võrdset arvestamist. Kaebaja isiklikest huvidest ajendatud soov säilitada tema elukohas senine liikluskoormus ja vähese müraga elukeskkond, ei saa olla aluseks korralduse tühistamisele. Kõik kaebuses esitatud vastuväited on ka planeerimismenetluses käsitlemist leidnud, sh osaliselt on kaebaja ettepanekute ja väidetega ka arvestatud. Vastustaja on kõiki kaebaja püstitatud küsimusi ja probleeme otsustuse vastuvõtmisel põhjalikult kaalunud ning oma otsustusi ammendavalt motiveerinud.
28.Puutuvalt kaebaja populaarkaebuse esitamisega asuvad kolmandad isikud seisukohale, et kaebaja ei ole populaarkaebuse esitamise õigust piisvalt põhjendanud. Populaarkaebuse esitanud isik peab ära põhjendama, miks riivab planeering avalikke huve ja millist õigusakti sätet planeeringu menetlemisel või kehtestamisel on avalikkuse kahjuks rikutud. Eelnimetatud asjaolusid esitatud kaebusest aga ei nähtu. Kolmandad isikud leiavad, et selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.
29.Kolmandad isikud leiavad, et kaebaja etteheited keskkonnamõju hindamata jätmise osas on alusetud. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis tingiksid KSH vajalikkuse. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud hindamise algatamata jätmist, sh viidates konkreetsetele uuringutele ja eksperthinnangutele, mis võeti arvesse vastava otsustuse tegemisel. Viidatud hinnangutest ei nähtu ohtu Õismäe raba säilimisele.
KOHTU PÕHJENDUSED
30.Kohus leiab, et kolmandate isikute taotlus jätta kaebaja populaarkaebus läbi vaatamata, tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus vaatas kaebuse selles osas kohtuistungil sisuliselt läbi pärast seda, kui kaebaja oli kaebuse motiive täpsustanud.
31.Kaebused mõlemal alusel tuleb aga jätta rahuldamata. Kohus käsitleb esmalt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise väidet ja sellega seotud kaebuse argumente (I) ning seejärel võtab seisukoha avalikes huvides esitatud kaebuse osas, kordamata eelnevalt käsitletud samu põhjendusi (II) ning lõpuks otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
32.Kaebaja hinnangul toob vaidlustatud detailplaneeringu elluviimine kaasa märkimisväärse liikluskoormuse tõusu Saviliiva teel ning halvendab sellega kaebaja elukeskkonda; liiklusohutus Saviliiva teel pole tagatud; detailplaneering on vastuolus Tallinna ÜP-ga; detailplaneeringuga ei ole leitud tasakaalu kõigi puudutatud isikute huvide vahel; detailplaneeringu tulenev keskkonnamõju on jäetud hindamata. Kaebaja eesmärgiks kohtusse pöördumisel on säilitada turvaline ja vähese müraga elukeskkond (esialgse kaebuse p 7.3).
9(15)
33.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks alust ei ole, kuna kaebusest ei nähtu subjektiivseid õigusi, mida oleks rikutud. Vaidlus puudub selles, et mingit õigusaktidega sätestatud negatiivse mõju (nt müra, heitgaasid) määra oleks ületatud. Samuti ei asu kaebaja kinnistu planeeringualas. Kaebaja tuletab oma subjektiivse õiguse (õiguspärase ootuse) kehtivast Tallinna ÜP-st. Riigikohus on asjas nr 3-3-129-10 märkinud, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Kohus ei nõustu samas kaebajaga, et detailplaneering oleks üldplaneeringus sätestatuga vastuolus. Kaebaja puutumus kaevatava planeeringuga seisneb üksnes selles, et tema kinnistust mööduvat avaliku kasutusega tänavat (Saviliiva tee), mis täna on tupiktänav, hakatakse kasutama planeeringuala ja teiste lähipiirkonna elanike poolt. Vaidlus puudub, et sellega kaasneb teatav liikluskoormuse kasv. Soov seda vältida on planeerimismenetluses käsitletav kaebaja huvina, mitte subjektiivse õigusena. Kaebus sisaldab lisaks väidet, et kaebaja huve ei ole planeeringumenetluses piisavalt arvestatud ja otsus on kaebaja huvide kaalumise osas piisavalt motiveerimata.
34.Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (kohaldus käesolevale planeeringumenetlusele) § 16 lg 1 punkti 5 kohaselt koostatakse detailplaneering koostöös planeeritava maa-ala elanike ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega. Kohus nõustub vastustajaga, et koostöö tähendab seda, et kohalik omavalitsus peab informeerima planeeringu menetluse etappidest avalikkust planeerimisseaduses sätestatud korras ja looma reaalsed võimalused planeeringulahenduse kohta ettepanekute ja märkuste, sh vastuväidete esitamiseks avaliku väljapaneku ajal (PlanS 3.pt). Avaliku väljapaneku kestel esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringulahenduse kohta on kohalik omavalitsus kohustatud kaaluma ja neile vastama (PlanS § 16 lg 8). Kohus rõhutab, et seejuures ei ole kaalumisel senise piirkonna elaniku omandiõigus, kui planeering toob kaasa selle riive, kaalukam hoonestamata kinnistu omaniku omandiõigusest. Puudub vaidlus, et kaebaja oli teadlik planeeringumenetlusest ja sai väljendada oma seisukohti planeeringu koostamise käigus, sh esitada vastuväited planeeringu avalikul väljapanekul. Vastuväidete arutamiseks toimus ka Harju Maavanema juures 28.08.2015 ärakuulamine, kuhu kaebaja ega tema esindaja ei ilmunud. Harju maavanem andis planeeringule heakskiidu 12.10.2015 kirjaga (tl 137-140, I kd). Nähtuvalt 16.01.2015 kirjast nr 3-2-/14/909-29, 3-2-/14/909-28 (tl 21-22, 107-108, I kd) on vastustaja vastuväidete arvesse võtmise või arvestamata jätmise kohta andnud oma seisukoha vastuskirjades ning käsitlenud neid piisavalt ka korralduse seletuskirja punktis 5 (tl 25 pöördel26, I kd). Seega on kaebuse esitaja saanud kasutada oma menetluslikke õigusi detailplaneeringu koostamisel ning asja materjalidest menetlusnormide rikkumisi ei nähtu.
35.Väidetav vastuolu Tallinna ÜP-ga ja Haabersti linnaosa üldplaneeringuga. Kaevatava korralduse seletuskirja p-i 3 kohaselt on Tallinna ÜP-st tulenevalt detailplaneeringu ala juhtotstarve väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamute, samuti üksikute väiksemate 3-4 korruselistele elamutele mõeldud ala. Olemasolevate väikeelamute piirkonna tihendamine korterelamutega ei ole soovitav.
10(15)
35.1.Detailplaneeringuga kavandatakse moodustada 24 elamumaa ja 6 transpordimaa krunti ning määrata ehitusõigus 12 kuni 2 maapealse korrusega üksikelamu, 12 kuni 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ja 36 abihoone ehitamiseks. Detailplaneeringu seletuskirja punktis 3.1 on täpsustatud, et juurdepääsutee äärde on kavandatud kahe korteriga pereelamud ja planeeritud ala servadesse üksikelamud. Kaebaja väidab, et kahe korteriga elamut tuleb käsitleda korterelamuna. Kaebaja märkis istungil, et lähtuda tuleb korteriomandi mõistest, mis on toodud korteriomandiseaduses. Kohus leiab, et kaebaja viidatud seadus ei reguleeri planeeringu koostamist ega sätesta korterelamu mõistet. Põhimõtteliselt võib ükskõik mitmeks korteriomandiks jagatud hoonet käsitleda korteritega elamuna ehk tavakeeles korterelamuna, kuid planeeringu koostamise kontekstis korterelamu legaaldefinitsiooni seaduses sätestatud ei ole. Tallinna linn võis ja pidi kohtu arvates ise sisustama linna ÜP-s toodud termini „korterelamu“. Vastustaja viitab seejuures Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-20141 punktile 4.2.5 tabel 2 (jätkuvalt kehtiv otsus, kuna uut arengukava pole kehtestatud). Selle kohaselt liigitatakse kahe korteriga elamu väikeelamute kategooriasse. Kohus nõustub kaebajaga, et selle arengukava eesmärgiks on otstarbeka parkimispoliitika eesmärkide kindlaksmääramine, mis haakuksid linna transpordipoliitika eesmärkidega pikemaks ajaperioodiks ja meetmete tuvastamine, mis võimaldaksid realiseerida strateegilisi eesmärke. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et parkimiskohtade arv sõltub püstitatava hoonestusega kaasnevast parkimiskohtade vajadusest, mis eeldab mh selle määratlemist, mida pidada korterelamuks ja väikeelamuks, kuna nende parkimisnormatiivid on erinevad. Kohtu arvates ei välista korteriomandiseadus kahe korteriga elamu käsitlemist planeerimisel väikeelamuna. Samuti on Rahandusministeeriumi koostatud soovituslikus juhendis „Ruumilise planeerimise leppemärgid 2013 - DP leppemärgid“2 defineeritud korterelamu kui vähemalt kolme ja enama korteriga elamu. Kaksikelamu on selle kohaselt kahele leibkonnale kavandatud elamu, nn paariselamu. Korterelamu tähistatakse detailplaneeringutes EK tähisega ja detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuetest3 tuleneb, et korterelamu on kahekorruseline enam kui 8 korteriga elamu või vähemalt kolmekorruseline mitme korteriga elamu. Nimetatud arengukava ja juhendite kohaselt on vaid kahe korteriga elamu selline elamu tüüp, mida planeerimismenetluses käsitletakse väikeelamuna või paaris- ehk kaksikelamuna. See vastuolu, et üks juhend peab korterelamuks elamut, kus on kolm ja enam korterit ning teine peab korterelamuks elamut, kus korterite arv peab olema enam kui 8 kui tegemist on kahekordse hoonega ei puuduta käesolevat vaidlust. Käesoleval juhul ei ole planeeritavates elamutes rohkem kui kaks korterit. Kuna väikeelamu käsitlus on toodud linna parkimise arengukavas ning DP-s lubatud elamuid on selle käsitluse järgi võimalik pidada väikeelamuteks, siis kaebaja väited vastuolust Tallinna linna üldplaneeringuga on alusetud. Kui vastustaja asuks vaidlustatud detailplaneeringu kontekstis käsitlema kahe korteriga elamut korterelamuna, mitte väikeelamuna, rikuks vastustaja kolmandate isikute suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet.
Ka Haabersti üldplaneeringu4 (alates 20.04.2017) järgi ei ole korterelamu pereelamu, kaksikelamu ega ridaelamu. Kuigi viidatud üldplaneering ei olnud kaevatava otsuse tegemise ajal kehtiv, on õige kaebaja väide, et sellele ei saanud tugineda kui kehtivale õigusaktile, kuid see ei välistanud sellega arvestamist, kuna otsustaja peab arvestama kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK lahendid nr 3-3-1-88-15, 3-3-1-87-13). Haabersti üldplaneeringu maakasutusplaani järgi asub DP ala samuti väikeelamute alal, kus muuhulgas on lubatud nii kaksikelamud kui ka väikesed korterelamud. Üksik- ja väikeelamute püstitamiseks 24 elamumaa krundi ettenägemine DP-ga juba samalaadselt hoonestatud piirkonda ei ole kavandatava tegevuse vähest mastaapi arvestades kuidagi käsitletav uue elurajooni rajamisena ning maakasutus vastab kehtivatele kõrgema astme planeeringutele. Seega on käesoleval juhul tegemist Tallinna üldplaneeringu mõistes väikeelamute kavandamisega ning detailplaneeringus määratud ehitusõigus on nii Tallinna üldplaneeringu kui ka Haabersti linnaosa üldplaneeringuga kooskõlas.
35.2.Kuna ala võib ÜP-s määratud maakasutuse juhtotstarbe järgi hoonestada, siis ei ole keelatud selleks vajalikus mahus puude raie. Haljastuse osakaal elamumaa kruntidel peab olema 50% (kehtiva Haabersti üldplaneeringu järgi, mida arvestati DP koostamisel), antud juhul on 6983% (vt DP põhijoonis kruntide kasutustingimuste tabel; DP seletuskirja p 3.5). Sealjuures on ettenähtud ka asendusistutus, mille täpne arvutus tehakse raieloa menetluses (DP seletuskirja p 3.5.2). Koostatud on Linnart OÜ dendroloogiline hinnang (tl 1-35, II kd; ala kaart tl 185, I kd). Kaebaja väide kõrghaljastuse mittesäilimisest vastuolus üldplaneeringuga on põhistamata ja eelviidatud tõendeid arvestades ebaõige.
36.Liikluskoormus ja liikluslahendus
36.1.Kohtu pädevuses ei ole hinnata planeeringulahenduse otstarbekust. Kohus lahendab õiguslikku vaidlust. Kohtu sekkumine on võimalik üksnes ulatuses, milles kohus hindab, kas kaevatav otsus ei ole otstarbekuse kaalutluste osas ilmselgelt meelevaldne. Kohus leiab, et vastustaja on kaalunud haldusakti andmisel nii kaebaja, huvitatud isiku, teiste piirkonna elanike kui ka avalikke huve ning detailplaneeringu koostamisel leitud liikluskorralduse ja tänavavõrgu lahendust ei ole põhjust pidada kellegi huve eelistavaks või ilmselgelt ebamõistlikuks. Kohus ei saa haldusorganile ette kirjutada, millist liikluslahendust pidanuks vastustaja eelistama.
36.2.Kaebaja möönab, et detailplaneeringu seletuskirjast (eelkõige punktist 4) järeldub, et VanaRannamõisa teel ja tulevasel Korese tänaval on erinevaid liiklusohutusmeetmeid planeeritud. Kaebaja peab õigusvastaseks ja enda ohutust kahjustavaks seda, et Saviliiva teele neid ette nähtud ei ole. Samuti kahtleb kaebaja, et kas liiklusohutusmeetmed (nt piirkiiruse piiramine) linnakeskkonnas üldse reaalset mõju avaldavad. Liiklusohutuse tagamine ei piirdu üksnes liiklusmärkide paigaldamise vm meetmete kasutamisega, vaid sellele järgneb liiklusjärelevalve, mistõttu on kaebaja viimatine väide asjakohatu.
36.3.Liikluskoormuse kasv on elukeskkonna muudatus, mille ees ei ole kaebaja linnakeskkonnas täielikult kaitstud. Õigusaktidega reguleeritud häiringute piirnormide ületamist kaebaja ei väida. Kuna kohus eelnevalt leidis, et planeeringuga kavandatu ei ole vastuolus Tallinna linna üldplaneeringuga, siis on sisutu kaebaja väide, et Saviliiva teed ei peaks ühendama piirkonna tänavavõrku põhjusel, et sellise mahuga elamuehituse keelab piirkonnas üldplaneering. Puudub vaidlus, et Saviliiva tee on avaliku kasutusega tee, mitte kaebajale kuuluv eratee.
36.4.DP seletuskirja p-s 3.6 (lk 11) on märgitud, et planeeritav sõidutee on kaherealine, 5,1 m lai (lisaks 0,5m laiune killustikuserv), transpordimaa laius on 12-15 meetrit (nähtub ka DP põhijoonis, tl 179, I kd). Sõidutee kõrvale on planeeritud 2m laiune jalgtee. DP seletuskirja p 3.6 kohaselt on loodud uus ühendus Saviliiva tee ja Korese ning Veerise tänavaga, et parandada piirkonna liikluskorraldust ja luua ühtne tänavate võrgustik. Kohus möönab, et selline lahendus on kaebaja huve arvestades tema jaoks negatiivse mõjuga, kuid piirkonna jaoks laiemalt positiivne, kuna võimaldab läbipääsu (alternatiivset) VanaRannamõisa teele ja hajutab liiklust piirkonnas. Seega on tegemist situatsiooniga, kus üksiku huvi tuuakse mingil määral „ohvriks“ üldisele huvile (suurema hulga elanike huvides).
36.5.Seda, miks kaebaja poolt pakutud alternatiivsed teelahendused ei ole sobivad on vastustaja haldusmenetluses korduvalt selgitanud. (27.11.2013 kiri tl 82, I kd; 16.01.2015 kirjad tl 107-111, I kd) Põhjendusi on korratud ka kaevatava korralduse seletuskirja p-s 5 ning vastustaja esitatud vastustes kaebusele. Kohus ei pea vajalikuks neid korrata. Kohus märgib, et õiguslikult mittesiduva standardi järgimine hea ehitustavana (EhS vrd § 3 lg 1) on põhjendatud. Kaebaja põhjendus, et tänav on seni olnud standardis soovitatavast oluliselt pikem ja tupiktänav ning võiks olla ka edasi, ei ole kohane õigustamaks standardi mittejärgimist uue planeeringu koostamisel, millega on need puudused kõrvaldatavad. Lisaks on kaebajal oma kinnistult kaks väljapääsu. Kohus peab ebausutavaks ja paljasõnaliseks kaebaja väidet, et uue planeeritava tee kaudu hakkaks liikuma 500-600 sõidukit päevas. Planeeritavalt alalt lisanduvad 36 leibkonna sõidukid. Usutavaks võib pidada vastustaja selgitust, et tulenevalt asjaolust, et Saviliiva tee on suhteliselt kitsas, detailplaneeringu alusel rajatav Korese tänav on kavandatud käänuline ning tõstetud ristmikega (st et on tegeletud liiklusest tingitud mõjudega), ei ole tõenäoline, et olemasolevad piirkonna elanikud hakkaksid tänasest erinevalt, juurdepääsuna Veerise ja Loigu tänava asemel, kasutama Saviliiva teed. Samuti peab kohus usutavaks vastustaja eeldust, et põhiline liiklusvoog hakkab kulgema planeeritud ala ja Vabaõhumuuseumi tee vahel (mitte mööda Saviliiva tee läbimurret), kuna lasteaed ja kool paiknevad nimetatud marsruudil. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et tiheasustusalale maksimaalselt 36 perekonna ja nendega kaasnevate autode lisandumine, ei ole käsitletav planeeringust tuleneva ulatusliku liikluskoormuse kasvuna. Lisaks on määratud avalikuks kasutamiseks teemaa krunt pos 26, mis loob alternatiivse ühenduse võimaluse Vana-Rannamõisa teega läbi menetluses oleva Saviliiva tee 14c ja Vana-Rannamõisa tee 10C kinnistute ala (DP seletuskirja p 3.6). Samuti on sõlmitud leping nr 3-7/104 kolmandate isikutega, mis näeb planeeringualast välja jääva Saviliiva tee äärde kõnnitee rajamise (tl 132-136, I kd). Kuna Saviliiva tee kõnniteeta osa (vt viidatud lepingu lisa, tl 133 pöördel, I kd) jääb planeeringualast välja ja detailplaneering määrab ehitustingimused planeeringualal, ei ole
13(15)
kõnealuse kõnnitee ja tänavaosa liikluskorraldust vaidlustatud detailplaneeringus käsitletud. Seda tehakse Saviliiva tee teeprojektis.
36.6.Kaebaja lähtub ebaõigest eeldusest nagu peaksid teised piirkonna tänavad võtma vastu täiendava liikluskoormuse aga tema majast mööduva tänava liikluskoormus suureneda ei tohiks. Kaebaja väited on omavahel ka vastuolus, ühest küljest soovib kaebaja kaitsta Õismäe raba, sh haljastust (populaarkaebusega), teisalt leiab, et alternatiivse tee võiks rajada raba äärde, mis tähendaks haljastuse mahavõtmist raba kaitsetsoonis.
36.7.Kohus ei nõustu eelneva põhjal nagu oleks kaebaja huvi jäetud põhjendamatult arvestamata. Kaebaja mittenõustumine selles küsimuses tehtud kaalutlusotsusega ei tähenda otsuse õigusvastasust.
37.KSH algatamise vajadus
37.1.Kaebaja möönis istungil, et KSH algatamine ei olnud seadusest imperatiivselt tulenev. Keskkonnamõju tuli kaaluda ja seda on Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduse nr 1397k punktis 7 ka tehtud (tl 8 - 9, I kd). Antud juhul ei kavandatud detailplaneeringus tegevusi, mis kuuluksid KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetellu.
37.2.Kohus eelnevalt leidis, et DP ei muutnud Tallinna ÜP-d ning tegemist ei ole uue elurajooni rajamisega. Samuti ei ole tegemist Õismäe raba mõjutava ulatusliku kõrghaljastuse likvideerimisega.
37.3.Tallinna Linnavalitsuse korralduse punktis 7 (st punktid 7.1-7.9) on välja toodud Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise põhjendused, mis on küll üsna napid aga menetlustoimingu puhul siiski piisavad. Algatamata jätmisel on tuginetud mitmetele uuringutele (dendroloogilisele, radooni- ja sadevete uuringule, taimede ja loomade leviku uuringule, tl 181-194, I kd), millele võinuks korralduses küll täpsemalt viidata ning kavandatava tegevuse olemusele. Miski ei takistanud kaebajal vastavaid uuringuid pärast korraldusega tutvumist vastustajalt välja nõudmast.
37.4.Kohus toob välja olulisemad järeldused uuringutest. Alalt ei leitud kaitstavaid taimi (tl 181, I kd, O.Abner, 25.08.2012 uuring). Õismäe raba taimestikku ala kuivendus ei mõjuta (tl 194, I kd, O.Abner, 15.06.2012 uuring). Planeeringuala kuivendamine Õismäe rabale olulist mõju ei avalda, kuna kraavivõrk ei ole ühenduses raba omaga (tl 184, I kd, K.Raadla, 08.12.2011 uuring). Uuringutes on toodud välja võimaliku mõju vältimise meetmed (kuivendamisel rootsi kukitsale, tl 184, I kd). Keskkonnakaitsealased nõuded on esitatud DP seletuskirja p-s 6.2.1. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tehtud uuringud ei oleks adekvaatsed. Üksnes väide, et mõni uuring on kaebaja meelest pinnapealne (lähtuvalt põhjendustest) ei lükka ümber eriteadmistega spetsialisti järeldusi.
38.Kohus leiab, et kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. II
39.Pooltel puudub populaarkaebusega.
vaidlus,
et
planeeringu
kehtestamise
otsust
saab
vaidlustada
14(15)
Kaebaja täpsustas kohtuistungil, et populaarkaebus on esitatud kaevatava detailplaneeringu vastuolu tõttu linna üldplaneeringuga, mis ei näe Õismäe raba lähedusse ette uue elurajooni ehitamist ning kõrghaljastuse vähendamist; avalikes huvides on Saviliiva teel liiklusohutuse tagamine; avalikes huvides on tagada looduskoosluste kaitse Õismäe rabas, sh tagada veerežiimi säilimine. Kaebaja möönis istungil, et kuigi KSH ei olnud kohustuslik, tuli teha kaalutletud ja põhjendatud otsus. KSH algatamata jätmise põhjendused on kaebaja arvates ebapiisavad ja tehtud analüüsid pinnapealsed ning kuivõrd keskkonnamõju jäeti hindamata võidakse eelnimetatud avalikku huvi kahjustada. Kohus märgib esmalt, et kaebaja soov kaitsta avalikke huve, eelkõige Õismäe raba looduskooslust, ei ole veenev, arvestades, et kaebaja arvates tuleks Saviliiva tänava elanike huvi säilitada senine tupiktänav ja rahulik elukeskkond arvestada sel viisil, et rajada uus väljapääs planeeringualalt Õismäe raba ääres, raba kaitsetsoonis, kulgeva sõidutee kaudu, mille rajamine tooks kaasa väärtusliku tammiäärse kõrghaljastuse likvideerimise (DP seletuskirja punkt 5). Selle pinnalt on ilmne, et kaebaja kaitseb üksnes oma erahuvi säilitada senine elukeskkond muutumatuna. Ühtegi tõendit Õismäe rabale kahju tekitamise kohta kaebaja kohtule esitanud ei ole. Uuringud, mis DP menetluses koostati ja olid aluseks otsustajale, mh keskkonnamõju võimalikkuse hindamisel on viidatud kaevatava korralduse seletuskirjas (lk 7) ning on oma põhjenduste poolest piisavad ja järeldustes arusaadavad. Saviliiva tee äärsete elanike huvi (senise liikluskoormuse säilitamiseks) ei ole käsitletav avaliku huvina, vaid tegemist on väikese grupi üksikisikute erahuviga. Väiteid liiklusohutuse tagamisest käsitles kohus eelnevalt nagu ka ülejäänud väiteid, millega kaebaja istungil oma populaarkaebust põhistas.
40.Avalikes huvides esitatud kaebus on alusetu ja jääb samuti rahuldamata. III
41.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Kolmandad isikud taotlevad menetluskulu (esindaja kulu HKMS § 103 lg 1 p 1) väljamõistmist kaebajalt. Kulud on tasunud üks kolmandatest isikutest, Savikullaliivaaugu OÜ, kellele kohus vastavalt taotlusele kulud välja mõistab. Esitatud on kulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid (tl 116-123, 128-131, II kd). Menetluskulude kogusumma on 3408,60 eurot (sisaldab käibemaksu) ning kohus ei näe alust väljamõistetava summa vähendamiseks arvestades asja mahtu. Kohus mõistab kolmandate isikute menetluskulu eelviidatud normide alusel välja kaebajalt.
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.